Miks tühi ???
Niih, paremaks läks justkui.... Mulle EI MEELDI esmaspäevahommikused üllatused!
esmaspäev, 5. märts 2007
neljapäev, 1. märts 2007
Näed mis tore päev täna!
Paistab et peale 2 kuud ootamist on tehtud jälle võimalikks Bloggeris postitamine. Igati positiivne ju. Eriti arvestades seda, et ma olin valmis igasugu blogimise maha kandma.
Kui *keegi* ainult nõu oskaks anda, et kuidas ma saan omale tagasi
1. loenduri
2. haloscan-kommenteerimise
Siis oleks elu igati ilus.
Kui *keegi* ainult nõu oskaks anda, et kuidas ma saan omale tagasi
1. loenduri
2. haloscan-kommenteerimise
Siis oleks elu igati ilus.
neljapäev, 15. veebruar 2007
neljapäev, 1. veebruar 2007
reede, 26. jaanuar 2007
Elust enensest :)
Tegelikult on sellised lood südantliigutavalt naljakad. Ma mäletan, et kord solvus mu õeke südamepõhjani, kui ma ei suutnud naeru taltsutada, kui ta tordipõhja küpsetama hakates kogemata vahustatud munavalged põrandale pillas. Et miks ma tema üle naeran. Aga oli naljakas, no oli.... Ja põrand oli pestud ka, nii et vaht sai uuesti kaussi roogitud ja koogitegu pooleli ei jäänudki...
Kiiska puksub seda meenutades mõnusalt
Kiiska puksub seda meenutades mõnusalt
kolmapäev, 24. jaanuar 2007
Ilmast ilma ilusast ilmast ilma
Sellest ajast pole veel täit nädalatki möödas, kui kogu valitsev meedia (s.o. minu puhul siis Vikerraadio eeter) oli täis kiremist teemal, kui erakordselt soe jaanuari kuu meil on. Ja et kliimasoojenemine suretab suusaspordi välja. Ja et Otepää suusavõistlus jääb kindlasti-võibolla ära ja Tartu maratonist ei maksa rääkidagi.
Tänaseks on lund maas olnud umbes täpselt 3 päeva. Hommikul rääkis raadiohommikus keegi meesterahvas-saatejuht (kahtlustan M. Ummelast, aga ma päris kindel ka ei ole), kuidas lund on nii hirmus palju ja et inimesed peaksid sellega seotud masendust leevendama lootusega kunagi saabuvast kevadest.
Muidugi on vastik läbi põlvini lume lasteaeda ja tööle sumbata, aga see ei ole talve süü. Talvel minuteada peabki lumi maas olema. See on pigem selle pärast, et ei täideta kehtestatud reegleid. Uuriv ajakirjandus võiks selle välja selgitada, et kui lumekoristusega peab alustama hiljemalt 2 tundi peale saju algust ja kella 7-ks peavad olema teed (sh. bussipeatused) kasitud olema (ma võin ka kogemata, ebakompetentsusest selle numbriga mööda panna, antagu mulle see andeks ja parandatagu, kui mul on vale info) , siis miks on nii, et kell 7:15 kodust väljudes võiksin ma oma maja ees kõndida ka kingaga, tee on nagu keelega puhtaks nühitud, samas kui mõnel pool pole lumekoristusega veel alustatudki. Et ntks. Liivaku bussipeatuses koristatakse ära küll bussipeatus, aga TROLLIbussipeatus jäetakse lumest koristamata. Kes selle eest vastutab, et ikkagi lumekoristuseeskirju täidetaks? Kellele mina saan sellist jamade peale kaevata???
Tänaseks on lund maas olnud umbes täpselt 3 päeva. Hommikul rääkis raadiohommikus keegi meesterahvas-saatejuht (kahtlustan M. Ummelast, aga ma päris kindel ka ei ole), kuidas lund on nii hirmus palju ja et inimesed peaksid sellega seotud masendust leevendama lootusega kunagi saabuvast kevadest.
Muidugi on vastik läbi põlvini lume lasteaeda ja tööle sumbata, aga see ei ole talve süü. Talvel minuteada peabki lumi maas olema. See on pigem selle pärast, et ei täideta kehtestatud reegleid. Uuriv ajakirjandus võiks selle välja selgitada, et kui lumekoristusega peab alustama hiljemalt 2 tundi peale saju algust ja kella 7-ks peavad olema teed (sh. bussipeatused) kasitud olema (ma võin ka kogemata, ebakompetentsusest selle numbriga mööda panna, antagu mulle see andeks ja parandatagu, kui mul on vale info) , siis miks on nii, et kell 7:15 kodust väljudes võiksin ma oma maja ees kõndida ka kingaga, tee on nagu keelega puhtaks nühitud, samas kui mõnel pool pole lumekoristusega veel alustatudki. Et ntks. Liivaku bussipeatuses koristatakse ära küll bussipeatus, aga TROLLIbussipeatus jäetakse lumest koristamata. Kes selle eest vastutab, et ikkagi lumekoristuseeskirju täidetaks? Kellele mina saan sellist jamade peale kaevata???
reede, 5. jaanuar 2007
Korrespondent
Nojahh. Kui mina sel aastal lõpuks tööle jõudsin, oli tuba jääkülm. Kolmandat nädalat. Et me haldusmees, kes neid asju korraldama peab mitu korda käinud ja öelnud, et jajahh, kohe saab korda. Kui ta lõpuks eile koos mingi venelasega kohale jõudis, sai ta muidugi kolleegilt parajalt sarjata. Et kuidas see siis on, et tema küll ei või oma tööd kolm nädalat tegemata jätta, et kohe saab piki pead.
Lahenduseks oli 5 minutit - paaris kohas õhutati radiaatoreid ja kõik! Nüüd on meil jällegist soe tuba...
Aga aastavahetusest rääkides siis .... see oli vaikne, rahulik ja väga.... ilus ja hea...
Lahenduseks oli 5 minutit - paaris kohas õhutati radiaatoreid ja kõik! Nüüd on meil jällegist soe tuba...
Aga aastavahetusest rääkides siis .... see oli vaikne, rahulik ja väga.... ilus ja hea...
neljapäev, 4. jaanuar 2007
teisipäev, 2. jaanuar 2007
Esimene test 2007. aastal
You are The Wheel of Fortune
Good fortune and happiness but sometimes a species of
intoxication with success
The Wheel of Fortune is all about big things, luck, change, fortune. Almost always good fortune. You are lucky in all things that you do and happy with the things that come to you. Be careful that success does not go to your head however. Sometimes luck can change.
What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.
esmaspäev, 27. november 2006
Terrorist, Enese-Tapu
Ma leidsin omale ... huvitava hobi. Ma armusin heegeldamisse!! Aga enne seda õnnestus kaks vanemaealist naisterahvast infarktiohtu seada küsimusega: "ega sa ei tea, kust ma pilutamiseks mustrit leian??". Mina, paadunud näputöövihkaja ja pilutan-heegeldan! Kui keegi mulle seda aastat paar tagasi oleks ennustanud, ma oleks tal soovitanud minna oma mõistust kontrollima mõne spetsialisti juurde!
kolmapäev, 22. november 2006
In Real Life is not money making people happy....*
Noh, lugesin "Eesti Naisest" ühte 'uurimuslugu' selle kohta, et mille järgi naised meest valivad. Et elukaasalaseks, kallimaks. Mind isilkikult jäi painama see koht, kus üks kena keskealine naisterahvas rääkis, et mees peab ikka naisest rohkem teenima, et muidu ei ole ikkagi kooelu õnnelik.
Mida siis on. Kes keda diskrimineerib, kas mehed naisi või naised mehi?? Et kuigi sama töö eest peab naine saama sama palju palka kui mees (ÕIGE, kahel käel poolt!!), peab mees kooselus siiski rohkem teenima kui naine. Kui nad õnnetuseks on mõlemad .... ütleme kokad, siis peab ikkagi mees rohkem palka saama, et pereelu õnnelikum oleks?!? (kuigi tööülesanded on samad ja naine peaks sama palju teenima kui meeski....)
Sellest tulebki meeste pidev stress. Et pidevalt on surve vanemate, naise, töökaaslaste, ühiskonna poolt, et mees peab palju teenima, mees peab pere ülalpidama. Ei pea ju! Meil on, vabandage väga, 21. sajand, muutunud soo- ja pererollid. Mees peab olema naisele mees, lastele isa, vanematele poeg. Mees peab olema abiks elus oma kallitele lähedastele. Mees ei pea selleks end surnuks töötama. Kuigi palju raha on hea, ei tee palju raha õnnelikuks!** Et seda ühiskonna 'mees peab pere ülalpidama' poliitikat järgides peaks siis naine loobuma paremast pakkumisest ainult pere kodurahu huvides, sest MEES PEAB ROHKEM TEENIMA!!
Andke andeks, aga ma olen ise korra enesevalitsuse kaotanud ja palunud meest, et 'palun ära sure veel ära, ma ei taha jälle üksi jääda....' Ei ole meeldiv selgusemoment, et 'rohkem teenima'='kiiremini hauda'. Nii et - naised, tulge mõistusele. Ennem elage üksi ja tegelege eneseteostusega kui et elate 'perekonnas' kus te seda teha ei saa, sest 'mees peab....'....
___________
*...but more money does!
** Õnnelikuks teeb 'naabrist rohkem raha, ma tean küll ;)
Mida siis on. Kes keda diskrimineerib, kas mehed naisi või naised mehi?? Et kuigi sama töö eest peab naine saama sama palju palka kui mees (ÕIGE, kahel käel poolt!!), peab mees kooselus siiski rohkem teenima kui naine. Kui nad õnnetuseks on mõlemad .... ütleme kokad, siis peab ikkagi mees rohkem palka saama, et pereelu õnnelikum oleks?!? (kuigi tööülesanded on samad ja naine peaks sama palju teenima kui meeski....)
Sellest tulebki meeste pidev stress. Et pidevalt on surve vanemate, naise, töökaaslaste, ühiskonna poolt, et mees peab palju teenima, mees peab pere ülalpidama. Ei pea ju! Meil on, vabandage väga, 21. sajand, muutunud soo- ja pererollid. Mees peab olema naisele mees, lastele isa, vanematele poeg. Mees peab olema abiks elus oma kallitele lähedastele. Mees ei pea selleks end surnuks töötama. Kuigi palju raha on hea, ei tee palju raha õnnelikuks!** Et seda ühiskonna 'mees peab pere ülalpidama' poliitikat järgides peaks siis naine loobuma paremast pakkumisest ainult pere kodurahu huvides, sest MEES PEAB ROHKEM TEENIMA!!
Andke andeks, aga ma olen ise korra enesevalitsuse kaotanud ja palunud meest, et 'palun ära sure veel ära, ma ei taha jälle üksi jääda....' Ei ole meeldiv selgusemoment, et 'rohkem teenima'='kiiremini hauda'. Nii et - naised, tulge mõistusele. Ennem elage üksi ja tegelege eneseteostusega kui et elate 'perekonnas' kus te seda teha ei saa, sest 'mees peab....'....
___________
*...but more money does!
** Õnnelikuks teeb 'naabrist rohkem raha, ma tean küll ;)
teisipäev, 21. november 2006
Loogika. Raudne Loogika
- Nooh, mis te arvate, mis soost on sõna 'otshered'??
Kõhklus...
- Naissoost....?
- Õige!! Aga miks? Miks te ütlete, et naissoost??
- (kõhklevelt) Sest ainult naised seisavad järjekorras???
Kõhklus...
- Naissoost....?
- Õige!! Aga miks? Miks te ütlete, et naissoost??
- (kõhklevelt) Sest ainult naised seisavad järjekorras???
esmaspäev, 20. november 2006
Raske lapsepõlv
Tegelikult me olime õega väga lähedased. Ainult viimsel ajal olen hakanud järjest rohkem temaga kohtumisi vältima. Ma ei tea miks. Kas sellepärast, et temal on 'õnnelik pereelu' või on sel mingi muu põhjus. Igatahes.... Nädalavahetusel käisin seal sünnipäeval. Et ikkagi õel 36 ja tema tütrel 5. Ja kutsutud ja .... minu oma tütar oleks kindlasti väga õnnetu, kui emmet kaasas ei ole.... Kuidagi sujuvalt juhtus jälle nii, et minul niiku8inii midagi tarka teha ei ole, vaadaku ma parem laste järgi. Mitte et keegi ütleks, aga.... tunne on selline. Keegi räägib kellegi teisega, kolmas vaatab pealt, neljas räägib viiendaga ja ... mina istun ja tunnen end üleliigsena. Et pole mul mingit ametisaavutust ega eraelulist saavutust ette näidata, pole mul meest kaasas, kelle kõrval end natukenegi vajalikuna tunda, isegi suurt kõhtu pole ettenäidata, kuigi aegajalt tabad kahtlustavat piidlemist.... Ainult hullemaks tegi asjaolu see, et ma ei võta meie kahe kolme last võrdsetena. Ma tõesti hindan ja armastan oma õe tütart, kes on just selline nagu minu arusaamist mööda üks laps olema peaks - ulakas, hulljulge, vallatu, iseseisev... Oma tütar tekitab pigem ebamugavust, tundub tüütu ja saamatu. Õe poeg aga.... tema pole mulle omale kunagi eriliselt meeldinud. Ma tean, et nii on vale tunda ja arvata, aga ma ei saa selle vastu, kohe kuidagi ei saa. Ja se tekitab seltskonnas veel omakorda barjääri, sest nad kõik on temast nii sissevõetud, ainult mina pean tüdrukuid paremateks ....
reede, 17. november 2006
teisipäev, 14. november 2006
Poliitiline avaldus
Kui ma varem olin suhteliselt leige poliitika suhtes (et mitte öelda täiesti ükskõikne), siis peale selle artikli lugemist hakkan ma väga tõsiselt poliitikasse ja valimistesse suhtuma!
Ma lähen kevadel kindlasti valima. Mitte ainult et masendava elukorralduse vastu, vaid mõne enam-vähem asjaliku partei poolt. Ma ei tea veel, et millise poolt, nii et poliitikud, tõmmelge minu häälekese nimel! Kuigi Ansip on hampelmann, Kelam on .. kummaline, Tarand on euroopas (ja joob), Padar olevat vaesed põllumehed maha müünud oma lihaveisejutuga.... Aga masendava partei ladvik tekitab juba langetõve meenutavat tõmblemist. Nii et, aeg hakata normaalseks. Ja poliitik, kes saab minu häälekese pärast RKsse sisse värisegu, sest ma kavatsen ta paruka paljaks kitkuda, kui ta on poliitiliselt või juriidiliselt korrektne kohtades, kus ta peaks inimelikult ja eetiliselt korrektne olema.
Ma lähen kevadel kindlasti valima. Mitte ainult et masendava elukorralduse vastu, vaid mõne enam-vähem asjaliku partei poolt. Ma ei tea veel, et millise poolt, nii et poliitikud, tõmmelge minu häälekese nimel! Kuigi Ansip on hampelmann, Kelam on .. kummaline, Tarand on euroopas (ja joob), Padar olevat vaesed põllumehed maha müünud oma lihaveisejutuga.... Aga masendava partei ladvik tekitab juba langetõve meenutavat tõmblemist. Nii et, aeg hakata normaalseks. Ja poliitik, kes saab minu häälekese pärast RKsse sisse värisegu, sest ma kavatsen ta paruka paljaks kitkuda, kui ta on poliitiliselt või juriidiliselt korrektne kohtades, kus ta peaks inimelikult ja eetiliselt korrektne olema.
esmaspäev, 13. november 2006
The new BLOGGER has come!
Okei, tore, nemad teevad tootearendust, aga .... Ma saana ru küll, et uusim mood on parim, et vana toote uus vesrion on parem kui vana... Aga ma ei taha uut versiooni, ma ei taha siia google alt logida, mulel aitab sellest bloggeri-lehelt logimisest küll!! Kas nad siis kustutavad mu blogi ära, kui ma uue versiooni peale üle ei lähe va???+ Või tõstavad ise selle ümber, vägisi???
/Jonnipunn, kes armastab 'vana ja head' ja EI TAHA uuendustega kaasa minna.../
/Jonnipunn, kes armastab 'vana ja head' ja EI TAHA uuendustega kaasa minna.../
neljapäev, 9. november 2006
Ooperi tort
Noh, etma seda retsepti teinekord jälle nõrkemiseni otsima ei peaks...
Vaja läheb:
1 tordipõhi (võid ka ise küpsetada), vaja lõigata 3 kettaks
1,25 dl kanget kohvi koos konjakiga tordipõhja immutamiseks
Mocca kreemiks:
2,24 dl piima
0,5-1 spl lahustuvat kohvi
3 munakollast
1,25 dl suhkrut
1 tl tärkilist
0,5 tl vaniljesuhkrut
250 g pehmet (toasooja) magedat võid
Shokolaadikreemiks:
2,5 dl vahukoort
3 spl magedat võid
0,25-0,5 spl lahustuvat kohvi
225 g tumedat shokolaadi
Valmistamine:
Mocca kreem:
Piim ja kohv segada ja lasta keema tõusta. Munakollased vahustada suhkruga ja lisada tärklis. Sellele lisada peene joana soe piimakohv ning segada samal ajal hoolega. Segu uuesti kuumutada samal ajal kloppides. Jahutada külmas vesivannis. Või hõõruda pehmeks, lisada vähehaaval, pidevalt vahustades munasegu. Jätta toasooja seisma.
Shokolaadikreem:
Koor, kohv ja või segada, kuumutada keemiseni, tõsta tulelt ja lisada shokolaaditükid. Hoida nõrgal tulel ja segada kuni shokolaad sulab. Kalla segu kaussi ja jahuta kuni segu nii palju pakseneb, et teda saaks määrida (s.o. umbes 15 minutit). Sega aegajalt.
Edasi:
Niisuta kõige alumist tordipõhja osa kohviseguga, määri peale umbes pool shokolaadikreemi, pane umbes 10 minutiks külmkappi tarduma. Aseta peale 2. ketas, niisuta kohviga, määri peale pool moccakreemi. Aseta peale 3. ketas,niisuta kohviga, kata ülejäänud moccakreemiga ja pane umbes 10 minutiks sügavkülma tarduma.
Määri peale ülejäänud shokolaadikreem ja pane 15 minutiks sügavkülma.
Vaja läheb:
1 tordipõhi (võid ka ise küpsetada), vaja lõigata 3 kettaks
1,25 dl kanget kohvi koos konjakiga tordipõhja immutamiseks
Mocca kreemiks:
2,24 dl piima
0,5-1 spl lahustuvat kohvi
3 munakollast
1,25 dl suhkrut
1 tl tärkilist
0,5 tl vaniljesuhkrut
250 g pehmet (toasooja) magedat võid
Shokolaadikreemiks:
2,5 dl vahukoort
3 spl magedat võid
0,25-0,5 spl lahustuvat kohvi
225 g tumedat shokolaadi
Valmistamine:
Mocca kreem:
Piim ja kohv segada ja lasta keema tõusta. Munakollased vahustada suhkruga ja lisada tärklis. Sellele lisada peene joana soe piimakohv ning segada samal ajal hoolega. Segu uuesti kuumutada samal ajal kloppides. Jahutada külmas vesivannis. Või hõõruda pehmeks, lisada vähehaaval, pidevalt vahustades munasegu. Jätta toasooja seisma.
Shokolaadikreem:
Koor, kohv ja või segada, kuumutada keemiseni, tõsta tulelt ja lisada shokolaaditükid. Hoida nõrgal tulel ja segada kuni shokolaad sulab. Kalla segu kaussi ja jahuta kuni segu nii palju pakseneb, et teda saaks määrida (s.o. umbes 15 minutit). Sega aegajalt.
Edasi:
Niisuta kõige alumist tordipõhja osa kohviseguga, määri peale umbes pool shokolaadikreemi, pane umbes 10 minutiks külmkappi tarduma. Aseta peale 2. ketas, niisuta kohviga, määri peale pool moccakreemi. Aseta peale 3. ketas,niisuta kohviga, kata ülejäänud moccakreemiga ja pane umbes 10 minutiks sügavkülma tarduma.
Määri peale ülejäänud shokolaadikreem ja pane 15 minutiks sügavkülma.
esmaspäev, 6. november 2006
Rahulolematuse uuring
Noh. Küsimus oli, et 'kas olete valmis karjäärivõimalustega asutuses'. Minul tekkis pikapeale küsimus, et millised need võimalused siis on? Et kas selle pärast, et mõni spetsialist on väga hea ja väärt edutamist ntks büroojuhatajaks lastakse mõni büroojuhataja lahti või viiakse madalamale ametikohale? Või tehakse uus büroo? Või viikase hea spetsialist mõnele vabale büroojuhataja kohale, sõltumata tema erialast (e. ntks loomaarstist raamatupidajaks??) Suletud süsteemis ei saa edutamine toimuda muidu, kui ainult kellegi eest ära tõukamise teel. Aga kui sa ei taha kedagi 'eest ära' nügida? Kas edutamine ja karjäärirtedelil ronimine on oluline??
Aabrami jutu peale tuli kangesti naer silma. Nimelt meil on olnud haruldaselt püsiva asustusega trepikoda. No ühe tavalise, 5-kordse maja kohta. Kui mujal trepikodades on maja eluea jooksul (aga seda on juba 30 aastat ja natuke pealegi) elanikud mitu korda vahetunud, siis meie sattusime tõelisse muudatustekerisesse napp 6 aastat tagasi. See et vahepeal vastaskorteris bordelli peeti ei lähe arvesse - korter oli omanike välislähetuses oleku ajaks väljaüüritud. Siis aga sai korter päris uued omanikud. Paljulapseline, selline ... nö. puudeline. Et kuidas ikak saab normaalses peres 4 last olla. Nüüd on asi veel hullem, sest lapsi on veel juurdegi tulnud. Aastat paar tagasi müüdi ka alumise korruse korter ära. Omaniku-elaniku surma tõttu.
Seal elab nüüd selline ... omapärane seltskond. No et mees ja naine ja siis vist remondibrigaad. Mõnikord on mõned noored ka. Ükskord istus mingi kamp ukse ees trepiplatvormil, kaanisid õlut ja siidrit ning kiskusid suitsu. Vähemalt 1 seltskonsat oli viimast otsa titeootel. A see pole teema. Teema on see, et kuigi nad elavad seal juba 2. aastat ei ole nad veel seda omandanud, et trepikojarahvale tere öelda. Vähemalt mei epere pole ühtegi teret kinni püüdnud. Aga ükspäev alustas Proua ilma sissejuhatuseta juttu. Et kas mina tean, et millal MEIL (s.o. meie korteris, 5.dal) radiaatorivahetus algab. Et tema tahab vabu päevi võtta aga ei tea mis ajaks. KUSJUURES vestlus toimus infostendi kõrval ja stendil on suurelt üleval ühistu esimehe nimi, korteri ja telefoninumber ;) Aga see teda suuremat ei loksutanud ;)
Seal elab nüüd selline ... omapärane seltskond. No et mees ja naine ja siis vist remondibrigaad. Mõnikord on mõned noored ka. Ükskord istus mingi kamp ukse ees trepiplatvormil, kaanisid õlut ja siidrit ning kiskusid suitsu. Vähemalt 1 seltskonsat oli viimast otsa titeootel. A see pole teema. Teema on see, et kuigi nad elavad seal juba 2. aastat ei ole nad veel seda omandanud, et trepikojarahvale tere öelda. Vähemalt mei epere pole ühtegi teret kinni püüdnud. Aga ükspäev alustas Proua ilma sissejuhatuseta juttu. Et kas mina tean, et millal MEIL (s.o. meie korteris, 5.dal) radiaatorivahetus algab. Et tema tahab vabu päevi võtta aga ei tea mis ajaks. KUSJUURES vestlus toimus infostendi kõrval ja stendil on suurelt üleval ühistu esimehe nimi, korteri ja telefoninumber ;) Aga see teda suuremat ei loksutanud ;)
Probleem on ikka rooli ja juhiistme ning kahe kõrva vahel ...
Nädalavahetuse suurõnnetusest rääkides tuleb nutt peale. Õigemini kuulates-lugedes arvamusi tasemel, et "Oleks tädil rattad, oleks omnibuss". St. "Oleks Tallin-Tartu maantee neljarealine, siis Dajan Ahmed elaks!"
Kodanikud, saage aru.
1. Auto on üldiselt juhitav. Väljaarvatud erandolukorras, mida sel päeval ei täheldatud. See tähendab, et auto sõidab just sinna poole, kuhu poole rooli keeratakse. Selle vastu, et autojuht keerab rooli vales suunas, ei aita ka mitte kuuerealine tee.
2. Turvavööd on autodel ikkagi kinnitamiseks. "Oleks.."-teemat arendades "Oleks Ahmedil turvavöö kinni olnud, ei oleks temaga kõige hullemat juhtunud ja ka tema kõrval sõitnud oleksid tunduvalt paremas olukorras!" Nimelt, kui keegi märkas, laupkokkupõrkest pääsesid minimaalsete vigastustega mikrobussi juht ja esiistmel istunu, surma sai ainus ilma turvavööta sõitnu ja raskelt vigastada need, kellele ta peale paiskus õnnetuse hetkel.
Ma ei tea, mis TEGELIKULT juhtus, aga vähemalt 1 elu kadus 'tänu' liikluseeskirja eiramisele. Turvavöö nimigi ütleb, et see on TURVAvöö, elupäästja. See ei ole inimeste piinamiseks välja mõeldud. Kui turvavöö on lahti, ei aita ka kilomeetri laiused sõidurajad, surma saad vale manöövri puhul ikak sama moodi....
Hiljem:
Kui mõni arukas inimene, või minu pärast kasvõi autojuhtki ära seletaks loogika, et Tartu maantee peab olema 4-realine, sest ega inimest ikka ümber ei kasvata - kui tema tahab kihutada, tuleb luua selleks ikkagi ka sobivad tingimused. Aga see vist on juba hoopis uus teema. See et vähemalt pooled õnnetused oleksid siiski olemata, kui autojuhid arvestades oma kiiret elutempot austaksid iseenda, oma lähedaste ja võhivõõraste inimeste õigust elule...
Veel:
Pidevalt käib kisa selle ümber, et 'meie armastatud näitleja!!' Samas keegi jäi kuskil korraga emast ja isast ja ta laps on üliraskes seisus haiglas, intensiivis. Seda ei paista keegi märkavatki. Masendav nagu. Ja sellist suhtumist ei paranda ükski moodne kiirtee. See on meie südameis sügavalt sees. See et tavaline inimene on ümmargune null, peaasi,e t meie 'armastatud' ja kuulsad tähelepanu keskpunktis oleksid. Õigus, selleks et uudistekünnist ületada, peab surma saama keegi, kes on Piisavalt Kuulus Persoon....
Kodanikud, saage aru.
1. Auto on üldiselt juhitav. Väljaarvatud erandolukorras, mida sel päeval ei täheldatud. See tähendab, et auto sõidab just sinna poole, kuhu poole rooli keeratakse. Selle vastu, et autojuht keerab rooli vales suunas, ei aita ka mitte kuuerealine tee.
2. Turvavööd on autodel ikkagi kinnitamiseks. "Oleks.."-teemat arendades "Oleks Ahmedil turvavöö kinni olnud, ei oleks temaga kõige hullemat juhtunud ja ka tema kõrval sõitnud oleksid tunduvalt paremas olukorras!" Nimelt, kui keegi märkas, laupkokkupõrkest pääsesid minimaalsete vigastustega mikrobussi juht ja esiistmel istunu, surma sai ainus ilma turvavööta sõitnu ja raskelt vigastada need, kellele ta peale paiskus õnnetuse hetkel.
Ma ei tea, mis TEGELIKULT juhtus, aga vähemalt 1 elu kadus 'tänu' liikluseeskirja eiramisele. Turvavöö nimigi ütleb, et see on TURVAvöö, elupäästja. See ei ole inimeste piinamiseks välja mõeldud. Kui turvavöö on lahti, ei aita ka kilomeetri laiused sõidurajad, surma saad vale manöövri puhul ikak sama moodi....
Hiljem:
Kui mõni arukas inimene, või minu pärast kasvõi autojuhtki ära seletaks loogika, et Tartu maantee peab olema 4-realine, sest ega inimest ikka ümber ei kasvata - kui tema tahab kihutada, tuleb luua selleks ikkagi ka sobivad tingimused. Aga see vist on juba hoopis uus teema. See et vähemalt pooled õnnetused oleksid siiski olemata, kui autojuhid arvestades oma kiiret elutempot austaksid iseenda, oma lähedaste ja võhivõõraste inimeste õigust elule...
Veel:
Pidevalt käib kisa selle ümber, et 'meie armastatud näitleja!!' Samas keegi jäi kuskil korraga emast ja isast ja ta laps on üliraskes seisus haiglas, intensiivis. Seda ei paista keegi märkavatki. Masendav nagu. Ja sellist suhtumist ei paranda ükski moodne kiirtee. See on meie südameis sügavalt sees. See et tavaline inimene on ümmargune null, peaasi,e t meie 'armastatud' ja kuulsad tähelepanu keskpunktis oleksid. Õigus, selleks et uudistekünnist ületada, peab surma saama keegi, kes on Piisavalt Kuulus Persoon....
kolmapäev, 1. november 2006
Põder, peaasi, et sõraline, liik polegi oluline???
Lugesin seda arvamust kultuuripealinnade kohta ja tahtsin autorit parandada, et logol ei ole tegemist mitte põdraga. Ei põhjapõdra e. poroga ega ka mitte nö. 'tavalise' põdraga. Logol on kujutatud hoopis armunäljas isahirve. Arvatavasti punahirvega, kes elab ka Eesti läänepoolsetes metsades. Ühesõnaga, enne kui hakata kedagi soomestumises süüdistama, võiks ikka pisutki fakte kontrollida. Või siis mitte sõna võtta.
Vaevalt et autor ise siia satub, aga kohapeal ei olnud võimalik ka oma parandusi tekitada....
Imetajad: http://bio.edu.ee/animals/Imetajad/imindex.htm
Ja vaata otsingust PÕDER ja PUNAHIRV. No on kaks erinevat looma ju!
Vaevalt et autor ise siia satub, aga kohapeal ei olnud võimalik ka oma parandusi tekitada....
Imetajad: http://bio.edu.ee/animals/Imetajad/imindex.htm
Ja vaata otsingust PÕDER ja PUNAHIRV. No on kaks erinevat looma ju!
teisipäev, 24. oktoober 2006
Tuksi-Nuksi ja Nublu-Auh
Eile jäin lasteaeda minnes hiljaks pisut. St ühele poisile tuli ema järele ja oli kaasa võtnud uue väikse pereliikme, et kuidas sa teist ikka üksi maha jätad. Kui rätik lahti keerati, koorus sealt välja .... väike reibas kutsu. Nimeks Tiksi. Arvake ära, kas mul oli edaspidi hästi lõbus õhtu või ei olnud mitte?
Noorel daamil olid kõik pisiasjad hoolega läbi mõeldud. Et tuleb minna poodi koera ostma ja kus lähim loomapood on. Ja kui seal ei ole koera, siis tuleb helistada poisi emale ja küsida, kust nad koera ostsid. Ta teadis, et peab olema KAKS koera, emane ja isane, et neil igav ei oleks ja et hästi palju kutsikaid oleks, et kõik sõbrad saaksid koerakutsikat süles hoida. Isegi nimed olid välja mõeldud ja kogu elukorraldus, et kuidas kõik tema arvates käima hakkaks.
Ainus nõrk koht tema plaanides, mille ka KuKo kohvikutädi üles leidis, oli see, et kust seer aha võetakse koera ostmiseks, pealegi veel KAHE koera jaoks + koer tahab ju süüa ka ja kes tema eest siis hoolitseb, kui ta haige on. Koera haiguse pärast ju emme töölt puududa ei saa...
Aga õhtu oli lõbusalt sisustatud ja muie püsib veel praegugi vapralt suunurgas.
Noorel daamil olid kõik pisiasjad hoolega läbi mõeldud. Et tuleb minna poodi koera ostma ja kus lähim loomapood on. Ja kui seal ei ole koera, siis tuleb helistada poisi emale ja küsida, kust nad koera ostsid. Ta teadis, et peab olema KAKS koera, emane ja isane, et neil igav ei oleks ja et hästi palju kutsikaid oleks, et kõik sõbrad saaksid koerakutsikat süles hoida. Isegi nimed olid välja mõeldud ja kogu elukorraldus, et kuidas kõik tema arvates käima hakkaks.
Ainus nõrk koht tema plaanides, mille ka KuKo kohvikutädi üles leidis, oli see, et kust seer aha võetakse koera ostmiseks, pealegi veel KAHE koera jaoks + koer tahab ju süüa ka ja kes tema eest siis hoolitseb, kui ta haige on. Koera haiguse pärast ju emme töölt puududa ei saa...
Aga õhtu oli lõbusalt sisustatud ja muie püsib veel praegugi vapralt suunurgas.
reede, 20. oktoober 2006
Igaühele midagi
Niipea, kui hoomikul silm natukene selgemaks läks ja mõistus tööle hakkas, krabasin padja kõrvalt telefoni, et vastatud kõnede registrit vaadata. Ja selles pettuda.... Ma ju ometi teadsin täpselt..... see oli nii selge.... Hiljem õhtul kirjutatud kirja lugedes tuli mõnus äratundmine. Viimsed sõnad õhtul olid, et "palun tule täna öösel unes minu juurde...." Ju ta siis ei saanud tulla, helistas ainult. Ma ei mäleta, et millest me rääkisime, aga me rääkisime pikalt. Lõpuks kõne lihtsalt katkes. Valisin juba numbri, et tagasi helistada, aga siismõtlesin, et küllap ta ise katkestas kõne, et ta ei saa enam pikemalt rääkida. Ja jätsin asja nii nagu oli. See helistamise-rääkimise elamus oli hommikul ikka väga tugev...
Hiljem:
Tema oli olnud reedel ärgates väga väsinud ja unne, nagu oleks öö otsa midagi teinud. Ju ta siis rääkiski telefoniga :)
Hiljem:
Tema oli olnud reedel ärgates väga väsinud ja unne, nagu oleks öö otsa midagi teinud. Ju ta siis rääkiski telefoniga :)
neljapäev, 19. oktoober 2006
Maalammas nii ja maalmmas naa
Sina, kes sa siia sattusid. Ma arvan, et sa otsid hetkel internetist täiendavat infot Postimehe ja Päevalehe artiklitele. Ma püüan siin seda probleemi natuke laiemalt, laiemas perspektiivis* valgustada. Ja ma loodan, et sa loed selle jutu siin läbi ka siis, kui see päriselt ei vasta sinu ootustele ja lootustele.
Niisiis. Juhtusin ise seal 'seminaril' kohal olema, kus 'Eesti maalammas ametlikult tõuks tunnustati'. Esiteks ei saa üks seminar midagi ega kedagi 'ametlikult tunnustada', see on igal juhul ühe või teise riigiameti pärusmaa. Teiseks ütles selle lause, et 'maalammas on tõesti olemas' Tartu Ülikooli teadlane Urmas Saarma, kes meelevaldselt tõlgendas Soome geneetiliste analüüside laborist saadud tlemusi. Aga kõigest ikka järjekorras.
Artiklid ei valeta tegelikult. Nad kirjeldavad täpselt seda, mida seal 'Maalambaseminaril' räägiti. Seminar ise oli pisut mäda ülesehituselt.
1. teatas ELFi projektijuht pr. Lepik, et esimesena esinema pidanud soomalse, dr. Kantaneni ettekanne tõlgitakse. Et tõlkijaks on TÜ teadur Saarma. Seega jäi kindlasti vähemalt pool auditooriumist ootama, mida hr. Saarma räägib ja tegelikult esimest ettekannet ei kuulanudki. Seda esimest ettekannet aga keegi ei tõlkinud eesti keelde.
2. tegi teine ettekandja, Saarma kummalisi, meelevaldseid järeldusi. St. analüüsimaterjal oli täpselt sama, mis soomalse ettekandeski, aga järeldused olid meelevaldsed. Kui dr. Kantanen ütles, et tegemist on 'teadmata päritoluga loomadega' ja et neid EI SAA maalambaks nimetada, sest maalamba geneetilist koodi ei ole teada, siis eeslase ettekandes oli sõnaselgelt, et Soome labori uuringutulemuste järgi on tegemist maalambaga.
3. Suur probleem oli tõlkimine. Hiljem, arutelul (e. mina-küsin-sina-vastad voorus) tõlgiti küsimused dr. Kantanenile soome keelde. Tema vastas soome keeles ja tõlk pani jutu eesti keelde ringi. Väike konks oli selles, et härra rääkis vaikse häälega ja kiiresti, niie t tegelikult oli saalis tema jutust raske aru saada. Teine, suurem konks oli selles, et tihtipeale koorus pikast, 10-15lauselisest soomekeelsest vastusest välja üks eestikeelne lause ja seega jääb kahtlus tõlke kvaliteedist. Et kas küsimus õigesti tõlgitija kas vastus õigesti tõlgiti. Sest ega rääkijad tegelikult otsetõlke eripäradega ei arvestanud ja tõlgile 'tööpause' teksti sisse ei jätnud. Kurvaks tegi asjaolu, et meie aretusvaldkonna spetsialistid olid väga kidakeelsed.
Niisiis. Asi oli tegelikult organiseeritud just nii, et saaks teha ainult 2 järeldust - kas EI või JAA, pooltoone organisaatorid ei tunnistanud, aga kogu jutt oligi ainult pooltoonides.
On teatud aspekt, mida ajalehes pole peetud vajalikuks üldse mainida. Nimelt genotüpiseerimise käigus selgus, et nimetatud 'maalambakandidaadid' olid geneetiliselt kõigist kohalikest kultuur- ja põlistõugudest erinevad. Minul kummitab peas küsimus - kuidas nad saavad olla meie oma põlised maalambad, kui nad kellegagi suguluses ei ole?? Teadaolevalt on meie kohalikud tõud aretatud meie oma iidsest lambast, keda meil on siin aastasadu peetud. Seega peaks ka kultuurtõugudes olema säilinud midagi 'põlist' ja 'oma'. Aga geneetiliselt on loomad TÄI-ES-TI erinevad. Kusjuures eristub täiesti selgelt 4 erinevat rühma, kel omavahel ka mingit sarnasust ei ole. Lisaks ei ole teada 'iidse maalamba' genotüüp ja vaprad maalamba säilitajad pole mitte katsetki teinud seda kindlaks teha nende valduses olevate muldvanade villaproovide ja karusnahatükkide järgi.
Ühesõnaga - nimetatud seminar, kus 'ametlikult tunnustati maalammas' tekitas rohkem küsimusi, kui neid algselt üldse olla sai ja vastas ainult ühele küsimusele - kas on võimalik, et meie taludes peetakse mõnes kohas mõnda seni tundmata tõugu looma. Jah, peetakse küll. Aga kas see just MAAlambaks peaks klassifitseeruma, see on juba uue uuringu küsimus.
__________________
* Perspetkiiv tähendab antud juhul vaadet.
Täiendus: Noh, selgitus selle kohta, et miks need loomad teistest tõugudest täielikult erinevalt oli ühe aktivisti poolt väga.... üllatav. Nimelt, et geneetilist sarnasust teiste tõugudega ei leitud, kuna uurimismeetod olevat olnud liiga täpne ja tundlik. Et mida-mida. Nagu et eemalt vaadates üks lammas puha ja mida lähemalt lähed, seda erilisem?? Geneetika minuteada ei tööta samadel alustel nagu karja visuaalne vaatlus....
Niisiis. Juhtusin ise seal 'seminaril' kohal olema, kus 'Eesti maalammas ametlikult tõuks tunnustati'. Esiteks ei saa üks seminar midagi ega kedagi 'ametlikult tunnustada', see on igal juhul ühe või teise riigiameti pärusmaa. Teiseks ütles selle lause, et 'maalammas on tõesti olemas' Tartu Ülikooli teadlane Urmas Saarma, kes meelevaldselt tõlgendas Soome geneetiliste analüüside laborist saadud tlemusi. Aga kõigest ikka järjekorras.
Artiklid ei valeta tegelikult. Nad kirjeldavad täpselt seda, mida seal 'Maalambaseminaril' räägiti. Seminar ise oli pisut mäda ülesehituselt.
1. teatas ELFi projektijuht pr. Lepik, et esimesena esinema pidanud soomalse, dr. Kantaneni ettekanne tõlgitakse. Et tõlkijaks on TÜ teadur Saarma. Seega jäi kindlasti vähemalt pool auditooriumist ootama, mida hr. Saarma räägib ja tegelikult esimest ettekannet ei kuulanudki. Seda esimest ettekannet aga keegi ei tõlkinud eesti keelde.
2. tegi teine ettekandja, Saarma kummalisi, meelevaldseid järeldusi. St. analüüsimaterjal oli täpselt sama, mis soomalse ettekandeski, aga järeldused olid meelevaldsed. Kui dr. Kantanen ütles, et tegemist on 'teadmata päritoluga loomadega' ja et neid EI SAA maalambaks nimetada, sest maalamba geneetilist koodi ei ole teada, siis eeslase ettekandes oli sõnaselgelt, et Soome labori uuringutulemuste järgi on tegemist maalambaga.
3. Suur probleem oli tõlkimine. Hiljem, arutelul (e. mina-küsin-sina-vastad voorus) tõlgiti küsimused dr. Kantanenile soome keelde. Tema vastas soome keeles ja tõlk pani jutu eesti keelde ringi. Väike konks oli selles, et härra rääkis vaikse häälega ja kiiresti, niie t tegelikult oli saalis tema jutust raske aru saada. Teine, suurem konks oli selles, et tihtipeale koorus pikast, 10-15lauselisest soomekeelsest vastusest välja üks eestikeelne lause ja seega jääb kahtlus tõlke kvaliteedist. Et kas küsimus õigesti tõlgitija kas vastus õigesti tõlgiti. Sest ega rääkijad tegelikult otsetõlke eripäradega ei arvestanud ja tõlgile 'tööpause' teksti sisse ei jätnud. Kurvaks tegi asjaolu, et meie aretusvaldkonna spetsialistid olid väga kidakeelsed.
Niisiis. Asi oli tegelikult organiseeritud just nii, et saaks teha ainult 2 järeldust - kas EI või JAA, pooltoone organisaatorid ei tunnistanud, aga kogu jutt oligi ainult pooltoonides.
On teatud aspekt, mida ajalehes pole peetud vajalikuks üldse mainida. Nimelt genotüpiseerimise käigus selgus, et nimetatud 'maalambakandidaadid' olid geneetiliselt kõigist kohalikest kultuur- ja põlistõugudest erinevad. Minul kummitab peas küsimus - kuidas nad saavad olla meie oma põlised maalambad, kui nad kellegagi suguluses ei ole?? Teadaolevalt on meie kohalikud tõud aretatud meie oma iidsest lambast, keda meil on siin aastasadu peetud. Seega peaks ka kultuurtõugudes olema säilinud midagi 'põlist' ja 'oma'. Aga geneetiliselt on loomad TÄI-ES-TI erinevad. Kusjuures eristub täiesti selgelt 4 erinevat rühma, kel omavahel ka mingit sarnasust ei ole. Lisaks ei ole teada 'iidse maalamba' genotüüp ja vaprad maalamba säilitajad pole mitte katsetki teinud seda kindlaks teha nende valduses olevate muldvanade villaproovide ja karusnahatükkide järgi.
Ühesõnaga - nimetatud seminar, kus 'ametlikult tunnustati maalammas' tekitas rohkem küsimusi, kui neid algselt üldse olla sai ja vastas ainult ühele küsimusele - kas on võimalik, et meie taludes peetakse mõnes kohas mõnda seni tundmata tõugu looma. Jah, peetakse küll. Aga kas see just MAAlambaks peaks klassifitseeruma, see on juba uue uuringu küsimus.
__________________
* Perspetkiiv tähendab antud juhul vaadet.
Täiendus: Noh, selgitus selle kohta, et miks need loomad teistest tõugudest täielikult erinevalt oli ühe aktivisti poolt väga.... üllatav. Nimelt, et geneetilist sarnasust teiste tõugudega ei leitud, kuna uurimismeetod olevat olnud liiga täpne ja tundlik. Et mida-mida. Nagu et eemalt vaadates üks lammas puha ja mida lähemalt lähed, seda erilisem?? Geneetika minuteada ei tööta samadel alustel nagu karja visuaalne vaatlus....
reede, 13. oktoober 2006
Ajast väljas
Enamasti on inimesed sellised, nagu Sa neid tead. Sa ju tunned neid, põhjalikult, et mitte öelda täielikult. Sa oled neid ju alati tundnud! Ja siis ühel päeval, ühel hetkel vaatad inimest ja sul on tunne nagu istuks su vastas võhivõõras. Isegi hääl tundub võõra kõlaga. Sa kuulad seda juttu, satud mingil hetkel hääle lummusse ja jääd kuulatama häält, mitte juttu ennast. Kui uuesti teksti jälgima said, ei saa enam millestki aru - jutu mõte käib kõrgelt üle su pea ja võimete. Lihtsalt istud, vaatad ja kuulad toda võhivõõrast enda vastas. Püüad kõigest hingest mõista. Vahepeal tabad tekstis midagi tuttavlikku, mis libiseb samal hetkel uuesti käest. Kui lõpuks lummus lõpeb, kaob ka võõras ja vastu vaatab see sama läbi ja lõhki tuttav inimene. Võibolla natuke tuttavam kui enne, sest oled näinud temast midagi sellist, mida enne ei teadnud. Ja pärast ... pärast on kõik jälle hästi. Tunned peaaegu füüsiliselt teise inimese hoolitsust ja õrnust.... et ta oli korraks end unustanud ja võibolla sind kuidagi haavanud.
kolmapäev, 11. oktoober 2006
Veel hetk Irjal ja Sirjel peatudes....
Ei, ma olen nõus, et naine ei pea tööl käima, kui ta ei taha. Mulle isiklikult ei meeldi ärgata kell hommikul kell 6:00, tõusta kell 6:15, kiirustada kell 7:15 tagant uniselt uimerdavat last, et lasteaeda minna, alustada tööpäeva kell 8:00 ja tegeleda sellega kella 16:00-ni, et siis kella 16:20-ks bussi peale minna (sest varem ei lähe bussi!), et lapsele kell 17:00 lasteaeda järgi minna, et koju jõuda kella 17:45-ks (kuna kiiret ei ole õhtul). Et siis last jälle tagant kiirustada, et ta kell 20:30 voodis oleks, et unejuttu lugeda ja raadio-unejuttu oodata. Terve elu käib kella ümber, iga sekund on arvel, mida ma sel hetkel tegema peaksin, mis juba oma järjekorda ootab. Mina, Naine, tahan, et mul oleks hommikul aega enda korrastamiseks (mitte ainult vett korraks näole visata, siis sööma ja siis juba teele), enda ilusaks tegemiseks. Et mul oleks aega end välja puhata. Et mul oleks aega enda mõtteid lugeda, iseenda jaoks oma aega planeerida ja teha asju mis mulle meeldivad. Või mida ma vajalikuks pean. Ma ei taha tõusta öösel, kui väljas on alles pime, tervet päeva kontoris veeta, olgu see ka kõige põnevam töö ilmapeal, ja siis õhtul pimedas koju loivata. Ma ei taha pidevalt tagant sundida väikest inimest, kelle jaoks mul ka aega ei ole. Ma olen nõus olema 'mehe seksiori'. Ma ei tea, miks arvatakse, et tööl mitte käiv naine on mehele prosituudi eest. Koristamine, söögitegemine, poeskäimine, pesupesemine, kodu kaunistamine - kõik need on tööd, mida tegelikult tehakse n.ö. kohakaasluse alusel. Kui mees võimaldab naisel koju jääda, sest naine seda ise tahab, on kõik hästi. Halvasti on siis, kui naine peab koju jääma, sest mees tahab nii.
Kõige parem oleks vist lihtsalt poole-koha-töö. Et kas teed tööd ainult ülepäeviti või siis pool päeva korraga. Ja aega jääb rohkem enda ja teiste jaoks. Ega meest ka enam 20 asta pärast ei võlu see tore ise endaga hakkama saav naine, kel pole olnud selle aja jooksul hetkegi aega iseendale pühendada. Naised lihtsalt on ... naised. Ja kui ühele meeldib kodune olla, siis teisele ei pruugi see meeldida. Ja kui üks on kodune, siis teine rabagu või kolmel kohal korraga + kodu, lapsed ja mees. Kui see talle meeldib. Ja las nii ollagi. Minule ei meeldi nii elada, nagu ma elan, aga ma lihtsalt ei oska seda sasipundart kuskilt otsast harutama hakata, et hakata kord ka nii elama, nagu mulle endale meeldib.
PUNKT
Kõige parem oleks vist lihtsalt poole-koha-töö. Et kas teed tööd ainult ülepäeviti või siis pool päeva korraga. Ja aega jääb rohkem enda ja teiste jaoks. Ega meest ka enam 20 asta pärast ei võlu see tore ise endaga hakkama saav naine, kel pole olnud selle aja jooksul hetkegi aega iseendale pühendada. Naised lihtsalt on ... naised. Ja kui ühele meeldib kodune olla, siis teisele ei pruugi see meeldida. Ja kui üks on kodune, siis teine rabagu või kolmel kohal korraga + kodu, lapsed ja mees. Kui see talle meeldib. Ja las nii ollagi. Minule ei meeldi nii elada, nagu ma elan, aga ma lihtsalt ei oska seda sasipundart kuskilt otsast harutama hakata, et hakata kord ka nii elama, nagu mulle endale meeldib.
PUNKT
Mõistmatu
Autofriigid on sama head kui arvutifriigidki. St. nii nagu taskukalkulaatori omanik ei saa aru, et miks peaks inimene oskama peast (kiiresti ja õigesti) arvutada, ei suuda autoomanikud mõista, miks üldse peaks ühistransport olemas olema, veel vähem seda, miks peaks ühistransporti kasutama. Tingimusel, et seda on mugav kasutada.
Aegajalt ma püüan meie autostunud inimestele selgitada, et KUI see raha, mis kulutatakse hetkel selleks, et autosid kesklinna juurde toodaks kasutatakse hoopis ühistranspordisüsteemi arendamisele, nii et see oleks kasutajale mugav ja meeldiv, et ei oleks vajadust oma autoga kesklinna trügida, SIIS väheneks kesklinnas autode hulk ja sellega seoses muutuksid ummikud väiksemaks, ühistransport püsiks graafikus.
Üldse algväitesse süvenemata tuleb tavaliselt vastus teemal, et "aga bussid on nii täis ja kui veel mõni pohmas mees kõrvale satub seisma, siis on seal täiesti väljakannatamatu!!". Või siis et "Oh ega need, kes on harjunud autoga sõitma, ega nemad küll sul bussiga sõitma ei hakka!" Või siis et "Aga igal pool maailmas on metrood ja rongid nii ära lagastatud, et sinna sisse küll tegelikult minna ei taha!!" Ja kõige kaalukam argument on see, et "Ega ma siis ometi käeotsas poest kaupa tassima ei hakka?!? Meil on ainult üks väike pood terve linnaosa peale ja lähima poeni tervelt 3 km maad käia!!!".
Ühesõnaga - vastuargumendid -
1. ühistransport on räpane, liiga ülekoormatud
2. vanale koerale uusi trikke ei õpeta
3. linnaosasid 'arendatakse' infrastruktuurile tähelepanu pööramata
4. (enne jäi mainimata) ühistransporti praktiliselt ei eksisteeri (inimesed elavad Tallinnast väljas, nad ilma autota tööle ei saagi ju!!)
Ja ühesõnaga - ei ühtegi argumenti selle kohta, MIKS EI VÕIKS BUSSIGA TÖÖLE SÕITA; KUI SEE ON MUGAV. Või miks PEAKS autoga poes käima, kui elamurajoon on arukalt arendatud. Ja selle kohta, et miks peaksid bussid-trollid-trammid ilmtingimata räpased ja täislagastatud olema.
Oli omal ajal anektoot selle viimase kohta. Kuidas *keegi*tegelane* võrdles Moskvat ja New Yorki. Et Moskvas "jest muzor, no ne grjaza", New Yorgis jällegi "ne muzora no jest grjaza". Ehk siis, et kui me ise elame puhtalt ja hoolitseme linnaruumi puhtuse eest ja õpetame seda ka oma lastele, laste-lastele, väikestele sugulastele, siis EI OLE PROBLEEMI!!! Ikkagi taandub lõpuks kõik 'ühiskonna teenuse ostmisele' selle asemel, et ise ühiskonda kujundada....
Aegajalt ma püüan meie autostunud inimestele selgitada, et KUI see raha, mis kulutatakse hetkel selleks, et autosid kesklinna juurde toodaks kasutatakse hoopis ühistranspordisüsteemi arendamisele, nii et see oleks kasutajale mugav ja meeldiv, et ei oleks vajadust oma autoga kesklinna trügida, SIIS väheneks kesklinnas autode hulk ja sellega seoses muutuksid ummikud väiksemaks, ühistransport püsiks graafikus.
Üldse algväitesse süvenemata tuleb tavaliselt vastus teemal, et "aga bussid on nii täis ja kui veel mõni pohmas mees kõrvale satub seisma, siis on seal täiesti väljakannatamatu!!". Või siis et "Oh ega need, kes on harjunud autoga sõitma, ega nemad küll sul bussiga sõitma ei hakka!" Või siis et "Aga igal pool maailmas on metrood ja rongid nii ära lagastatud, et sinna sisse küll tegelikult minna ei taha!!" Ja kõige kaalukam argument on see, et "Ega ma siis ometi käeotsas poest kaupa tassima ei hakka?!? Meil on ainult üks väike pood terve linnaosa peale ja lähima poeni tervelt 3 km maad käia!!!".
Ühesõnaga - vastuargumendid -
1. ühistransport on räpane, liiga ülekoormatud
2. vanale koerale uusi trikke ei õpeta
3. linnaosasid 'arendatakse' infrastruktuurile tähelepanu pööramata
4. (enne jäi mainimata) ühistransporti praktiliselt ei eksisteeri (inimesed elavad Tallinnast väljas, nad ilma autota tööle ei saagi ju!!)
Ja ühesõnaga - ei ühtegi argumenti selle kohta, MIKS EI VÕIKS BUSSIGA TÖÖLE SÕITA; KUI SEE ON MUGAV. Või miks PEAKS autoga poes käima, kui elamurajoon on arukalt arendatud. Ja selle kohta, et miks peaksid bussid-trollid-trammid ilmtingimata räpased ja täislagastatud olema.
Oli omal ajal anektoot selle viimase kohta. Kuidas *keegi*tegelane* võrdles Moskvat ja New Yorki. Et Moskvas "jest muzor, no ne grjaza", New Yorgis jällegi "ne muzora no jest grjaza". Ehk siis, et kui me ise elame puhtalt ja hoolitseme linnaruumi puhtuse eest ja õpetame seda ka oma lastele, laste-lastele, väikestele sugulastele, siis EI OLE PROBLEEMI!!! Ikkagi taandub lõpuks kõik 'ühiskonna teenuse ostmisele' selle asemel, et ise ühiskonda kujundada....
teisipäev, 10. oktoober 2006
Näedsa siis
http://mahwreck.blogspot.com/2006/10/feminist-fatale.html
Paistab, et mõned lihtsalt on feministid ja teised sedalihtsalt ei ole. Nii nagu langevarjuriks 'sünnitakse', sama moodi on ka feminism sünnipärane, seda ära õppida on suht võimatu :p
Paistab, et mõned lihtsalt on feministid ja teised sedalihtsalt ei ole. Nii nagu langevarjuriks 'sünnitakse', sama moodi on ka feminism sünnipärane, seda ära õppida on suht võimatu :p
esmaspäev, 9. oktoober 2006
Läänerindel....
Kõige raskem on vaikida. Sellest veel raskem on rääkimine. Ja veel raskem hüsteeriliste paanikahoogude üleelamine. Hirm, et kui ma täna õhtul ei helista, siis võibolla ei ole homme õhtul enam kedagi kõnet vastu võtmas. Teadmine, et inimesele endale ei või näidata viiendikkugi sellest paanikast, hirmust ja ahastusest, mis pidevalt hinges pulbitseb. Teadmine, et tegevus on asi, mis annab natukeseks rahu ja lohutust, samas aga suutmatus midagi tõsist ette võtta, sest äkki juhtub midagi, et sa ei saa seda lõpetada.
Iga telefonihelina peale võpatad, et äkki.... ja rahuned uuesti. Kõnnid tänaval ja suvalisel hetkel hakkavad lihtsalt pisarad voolama. Õhtul, kui kõik on vaikseks jäänud, nutad end vaikselt magama. Õnnistuseks oleks tõsine, hea kontsert, et end lihtsalt tühjaks karjuda. Lihtsalt meeletu hirm inimest kaotada. Kuigi ... kõik me oleme asendatavad. Kuigi tegelikult justkui midagi hullu ei ole, või vähemalt ei tohiks olla, kui tema juttu uskuda. Aga hirm jääb ju alles. See vist jääb elu lõpuni meie vahele - hirm kaotada kallist inimest.
Iga telefonihelina peale võpatad, et äkki.... ja rahuned uuesti. Kõnnid tänaval ja suvalisel hetkel hakkavad lihtsalt pisarad voolama. Õhtul, kui kõik on vaikseks jäänud, nutad end vaikselt magama. Õnnistuseks oleks tõsine, hea kontsert, et end lihtsalt tühjaks karjuda. Lihtsalt meeletu hirm inimest kaotada. Kuigi ... kõik me oleme asendatavad. Kuigi tegelikult justkui midagi hullu ei ole, või vähemalt ei tohiks olla, kui tema juttu uskuda. Aga hirm jääb ju alles. See vist jääb elu lõpuni meie vahele - hirm kaotada kallist inimest.
reede, 6. oktoober 2006
Saabuv mõõn...
Jahe ja heitlik sügis jätkub, ööd on pikad ja pimedad. Täna öösel aitas täiskuu mu unenägusid vaadata. Ja vaikselt, õige vaikselt hakkab sügisnukrus hinge pugema. Oma osa on muidugi sellel, et kallis on .... on. Aga sellega koos tekivad teised probleemid. Et sa ei saa, ei julge kõiki oma mõtteid rääkida. Et sa lihtsalt ei taha oma muredega koormata, et see võib teisele veel eriti halvasti mõjuda. Kõike ei räägi kolleegidele, vanematele ammugi mitte. Ja siis see tagasihoitu muudkui koguneb ja koguneb... Ja siis varsti tuleb peale ahastus teemal "mitte keegi mind ei armasta". Või siis "ma olen niiiiii üksik ja õnnetu" või siis "kogu maalim on nii paha ja mina vaene hea inimene ei saa kohe kuidagi sellega hakkama, et kõik teised pahad ja kurjad ja koledad ja õelad on".
Persse, mai taha õnnetu olla, aga ma ei oska praegu end rõõmsaks mõelda :(
Persse, mai taha õnnetu olla, aga ma ei oska praegu end rõõmsaks mõelda :(
neljapäev, 5. oktoober 2006
Auk
U oli kiirabiga haiglasse viidud. Töölt. Arstid ei ole siiani välja mõelnud mis tal viga on. Ega ta ise ka palju targem ei ole. Nakkushaigete osakonnas. Nii et....
kolmapäev, 4. oktoober 2006
Kes keda ehk seiklused wc-s
Juhtus meil kord selline lugu tööl. Pidin koos ülemusega 'väljasõidule' minema hommikul ja tahtsin veel enne lahkumist wc-s ära käia, aga.... Nii nagu ma sinna sisse astusin, sama targalt põrkasin ka välja tagasi. Nimelt oli seal enne mind juba keegi käinud. Käinud end tühjendamas ja pidanud paljuks enda järelt kasida. Minu avameelse ja hääleka arvamuseavalduse peale oli 2 reaktsiooni:
1. pistis büroojuhataja (naisterahvas) pea uksevahelt välja, silmad punnis ja nägu punane, et tema polevat täna veel käinud
2. lükkus IT-poiste toa uks salakesi kinni. Et nagu nemad ei teaks asjast midagi.
OK. Mina kellegi s*tta kasima ei hakka, saan ka teisiti oma asjad korraldatud. Aga wc-seinale kleepisin suure sildi teadaandega, et meie majas on Wesi Closett mitte Wäli Cäimla ja paluks sellele vastavalt ka käituda. Järgmiseks hommikuks oli silt seinalt kadunud, wc korras. Kusjuures koristaja väitis, et tema ei olevat silti näinudki, mie naised silti ära ei võtnud ja koristamas ka ei käinud. Ja rohkem pole sellist jama enam toimunud. (Selle peale sülitan kolm korda üle vasaku õle, otse Surmale näkku, et ei toimuks ka!)
See selleks. Teaduslehes SLÕL oli pikk intervjuu Noorkuu (end. Rumala Noorkuu) esindajatega, kus kirjeldati umbes samalaadset fopaad esinemisel. Sellest tulenevalt minu tänane suure ringi küsimus:
KAS NOORTEL MEESTELE PÕHIMÕTTELISELT ÕPETATAKSEGI KODUS, ET WC-S EI TOHI VETT TÕMMATA, RÄÄKIMATA POTI SELLEKS ETTENÄHTUD HARJAGA PUHTAKS NÜHKIMISEST???? KAS NOORED MEHED OMA VANEMATEKODUS KA NIIMOODI KÄITUVAD VÕI LIHTSALT NAUDIVAD 'ANONÜÜMSUST', ET KES SEE VÄIKESES KOLLEKTIIVIS IKKA TEADA SAAB, ET JUST TEMA SEE OLI, KES TERVE ELAMISE TÄIS S*ITTUS, KUI KEEGI TEINE POLE VAHEPEAL WC-S KÄINUD????
1. pistis büroojuhataja (naisterahvas) pea uksevahelt välja, silmad punnis ja nägu punane, et tema polevat täna veel käinud
2. lükkus IT-poiste toa uks salakesi kinni. Et nagu nemad ei teaks asjast midagi.
OK. Mina kellegi s*tta kasima ei hakka, saan ka teisiti oma asjad korraldatud. Aga wc-seinale kleepisin suure sildi teadaandega, et meie majas on Wesi Closett mitte Wäli Cäimla ja paluks sellele vastavalt ka käituda. Järgmiseks hommikuks oli silt seinalt kadunud, wc korras. Kusjuures koristaja väitis, et tema ei olevat silti näinudki, mie naised silti ära ei võtnud ja koristamas ka ei käinud. Ja rohkem pole sellist jama enam toimunud. (Selle peale sülitan kolm korda üle vasaku õle, otse Surmale näkku, et ei toimuks ka!)
See selleks. Teaduslehes SLÕL oli pikk intervjuu Noorkuu (end. Rumala Noorkuu) esindajatega, kus kirjeldati umbes samalaadset fopaad esinemisel. Sellest tulenevalt minu tänane suure ringi küsimus:
KAS NOORTEL MEESTELE PÕHIMÕTTELISELT ÕPETATAKSEGI KODUS, ET WC-S EI TOHI VETT TÕMMATA, RÄÄKIMATA POTI SELLEKS ETTENÄHTUD HARJAGA PUHTAKS NÜHKIMISEST???? KAS NOORED MEHED OMA VANEMATEKODUS KA NIIMOODI KÄITUVAD VÕI LIHTSALT NAUDIVAD 'ANONÜÜMSUST', ET KES SEE VÄIKESES KOLLEKTIIVIS IKKA TEADA SAAB, ET JUST TEMA SEE OLI, KES TERVE ELAMISE TÄIS S*ITTUS, KUI KEEGI TEINE POLE VAHEPEAL WC-S KÄINUD????
esmaspäev, 2. oktoober 2006
kolmapäev, 27. september 2006
Hommik
"Milleks sul seda juukseklambrit vaja läheb??" uuris Ta kahtlustavalt. "Noh tead," ebalesin Mina. "Mind lihtsalt häirib see, kui juuksed pidevalt näo ees on ja suhu-silma-ninna ronivad!" Ta vaatas mind hetke uurivalt ja siis.... "Tead, sa näid kohe ilus välja, kui Su juuksed kinni on panud!"
Süda sai soojaks sellest vestlusest. Ärge arvake siin midagi, et 6-ne on alles väike ja mis tema ka ilmaelust teab. Teab. Tema oleks Ergmaad presidendiks tahtnud. Sest ta on naine. Evelin võiks oma 5-se titetamisega seenele sõita ja teda inimese moodi kohtlema hakata!
Süda sai soojaks sellest vestlusest. Ärge arvake siin midagi, et 6-ne on alles väike ja mis tema ka ilmaelust teab. Teab. Tema oleks Ergmaad presidendiks tahtnud. Sest ta on naine. Evelin võiks oma 5-se titetamisega seenele sõita ja teda inimese moodi kohtlema hakata!
kolmapäev, 13. september 2006
Mida see mulle annab??
Banaalne küsimus, eks. Aga vaadake ise:
http://www.enkool.ee/
http://www.lastesport.ee/
St. on tehtud väga tore ja ja asjalik kodulehekülg..... kus pole grammivõrragi infot üleval! Lastespordi kodukalt võib jäädagi otsima, et MIS SEE ON, eriti kui oled korjanud lehe aadressi kuskilt lasteaia seinalt, et järgi vaadata, kas seal on midagi millega oma laps võiks tegeleda. Erki Noole Kergejõustikukooliga sama lugu - üldist infot pole olemaski. Aga selle eest on vähemalt tunniplaan olemas. Ilma selgitusega mida tunniplaanis nimetatud treenerid lastele õpetavad, millega tundides tegeletakse.
Kohati tuleb ahastus peale, ausalt. Ntks. Nõmme Spordiklubil on küll ilus avaleht kodulehele - võimalikult kirju, et ei teaks, kust midagi üles leiab - aga linkide alt avanema pidav tekst on puudu, ainult lause, et küll ta kunagi ühel heal päeval valmis saab, eks te helistage meile. No milleks sellist asja siis teha, kui infot üles ei viitsi/saa panna. Milleks kodulehekülg, kust ei saa kätte esmast informatsiooni selle kohta, millest jutt käib?!
Vanasti ma ei saanud aru, et mis nad kõiko ma blogides virisevad kehvade kodulehtede pärast, aga kui ise portsu otsa satud, on ikka pilt selge;)
http://www.enkool.ee/
http://www.lastesport.ee/
St. on tehtud väga tore ja ja asjalik kodulehekülg..... kus pole grammivõrragi infot üleval! Lastespordi kodukalt võib jäädagi otsima, et MIS SEE ON, eriti kui oled korjanud lehe aadressi kuskilt lasteaia seinalt, et järgi vaadata, kas seal on midagi millega oma laps võiks tegeleda. Erki Noole Kergejõustikukooliga sama lugu - üldist infot pole olemaski. Aga selle eest on vähemalt tunniplaan olemas. Ilma selgitusega mida tunniplaanis nimetatud treenerid lastele õpetavad, millega tundides tegeletakse.
Kohati tuleb ahastus peale, ausalt. Ntks. Nõmme Spordiklubil on küll ilus avaleht kodulehele - võimalikult kirju, et ei teaks, kust midagi üles leiab - aga linkide alt avanema pidav tekst on puudu, ainult lause, et küll ta kunagi ühel heal päeval valmis saab, eks te helistage meile. No milleks sellist asja siis teha, kui infot üles ei viitsi/saa panna. Milleks kodulehekülg, kust ei saa kätte esmast informatsiooni selle kohta, millest jutt käib?!
Vanasti ma ei saanud aru, et mis nad kõiko ma blogides virisevad kehvade kodulehtede pärast, aga kui ise portsu otsa satud, on ikka pilt selge;)
teisipäev, 12. september 2006
Back to the roots!
Mingi kaval uuringufirma tuvastanud, et Eesti elanikud ei armasta mahla juua. Varsti pannakse vist mingi suurem ja kallim kampaania püsti, et inimesi mahla jooma ärgitada. OK Mahl kui selline, st. "täismahl" on jahh tervisele kasulik -peaaegu nagu puu- või köögivili, aga vedelal kujul. Aga seal on üks väike konks sees: kui palju meil müüdavatest mahladest on tegelikult täismahlad? Enamus (kui mitte kõik) müüdavatest pakimahladest on saadud mahlakonsentraadi veega lahjendamise teel. Kust konsentraat saadakse, pole pakil kirjas. Seega ei saa mina küll uskuda juttu tervislikust mahlast poeletil. Tervislik mahl on see, mis on tehtud puu- või köögiviljast - pressitud, aurutatud, kuidas keegi. Seda et mahl on tehtud kvaliteetsest toorainest saab garanteerida ainult nii, et teed mahla ise, oma aia marjadest, puu- ja köögiviljadest. Lisades maitse järgi suhkrut-soola. Ja mitte ajades omale udu, nagu need polekski konservandid. Elagu elus loodus!
esmaspäev, 11. september 2006
Ikaldus
Või õigemini "Täielik ikaldus". Nädalavahetusel olin õepoja 'suurt sünnipäeva' tähistamas. Mees ikkagi juba 3-aastane, varsti võtab naise ja läheb ülikooli. Üldse on sünnipäevi kuidagi väga omapäraselt jagunud: märtsilõpus-aprilli alguses 2, siis mitu kuud vaikust, augusti algul 2 järjest, septembris kolm järjest ja siis tiksume rahulikus rütmis 3 sünnarit kuus jõulu välja ;) Nii positiivne, et alati tuleb ette planeerida, kelle sünnipäev on tähtsam ja kellele võib ainult kaardi saata.
Mõnele on kaardist vähe. U. sünnipäevale ma loomulikult ei jõudnud. Ta pidi lihtsalt hiiglapika kirjaga leppima, ja sünnipäevalille saab kätte homme. Võibolla. See oli siiani jaburaim mis ma olen kellelegi sünnipäevaks teinud: ma saatsin talle sünnipäevaks puu. Harilik vaher Acer platnoides, punaseleheline sort "Crimson king". Koos õnnitluskaardiga uksetaha. Et pistku kuhu tahab see. Või noh nii peaaegu. Selle organiseerimisega seoses sai järjekordselt kinnitust tõsiasi, et igasugu teeninduskohti on põhimõteliselt 3 sorti: ühed, keda tegelikult teeenindamine ja kaubast lahtisaamine oluliselt ei huvita, teised, kes on nõus oma kaupa/teenust müüma, kui neile piisavalt pinda käia ja kolmandad, kes tunnevad rõõmu selle,est, et nad oma kaubast lahti saavad ja on valmis iga hullu ideega kaasa minema. Kaasa arvatud kuskile Pära Põrgusse, maanteedest eemalasuvasse kohta kolistama minema, ainult telefonis antud juhtnööride järgi, et mingi puuke uksetaha viia. Aga teisest küljest on see positiivne, et ka selliseid müüjaid on olemas!
Tööga on nii, et .... tööta on halvasti. Pikalt üksi olles kaob igasugune tahtmine kellegi või millegi nimel pingutada, et midagi ka tehtud saaks. Ei, see et päike paistab ei ole motiiv päevast päeva arvutitaga vahtida. Ka see mitte, et on ilusad soojavõitu sügisilmad, püstijalu läbipõetud bronhiit, väike armas piiga kodus või et ülemus pidevalt kontrollib, kas töötajad on tööl või ei. Ma tõesti ei tea, millal ja kuhu minu motiveeritus minema kõndis, ei tea...
Mõnele on kaardist vähe. U. sünnipäevale ma loomulikult ei jõudnud. Ta pidi lihtsalt hiiglapika kirjaga leppima, ja sünnipäevalille saab kätte homme. Võibolla. See oli siiani jaburaim mis ma olen kellelegi sünnipäevaks teinud: ma saatsin talle sünnipäevaks puu. Harilik vaher Acer platnoides, punaseleheline sort "Crimson king". Koos õnnitluskaardiga uksetaha. Et pistku kuhu tahab see. Või noh nii peaaegu. Selle organiseerimisega seoses sai järjekordselt kinnitust tõsiasi, et igasugu teeninduskohti on põhimõteliselt 3 sorti: ühed, keda tegelikult teeenindamine ja kaubast lahtisaamine oluliselt ei huvita, teised, kes on nõus oma kaupa/teenust müüma, kui neile piisavalt pinda käia ja kolmandad, kes tunnevad rõõmu selle,est, et nad oma kaubast lahti saavad ja on valmis iga hullu ideega kaasa minema. Kaasa arvatud kuskile Pära Põrgusse, maanteedest eemalasuvasse kohta kolistama minema, ainult telefonis antud juhtnööride järgi, et mingi puuke uksetaha viia. Aga teisest küljest on see positiivne, et ka selliseid müüjaid on olemas!
Tööga on nii, et .... tööta on halvasti. Pikalt üksi olles kaob igasugune tahtmine kellegi või millegi nimel pingutada, et midagi ka tehtud saaks. Ei, see et päike paistab ei ole motiiv päevast päeva arvutitaga vahtida. Ka see mitte, et on ilusad soojavõitu sügisilmad, püstijalu läbipõetud bronhiit, väike armas piiga kodus või et ülemus pidevalt kontrollib, kas töötajad on tööl või ei. Ma tõesti ei tea, millal ja kuhu minu motiveeritus minema kõndis, ei tea...
reede, 1. september 2006
"Normaalsed" paarid kohtuvad 2 korda kolme kuu jooksul!!
Lahkudes oli tunne et lähen hulluks. Noh, et ikkagi nii pikalt pole lootustki näha ja.... Nädal aega elasin nagu kotis. Et kurbus matab hinge ja üksindus närib. Järgmise nädalavahetuse nutsin patja. Et kõigil on keegi, ainult mina pean üksinda olema. Edasi läks lihtsamaks. Et enam ei olnud kurb ega valus. Otsustasin,e t enne ei helista, kui tema ise kontakti ei võta. Korra oli vaja helistada ja .... ta oli rõõmus, rõõmsa häälega ja mul oli hea meel, et ma tal veel meeles olen. Eile õhtul voodi heites mõtlesin, et enam polegi kurb, et ma olen harjunud üksindusega ja tegelikult on peaaegu ükskõik, kas on kuskil keegi üksik veel või ei. Ja siis õhtul hilja ta helistas. Et kuidas läheb. Rääkis pikemalt. Ja peale seda enam und ei tulnud. Nii kurb ja kõle tunne oli üksinda. Et ikkagi ei saa ise ja omapead õnnelik oldud. Nõrk!
Aga õnnetuks teeb see ikkagi, eriti õhtuti. Et nõrk oled. Või õigemini, et ei ole kedagi kelle nimel pingutada naiseks olemisega.
Aga õnnetuks teeb see ikkagi, eriti õhtuti. Et nõrk oled. Või õigemini, et ei ole kedagi kelle nimel pingutada naiseks olemisega.
reede, 25. august 2006
Miks mina peaks esimene olema!?
Ma alati mõtlesin, et kõige nõmedam põhjendus millegi tegemiseks on väide, et "aga alati on ju nii tehtud!". Või siis mingist tegevusest mitte loobumise põhjendus. Koolipraktika ajal mäletan, kuidas üks vanadaam oli põhjendanud lehmale mädanenud ja riknenud heina allapanuks panemist põhjendas sellega, et "aga alati on ju nii tehtud!", et tema küll aru ei saavat, miks see vale on. Lugejatele selgituseks, et lehmadel, rohusööjatel mäletsejalistel nagu nad on, on rumal komme ka küljealla pandud hein/põht pintsli pista, ei pea selle suure töö pärast püsti tõusma.
Olgu. Täna sain teada, et on olemas veel tobedam põhjendus. "Aga kunagi pole nii tehtud!", et põhjendada seda, miks nüüd asju teisiti teha ei võiks. Nuta või naera, seisa käte peal püsti või tee mis tahad, aga mingit uuendust ei saa sellepärast sisse viia, et kunagi varem pole nii tehtud. Mis sellest, et uuendus oleks loogiline, see oleks mugav, see ei nõua lisatööd, aga kunagi pole nii tehtud. Ja vastuvaidleja ei või kohe kindlasti ka mitte olla esimene, kes ütleb, te tegelikult on tegemist loogilise ja hea uuendusega.
Sellega seoses meenus pisiasi, et kuidas mingi okupatsioonivõim sundis vaest rõhutud aga vabadustihkavat Eesti talurahvast 'käimlaid' kasutama hakkama. Varemalt käidi lihtsalt kuskil põõsaall, aga see uuendus olevat toimunud 1. ilmasõja aegu. Kui okupandid kartnud tüüfust ja teisi koledaid seedekulglarikkeid saada. Siis anti karm käsk, et igal majapidamisel peab olema käimla, kus oma vajadusi rahuldada. Peale sõja lõppu olid vihased talupojad kõik need asutused ruttu uuesti maha lammutanud - ikkagi võõra ikke esindajad ja tunnismärgid. Kes siis ometi peldikus hädal võis käia, kunagi varem polnud ju sellist asja tehtud!!! Alles Eesti Vabariigi ajal oli maale ka 'käimla-kultuur' saabunud ja seda tänu linnavurledele, kes seletasid kangesti peen olla tahtvatele talumatsidele, et linnas on igal enesest lugupidaval kodanikul käimla. Ja nii see asi tasapidi juurdus. Ma ei kujuta ette, et kui suur vastuseis veel _vesi_käimla kasutuselevõtuks pidi olema - kunagi ei ole lihtsalt puhast vett sinna visatud, miks mina peaksin seda tegema!?!
Ühesõnaga, vestlus teemal 'palju toredaid ülemusi' ja 'aga vanasti käisid asjad hoopis teistmoodi!' ja 'Aga kunagi pole nii tehtud!!'
Olgu. Täna sain teada, et on olemas veel tobedam põhjendus. "Aga kunagi pole nii tehtud!", et põhjendada seda, miks nüüd asju teisiti teha ei võiks. Nuta või naera, seisa käte peal püsti või tee mis tahad, aga mingit uuendust ei saa sellepärast sisse viia, et kunagi varem pole nii tehtud. Mis sellest, et uuendus oleks loogiline, see oleks mugav, see ei nõua lisatööd, aga kunagi pole nii tehtud. Ja vastuvaidleja ei või kohe kindlasti ka mitte olla esimene, kes ütleb, te tegelikult on tegemist loogilise ja hea uuendusega.
Sellega seoses meenus pisiasi, et kuidas mingi okupatsioonivõim sundis vaest rõhutud aga vabadustihkavat Eesti talurahvast 'käimlaid' kasutama hakkama. Varemalt käidi lihtsalt kuskil põõsaall, aga see uuendus olevat toimunud 1. ilmasõja aegu. Kui okupandid kartnud tüüfust ja teisi koledaid seedekulglarikkeid saada. Siis anti karm käsk, et igal majapidamisel peab olema käimla, kus oma vajadusi rahuldada. Peale sõja lõppu olid vihased talupojad kõik need asutused ruttu uuesti maha lammutanud - ikkagi võõra ikke esindajad ja tunnismärgid. Kes siis ometi peldikus hädal võis käia, kunagi varem polnud ju sellist asja tehtud!!! Alles Eesti Vabariigi ajal oli maale ka 'käimla-kultuur' saabunud ja seda tänu linnavurledele, kes seletasid kangesti peen olla tahtvatele talumatsidele, et linnas on igal enesest lugupidaval kodanikul käimla. Ja nii see asi tasapidi juurdus. Ma ei kujuta ette, et kui suur vastuseis veel _vesi_käimla kasutuselevõtuks pidi olema - kunagi ei ole lihtsalt puhast vett sinna visatud, miks mina peaksin seda tegema!?!
Ühesõnaga, vestlus teemal 'palju toredaid ülemusi' ja 'aga vanasti käisid asjad hoopis teistmoodi!' ja 'Aga kunagi pole nii tehtud!!'
teisipäev, 22. august 2006
Räägi midagi....
"Miks sa enam midagi huvitavat ei kirjuta?" uuris Duke.
Mis on huvitav? Kas see, mis on minu jaoks oluline, see millest ma mõtlen, see mida ma teen või see mida ma arvan sellest mida igalpool mujal arvatakse ja räägitakse?
1. Tööjõupuudus
Seda meil ei oleks, kui inimestele palka makstaks nende töö eest. Kui erafirmade oanikud investeeriksid töötingimustesse, töövahenditesse ja palkadesse. St. mitte ainult ntks arvutigraafika tootjad vaid ka ehitusfirmade omanikud. Ei ole mõtet oma töötajaid sõna otseses mõtes töökoormusega tappa, sest "niikuinii pole neil kuhugi mujale minna", sest töövõimetu töötaja asemele praegu enam naljalt uut ei leia.
2. Liiklus
On mõtetu oodata, et iga liikleja kõrval valvaks politseinik (või pareml juhul lausa kaks) ja kontrolliks pidevalt, et LE-s sätestatud nõudeid täidetaks. See on absurdilähedane lootus, eks, sest neid politseinikke peab siis ka keegi valvama jnejne. On väga tore ajada suurt liikluses hukkunute hulka "tapva aasta", "kõverate teede", "valesti valitud kiiruse" või millegi muu süüks. Samuti ei tapa alkohol inimesi, kuigi ajakirjandusest võib selline mulje jääda. Ikka inimene on see kes joob ja ei vastuta oma tegude eest. Ja rooli keerab ka inimene. Teeme tallina-Tartu maantee laiemaks, siis kindlasti enam Valgas kedagi surnuks ei sõideta.
3. Kasvat(amat)usküsimused
No nii ja naa. Sellest olen vist enne ka arvamust avaldanud. Füüsiline karistus on lapse kasvatamisel vajalik. Mitte surnukspeksmine. Karistus. Meid omal ajal pandi nurka kui pahandust tegime. See on ju ka 'füüsiline liikumisvabaduse piirang'. Samas ma arvan, et paljud õnnetused oleks olemata, kui mõni "noor ja vihane" õigel hetkel korraliku keretäie oleks saanud. Ja kui me ei kasvataks juba 20 aastat lapsi vaimus, et "vabakasvatus on parim" (kusjuures selles kontekstis vabakasvatus ON kasvatamatus) ja "laps peab vaidlema ja lapsele tuleb oma keeldu põhjendada, ei saa olla nii, et asi lihtsalt on keelatud sellpärast et on keelatud". Samas ma ei ütle, et lapsele ei peaks seletama miks on mingi asi keelatud. Aga kui põhjendus pole piisavalt argumenteeritud, siis seda ei aktsepteerita. Mind on kasvatatud meetodil "mõni asi lihtsalt on keelatud ja mõnda asja lihtsalt ei tehta ja kõik!". Ntks teiste asju ei võeta, teiste kirjavahetust ei loeta, ei kakelda, vähemalt ilma mõjuva põhjuseta (tuleb ise kallale) jne. Nende küsimuste argument minu jaoks on "miks ma peaksin kõike seda tegema?!"
4. Liiklus
Nood Vändra noored.... vaevalt et neilt mingeid asjalikke ütlusi saadakse õnnetuse toimumise kohta. Kuna nad olid purjus, siis nad ei mäleta. Pealegi on inimaju haruldaselt alalhoidlik - traumaatilised sündmused mälus blokeeritakse. KAs neid üldse karistada ja kuidas? "Tempel mällu igaveseks" on nende puhul mitte reklaamlause vaid tõelus. Tõenäoliselt (kuigi praegu on seda vara prognoosida) jäävad nad eluks ajaks poolsantideks. Võibolla peaks ad "ÜKT" raames paema teistele "noortele ja vihastele" seletama, et sandina on väga sitt elada, mis sest et sul oli jummalast viimasepeal auto, sa ei olnud üldse joonud, ainult pool liitrit viina ja et su tüdruk oli alevi kõige kuumem tibi. Sandina edasi elada on ikkagi vastik.
5. Elukorraldus
See sakib täiega. Nii palju raha ei ole, et omale omaette elamist muretseda. Laenuvõtmisel on omad konksud. 1. pole nii palju raha, et omaosalust maksta ja 2. muudab laen sisuliselt järgmiseks 20 aastaks 'sunnismaiseks' - sa ei või leppida väiksema palgga, kui see mis hetkel makstakse. Aga omaette elada tahaks ja kuidas veel!
6. Isiklik elu
Sellega on ka jama. Oma elamist soetada ei saa. Kallimaga kokku ei saa, sest tema on seoses "ootamatult läheneva kooliastaga" 7 päeva nädalas ja 8 tundi päeva tööl. Muidu teeks pikemaid päevi, aga juba 5 tundi on tema võimete piir hetkel. Ja mina .... olen mina. Ei lähe ehitusele kiibitsema. Ei lähe tema juurde nukrutsema. Nukrutsen kuskil omaette ja püüan mitte välja näidata, et mulle nii elada ei meeldi. Kõik asjaosalised teavad seda isegi, aga muuta ei ole hetkel midagi kuidagi võimalik.
7. Töö
Jälestan seda. Teha ei taha. Teeks tööd, millel on mingit tulemust näha. Minu omal ei ole tulemust. Vale jutt, et eestlased on nõus ainult 'tubast tööd' tegema. Teeks mida iganes, kui ei murra, on piisavad töövahendid, korralik palk, hea kollektiiv, on tulemuslik. Ntks kraavi kaevaks, seinu värviks, mida iganes sellist, kus töö tulemus on silmaga näha.
Mis on huvitav? Kas see, mis on minu jaoks oluline, see millest ma mõtlen, see mida ma teen või see mida ma arvan sellest mida igalpool mujal arvatakse ja räägitakse?
1. Tööjõupuudus
Seda meil ei oleks, kui inimestele palka makstaks nende töö eest. Kui erafirmade oanikud investeeriksid töötingimustesse, töövahenditesse ja palkadesse. St. mitte ainult ntks arvutigraafika tootjad vaid ka ehitusfirmade omanikud. Ei ole mõtet oma töötajaid sõna otseses mõtes töökoormusega tappa, sest "niikuinii pole neil kuhugi mujale minna", sest töövõimetu töötaja asemele praegu enam naljalt uut ei leia.
2. Liiklus
On mõtetu oodata, et iga liikleja kõrval valvaks politseinik (või pareml juhul lausa kaks) ja kontrolliks pidevalt, et LE-s sätestatud nõudeid täidetaks. See on absurdilähedane lootus, eks, sest neid politseinikke peab siis ka keegi valvama jnejne. On väga tore ajada suurt liikluses hukkunute hulka "tapva aasta", "kõverate teede", "valesti valitud kiiruse" või millegi muu süüks. Samuti ei tapa alkohol inimesi, kuigi ajakirjandusest võib selline mulje jääda. Ikka inimene on see kes joob ja ei vastuta oma tegude eest. Ja rooli keerab ka inimene. Teeme tallina-Tartu maantee laiemaks, siis kindlasti enam Valgas kedagi surnuks ei sõideta.
3. Kasvat(amat)usküsimused
No nii ja naa. Sellest olen vist enne ka arvamust avaldanud. Füüsiline karistus on lapse kasvatamisel vajalik. Mitte surnukspeksmine. Karistus. Meid omal ajal pandi nurka kui pahandust tegime. See on ju ka 'füüsiline liikumisvabaduse piirang'. Samas ma arvan, et paljud õnnetused oleks olemata, kui mõni "noor ja vihane" õigel hetkel korraliku keretäie oleks saanud. Ja kui me ei kasvataks juba 20 aastat lapsi vaimus, et "vabakasvatus on parim" (kusjuures selles kontekstis vabakasvatus ON kasvatamatus) ja "laps peab vaidlema ja lapsele tuleb oma keeldu põhjendada, ei saa olla nii, et asi lihtsalt on keelatud sellpärast et on keelatud". Samas ma ei ütle, et lapsele ei peaks seletama miks on mingi asi keelatud. Aga kui põhjendus pole piisavalt argumenteeritud, siis seda ei aktsepteerita. Mind on kasvatatud meetodil "mõni asi lihtsalt on keelatud ja mõnda asja lihtsalt ei tehta ja kõik!". Ntks teiste asju ei võeta, teiste kirjavahetust ei loeta, ei kakelda, vähemalt ilma mõjuva põhjuseta (tuleb ise kallale) jne. Nende küsimuste argument minu jaoks on "miks ma peaksin kõike seda tegema?!"
4. Liiklus
Nood Vändra noored.... vaevalt et neilt mingeid asjalikke ütlusi saadakse õnnetuse toimumise kohta. Kuna nad olid purjus, siis nad ei mäleta. Pealegi on inimaju haruldaselt alalhoidlik - traumaatilised sündmused mälus blokeeritakse. KAs neid üldse karistada ja kuidas? "Tempel mällu igaveseks" on nende puhul mitte reklaamlause vaid tõelus. Tõenäoliselt (kuigi praegu on seda vara prognoosida) jäävad nad eluks ajaks poolsantideks. Võibolla peaks ad "ÜKT" raames paema teistele "noortele ja vihastele" seletama, et sandina on väga sitt elada, mis sest et sul oli jummalast viimasepeal auto, sa ei olnud üldse joonud, ainult pool liitrit viina ja et su tüdruk oli alevi kõige kuumem tibi. Sandina edasi elada on ikkagi vastik.
5. Elukorraldus
See sakib täiega. Nii palju raha ei ole, et omale omaette elamist muretseda. Laenuvõtmisel on omad konksud. 1. pole nii palju raha, et omaosalust maksta ja 2. muudab laen sisuliselt järgmiseks 20 aastaks 'sunnismaiseks' - sa ei või leppida väiksema palgga, kui see mis hetkel makstakse. Aga omaette elada tahaks ja kuidas veel!
6. Isiklik elu
Sellega on ka jama. Oma elamist soetada ei saa. Kallimaga kokku ei saa, sest tema on seoses "ootamatult läheneva kooliastaga" 7 päeva nädalas ja 8 tundi päeva tööl. Muidu teeks pikemaid päevi, aga juba 5 tundi on tema võimete piir hetkel. Ja mina .... olen mina. Ei lähe ehitusele kiibitsema. Ei lähe tema juurde nukrutsema. Nukrutsen kuskil omaette ja püüan mitte välja näidata, et mulle nii elada ei meeldi. Kõik asjaosalised teavad seda isegi, aga muuta ei ole hetkel midagi kuidagi võimalik.
7. Töö
Jälestan seda. Teha ei taha. Teeks tööd, millel on mingit tulemust näha. Minu omal ei ole tulemust. Vale jutt, et eestlased on nõus ainult 'tubast tööd' tegema. Teeks mida iganes, kui ei murra, on piisavad töövahendid, korralik palk, hea kollektiiv, on tulemuslik. Ntks kraavi kaevaks, seinu värviks, mida iganes sellist, kus töö tulemus on silmaga näha.
Midagi uut ja huvitavat, seekord Liis-stonist
| Your Candy Heart Says "First Kiss" |
 You see the good in every person you date, and you relish each step of falling in love. Your ideal Valentine's Day date: a romantic dinner your sweetie cooks for you Your flirting style: friendly and sweet What turns you off: cynics who don't believe in romance Why you're hot: you always keep the romance alive |
esmaspäev, 14. august 2006
Vägivaldne maailm
Ma tean kindlalt, et kuskilt ma lugesin selle statistika kohta täpsemalt. Laupäevases Päevalehes aga teatab Tiia Tulviste, et on vaja karistust nendele vanematele, kes last löövad. Et lapse füüsiline karistus on lubamatu. Tark Statistika ütles, et kuigi täiskasvanutevahelist vägivalda peavad lubamatuks ligi 80% küsitletutest, peetakse lapse füüsilist karistamist reeglina (50 või 60%, enam ei mäleta) täiesti lubatavaks.
Statistidelt tahaks kõigepealt teada, et kas vägivald=füüsiline karistamine? Kas kurjategija vangistamine = tema kallal vägivalla rakendamine? Ma usun, et kui kodanikelt oleks küsitud, kas nad peavad õigeks täiskasvanute füüsilist karistamist, oleksid nad ka saanud vastuseks, et 'mõnikord on see vältimatu'. Küllap nii mõnigi huligaan taltsutaks end märgatavalt, kui ta teaks kindlalt, et oma tobeda 'nalja' eest võib kaaskodanikelt 'üle küüru' saada.
Lisaks veel see, et mida mõeldakse füüsilise karistamise all? Kas nurka panemine on füüsiline karistus? Või oma tuppa oma tegude üle järelemõtlema saatmine? Või koduarest?
Kumb on lõppkokkuvõttes kasvatuslikult efektiivsem ja 'humaansem' - kas pidevalt viriseda inimese kallal, et kui loll ta on et selliseid asju teeb ja rääkida, kuidas nii rumalalt käituvat last küll armastada ei saa, kas iga eksimuse korral kõik eelnevad pahandused ka üles kaevata, või siis ühe eksimuse eest ühe korra vihastada, karistada ja siis jälel leppida ja asi unustada?
Ei, ärge mõistke valesti - ma ei poolda mõtetut vägivalda laste kallal ja nende arutut peksmist. Minu mõistes ei ole vägivald sama mis füüsiline karistus. Vägivalda ja peksmist ma ei poolda. Aga pigem pooldan kasvatusmeetodit "annan vitsa, lepin ja unustan" kui "last kindlasti lüüa ei tohi, aga tema kalall lõputult näägutamine on ju lubatud". See jutt, et lapsega peaks arutlema, miks ei tohi nii teha on pehmelt öeldes jabur. Minu kui "vana kooli" inimese jaoks. Kui ei tohi võtta teiste inimeste asju, siis ei tohi ja kõik, sel teemal ei vaielda ja ei diskuteerita. Kui ei tohi punase tulega üle tee minna, siis ei tohi ja kõik. Kui ei või inimest ära tappa, siis ei või ja kõik. Mitte arutleda teemal, et miks ikkagi ei või.
Samas hakata alles 2-aastasele keeldusid õpetama, on liiga hilja. Inimene õpib hällist hauani. Ka kolmekuune saab aru, mida talle öeldakse, mis sest et vastu ei räägi. Aastane saab päris edukalt aru, mida talle räägitakse. Aastane saab päris edukalt aru, kui ta on pahandust teinud. Muidugi tingimusel, et talle on eelnevalt selgitatud, mida võib ja mida mitte.
Juhtusin lugema raamatut "Vana aja kool", kus on mälestused kooliajast - 1945-1990 vist või nii umbes. Seal oli muuhulgas ära toodud pioneeri käitumis'koodkes'. Võibolla selleks, et praegu naerda nende tobedate nõudmiste üle aga.... Mõtlemisainet andis küll.
Õpilane tervitab alati õpetajaid, klassikaaslasi, tuttavaid, nii tänaval kui koolis.
Õpilane räägib täiskasvanutega püsti seistes.
Õpilane peseb end iga päev ja kannab puhtaid riideid.
Õpilane kammib pead ja puhastab hambaid!
Õpilane on viisakas ja abivalmis!
Neid punkte oli seal veelgi, et mida kõik õpilane 'peab tegema'. Kui paljut tänapäeval nõutakse? Suur probleem ongi vist see, et seoses Eesti iseseisvumisega visati kõik 'nõukogudelik' üle parda. Saades niimoodi lisaks pesuveele ka lapsest lahti. Ehk siis mõtetu komsomoli- ja pioneerijamaga koos tõmati vesi peale ka viisakusele ja kasvatusele. Kust seda nüüd leida, eriti kui on kasvanud üles põlvkond, kes ei tea mida tähendab karistus, sest see on vägivald ja vägivald on paha?!?!
Statistidelt tahaks kõigepealt teada, et kas vägivald=füüsiline karistamine? Kas kurjategija vangistamine = tema kallal vägivalla rakendamine? Ma usun, et kui kodanikelt oleks küsitud, kas nad peavad õigeks täiskasvanute füüsilist karistamist, oleksid nad ka saanud vastuseks, et 'mõnikord on see vältimatu'. Küllap nii mõnigi huligaan taltsutaks end märgatavalt, kui ta teaks kindlalt, et oma tobeda 'nalja' eest võib kaaskodanikelt 'üle küüru' saada.
Lisaks veel see, et mida mõeldakse füüsilise karistamise all? Kas nurka panemine on füüsiline karistus? Või oma tuppa oma tegude üle järelemõtlema saatmine? Või koduarest?
Kumb on lõppkokkuvõttes kasvatuslikult efektiivsem ja 'humaansem' - kas pidevalt viriseda inimese kallal, et kui loll ta on et selliseid asju teeb ja rääkida, kuidas nii rumalalt käituvat last küll armastada ei saa, kas iga eksimuse korral kõik eelnevad pahandused ka üles kaevata, või siis ühe eksimuse eest ühe korra vihastada, karistada ja siis jälel leppida ja asi unustada?
Ei, ärge mõistke valesti - ma ei poolda mõtetut vägivalda laste kallal ja nende arutut peksmist. Minu mõistes ei ole vägivald sama mis füüsiline karistus. Vägivalda ja peksmist ma ei poolda. Aga pigem pooldan kasvatusmeetodit "annan vitsa, lepin ja unustan" kui "last kindlasti lüüa ei tohi, aga tema kalall lõputult näägutamine on ju lubatud". See jutt, et lapsega peaks arutlema, miks ei tohi nii teha on pehmelt öeldes jabur. Minu kui "vana kooli" inimese jaoks. Kui ei tohi võtta teiste inimeste asju, siis ei tohi ja kõik, sel teemal ei vaielda ja ei diskuteerita. Kui ei tohi punase tulega üle tee minna, siis ei tohi ja kõik. Kui ei või inimest ära tappa, siis ei või ja kõik. Mitte arutleda teemal, et miks ikkagi ei või.
Samas hakata alles 2-aastasele keeldusid õpetama, on liiga hilja. Inimene õpib hällist hauani. Ka kolmekuune saab aru, mida talle öeldakse, mis sest et vastu ei räägi. Aastane saab päris edukalt aru, mida talle räägitakse. Aastane saab päris edukalt aru, kui ta on pahandust teinud. Muidugi tingimusel, et talle on eelnevalt selgitatud, mida võib ja mida mitte.
Juhtusin lugema raamatut "Vana aja kool", kus on mälestused kooliajast - 1945-1990 vist või nii umbes. Seal oli muuhulgas ära toodud pioneeri käitumis'koodkes'. Võibolla selleks, et praegu naerda nende tobedate nõudmiste üle aga.... Mõtlemisainet andis küll.
Õpilane tervitab alati õpetajaid, klassikaaslasi, tuttavaid, nii tänaval kui koolis.
Õpilane räägib täiskasvanutega püsti seistes.
Õpilane peseb end iga päev ja kannab puhtaid riideid.
Õpilane kammib pead ja puhastab hambaid!
Õpilane on viisakas ja abivalmis!
Neid punkte oli seal veelgi, et mida kõik õpilane 'peab tegema'. Kui paljut tänapäeval nõutakse? Suur probleem ongi vist see, et seoses Eesti iseseisvumisega visati kõik 'nõukogudelik' üle parda. Saades niimoodi lisaks pesuveele ka lapsest lahti. Ehk siis mõtetu komsomoli- ja pioneerijamaga koos tõmati vesi peale ka viisakusele ja kasvatusele. Kust seda nüüd leida, eriti kui on kasvanud üles põlvkond, kes ei tea mida tähendab karistus, sest see on vägivald ja vägivald on paha?!?!
reede, 11. august 2006
Elutarkus ELAKist ;)
Selline kiri listist:
A philosophy professor stood before his class and had some items in front of him. When the class began, wordlessly he picked up a very large and empty mayonnaise jar and proceeded to fill it with rocks, rocks about 2" in diameter. He then asked the students if the jar was full? They agreed that it was.
So the professor then picked up a box of pebbles and poured them into the jar. He shook the jar lightly. The pebbles, of course, rolled into the open areas between the rocks. He then asked the students again if the jar was full. They agreed it was.
The professor picked up a box of sand and poured it into the jar. Of course, the sand filled up everything else. He then asked once more if the jar was full. This time the students were sure and they responded with a unanimous "YES!"
The professor then produced two cans of beer from under the table and proceeded to pour their entire contents into the jar -- effectively filling the empty space between the sand. The students laughed.
"Now," said the professor, as the laughter subsided, "I want you to recognize that this jar represents your life. The rocks are the important things - your family, your partner, your health, your children - things that, if everything else was lost and only they remained, your life would still be full. The pebbles are the other things that matter like your job, your house, your car. The sand is everything else. The small stuff. "
"If you put the sand into the jar first," he continued "there is no room for the pebbles or the rocks. The same goes for your life. If you spend all your time and energy on the small stuff, you will never have room for the things that are important to you. Pay attention to the things that are critical to your happiness. Play with your children. Take time to get medical checkups. Take your partner out dancing. There will always be time to go to work, clean the house, give a dinner party and fix the disposal. Take care of the rocks first -- the things that really matter. Set your priorities. The rest is just sand."
One of the students raised her hand and inquired what the beer represented.The professor smiled.
"I'm glad you asked. It just goes to show you that no matter how full your life may seem, there's always room for a couple of beers."
A philosophy professor stood before his class and had some items in front of him. When the class began, wordlessly he picked up a very large and empty mayonnaise jar and proceeded to fill it with rocks, rocks about 2" in diameter. He then asked the students if the jar was full? They agreed that it was.
So the professor then picked up a box of pebbles and poured them into the jar. He shook the jar lightly. The pebbles, of course, rolled into the open areas between the rocks. He then asked the students again if the jar was full. They agreed it was.
The professor picked up a box of sand and poured it into the jar. Of course, the sand filled up everything else. He then asked once more if the jar was full. This time the students were sure and they responded with a unanimous "YES!"
The professor then produced two cans of beer from under the table and proceeded to pour their entire contents into the jar -- effectively filling the empty space between the sand. The students laughed.
"Now," said the professor, as the laughter subsided, "I want you to recognize that this jar represents your life. The rocks are the important things - your family, your partner, your health, your children - things that, if everything else was lost and only they remained, your life would still be full. The pebbles are the other things that matter like your job, your house, your car. The sand is everything else. The small stuff. "
"If you put the sand into the jar first," he continued "there is no room for the pebbles or the rocks. The same goes for your life. If you spend all your time and energy on the small stuff, you will never have room for the things that are important to you. Pay attention to the things that are critical to your happiness. Play with your children. Take time to get medical checkups. Take your partner out dancing. There will always be time to go to work, clean the house, give a dinner party and fix the disposal. Take care of the rocks first -- the things that really matter. Set your priorities. The rest is just sand."
One of the students raised her hand and inquired what the beer represented.The professor smiled.
"I'm glad you asked. It just goes to show you that no matter how full your life may seem, there's always room for a couple of beers."
:)
Noh, korraks oli kahetsus, et ma ikkagi omale kaameraga telfoni ei ostnud. Ainult korraks. Siis leidsin, et tõenäoliselt ei oleks ma nii ehk nii seda nii kiiresti kotist kätte saanud, kui vaja.
Meie maja ees on üks ilus, vähesest kastmisest natuke sorakil pojengipõõsas. Täna hommikul oli põõsal saba taga. Ilus hall vöödiline saba. Lähemal vaatlusel ilmnesid ka sabaomaniku tagajalad ja tagumik. Aga pilt oli selline .. omapärane. Sabaga põõsas.
Meie maja ees on üks ilus, vähesest kastmisest natuke sorakil pojengipõõsas. Täna hommikul oli põõsal saba taga. Ilus hall vöödiline saba. Lähemal vaatlusel ilmnesid ka sabaomaniku tagajalad ja tagumik. Aga pilt oli selline .. omapärane. Sabaga põõsas.
neljapäev, 10. august 2006
Viimane inimene suri nälga . . .
Nii. Lugesin seda siin. Ja siis hakkasin mõtlema. (No mõnikord on kombeks mõelda ka, etks)
Seda et, kust võtavad inimesed omale õiguse rääkida, et inimesed, ärge saage lapsi, sest Maa, meie Emake Loodus, on ülerahvastatud ja ei kannata seda välja!? Et tegelikult säilib meie planeet ainult sel juhul, kui inimene liigina hävib. OK, nõus, tingimusel, et mõni jobu ta lihtsalt õhku laseb, aga selle versiooni jätame mängust välja, eks. KUI mõni jobu seda ei tee, siis järgneb lihtsalt mingi 'katastroof' mis piirab oluliselt inimkonna arvukust. Ma ei mõtle mitte sõdu või näljahäda või epideemiat... Kuigi need on ka reaalsed. Lihtsalt,me ole oleme nii humaansed ja püüame iga hinna eest ise elada ja teistel mitte surra lasta, et.... Väidetavalt põlvneb kogu Euroopa elanikkond umbes 4-5 'ürgemast'. Seega muutuvad järjest sagedasemaks pärilikud haigused. Paljud viljatud naised saavad lapsi, sest nad nii väga tahavad seda (kuigi loodus on teisiti planeerinud ja mine tea - võibolla olen mina kord üks neist paljudest). Paljud varemalt surmavad väärarengud onnüüd parandatavad ja lapsed jäävad seetõttu elama (kasvõi nt. südamerikkega lapsed). See kõik muudab inimese liigina nõrgemaks. Lisaks muutunud elamistingimused (vähe liikumist, palju sööki). Me ise oleme end juba ammu hukule määranud, me ei pea selle pärast enam eriliselt pingutama, et ise väljasurra. AGA...
Vot, olid ju ka hiidsisalikud, kes surid välja, aga mitte kõik sisalikud kui sellised. Sisalikud on ju alles. Samamoodi jääb ka inimene alles - võibolla veidi testsugusena, mitte nii arukana kuid kindlasti sellisena, kes suudab endaga ise toime tulla.
See üleskutse, et 'ärge tehke lapsi, sest maa on niigi ülerahvastatud' on sama tobe hüüdlause, kui seegi et 'tehke palju lapsi, sest eesti rahavas sureb muidu välja!'. Ei ole mina näinud kedagi, kes lihtsalt eesti rahva püsimise nimel paljunema hakkaks (eesotsas nonde samade üleskutusjatega) ja ma ei usu, et mõni tõesti ainult selle pärast paljunemata jätaks, et maailm on hukas.
Muidugi on vastutustundetuid paljunejaid. Ntks jutt ühest 5-lapselisest emast, kes juba 6. mehe juures ja sellele veel lapse sünnitas, et "ta ju nii väga tahtis last minuga, mis sest et joob mõnikord!". Et laps nii väga tahtis koerakutsikat ja siis ma pidin selle ostma talle???? Unustage ära, isegi koera ei võeta nii. Ja igale mehele EI PEA last sünnitama. Mis sest et koos elate ja abielus. EI PEA. Võibolal ma olen nautke kiiksuga, aga lapse saamine on rohkem ... tunnustus mehele, et ma USALDAN teda, et ma olen kindel, et ta on mulle toeks, mitte et kui mees majas, siis kohe peab laps ka tulemas olema.
Teine variant on muidugi see, et ärme tee üldse lapsi. OK oletame, et alates 1. jaanuarist 2008 ei sünni enam ühtegi last juurde, kogu maailmas. Olge keegi hea ja seletage õnnetule blondiinile, et kuidas me siis ära elame, kui enam juurdekasvu ei ole, kohe põhimõtteliselt mitte? 60 aasta pärast on praegused beebid juba vanad ja meie oleme surnud. Kes ja kuidas hoolitseb nende eest, kui nad kord vanaks jäävad? Nii vanaks, et enam omal jalal ei liigu ja mõistust pole enam krübelutki järele jäänud? Kes ravib, kes teeb söögi, kes harib põldu??
Sellisest perspektiivist vaadatuna on need suured lapsesaamisevastased ikka täitsa soodad. Just need, kes sellepärast lapsi ei taha ja teistel ka saada ei luba, et 'aga muidu meie Maa....'. Kui muidu oleks meil liigina veel lootust ka tulevane katastroof üle elada ja hakata uut, paremat ühiskonda ülesehitama, kui meil oleks lootust, et meie praegused teadmised arenevad ja säilivad ka ehk üle raskete aegade ja meie järglased saavad neid kasutada, siis mitte sünnitades, lapsi mitte sades on see lootus täiesti olematu.
Lisaks veel see, et iga populatsioon kasvab, kuni saavutab maksimumsuuruse. Siis algab võitlus elu ja surma peale populatsiooni sees ja ainult paremad, tugevamad, kavalamad jäävad elama. Sellega populatsiooni kasv aeglustub, või arvukus koguni väheneb, et siis kuskil, madalamal stabiliseeruda ja liik säilib, populatsioon säilib, aga ei sure teps mitte välja muidu, kui ainult tõsise välismõjutaja survel. Hiidsisalike puhul olevat selleks olnud Maa kokkupõrge 'mingi taevase kehaga', oli see nüüd asteroid või meteoor, enam ei mäleta.
PS. Ma tean küll, et see on mõtetu tatipritsimine siin, aga vähemalt olen ma oma arvamust avaldanud. Kuskil. Ja võibolla mõni loeb. Ja võibolla mõni kes loeb saab aru ja jagab minu arvamust.
PPS. Point oli selles, et ärge pritsige tatti ja ega see meie kallis maakera ikka veel ära ei kao. Lapse saamine või mittesaamine seda igatahes ei mõjuta. Kuigi ei tasu lihtsalt arutult sigida, sest ise tuleb oma lapsed ka üleskasvatada, harida ja mehelepanna ;) Ja muidugi on lapsed vajalikud vanaduspõlve toed, sest nemad harivad siis põldu, ravivad haigeid, kütavad toad soojaks. Tehnika nii kiirelt ka ei arene ja keegi peab seda ka arendama.
Seda et, kust võtavad inimesed omale õiguse rääkida, et inimesed, ärge saage lapsi, sest Maa, meie Emake Loodus, on ülerahvastatud ja ei kannata seda välja!? Et tegelikult säilib meie planeet ainult sel juhul, kui inimene liigina hävib. OK, nõus, tingimusel, et mõni jobu ta lihtsalt õhku laseb, aga selle versiooni jätame mängust välja, eks. KUI mõni jobu seda ei tee, siis järgneb lihtsalt mingi 'katastroof' mis piirab oluliselt inimkonna arvukust. Ma ei mõtle mitte sõdu või näljahäda või epideemiat... Kuigi need on ka reaalsed. Lihtsalt,me ole oleme nii humaansed ja püüame iga hinna eest ise elada ja teistel mitte surra lasta, et.... Väidetavalt põlvneb kogu Euroopa elanikkond umbes 4-5 'ürgemast'. Seega muutuvad järjest sagedasemaks pärilikud haigused. Paljud viljatud naised saavad lapsi, sest nad nii väga tahavad seda (kuigi loodus on teisiti planeerinud ja mine tea - võibolla olen mina kord üks neist paljudest). Paljud varemalt surmavad väärarengud onnüüd parandatavad ja lapsed jäävad seetõttu elama (kasvõi nt. südamerikkega lapsed). See kõik muudab inimese liigina nõrgemaks. Lisaks muutunud elamistingimused (vähe liikumist, palju sööki). Me ise oleme end juba ammu hukule määranud, me ei pea selle pärast enam eriliselt pingutama, et ise väljasurra. AGA...
Vot, olid ju ka hiidsisalikud, kes surid välja, aga mitte kõik sisalikud kui sellised. Sisalikud on ju alles. Samamoodi jääb ka inimene alles - võibolla veidi testsugusena, mitte nii arukana kuid kindlasti sellisena, kes suudab endaga ise toime tulla.
See üleskutse, et 'ärge tehke lapsi, sest maa on niigi ülerahvastatud' on sama tobe hüüdlause, kui seegi et 'tehke palju lapsi, sest eesti rahavas sureb muidu välja!'. Ei ole mina näinud kedagi, kes lihtsalt eesti rahva püsimise nimel paljunema hakkaks (eesotsas nonde samade üleskutusjatega) ja ma ei usu, et mõni tõesti ainult selle pärast paljunemata jätaks, et maailm on hukas.
Muidugi on vastutustundetuid paljunejaid. Ntks jutt ühest 5-lapselisest emast, kes juba 6. mehe juures ja sellele veel lapse sünnitas, et "ta ju nii väga tahtis last minuga, mis sest et joob mõnikord!". Et laps nii väga tahtis koerakutsikat ja siis ma pidin selle ostma talle???? Unustage ära, isegi koera ei võeta nii. Ja igale mehele EI PEA last sünnitama. Mis sest et koos elate ja abielus. EI PEA. Võibolal ma olen nautke kiiksuga, aga lapse saamine on rohkem ... tunnustus mehele, et ma USALDAN teda, et ma olen kindel, et ta on mulle toeks, mitte et kui mees majas, siis kohe peab laps ka tulemas olema.
Teine variant on muidugi see, et ärme tee üldse lapsi. OK oletame, et alates 1. jaanuarist 2008 ei sünni enam ühtegi last juurde, kogu maailmas. Olge keegi hea ja seletage õnnetule blondiinile, et kuidas me siis ära elame, kui enam juurdekasvu ei ole, kohe põhimõtteliselt mitte? 60 aasta pärast on praegused beebid juba vanad ja meie oleme surnud. Kes ja kuidas hoolitseb nende eest, kui nad kord vanaks jäävad? Nii vanaks, et enam omal jalal ei liigu ja mõistust pole enam krübelutki järele jäänud? Kes ravib, kes teeb söögi, kes harib põldu??
Sellisest perspektiivist vaadatuna on need suured lapsesaamisevastased ikka täitsa soodad. Just need, kes sellepärast lapsi ei taha ja teistel ka saada ei luba, et 'aga muidu meie Maa....'. Kui muidu oleks meil liigina veel lootust ka tulevane katastroof üle elada ja hakata uut, paremat ühiskonda ülesehitama, kui meil oleks lootust, et meie praegused teadmised arenevad ja säilivad ka ehk üle raskete aegade ja meie järglased saavad neid kasutada, siis mitte sünnitades, lapsi mitte sades on see lootus täiesti olematu.
Lisaks veel see, et iga populatsioon kasvab, kuni saavutab maksimumsuuruse. Siis algab võitlus elu ja surma peale populatsiooni sees ja ainult paremad, tugevamad, kavalamad jäävad elama. Sellega populatsiooni kasv aeglustub, või arvukus koguni väheneb, et siis kuskil, madalamal stabiliseeruda ja liik säilib, populatsioon säilib, aga ei sure teps mitte välja muidu, kui ainult tõsise välismõjutaja survel. Hiidsisalike puhul olevat selleks olnud Maa kokkupõrge 'mingi taevase kehaga', oli see nüüd asteroid või meteoor, enam ei mäleta.
PS. Ma tean küll, et see on mõtetu tatipritsimine siin, aga vähemalt olen ma oma arvamust avaldanud. Kuskil. Ja võibolla mõni loeb. Ja võibolla mõni kes loeb saab aru ja jagab minu arvamust.
PPS. Point oli selles, et ärge pritsige tatti ja ega see meie kallis maakera ikka veel ära ei kao. Lapse saamine või mittesaamine seda igatahes ei mõjuta. Kuigi ei tasu lihtsalt arutult sigida, sest ise tuleb oma lapsed ka üleskasvatada, harida ja mehelepanna ;) Ja muidugi on lapsed vajalikud vanaduspõlve toed, sest nemad harivad siis põldu, ravivad haigeid, kütavad toad soojaks. Tehnika nii kiirelt ka ei arene ja keegi peab seda ka arendama.
kolmapäev, 9. august 2006
Elust
Läinud kord Mees ehitusele tööle. Seal kombeks, et lõunal söömas ei käida, igaüks võtab ise kodunt leivad kaasa ja siis nosib neid vaikselt omaette. Niisiis, esimesel päeval lõunaajal võtab Mees kotist leivapaki, harutab paberi ümbert ära - juustuleivad! Söönud neid isukalt. Teisel päeval - jälle juustuleivad! Nii nädal aega järjest. Tüüdanud siis juustuleivad Mehe ära tasapisi. Järgmise nädala esmaspäeva lõunal harutab leivapaki lahti - jälle juustuleivad! Pakkunud Mees kaaslastele, et vahetame ära, tema juustuleiba enam ei tahtvat. Vahetanudki paarimehega ära. Järgmisel päeval jälle tahab vahetada ja järgmisel ja... Lõpuks saanud kolleegidel sellest vahetamisest siiber, kaevanud töödejuhatajale ära, et see jobu kogu aeg etleb oma juustuleibadega. Kutsunud siis töödejuhataja Mehe kõrvale ja küsinud, et miks ta oma naisele ei võiks öelda, et pangu midagi muud võileiva peale, et talle juust ei maitse.
"Aga mul ei ole ju naist!" vastanud Mees
"????"
"Mul EI OLE naist!"
"Aga kes sulle neid juustuleibasid siis teeb, mida sa süüa ei taha???"
"Ma ise hommikuti teen!!"
********
Loo moraal on see, et me võime ju väga oodata ja igatseda muudatusi. Oma elus, tööl, kodus, kus iganes. Aga nii kaua, kui me ise oma käitumist ja suhtumist ei muuda, ei ole mingit muutust oodata.
HOW Pealik on rääkinud ja läheb uut juustuleiba tegema.
"Aga mul ei ole ju naist!" vastanud Mees
"????"
"Mul EI OLE naist!"
"Aga kes sulle neid juustuleibasid siis teeb, mida sa süüa ei taha???"
"Ma ise hommikuti teen!!"
********
Loo moraal on see, et me võime ju väga oodata ja igatseda muudatusi. Oma elus, tööl, kodus, kus iganes. Aga nii kaua, kui me ise oma käitumist ja suhtumist ei muuda, ei ole mingit muutust oodata.
HOW Pealik on rääkinud ja läheb uut juustuleiba tegema.
Ma avastasin, et mul pole inimestele midagi öelda. Mitte et see eriti uus avastus oleks. Või noh - oma kitsal erialal suudan ma sujuvalt suhelda (ja endast lolli inimese mulje jätta). Täiesti suvalises seltskonnas ma räägin vabalt ükskõik millest, sõltumata minu teadmistest antud teema kohta. Aga sellises.... poolvõõras-pooltuttavas keskkonnas olen nagu tummahammas - kuulan suu-silmad ammuli teiste juttu ja ei oska ise möhhi ega mähhi sekka poetada. Aga midagi sellist ma lihtsalt ei tea, millest inimkond võiks midagi võita. Ma saan aru küll, et ega 30-ne veel vana ei ole ja jõuab veel midagi juurde õppida ja puha, aga.... No ega kui siiani midagi tarka külge pole hakanud, siis edaspidi läheb õppimine ainult raskemaks. Ealised iseärasused, you know.
reede, 4. august 2006
Massikommunikatsioon
Nojahh, teadagi, et SL Õhtuleht on 'vaeste ja rõhutute kaitsmise nimel pingutav klatshimooride kooslus'. Tänases lehes oli kokkuvõttes 2 teemat-artiklit, mis kuidagipidi loksutasid.
1. Katrin Smigun ei mõista naisi, kes on juba 2-kuuse lapse kõrval tippvormis ja tormavad võistlema. Et imik peab saama kka emapiima mitte emapiimhapet. Ja siis tuli mõte, et ei tea, kas Eesti mehed on ikka aru saanud, kuidas neil vedanud on. Sest Eesti naised, vähemalt esialgu veel, tunnevad rõõmu naiseks olemisest. Mitte ei võitle oma õiguse eest olla meestega võrdne - trügida ukseaugus eestega võidu, saada ise omale mantel selga, mitte lilli saada jne. Praegu veel me unistame sellest, et mees me kõrval oleks see, kellele toetada raskel hetkel. Varsti ei pruugi see enam nii olla, juba otsitakse tikutulega naiste õiguste piirajaid taga, et neid risti lüüa ja rattale tõmmata, nagu kogu ülejäänud maailm seda juba teeb.
2. Vaesed õnnetud Eestist Soome tööle läinud ehitajad, kes vedasid mingi tibi voodisse ja said vägistamissüüdistuse kaela. Kusjuures sel naisterahval olevat nende väitel üleüldse kombeks mehi süüdi lavastada vägistamises, et ise muretut elu nautida. Nojahh. Esiteks - on nad seal ehitusel või litsimajas tööl? Kui ikka ehitusel, siis .... Teiseks võiks ikka ooma voodikaaslasi valida, mitte igasugustega kohe voodi ronida, eriti kui on arvata, et süüdistus sealt tuleb, sest kolm korda varem on mõnega nii juhtunud. Kolmandaks võiks arvestada, et erinevalt Eestist on Soome ÕIGUSRIIK, kus kannatanu saab politseist ja kohtust ka abi, eriti mingite võõrtööliste vastu. Mitte nagu Eestis, et ah, loll lits mõtles kogu jutu kokku nii kui nii, mis sest ikka uurida ja karistada.
See, et daami väitel olid ehitusbarakis kõik purjus ei saa vale olla lihtsalt selle tõttu, et seal käib magamas üks täiskarsklane. Vblla ta polnud sel õhtul kohal või daam ei märganudki teda? Ühesõnaga - paras meestele. Olgu nüüd teistele väljamaale töölekippujatele eeskujuks, kuidas võõral maal käituda ei tohi. Vägisi meenus see, kuidas too Eesti sõdur seal.... kusiganes selle pärast vangi pandi ja maha taheti lüüa, et end purju jõi ja naisametniku kabinetti magama keeras. Siis olid ka kohalikud kolepahad ja ei saanud üldse aru, kui kultuurselt eestlane käitus. Ja nüüd uus juhtum. Äkki võtaks õppust vahelduseks?
minu meelest võiks ajakirjanduse kaugem eesmärk olla see, et inimestele puust ja punaseks näidete varal selgeks teha, kuidas ei peaks kohe mitte käituma. Aga võibolla ma olen lihtsalt noor, rumal ja naiivne alles. Andke mulle mu rumalus andeks.
1. Katrin Smigun ei mõista naisi, kes on juba 2-kuuse lapse kõrval tippvormis ja tormavad võistlema. Et imik peab saama kka emapiima mitte emapiimhapet. Ja siis tuli mõte, et ei tea, kas Eesti mehed on ikka aru saanud, kuidas neil vedanud on. Sest Eesti naised, vähemalt esialgu veel, tunnevad rõõmu naiseks olemisest. Mitte ei võitle oma õiguse eest olla meestega võrdne - trügida ukseaugus eestega võidu, saada ise omale mantel selga, mitte lilli saada jne. Praegu veel me unistame sellest, et mees me kõrval oleks see, kellele toetada raskel hetkel. Varsti ei pruugi see enam nii olla, juba otsitakse tikutulega naiste õiguste piirajaid taga, et neid risti lüüa ja rattale tõmmata, nagu kogu ülejäänud maailm seda juba teeb.
2. Vaesed õnnetud Eestist Soome tööle läinud ehitajad, kes vedasid mingi tibi voodisse ja said vägistamissüüdistuse kaela. Kusjuures sel naisterahval olevat nende väitel üleüldse kombeks mehi süüdi lavastada vägistamises, et ise muretut elu nautida. Nojahh. Esiteks - on nad seal ehitusel või litsimajas tööl? Kui ikka ehitusel, siis .... Teiseks võiks ikka ooma voodikaaslasi valida, mitte igasugustega kohe voodi ronida, eriti kui on arvata, et süüdistus sealt tuleb, sest kolm korda varem on mõnega nii juhtunud. Kolmandaks võiks arvestada, et erinevalt Eestist on Soome ÕIGUSRIIK, kus kannatanu saab politseist ja kohtust ka abi, eriti mingite võõrtööliste vastu. Mitte nagu Eestis, et ah, loll lits mõtles kogu jutu kokku nii kui nii, mis sest ikka uurida ja karistada.
See, et daami väitel olid ehitusbarakis kõik purjus ei saa vale olla lihtsalt selle tõttu, et seal käib magamas üks täiskarsklane. Vblla ta polnud sel õhtul kohal või daam ei märganudki teda? Ühesõnaga - paras meestele. Olgu nüüd teistele väljamaale töölekippujatele eeskujuks, kuidas võõral maal käituda ei tohi. Vägisi meenus see, kuidas too Eesti sõdur seal.... kusiganes selle pärast vangi pandi ja maha taheti lüüa, et end purju jõi ja naisametniku kabinetti magama keeras. Siis olid ka kohalikud kolepahad ja ei saanud üldse aru, kui kultuurselt eestlane käitus. Ja nüüd uus juhtum. Äkki võtaks õppust vahelduseks?
minu meelest võiks ajakirjanduse kaugem eesmärk olla see, et inimestele puust ja punaseks näidete varal selgeks teha, kuidas ei peaks kohe mitte käituma. Aga võibolla ma olen lihtsalt noor, rumal ja naiivne alles. Andke mulle mu rumalus andeks.
neljapäev, 3. august 2006
Tähtis päev
Niisis. Eilse päeva võib kalendris punasega ära märkida - 2. august 2006. Just sel päeval hakkasin verbaalselt sõnastama nõudmisi,mis on minul minu lapse tulevasele koolile. Niisiis:
1. peab asuma kodule võimalikult lähedal
2. õppetöö peab (vähemalt algklassides) algama hommikul, mitte lõunast
3. peab olema tavakool, ilma igasugu 'kalduvusteta'
4. klassid peavad olema pigem väikesed (kuni 20 last)
5. koolis peaks, vähemalt algklassides, olema vahetusõpikud ja võimalus käsitöötarvete hoidmiseks
6. õpetaja peaks oskama lastega suhelda
7. õpetamine peaks toimuma laspse kui noore indiviidi eripäradest lähtuvalt, mitte nii nagu õpetajal mugavam õpetada
8. peaks olema võimalus lapsel pikapäeva rühmas olla ja õppida
9. piiga enda kommentaar, et tema tahab Matiga ühes klassis õppida ;)
Kuidas on, ega vist ei ole lootust sellist kohta leida, vähemalt Tallinnas ma ei tea, et oleks mõni nö. tavaline kool ka alles, kõik on erilised.
Asjale lisab vürtsi kindel teadmine, et ma ei te üleüldse, kus või kes ma olen aastapärast samal ajal. Ma tahan Tallinnast ära!!
1. peab asuma kodule võimalikult lähedal
2. õppetöö peab (vähemalt algklassides) algama hommikul, mitte lõunast
3. peab olema tavakool, ilma igasugu 'kalduvusteta'
4. klassid peavad olema pigem väikesed (kuni 20 last)
5. koolis peaks, vähemalt algklassides, olema vahetusõpikud ja võimalus käsitöötarvete hoidmiseks
6. õpetaja peaks oskama lastega suhelda
7. õpetamine peaks toimuma laspse kui noore indiviidi eripäradest lähtuvalt, mitte nii nagu õpetajal mugavam õpetada
8. peaks olema võimalus lapsel pikapäeva rühmas olla ja õppida
9. piiga enda kommentaar, et tema tahab Matiga ühes klassis õppida ;)
Kuidas on, ega vist ei ole lootust sellist kohta leida, vähemalt Tallinnas ma ei tea, et oleks mõni nö. tavaline kool ka alles, kõik on erilised.
Asjale lisab vürtsi kindel teadmine, et ma ei te üleüldse, kus või kes ma olen aastapärast samal ajal. Ma tahan Tallinnast ära!!
Ma armastan statistikat, aga elu see kergemaks ei tee kellelgi
Nojahh. Alailma on lehes mõned armsad statistilised uuringud. Selle kohta, et Eesti Mees elab keskmiselt 63 aastat (tegelikult - kui ta on saanud 35, siis tõenäoliselt sureb umbes 90-selt). Siis, et Eesti elanikkond väheneb katastroofilise kiirusega ja ruttu-ruttu tuleb Taist tööjõudu importima hakata. Siis et sündimus kogu aeg langeb ja järjest vähem läheb lapsi kooli. Jne jne.
Keegi võiks ära seletada, miks ei tehta statistikat kolme viimase aasta andmete alusel võrrelduna ntks 10 aasta taguse ajaga + ajaskaala 20 aasta ulatuses? St. võibolla tehakse ka, aga seda lihtsalt ajakirjanduses ei avaldata. See, et aastal 2006 tahab X hulk lapsi lasteaeda minna, oli selge juba 2004. aasta lõpuks, siis nad enamasti sündisid. Terve 2005. aasta oli aega probleemile lahendust otsida, aga "suure mure" et lapsi on "liiga palju" avastasid omavalitsused, kes peavad lasteaiakohtade pärast muretsema alles 2006. aasta juunis. Arvestades, et "suur mure" on hetkel umbes 2-aastane, selgub viie aasta pärast "suur probleem" et koolikohti ei ole, sest lapsi on liiga palju ja koolidesse lihtsalt ei mahu ära. Sest statistika ütles 2005. aasta lõpul, et arvestades kooli minejate statistikat läheb igal aastal järjest vähem lapsi kooli, seega tuleb koolikohti vähendada. Kuigi sünnistatistika räägib, et igal aastal alates 2006. aastast läheb järjest rohkem lapsi kooli, kui eelmisel aastal.
Kas on siis nii erikuradiraske need kaks asja kokku panna, et kui palju lapsi mingil aastal sündis ja millal nad kõik arvestuslikult kooli peaks minema. Kooli, st 1. klassi???
Keegi võiks ära seletada, miks ei tehta statistikat kolme viimase aasta andmete alusel võrrelduna ntks 10 aasta taguse ajaga + ajaskaala 20 aasta ulatuses? St. võibolla tehakse ka, aga seda lihtsalt ajakirjanduses ei avaldata. See, et aastal 2006 tahab X hulk lapsi lasteaeda minna, oli selge juba 2004. aasta lõpuks, siis nad enamasti sündisid. Terve 2005. aasta oli aega probleemile lahendust otsida, aga "suure mure" et lapsi on "liiga palju" avastasid omavalitsused, kes peavad lasteaiakohtade pärast muretsema alles 2006. aasta juunis. Arvestades, et "suur mure" on hetkel umbes 2-aastane, selgub viie aasta pärast "suur probleem" et koolikohti ei ole, sest lapsi on liiga palju ja koolidesse lihtsalt ei mahu ära. Sest statistika ütles 2005. aasta lõpul, et arvestades kooli minejate statistikat läheb igal aastal järjest vähem lapsi kooli, seega tuleb koolikohti vähendada. Kuigi sünnistatistika räägib, et igal aastal alates 2006. aastast läheb järjest rohkem lapsi kooli, kui eelmisel aastal.
Kas on siis nii erikuradiraske need kaks asja kokku panna, et kui palju lapsi mingil aastal sündis ja millal nad kõik arvestuslikult kooli peaks minema. Kooli, st 1. klassi???
teisipäev, 1. august 2006
Teenindajate ühiskond
Pilt 1
Bussis. Hommikul siseneb noor naine 1,5-2-aastane laps süles. Buss on täis, istekohad on hõivanud 25-35-aastased noormehed. Noor naine ohkab väsinult ja seisab vapralt. Noored mehed teevad nii eesti- kui ka venekeelsete märkuste peale näo, et ei saa aru. Et ei näe ja ei saa aru, et see laps oma jala peal seismiseks bussis on veel väike, liiati tallatakse ta ära ja teda terve tee teise linna otsa süles hoida on ränkraske. Lõpuks mõne kaassõitja pahandamise peale siis keegi tõuseb, vastumeelselt. Just nimelt MÕNE, sest enamus inimesi ei tee mitte inimese muret nägemagi.
Pilt 2
Noor naine 2-aastase lapsega siseneb bussi. Istekohad on kõik hõivatud. Üks vanem, silmnähtavalt liikumisraskustega daam teeb noorele, arvata nii 20-aastasele naisele märkuse, et lastagu lapsega naine istuma. "Pähh! Mis see minu asi on, et ei jaksa seista! Sõitku autoga, kui bussis seista ei jaksa!"
Selliseid situatsioone on küllap igaüks kogenud. Tänases Päevalehes kurdab kodanik Mustimets, et kodanikud (=riik) küll maksavad politseili turvalisuse teenuse osutamise eest ja linnavõimule valitsemisteenuse osutamise eest, aga nad ei saa oma raha eest seda, mida vaja. Nimelt turvalisust ja valitsemist. Selle peale tekkis minul tõrge. Me tarbine tervishoiu teenust, turvalisuseteenust, valitsemiseteenust, pangateenust, transporditeenust.... Me ostame teenindajalt teenust. Mitte me ise ei vastuta oma tervise eest vaid me ostame kellegi käest tervist sisse. Me ei ela oma ümbruskonda turvaliseks, vaid me ostame turvalisust kellegi käest sisse. Ja nii edasi. Aga kas meie, inimesed kollektiivselt ja kollektiivina ühiskonna teenust osutame? Tõsi, keegi ei osta meie käest ühiskonnateenust....
Politsei ei saa algatada uurimist, kui pole fikseeritud kaebust. Antud juhul siis, et 'mina nägin, kell 19:19 sõitis punane audi numbrimärgiga 111 AAA Trepi tänavat mööda'. Ja alles siis saab politsei reageerida. Politseijuhtidel on õigus, et igale tänavanurgale ei saa panna kordnikku kiirust mõõtma ja korda pidama. Küll aga saab see ühiskond, mille teenust me ei osuta anda igast rikkumisest teada, anda seaduste e. kokkulepete eirajatele selgelt mõista, et kokkulepete eiramine ei ole soovitud käitumine.
Sama lugu valitseb meil ka ju ühistranspordis. Mina, kodanik ja 'transporditeenuse ostja' lasen endale osutada teenust ja kurdan, kui kvaliteet pole see mis mulle meeldiks. Selle asemel, et teha midagi ära selle heaks, et teenuse osutajat aidata. Näiteks naeratada bussijuhile, tervitada viisakalt kontrolöri (selle asemel, et mossis näoga põrnitseda), pakkuda endast väetimatele istet ja ka kutsuda korrale üleannetuid noori. Jah, meie, täiskasvanute KO-HUS-TUS on selgitada kasvavale põlvkonnale viisaka käitumise vajadust ja reegleid. Et neist ei kasvaks selliseid, kes ei mõista tere öelda, daamiga viisakalt rääkida ja avalikus kohas korrektselt käituda. Me peame osutama ühiskonna teenust, kuigi keegi pole meilt seda tellinud ja keegi selle eest ei maksa. Lihtsalt selleks, et oma elukeskkonda turvalisemaks ja päikselisemaks muuta.
Bussis. Hommikul siseneb noor naine 1,5-2-aastane laps süles. Buss on täis, istekohad on hõivanud 25-35-aastased noormehed. Noor naine ohkab väsinult ja seisab vapralt. Noored mehed teevad nii eesti- kui ka venekeelsete märkuste peale näo, et ei saa aru. Et ei näe ja ei saa aru, et see laps oma jala peal seismiseks bussis on veel väike, liiati tallatakse ta ära ja teda terve tee teise linna otsa süles hoida on ränkraske. Lõpuks mõne kaassõitja pahandamise peale siis keegi tõuseb, vastumeelselt. Just nimelt MÕNE, sest enamus inimesi ei tee mitte inimese muret nägemagi.
Pilt 2
Noor naine 2-aastase lapsega siseneb bussi. Istekohad on kõik hõivatud. Üks vanem, silmnähtavalt liikumisraskustega daam teeb noorele, arvata nii 20-aastasele naisele märkuse, et lastagu lapsega naine istuma. "Pähh! Mis see minu asi on, et ei jaksa seista! Sõitku autoga, kui bussis seista ei jaksa!"
Selliseid situatsioone on küllap igaüks kogenud. Tänases Päevalehes kurdab kodanik Mustimets, et kodanikud (=riik) küll maksavad politseili turvalisuse teenuse osutamise eest ja linnavõimule valitsemisteenuse osutamise eest, aga nad ei saa oma raha eest seda, mida vaja. Nimelt turvalisust ja valitsemist. Selle peale tekkis minul tõrge. Me tarbine tervishoiu teenust, turvalisuseteenust, valitsemiseteenust, pangateenust, transporditeenust.... Me ostame teenindajalt teenust. Mitte me ise ei vastuta oma tervise eest vaid me ostame kellegi käest tervist sisse. Me ei ela oma ümbruskonda turvaliseks, vaid me ostame turvalisust kellegi käest sisse. Ja nii edasi. Aga kas meie, inimesed kollektiivselt ja kollektiivina ühiskonna teenust osutame? Tõsi, keegi ei osta meie käest ühiskonnateenust....
Politsei ei saa algatada uurimist, kui pole fikseeritud kaebust. Antud juhul siis, et 'mina nägin, kell 19:19 sõitis punane audi numbrimärgiga 111 AAA Trepi tänavat mööda'. Ja alles siis saab politsei reageerida. Politseijuhtidel on õigus, et igale tänavanurgale ei saa panna kordnikku kiirust mõõtma ja korda pidama. Küll aga saab see ühiskond, mille teenust me ei osuta anda igast rikkumisest teada, anda seaduste e. kokkulepete eirajatele selgelt mõista, et kokkulepete eiramine ei ole soovitud käitumine.
Sama lugu valitseb meil ka ju ühistranspordis. Mina, kodanik ja 'transporditeenuse ostja' lasen endale osutada teenust ja kurdan, kui kvaliteet pole see mis mulle meeldiks. Selle asemel, et teha midagi ära selle heaks, et teenuse osutajat aidata. Näiteks naeratada bussijuhile, tervitada viisakalt kontrolöri (selle asemel, et mossis näoga põrnitseda), pakkuda endast väetimatele istet ja ka kutsuda korrale üleannetuid noori. Jah, meie, täiskasvanute KO-HUS-TUS on selgitada kasvavale põlvkonnale viisaka käitumise vajadust ja reegleid. Et neist ei kasvaks selliseid, kes ei mõista tere öelda, daamiga viisakalt rääkida ja avalikus kohas korrektselt käituda. Me peame osutama ühiskonna teenust, kuigi keegi pole meilt seda tellinud ja keegi selle eest ei maksa. Lihtsalt selleks, et oma elukeskkonda turvalisemaks ja päikselisemaks muuta.
reede, 28. juuli 2006
Tegelikult ma ei tea, mida ma tahan. Kui ma väga ebakindlaks muutun, püüan ma seda kompenseerida suurema välise enesekindluse ja pealehakkamisega. See on viga, ma tean, aga jõle raske on teisiti. St. siis kui väljastpoolt ei sisendata seda enesekindlust, kui need vastikud kõhklused pead tõstavad. Ma armastan ennast aga ma ei tea, mida teised minust mõtlevad. Ma ei tea, kuidas panna neid ka mind armastama, sest ma olen kohati nii väga nõrk, sisemiselt nõrk.
neljapäev, 27. juuli 2006
Eneseimetleja
Mul on üks sõber. Ta armastab mind väga, eriti mu nina. Eriti armastab ta mu nina kõdistada. Ei-ei-ei-ei-ei, ei ole pervert ;) Üks juuksesalk hoopis. Ma ei tea, kas ta igatseb aega, kui ta veel oli osa tukast (juuksuris käies 'kulub' mul tukk alati suti õhemaks, sest osa tukast jäetakse lühemaks lõikamata) või talle lihtsalt meeldib seal, otsapidi ninale toetudes. Kui ma muidu lükkan juuksed silme eest ära, kõrvataha, siis tema lipsab alati sealt 'peidupaigast välja uuesti ja kaardub elegantselt peaaegu pealaelt otse üle näo alla, ninani. Mõnikord kutsub ta mõne seltsilise kaasa, et lõbusam oleks. Tegelikult olen mina tema sõber ka. Mulle lihtsalt meeldib ta vallatu jonnakus. Ja mulle meldib, kuidasm a sellepärast välja näen - vallatu juuksesalgu tagant piiluvad naerused sinakas-hallid silmad. Ma armastan ennast, teate!
Tööd võib teha, kuida mitte palka saada?!
Sattusin peale sellele artiklile, millest oli inspireeritud ühe Äripäeva ajakirjaniku hüüatus, et eesti riigis on ainult perefirmade ja talude omanikel õigus oma lastest töökad ja läbilöögivõimelised inimesed kasvatada.
Lugu ise oli järgmine, et saadud vihje peale tehti ajakirjanduslik katse. Saadeti 12-aastane poiss Keilas selle bussi peale, mis 'turuvarblasi' Kadarbiku tallu tööle viib. Ja selgus, et kohapeal ei küsinud keegi ta sünnitunnistust näha, et veenduda, kas on tegemist tööealise kontingendiga. Peale tema olevat olnud veel 3 alla 13-aastast tööl. Et söök ja jook pidi omal kaasas olema, lõuna oli pool tundi, tööpäev kaheksa tundi ja (mis kõige hullem!!) lapsed pidid töötama kõrvuti täiskasvanutega ning said oma töö eest palka - 125....250 kr. päevas.
Kõige rohkem vist saigi talu peremees võtta selle eest, et ta alaealistele palka maksis ja et neil täiskasvanute kõrval töötada lubas, sest.... Eesti seaduste järgi ei tohi alla 13-aastane palgatööd teha. Ta peab abistama jõudumööda pere töödes, aga palka saada selle eest ei tohi.
Samas 4-st tööl olnud lapsest vaid ühest ei räägitud, et kes ta on ja miks töötab. 1 oli nö. katseloom, 1 käis tööl, et võrri osta ja 1 käis tööl et suitsu osta.
Ma saan aru, et seadus on kõigile jne. Aga ma ütleks, et see on ka jama. Oma tüdrukut olen püüdnud kasvatada vaimus, et aidata saab seda, kes osa ise ära teeb. Et siis aitad natuke, kus abi vaja. Et kui mina kõik tema eest ära teen, pole see enam aitamine.
Veel mingid kohalikud onud rääkisid lehes, kuidas nemad öelnud töödotsivatele lastele, et enne nälgige kodus, kui sinna põllule tööle lähete, et töö olevat liiga raske. OK Kui sul on võimalus 5 päeva nädalas saada ~150 krooni peopeale, et süüa osta (või minupärast kasvõi kummiliimi, ausalt!) või siis kodus nälgida (või see raha varastada?), siis... Kumma poolt te ise oleksite? Vaest katselooma kujutati seal suure kannatajana. Et kuidas ta ikkagi ära väsis ja kui hea oli järgmisel päeval krõpsu jalimonaadi osta ja mitte tööle minna. OK võibolal ta oligi kannataja, aga.... Aga kui palju ta muidu päevas end liigutab? Istub arvutitaga, hängib kuskil kaubanduskeskuses, vahib telekat? Kapsaste kõplamine ja rohimine pole minuteada küll mingi eriti tappev töö. Liiati toimub see värskes õhus ja on üleüldse tervislik end natuke liigutada ka. Minumeelest oli seal rohkem üleüldine tööohutuse eiramine, sest joogivett põllul ei olnud. Samuti ei olevat 'King-Kong' puhata lubanud. Aga aeglasemalt tegutsemist ikka keelati või oldi pidevalt piitsaga kukil nagu orjadel suhkrurooistandustes? Ja kuidas peaks laps õigeid töövõtteid omandama, kui mitte täiskasvanut kõrvalt jälgides? Iseasi kui heaks eeskujuks on tavalised paadialused töövõtete omandamisel, aga mine sa tea.
Ma vist olen eriline rets-ema ja minult tuleks kindlasti vähemalt mõne lapseõiguste kaitsja arvates vanemlikud õigused ära võtta, aga mina küll lubaksin oma lapsel ~10-selt sinna kõplama-rohima minna suvel. Eriti kui tal on mõni suur unistus, mida ta tahab omale saada. Et siis suvel kapsapõllus töötades kogub raha ja mis puudu tuleb sügisel, võin ma juba südamerahuga talle kinkida - oma teenitud raha eest ostetu on palju väärtuslikum kui see, mille lihtsalt niisama kätte saad. Lisaks on minu meelest just boonuseks see, et kui tahad töötada, siis lähed, saad raha peopeale õhtul ja kui järgmisel päeval end liiga väsinuna tunned... jätad minemata. On lapsel võimalus nii töötada kui ka puhata, niisama hängida ja rannas käia.
PS. Poisil olevat põllul paha hakanud. Helistanud emale, et paha on. Tegelikult on ju nii, et ega siis brigadirile ei tohi öelda, et sul on paha olla, eks. Et suu on ikkagi ainult söömiseks mõeldud, mitte rääkimiseks.
PPS. Minumeelest on tegemist ikkagi mingi pseudoprobleemiga. Kui mõni pannakse sama rasket tööd tegema vast juba 4-5 aastaselt perefirma raames (noh need jutud ju tuttavad, kus üks lastest emme lemmik ja ei tee midagi, teine aga on see, kes kasib, keedab, rohib, eks??) ja ei saa selle eest sentigi, võibolal ei jätku isegi komiraha, siis see on normaalne. Aga 12-aastane linnalaps vahtigu niisama? Nor-maal-ne!!
Lugu ise oli järgmine, et saadud vihje peale tehti ajakirjanduslik katse. Saadeti 12-aastane poiss Keilas selle bussi peale, mis 'turuvarblasi' Kadarbiku tallu tööle viib. Ja selgus, et kohapeal ei küsinud keegi ta sünnitunnistust näha, et veenduda, kas on tegemist tööealise kontingendiga. Peale tema olevat olnud veel 3 alla 13-aastast tööl. Et söök ja jook pidi omal kaasas olema, lõuna oli pool tundi, tööpäev kaheksa tundi ja (mis kõige hullem!!) lapsed pidid töötama kõrvuti täiskasvanutega ning said oma töö eest palka - 125....250 kr. päevas.
Kõige rohkem vist saigi talu peremees võtta selle eest, et ta alaealistele palka maksis ja et neil täiskasvanute kõrval töötada lubas, sest.... Eesti seaduste järgi ei tohi alla 13-aastane palgatööd teha. Ta peab abistama jõudumööda pere töödes, aga palka saada selle eest ei tohi.
Samas 4-st tööl olnud lapsest vaid ühest ei räägitud, et kes ta on ja miks töötab. 1 oli nö. katseloom, 1 käis tööl, et võrri osta ja 1 käis tööl et suitsu osta.
Ma saan aru, et seadus on kõigile jne. Aga ma ütleks, et see on ka jama. Oma tüdrukut olen püüdnud kasvatada vaimus, et aidata saab seda, kes osa ise ära teeb. Et siis aitad natuke, kus abi vaja. Et kui mina kõik tema eest ära teen, pole see enam aitamine.
Veel mingid kohalikud onud rääkisid lehes, kuidas nemad öelnud töödotsivatele lastele, et enne nälgige kodus, kui sinna põllule tööle lähete, et töö olevat liiga raske. OK Kui sul on võimalus 5 päeva nädalas saada ~150 krooni peopeale, et süüa osta (või minupärast kasvõi kummiliimi, ausalt!) või siis kodus nälgida (või see raha varastada?), siis... Kumma poolt te ise oleksite? Vaest katselooma kujutati seal suure kannatajana. Et kuidas ta ikkagi ära väsis ja kui hea oli järgmisel päeval krõpsu jalimonaadi osta ja mitte tööle minna. OK võibolal ta oligi kannataja, aga.... Aga kui palju ta muidu päevas end liigutab? Istub arvutitaga, hängib kuskil kaubanduskeskuses, vahib telekat? Kapsaste kõplamine ja rohimine pole minuteada küll mingi eriti tappev töö. Liiati toimub see värskes õhus ja on üleüldse tervislik end natuke liigutada ka. Minumeelest oli seal rohkem üleüldine tööohutuse eiramine, sest joogivett põllul ei olnud. Samuti ei olevat 'King-Kong' puhata lubanud. Aga aeglasemalt tegutsemist ikka keelati või oldi pidevalt piitsaga kukil nagu orjadel suhkrurooistandustes? Ja kuidas peaks laps õigeid töövõtteid omandama, kui mitte täiskasvanut kõrvalt jälgides? Iseasi kui heaks eeskujuks on tavalised paadialused töövõtete omandamisel, aga mine sa tea.
Ma vist olen eriline rets-ema ja minult tuleks kindlasti vähemalt mõne lapseõiguste kaitsja arvates vanemlikud õigused ära võtta, aga mina küll lubaksin oma lapsel ~10-selt sinna kõplama-rohima minna suvel. Eriti kui tal on mõni suur unistus, mida ta tahab omale saada. Et siis suvel kapsapõllus töötades kogub raha ja mis puudu tuleb sügisel, võin ma juba südamerahuga talle kinkida - oma teenitud raha eest ostetu on palju väärtuslikum kui see, mille lihtsalt niisama kätte saad. Lisaks on minu meelest just boonuseks see, et kui tahad töötada, siis lähed, saad raha peopeale õhtul ja kui järgmisel päeval end liiga väsinuna tunned... jätad minemata. On lapsel võimalus nii töötada kui ka puhata, niisama hängida ja rannas käia.
PS. Poisil olevat põllul paha hakanud. Helistanud emale, et paha on. Tegelikult on ju nii, et ega siis brigadirile ei tohi öelda, et sul on paha olla, eks. Et suu on ikkagi ainult söömiseks mõeldud, mitte rääkimiseks.
PPS. Minumeelest on tegemist ikkagi mingi pseudoprobleemiga. Kui mõni pannakse sama rasket tööd tegema vast juba 4-5 aastaselt perefirma raames (noh need jutud ju tuttavad, kus üks lastest emme lemmik ja ei tee midagi, teine aga on see, kes kasib, keedab, rohib, eks??) ja ei saa selle eest sentigi, võibolal ei jätku isegi komiraha, siis see on normaalne. Aga 12-aastane linnalaps vahtigu niisama? Nor-maal-ne!!
teisipäev, 25. juuli 2006
Aga kuidas riigikeelega lood on?
Ma ei tea, miks ma saatsin meili. Miks ma mõtlesin, et ma parem ei helista ja ei tüüta inimest telefonikõnega. Teate ju küll, et 'kuidas läheb, mida teed, mis tunne on' jnejne. Et kuidagi imelik kiibitseda. Noh ja saatsingi meili. Ja vastu sain sõnumi. 3,9; 52;24;07.
Igatahes on mul siiralt heameel. Ja palju-palju-palju õnnitlusi ja siis veel mure, et millal külla võib laekuda? Aga seda peab hiljem inimeste moodi täpsustama, eks. Igatahes minul tuleb omal ka niimoodi tahtmine peale. St. mitte et 'tuleb peale' vaid pigem läheb suuremaks :)
Tublid olete!
Igatahes on mul siiralt heameel. Ja palju-palju-palju õnnitlusi ja siis veel mure, et millal külla võib laekuda? Aga seda peab hiljem inimeste moodi täpsustama, eks. Igatahes minul tuleb omal ka niimoodi tahtmine peale. St. mitte et 'tuleb peale' vaid pigem läheb suuremaks :)
Tublid olete!
TEADAANNE!!!
Niisiis. Peale kõhklusi ja kahtlusi, nukrutsemist ja peamurdmist, nõuküsimist, selle mitte saamist ja uuesti küsimist jõudsin otsusele. Ma tahan töökohta vahetada. Ma küll kardan muutusi, vägagi kardan, aga ma ikkagi tahan. Esialgu lihtsalt ebamäärase tahtmise tasandil, aga tegelikult on pakkumised oodatud. (mis ei tähenda, et ma midagi asjalikku teha oskaks peale paberimäärimise!) Ma lõin kokku kõik poolt- ja vastuargumendid ja leidsin, et see mõte oleks arukas.
Esiteks peale pikemaid arvutusi leidsin, et ma olen oma kohal neli aastat töötanud, viies aasta jookseb ja saab täis 2007. aasta aprillis. Plus veel kolm lapsega kodus oldud aastat, ehk siis seitse ja pool hetkel kokku.
Teiseks mulle küll meeldib mu töö, seal oleks väga palju ära teha, aga ainsateks väljakutseteks paistavad (vähemalt praegu!) olema kohtukutsed. Et kuidas mina ahistavat inimesi ja piiravat nende põhiseaduslikku õigust riigilt abirahasid ja toetusi saada.
Kolmandaks kui mul ei ole kolme aastaga õnnestunud inimest veenda, et seadus on seadus ja kõigile täitmiseks, siis järelikult on viga minus, et ma ei suuda puupeast üraskeid välja koputada. Ja järeliklt tuleb edasi liikuda mõnele sellisele kohale, kus minust ka mingit kasu on.
Neljandaks tahaks midagi reaalselt ära teha. Mitte ainult iriseda stiilis et "Jumala poolt elajate nimekirjas teda ei ole.....!"
Töökohavahetus aga ise on .... pehmelt öeldes hirmutav.
Esiteks on praegu stabiilne töökoht olemas, mis sest et midagi ära ei suuda teha. Palgatingimuste üle ei saa absoluudselt viriseda, kuigi tööõhkkond on pigem halb kui normaalne.
Teiseks pean ma mõtlema sellele, et mul on siiski üks kena varsti kooliminev piiga kodus. Tema nõudmised ja vajadused kasvavad praktiliselt päevadega ja palju kehvemat töökohta ma endale lubada ei või. Mis sest et tegelikult võiks töö ise huvitav olla.
Kolmandaks on mul soov linnast ära saada, maale. Aga see 'maa' kuhu minna tahaks ja kuhu minna oleks on ka nö. komplikatsioonidega, lisaks eeldab ikkagi kodu lähedal töölkäimist. Väikese lapse juurest (jakuuene on alles väike tegelikult!) ikkagi teise Eesti otsa ei sõida.
Igatahes, peale igakülgset kaalumist ja mõtlemist ma leidsin, et ma ikkagi pigem tahaksin töökohta vahetada. Kui ainult sobiv pakkumine tuleb.
PS. Miks on nii, et kui kalli meesterahva käest nõu küsid, et kas teha nii või teha naa, kas lasta kõigel vanamoodi edasi olla, või muuta midagi, kas valida enda arenguks variant A või variant B, siis saad vastuseks, et tee niinagu ise tahad ja õigeks pead, peaasi, et rahul oled. Ja siis, ükskõik kumba variandi valid, oled sa igal juhul valesti valinud, sest tegelikult oma sügaval sisimas oleks tema tahtnud hoopis varianti C, mille peale sa ise ei tulnudki. Mind lihtsalt teevad närviliseks ja ajavad segadusse soovitused, et 'tee nii kuidas sulle meeldib ja kuidas sa ise kõige paremaks pead'. krt, ma sellepärast ju küsingi nõu, et teise inimese arvamust (ja võibolla ka tema soove ja variante C ja D ja E ja F) kuulda!!!
Esiteks peale pikemaid arvutusi leidsin, et ma olen oma kohal neli aastat töötanud, viies aasta jookseb ja saab täis 2007. aasta aprillis. Plus veel kolm lapsega kodus oldud aastat, ehk siis seitse ja pool hetkel kokku.
Teiseks mulle küll meeldib mu töö, seal oleks väga palju ära teha, aga ainsateks väljakutseteks paistavad (vähemalt praegu!) olema kohtukutsed. Et kuidas mina ahistavat inimesi ja piiravat nende põhiseaduslikku õigust riigilt abirahasid ja toetusi saada.
Kolmandaks kui mul ei ole kolme aastaga õnnestunud inimest veenda, et seadus on seadus ja kõigile täitmiseks, siis järelikult on viga minus, et ma ei suuda puupeast üraskeid välja koputada. Ja järeliklt tuleb edasi liikuda mõnele sellisele kohale, kus minust ka mingit kasu on.
Neljandaks tahaks midagi reaalselt ära teha. Mitte ainult iriseda stiilis et "Jumala poolt elajate nimekirjas teda ei ole.....!"
Töökohavahetus aga ise on .... pehmelt öeldes hirmutav.
Esiteks on praegu stabiilne töökoht olemas, mis sest et midagi ära ei suuda teha. Palgatingimuste üle ei saa absoluudselt viriseda, kuigi tööõhkkond on pigem halb kui normaalne.
Teiseks pean ma mõtlema sellele, et mul on siiski üks kena varsti kooliminev piiga kodus. Tema nõudmised ja vajadused kasvavad praktiliselt päevadega ja palju kehvemat töökohta ma endale lubada ei või. Mis sest et tegelikult võiks töö ise huvitav olla.
Kolmandaks on mul soov linnast ära saada, maale. Aga see 'maa' kuhu minna tahaks ja kuhu minna oleks on ka nö. komplikatsioonidega, lisaks eeldab ikkagi kodu lähedal töölkäimist. Väikese lapse juurest (jakuuene on alles väike tegelikult!) ikkagi teise Eesti otsa ei sõida.
Igatahes, peale igakülgset kaalumist ja mõtlemist ma leidsin, et ma ikkagi pigem tahaksin töökohta vahetada. Kui ainult sobiv pakkumine tuleb.
PS. Miks on nii, et kui kalli meesterahva käest nõu küsid, et kas teha nii või teha naa, kas lasta kõigel vanamoodi edasi olla, või muuta midagi, kas valida enda arenguks variant A või variant B, siis saad vastuseks, et tee niinagu ise tahad ja õigeks pead, peaasi, et rahul oled. Ja siis, ükskõik kumba variandi valid, oled sa igal juhul valesti valinud, sest tegelikult oma sügaval sisimas oleks tema tahtnud hoopis varianti C, mille peale sa ise ei tulnudki. Mind lihtsalt teevad närviliseks ja ajavad segadusse soovitused, et 'tee nii kuidas sulle meeldib ja kuidas sa ise kõige paremaks pead'. krt, ma sellepärast ju küsingi nõu, et teise inimese arvamust (ja võibolla ka tema soove ja variante C ja D ja E ja F) kuulda!!!
kolmapäev, 12. juuli 2006
Inimõigused!
Mõtlen siin, et .... mõtlen-mõtlen-mõtlen, eks.
Mul on kangesti eredalt meeles, kuidas mind lohutati, et "Oh ära pane teda tähele, ta on purjus ja ei tea mida räägib". See käis siis tookord minu kallima isa kohta, kes purjuspäi räuskama tuli mingi mõttetu asja pärast. Minu jaoks oli see väga kummaline ja ühtlasi ka valus vabandus. Esiteks et õigustatakse psüühilist vägivalda minu kallal. Teiseks ei ole minu isa iial purjuspäi kuskil ringi räusanud, vähemalt mitte minu teada. Kolmandaks pole ma iial pidanud oma isa välja vabandama, liitai veel sellise vabandusega. Siis veel meenus praegu, et omal ajal olevat olnud täiesti ametlikult kuritegude puhul arvestatav karistust kergendav asjaolu alkoholijoobes olek. Et "ta ei teadnud mida ta teeb, anname talle andeks, ta oli maani täis kui kolm inimest ära tappis". Paistab et Eesti tahab selle juurde tagasi liikuda. Kõigepealt anname õiguse kerges joobes autot juhtida - aga see ei tee ju midagi, kui oled paar pudelit õlut ära joonud! Järgmiseks lubame avalikus kohas juua. Et noh las nad vaesekesed ikka joovad õlut ja veini grüünes, keda see ikka häirib. Kas järgmiseks tuleb seadus, et alkohoolikuid ei karistata kuritegude eest, sest et nad ei teadnud mida tegid???
Muidgi mind kui vaba ja sõltumatut inimest häirib, et ma ei või Tallinnas Harju mäel suvisel ajal, kui mätas kuiv ja roheline käia väikest õlut libistamas. Et 'keda see ikka häirib, et ma siin ühe õlle võtan'. Olgu. Aga mind kui väikese lapse ema häirib kõvasti see, kui see sama vaba ja sõltumatu inimene koguneb teiste omasugustega kuhugi parki ja juuakse nii et ... on joodud. Et need vabad ja sõltumatud võtavad siis omale õiguse kõikimöödujaid kommenteerida, et nad jätavad oma rämpsu vedelema ja et parema puudumisel käivad oma vajadusi sealsamas pargis põõsaste vahel rahuldamas. Mind, vaba ja sõltumatut häirib see, kui bussid on täis neid 'vabasid ja sõltumatuid' kes haisevad nagu kolm aastat koristamata välikäimla, ropendavad ja tülitavad teisi sõitjaid. Mind häirib kui bussid-trollid-trammid on minu ja mu lapse jaoks ohtlikud.
Kas me oleme siis veel 'vabad ja sõltumatud' kui me saame omale õiguse käia pargis viina joomas? Kes on siis see inimene, kelle õigusi tuleks kaitsta? Vabadus ei ole õigus teha seda mis pähe tuleb. Vabadus on see, et sa tead, et sa võiksid teha seda mis pähe tuleb, aga teed seda mis on õige ja hea. Sellest vabaduse nüansist pole meil veel aru saadud ja nii kaua, kui alkoholijoovet käsitletakse endiselt karistust pehmendava asjaoluna (oh ära pane tähele kallis, ta on purjus!), ei ole lootustki, et midagi paremaks muutuks.
Mina, vaba ja sõltumatu inimene, mina, väikese lapse ema, arvan, et me ei peaks lubama tarbida alkoholi seal kus see ainult pähe tuleb. Mingid piirid peaks ikkagi olema.
Mul on kangesti eredalt meeles, kuidas mind lohutati, et "Oh ära pane teda tähele, ta on purjus ja ei tea mida räägib". See käis siis tookord minu kallima isa kohta, kes purjuspäi räuskama tuli mingi mõttetu asja pärast. Minu jaoks oli see väga kummaline ja ühtlasi ka valus vabandus. Esiteks et õigustatakse psüühilist vägivalda minu kallal. Teiseks ei ole minu isa iial purjuspäi kuskil ringi räusanud, vähemalt mitte minu teada. Kolmandaks pole ma iial pidanud oma isa välja vabandama, liitai veel sellise vabandusega. Siis veel meenus praegu, et omal ajal olevat olnud täiesti ametlikult kuritegude puhul arvestatav karistust kergendav asjaolu alkoholijoobes olek. Et "ta ei teadnud mida ta teeb, anname talle andeks, ta oli maani täis kui kolm inimest ära tappis". Paistab et Eesti tahab selle juurde tagasi liikuda. Kõigepealt anname õiguse kerges joobes autot juhtida - aga see ei tee ju midagi, kui oled paar pudelit õlut ära joonud! Järgmiseks lubame avalikus kohas juua. Et noh las nad vaesekesed ikka joovad õlut ja veini grüünes, keda see ikka häirib. Kas järgmiseks tuleb seadus, et alkohoolikuid ei karistata kuritegude eest, sest et nad ei teadnud mida tegid???
Muidgi mind kui vaba ja sõltumatut inimest häirib, et ma ei või Tallinnas Harju mäel suvisel ajal, kui mätas kuiv ja roheline käia väikest õlut libistamas. Et 'keda see ikka häirib, et ma siin ühe õlle võtan'. Olgu. Aga mind kui väikese lapse ema häirib kõvasti see, kui see sama vaba ja sõltumatu inimene koguneb teiste omasugustega kuhugi parki ja juuakse nii et ... on joodud. Et need vabad ja sõltumatud võtavad siis omale õiguse kõikimöödujaid kommenteerida, et nad jätavad oma rämpsu vedelema ja et parema puudumisel käivad oma vajadusi sealsamas pargis põõsaste vahel rahuldamas. Mind, vaba ja sõltumatut häirib see, kui bussid on täis neid 'vabasid ja sõltumatuid' kes haisevad nagu kolm aastat koristamata välikäimla, ropendavad ja tülitavad teisi sõitjaid. Mind häirib kui bussid-trollid-trammid on minu ja mu lapse jaoks ohtlikud.
Kas me oleme siis veel 'vabad ja sõltumatud' kui me saame omale õiguse käia pargis viina joomas? Kes on siis see inimene, kelle õigusi tuleks kaitsta? Vabadus ei ole õigus teha seda mis pähe tuleb. Vabadus on see, et sa tead, et sa võiksid teha seda mis pähe tuleb, aga teed seda mis on õige ja hea. Sellest vabaduse nüansist pole meil veel aru saadud ja nii kaua, kui alkoholijoovet käsitletakse endiselt karistust pehmendava asjaoluna (oh ära pane tähele kallis, ta on purjus!), ei ole lootustki, et midagi paremaks muutuks.
Mina, vaba ja sõltumatu inimene, mina, väikese lapse ema, arvan, et me ei peaks lubama tarbida alkoholi seal kus see ainult pähe tuleb. Mingid piirid peaks ikkagi olema.
teisipäev, 11. juuli 2006
Koera elu lugu
Keegi ei ole süüdi, ega ju. St. ma ei ole küll teab mis rohelise liikumise aktivist, eriline loomakaitsefanaatik ega muu säärane, aga.... sõna võtaks küll. Selle Kes-Iganes-Politsei-Prefekti koeraafäärist.
Täna oli "Päevalehes" ühel küljel jutt sellest, et prostituudiks hakkavad hingelt traumeeritud neiud. Ja sellest leht eespool jutt, et KIPP* ei ole küll kuidagi süüdi selles, et kutikas, kelle tema ostis selleks et oma tuttavale anda (kinkida??) sai rängalt viga ja sattus varjupaika. Ja politsei ei leidnud tal isegi mitte ostu-müügi lepingu rikkumise kohapealt süüd.
1. Koer (loom üleüldse) on nagu laps. Perekonnaliige, kellel on omad õigused ja kohustused. Ainult mõistust pole tal täiskasvanud inimese moodi antud, ka siis kui on täiskasvanud koer. Ikka looma moodi. Ja sellepärast vajab ta hoolitsust nagu laps. Seda enam, et ta ei oska öelda,mis tal vaja on ja kust valutab. Seda tuleb lihtsalt teada ja aimata. Nii nagu ristijalu keksiv väikelaps saadetakse automaatselt potile, nii peab väliste märkide järgi ära aimama, kas loomal on nälg või janu või on ta haige või tal on igav....
2. Keegi ei tule selle peale, et võtab lastekodust lapse (hooldusperena!) ja annab selle siis tuttavale. Et näh, kingin sulle lapse. Aga koeri-kasse-küülikuid kingitakse nii. Üldse teadmata, kas selline kink on oodatud, kas kingi saaja oskab kingiga ka midagi peale hakata. Kordan - loom on nagu laps. Talle on uues peres vaja EMA. Kedagi kes paitab ja karistab, õpetab reegleid ja mängib. Mitte peremeest, kes ei pane sedagi tähele, et koer on auto alla jäänud.
3. On elementaarne, et kui lepingus on kirjas, et asi tagastatakse eelmisele omanikule, kui teda vaja ei ole, siis.... Kurat,kes keelas KIPP-l kohe seletada,e t ta ostab kutsika kingiks ja anda tulevase omaniku kontaktandmed? Ja sama moodi selgitada uuele omanikule, et see, kes kutsika müüs võtab ta hea meelega tagasi, kui pere peab looma pidamist väga vastikuks ülesandeks.
Lõpuks veel see, et kuidas sa ikkagi käid külas inimesel, kellele sa kinkisid looma ja ei näe et loomal on seal halb??? Silmad kinni? Või oled ise samasugune, kellel on teiste kannatustest ükskõik? Et kuigi võõra peksmise eest tänaval pannakse vangi siis tegelikult ongi aktsepteeritud see, et kõik mis toimub kodu nelja seina vahel või oma krundi piires on igaühe eraasi ja seal ei tulegi moraalile tuginedes korda hoida? Kas lgp. koera saaja peksab kodus oma naist ja lapsi ka? Kas KIPP käib ajaviiteks vaatamas, et kuidas see toimub ja paneb ehk isegi lõbusale ajaviitele käe külge?
Raske see koera elu. Mõnel lihtsalt veab ja teised.... teised vist kadestavad neid, ma arvan.
-------------------------
* - KIPP => Kes-Iganes-Politsei-Prefekt
Täna oli "Päevalehes" ühel küljel jutt sellest, et prostituudiks hakkavad hingelt traumeeritud neiud. Ja sellest leht eespool jutt, et KIPP* ei ole küll kuidagi süüdi selles, et kutikas, kelle tema ostis selleks et oma tuttavale anda (kinkida??) sai rängalt viga ja sattus varjupaika. Ja politsei ei leidnud tal isegi mitte ostu-müügi lepingu rikkumise kohapealt süüd.
1. Koer (loom üleüldse) on nagu laps. Perekonnaliige, kellel on omad õigused ja kohustused. Ainult mõistust pole tal täiskasvanud inimese moodi antud, ka siis kui on täiskasvanud koer. Ikka looma moodi. Ja sellepärast vajab ta hoolitsust nagu laps. Seda enam, et ta ei oska öelda,mis tal vaja on ja kust valutab. Seda tuleb lihtsalt teada ja aimata. Nii nagu ristijalu keksiv väikelaps saadetakse automaatselt potile, nii peab väliste märkide järgi ära aimama, kas loomal on nälg või janu või on ta haige või tal on igav....
2. Keegi ei tule selle peale, et võtab lastekodust lapse (hooldusperena!) ja annab selle siis tuttavale. Et näh, kingin sulle lapse. Aga koeri-kasse-küülikuid kingitakse nii. Üldse teadmata, kas selline kink on oodatud, kas kingi saaja oskab kingiga ka midagi peale hakata. Kordan - loom on nagu laps. Talle on uues peres vaja EMA. Kedagi kes paitab ja karistab, õpetab reegleid ja mängib. Mitte peremeest, kes ei pane sedagi tähele, et koer on auto alla jäänud.
3. On elementaarne, et kui lepingus on kirjas, et asi tagastatakse eelmisele omanikule, kui teda vaja ei ole, siis.... Kurat,kes keelas KIPP-l kohe seletada,e t ta ostab kutsika kingiks ja anda tulevase omaniku kontaktandmed? Ja sama moodi selgitada uuele omanikule, et see, kes kutsika müüs võtab ta hea meelega tagasi, kui pere peab looma pidamist väga vastikuks ülesandeks.
Lõpuks veel see, et kuidas sa ikkagi käid külas inimesel, kellele sa kinkisid looma ja ei näe et loomal on seal halb??? Silmad kinni? Või oled ise samasugune, kellel on teiste kannatustest ükskõik? Et kuigi võõra peksmise eest tänaval pannakse vangi siis tegelikult ongi aktsepteeritud see, et kõik mis toimub kodu nelja seina vahel või oma krundi piires on igaühe eraasi ja seal ei tulegi moraalile tuginedes korda hoida? Kas lgp. koera saaja peksab kodus oma naist ja lapsi ka? Kas KIPP käib ajaviiteks vaatamas, et kuidas see toimub ja paneb ehk isegi lõbusale ajaviitele käe külge?
Raske see koera elu. Mõnel lihtsalt veab ja teised.... teised vist kadestavad neid, ma arvan.
-------------------------
* - KIPP => Kes-Iganes-Politsei-Prefekt
esmaspäev, 10. juuli 2006
Miski hea pärast lõpetasin oma suvepuhkuse peavalu ja palavikuga ning selle puhkuse ajal jäigi Ädala tn. verd andmas käimata. Oli veel ilus plaan sel ndlal reedel minna, aga sest ei tule nüüd ka midagi välja.
Aga puhkus ise oli selline .... harju keskmine. Et sai Puhata. Ja kallimaga natuke koos olla (no ikka liiga natuke selleks et sest tüdida) Ja natuke lapsi karjatatud jne. Ja nüüd püüan kuidagi oma esimest tööpäeva õhtusse saada, sest sellise olemisega minust pole mingit töö tegijat. Lihtsalt ei ole ja kõik. Uni on ja pea lõhub pööraselt valutada ja mingit valuvaigistit mul ka kaasas ei ole. Noh nii nagu värskelt reipana tööle naaslule kohane ikka. Ok, andke minna, mina olen täitsa räbal.
Aga puhkus ise oli selline .... harju keskmine. Et sai Puhata. Ja kallimaga natuke koos olla (no ikka liiga natuke selleks et sest tüdida) Ja natuke lapsi karjatatud jne. Ja nüüd püüan kuidagi oma esimest tööpäeva õhtusse saada, sest sellise olemisega minust pole mingit töö tegijat. Lihtsalt ei ole ja kõik. Uni on ja pea lõhub pööraselt valutada ja mingit valuvaigistit mul ka kaasas ei ole. Noh nii nagu värskelt reipana tööle naaslule kohane ikka. Ok, andke minna, mina olen täitsa räbal.
reede, 16. juuni 2006
Kena suve!
Niisiis. Seoses ilusate ilmadega lähen mina puhkusele. No võibolal et olen olemas ka vahepeal, aga võibolla ei ole ka.
PS. Kas siia kuidagi faile ka üles riputada saab või ainult linke? Oskab keski nõustada??
PS. Kas siia kuidagi faile ka üles riputada saab või ainult linke? Oskab keski nõustada??
neljapäev, 15. juuni 2006
Ma ei loe eriti lehti. Ma vabandan seda sellega, et mul pole aega lugemiseks, aga tegelikult on lhtedes kirjutatav minu jaoks liiga häiriv. Esiteks on artiklid tihti keeleliselt kohmakad (Lätlane juhtis 6-promillise joobega autot. Kelle joove oli? Autol?). Teiseks on artiklite teemad sageli otsitud (uuring tuvastas, et alkohol omab olulist rolli alkoholimürgistusse suremises!). Kolmandaks on teemad valusad. Isegi mitte teemad, vaid .... inimesed, kes seal artiklites sõna võtavad ja arvavad.
Niisiis, eilses Postimehes räägitakse, et "Haaremit pidanud vägistaja läheb vangi". Miskipärast on võrguväljaandest välja jäetud see lõik, kus kod. Daki kaitsja, vene nimega meesterahvas, räägib, et tüdrukud kõik valetavad. Et nad ise tahtnud selle vanamehenässiga k***ida. No tere t**a. Et kuidas ikka saab rääkida ühe neiu korduvast vägistamisest sama mehe poolt samas kohas, et inimene ei läheks üldse kohalegi ju.
Olgu. Ma peaaegu annan sellele mehele andeks. Tingimusel, et ta ei tea, mida räägib. Et ta ei tea, mida tähendab hirm. Et sind tegelikult kuulutataksegi prostituudiks. Et kõik saavad teada ja.... Või et TEHAKSE prostituudiks. Selliseid kurbi lugusid on Eestis küll ja rohkemgi.
Aga võibolla see kaitsja sellepärast võttiski suu nii sõnu täis, et tema oli ka kuidagi seotud???
Ühesõnaga, ma saan aru, et advokaat peabki oma klienti kohtus kaitsma. Aga see sõnavõtu tsiteering lehe paberväljaandes (jaa! ma armastan paberil ajalehti lugeda!) jättis vastiku tunde. Et tegelikult me elamegi sellises riigis, kus keegi on teistest võrdsem. Kus võib rahus naisi vägistada ja veel uhke olla, et nad kõik nikuinii tahtsid ja nutsid puhtast rõõmust ja heameelest. Kus lastega tegelevad pedofiilid. Kus inimesed, kes on teadlikud kuritööst püüavad 'ohvreid säästa' ja sellest politseile mitte rääkida, selle asemel et tunda muret, seda sama asja kunagi enam ei juhtuks. Kõhe on, teate.
Aasta algas tapmistega. Nüüd on vägistamised. Mis järgmiseks?
Niisiis, eilses Postimehes räägitakse, et "Haaremit pidanud vägistaja läheb vangi". Miskipärast on võrguväljaandest välja jäetud see lõik, kus kod. Daki kaitsja, vene nimega meesterahvas, räägib, et tüdrukud kõik valetavad. Et nad ise tahtnud selle vanamehenässiga k***ida. No tere t**a. Et kuidas ikka saab rääkida ühe neiu korduvast vägistamisest sama mehe poolt samas kohas, et inimene ei läheks üldse kohalegi ju.
Olgu. Ma peaaegu annan sellele mehele andeks. Tingimusel, et ta ei tea, mida räägib. Et ta ei tea, mida tähendab hirm. Et sind tegelikult kuulutataksegi prostituudiks. Et kõik saavad teada ja.... Või et TEHAKSE prostituudiks. Selliseid kurbi lugusid on Eestis küll ja rohkemgi.
Aga võibolla see kaitsja sellepärast võttiski suu nii sõnu täis, et tema oli ka kuidagi seotud???
Ühesõnaga, ma saan aru, et advokaat peabki oma klienti kohtus kaitsma. Aga see sõnavõtu tsiteering lehe paberväljaandes (jaa! ma armastan paberil ajalehti lugeda!) jättis vastiku tunde. Et tegelikult me elamegi sellises riigis, kus keegi on teistest võrdsem. Kus võib rahus naisi vägistada ja veel uhke olla, et nad kõik nikuinii tahtsid ja nutsid puhtast rõõmust ja heameelest. Kus lastega tegelevad pedofiilid. Kus inimesed, kes on teadlikud kuritööst püüavad 'ohvreid säästa' ja sellest politseile mitte rääkida, selle asemel et tunda muret, seda sama asja kunagi enam ei juhtuks. Kõhe on, teate.
Aasta algas tapmistega. Nüüd on vägistamised. Mis järgmiseks?
Aeg maha!
Story on iseenesest selline. Istusin pikemalt tööl ja ei viitsinud siis ka kohe koju minna. Lovassin siis läbi linna. Käisin "Tallinna süda-kõrbe" imetlemas ja siis.... Noh, mõtlsin,e tlähen Stockmanisse, et seal on plaadipood jne. Ma tean küll, et see on seal jõle kallis, ma tean küll, et sinna on vastik ligi pääseda, aga keda see kotib, eks.
Muidugi läksin sinna väga konkreetset plaati otsima. Ja muidugi, ma oleksin selle saanud kätte 1 minutiga, kui oleks müüjalt küsinud. Ma tean küll, et see on minu enda isiklik probleem, et ma 'niisuguse mõtlemisega' olen, aga ma ei usalda eriti müüjaid. Seitsmel juhul viiest nad ei tea mida nad müüvad. üheksal juhul kümnest sobivad ostetavad riided ostjale nagu valatult, kuigi rinnust lotendab ja kõhu ümbert kisub. Ma lihtsalt arvan, et kui nad oleksid eriti targad ja pädevad, siis nad ei töötaks just sellel postil kus töötavad, vaid oleksid ammu omale midagi paremat leidnud. See selleks.
Plaadi nime ma ei teadnud. Esitajast ainult nii palju, et noh, need on need Rauno Pehka laulud. Sukeldusin peale mõningast kaalumist plaadiriiulisse P-tähe juures. Tulutult. Korraks kiikasin R-tähe juurde - ikka ei midagi. Tuulasin terve riiuli läbi. Noh, ma ei tea, kes on see ajuhiiglane, kes seal plaate tähestikujärjekorras ritta paneb. St ntks. Üllar Jörbergi oli nii Ü kui ja J-tähe all. JÄÄÄÄRe 'Oota' oli nii J- kui ka O-tähe all. Karl Madis figureeris ka nii Karli kui Madisena. Raimond Valgre. No seda rida võiks lõputult jätkata. Aga 'oma' plaadi leidsin ikkagi R-tähe alt (mitte A, kuigi ka seda võiks eeldada!). Lihtsalt esimene katse oli liiga pealiskaudne. Aga no tõesti ei tulnud selle peale, et esitajat tuleb eesnime järgi otsida! Dagö plaate ei hakanud silma, tea kas need olid D, L või S-tähe all reas?
Aga Pehka, Rauno "Aeg maha" on väärt kuulamine. Selline mõnus, unistajatele unelauluks.
Muidugi läksin sinna väga konkreetset plaati otsima. Ja muidugi, ma oleksin selle saanud kätte 1 minutiga, kui oleks müüjalt küsinud. Ma tean küll, et see on minu enda isiklik probleem, et ma 'niisuguse mõtlemisega' olen, aga ma ei usalda eriti müüjaid. Seitsmel juhul viiest nad ei tea mida nad müüvad. üheksal juhul kümnest sobivad ostetavad riided ostjale nagu valatult, kuigi rinnust lotendab ja kõhu ümbert kisub. Ma lihtsalt arvan, et kui nad oleksid eriti targad ja pädevad, siis nad ei töötaks just sellel postil kus töötavad, vaid oleksid ammu omale midagi paremat leidnud. See selleks.
Plaadi nime ma ei teadnud. Esitajast ainult nii palju, et noh, need on need Rauno Pehka laulud. Sukeldusin peale mõningast kaalumist plaadiriiulisse P-tähe juures. Tulutult. Korraks kiikasin R-tähe juurde - ikka ei midagi. Tuulasin terve riiuli läbi. Noh, ma ei tea, kes on see ajuhiiglane, kes seal plaate tähestikujärjekorras ritta paneb. St ntks. Üllar Jörbergi oli nii Ü kui ja J-tähe all. JÄÄÄÄRe 'Oota' oli nii J- kui ka O-tähe all. Karl Madis figureeris ka nii Karli kui Madisena. Raimond Valgre. No seda rida võiks lõputult jätkata. Aga 'oma' plaadi leidsin ikkagi R-tähe alt (mitte A, kuigi ka seda võiks eeldada!). Lihtsalt esimene katse oli liiga pealiskaudne. Aga no tõesti ei tulnud selle peale, et esitajat tuleb eesnime järgi otsida! Dagö plaate ei hakanud silma, tea kas need olid D, L või S-tähe all reas?
Aga Pehka, Rauno "Aeg maha" on väärt kuulamine. Selline mõnus, unistajatele unelauluks.
Beebid
Duke uhkustab oma uue ja ilusa 'beebiga'. Et ilus hõbehall ja puha ja.... Noh, iga kord, kui ma majast mööda vantsin, siis ma otsin, et milline see küll olla võiks aga ei näe! Ainult vana ja teibitud seisab õuel. A muidugi, eks see tulene puhtast ebaprofessionaalsusest - ma olen pidevalt audit otsinud miskipärast. Peab vist igaks juhuks pildid välja trükkima ja minema siis üks haaval kontrollima, et milline neist see õige seal võiks olla ;)
kolmapäev, 14. juuni 2006
4444
Selline number õnnestus tabada kaunterilt kell 13:17 Eesti aja järgi. Jõle ilus number mumeelest :) Nii et, kes sa olid 4444. lugeja, võid omale kakaod osta oma raha eest et minule mõeldes juua :)
esmaspäev, 12. juuni 2006
Mõni on juba lapsena selline... asjalik. "Täiskasvanulik" või "vanainimeselik" on see, mida siis suured pooleldi halvustavalt selle lapse kohta ütlevad. Mõni saab täiskasvanuks kiiresti. Siis enamasti on selle põhjuseks raske lapsepõlv või ka lihtsalt keeruline elukäik. Mõnel võtab täiskasvanuks saamine rohkem aega ja mõni .... Olgem ausad, mõni ei saa iial täiskasvanuks.
Noh, see ütlemine, et "Mis sa torgid sitta, läheb veel haisema!" vastab ikka tõele küll. Võtsin NVl ette, helistasin oma lapse isale. Et istuks maha, räägiks oma suhted selgeks ja suud puhtaks. Et mida keegi valesti tegi ja millal siis tegelikult kogu suhe otsa lõppes.
1. polnud ta üldse Talinaski. Külas oli. Oli hämmingus ja võibolla koguni et solvunud, kui ma ütlesin, et mai teadnudki et tal laps on ja et olgu siis edasi meestes või naistes, kuidas parasjagu rohkem meeldib.
2. oli ta väga häiritud, kui ma ütlesin, et tahaks kokku saada suhte lõpetamise eesmärgil. Et kas ma polegi siis aru saanud,e t kõik on juba 6 aastat tagasi otsa saanud.
3. suutis ta mind jälle panna lolli olukorda. Et kui mina üritan rääkida sellest, mida ma mõtlen või tunnen või arvan, siis ma olen paha ja tüütu ja nõme.
4. jõudsin arusaamisele, et me vahel pole vist iial mingit mõistmist olnudki (kuigi tema nagu püüdis vastupidist väita).
Täiesti kasutu helistamine oli. Selle inimesega ei saa iial mingit normaalset läbisaamist olema enam. Tea, kas kunagi üldse on olnudki. Normaalset läbisaamist ma mõtlen. Pime järeljooksmine ei ole 'läbisaamine'.
Ja siis... Helistasin U-le. Rääkisin rahulikult ära, mis mind vaevab, et mida ma kardan, mida ma tunnen, millest mõtlen ja mida igatsen.
1. ütles ta, et ta on rahul ja õnnelik, et ma talle selle kõik ära räägin.
2. ütles, et tal on hea meel et ma talle meie probleemidest räägin.
3. oli tal hea meel, et ma ta hommikul kella poole 9 ajal üles ajasin oma kõnega.
Üleüldse oli TÄI-ES-TI erinev suhtumine. Mina ei tea millest see tuleb, et inimesed ikka nii erinevad on.
Noh, see ütlemine, et "Mis sa torgid sitta, läheb veel haisema!" vastab ikka tõele küll. Võtsin NVl ette, helistasin oma lapse isale. Et istuks maha, räägiks oma suhted selgeks ja suud puhtaks. Et mida keegi valesti tegi ja millal siis tegelikult kogu suhe otsa lõppes.
1. polnud ta üldse Talinaski. Külas oli. Oli hämmingus ja võibolla koguni et solvunud, kui ma ütlesin, et mai teadnudki et tal laps on ja et olgu siis edasi meestes või naistes, kuidas parasjagu rohkem meeldib.
2. oli ta väga häiritud, kui ma ütlesin, et tahaks kokku saada suhte lõpetamise eesmärgil. Et kas ma polegi siis aru saanud,e t kõik on juba 6 aastat tagasi otsa saanud.
3. suutis ta mind jälle panna lolli olukorda. Et kui mina üritan rääkida sellest, mida ma mõtlen või tunnen või arvan, siis ma olen paha ja tüütu ja nõme.
4. jõudsin arusaamisele, et me vahel pole vist iial mingit mõistmist olnudki (kuigi tema nagu püüdis vastupidist väita).
Täiesti kasutu helistamine oli. Selle inimesega ei saa iial mingit normaalset läbisaamist olema enam. Tea, kas kunagi üldse on olnudki. Normaalset läbisaamist ma mõtlen. Pime järeljooksmine ei ole 'läbisaamine'.
Ja siis... Helistasin U-le. Rääkisin rahulikult ära, mis mind vaevab, et mida ma kardan, mida ma tunnen, millest mõtlen ja mida igatsen.
1. ütles ta, et ta on rahul ja õnnelik, et ma talle selle kõik ära räägin.
2. ütles, et tal on hea meel et ma talle meie probleemidest räägin.
3. oli tal hea meel, et ma ta hommikul kella poole 9 ajal üles ajasin oma kõnega.
Üleüldse oli TÄI-ES-TI erinev suhtumine. Mina ei tea millest see tuleb, et inimesed ikka nii erinevad on.
neljapäev, 8. juuni 2006
Lintsu kurdab. Lugesin ja mõtlesin korra, et 'ahh, rasedate värk!' ja siis jäin mõtlema. . . Et ega ma ise parem ei ole ;) Aina on kuhugi kiire. Hea meelega magaks ühe hea peatäie. Käiks niisama ringi natuke. Istuks koos oma kallimaga kuhugi kohvikusse maha ja lürbiks tassi (hirmkallist!) kohvi ja vaataks lihtsalt silma. Räägiks, räägiks, kuulaks, räägiks. Igasugustest Asjadest. Ja iga kord busile kiirustades tuleb ehmatusega pähe, et näe, jälle jäi aega napiks. Et vaevalt sai natuke koos olla, kergelt kallistada, kui juba jooksed jälle kuhugi, keel vestil, ja ainsaks ühenduslüliks on Telefon.
Kurb.
Kurb.
kolmapäev, 7. juuni 2006
Unine kolmapäev
Noh. Võiks ju kõik halva ilma ja ei tea mille süüks veel ajada, et hommikul maast lahti kuidagi ei saa ja hea meelga magaks 9-ni (hariliku 6-st tõusmise asemel), aga... Ei saa salata, et suures osas on minu unistes homikutes süüdi .... pikaleveninud õhtud. Pikad õhtud, kui veel tunde saab telefoni piinatud ja kalliga räägitud. Päevasündmustest ja elust üldiselt ja oma unistustest ja .... Noh, kui 'normaalsed' armunud vahivad üksteisele andunult silma ja räägivad totrusi, siis meie räägime telefoniga. Tunde ühte jutti. (mdx on praegu Simpeli kampaania, et alates 2. kõneminutist tasuta kõne. Väga soodus minusugustele ;) a see selleks). Ma ei ole iial kellegagi nii palju telefoniga rääkinud kui oma kallimaga alates meie tutvumisest, tead :) Ja öösel tulevad harilikult kõik olulised mõtted pähe, mida tahaks öelda, mida tahaks teada, mida tahaks läbi arutada. Ja siis avastadki ehmatusega, et kell on juba üle südaöö ja hommikul on vaja vara tõusta. Endal 6-st ja teisel inimesel veelgi varem. Minu kõrges vanuses (:p) on 6 tundi und kaugelt liiga vähe. Ja mõned inimesed teevad äraelamiseks TÖÖD. Mitte ei istu kontoris.
esmaspäev, 5. juuni 2006
Sa oled liiga kallis selleks, et sind igasugustesse jamadesse mässida
Selle nimi on vist "usaldus". Või milleks muuks nimetada tõika, et sa tunned et võid rääkida mida tahes. Või siis rääkimata jätta. Teha, mis pähe tuleb aga samas ka kõik selle tegemata jätta. Sa võid rääkida oma kallimale, kuidas sa meestes käid ja õhtuti naabrimehe juures nukrutsemas käid ja siis.... Öelda, et tegelikult sa ajasid udu ja sa ei teeks iial midagi sellist. Sa võid helistada oma kallile ükskõik millal.... ja samas ka täiesti helistamata jätta. Sa võid oma kallimat õrritada ja kiusata (just täpselt selle piirini, kuhu see lubatud on), aga sa võid selle ka tegemata jätta (nii et ta ise ei teagi, et sa midagi tegemata jätsid). Sa tõesti võid teha mida tahad. Ja sa oled raudselt veendunud, et see mida sa teed ongi see mida sa teed. Et keegi ei halvusta sind selle pärast, kui sa ütled tasakesi "ma armastan sind!" ja et keegi ei hakka närviliselt su telefoni mälus ja käekotis sorima, kui sa selle ütlemata jätad ja mingeid lugusid oma (olematutest) seiklustest pajatad. Mingil hetkel hakkad lihtsalt hindama vabadust olla tujukas, jutukas, ärritav, hooliv, hoolitsev, vaikiv, õrn, .... vabadust olla naine.
teisipäev, 30. mai 2006
Tööl
Tegelikult on hea igasuguseid kirjatükke üllitada, kui sul on head kolleegid, posittivne suhtumine, moraalne tugi ja väga head spetsialistid abiks. Ja kõik ühes isikus. Kunagi kui ma pensionile lähen, siis ma avaldan oma kogutud teosed riigiametnikuna. Et mida ma olen kokku kirjutanud.
neljapäev, 25. mai 2006
Miks on nii...
... et madala iibe teemadel võtab reeglina sõna lastetu.
... et aborte tahab keelustada (üksik?) meesterahvas.
... 'hirmast pimedast metsast' kipub rääkima see, kes pole kunagi pimedas metsas olnud.
jne jne
Abortide vastastel on alati varukast võtta argument, et 'mõtle kui palju lapsi selle pärast sündimata jääb, kui nüüd kõik kokku liita....!'. Aga kas mõni on mõelnud ka sellele, et 'aga kui palju naisi nurgataguse abordi tõttu surma saaks, kui need oleks sootuks keelatud või ainult ränka raha nõudvad operatsioonid?!'. Miks on nii, et laste(tuse)st rääkides on alati naine see paha, kes pere planeerib ja ei taha omale 7-t jõnglast sapap jooksma? Naine on see paha, kes ei taha, ei viitsi karjäärinimel rabeleda. Naine lihtsalt ei sünnita, kujutate pilti! Aga vot ei sünnitagi! Ei käsu peale ega ka mitte relvaähvardusel! Selleks peab olema kindlustunne. Mitte ainult 50K raha sünnitoetust. (Üldse suht aegunud mõte, et sünnitoetus kedagi eriliselt loksutaks peale rahaahnete lapsevihkajate!) Selleks peab olema kindlustunne, et pere (jahh! nüüd juba pere mitte naine üksi!) saab hakkama ka sisi kui laps on aastane, seitsmeaastane, 16-aastane, 21-aastane. See mingine X-summas sünnitoetust ei korva seda, et hiljem tuleb rabada naguhull, sest kui 1 inimene elas hädapärast ära 2,5K rahaga kuus, siis 2 inimesele jääb väheks 2,5K + 150.- krooni kuus.
Jahh. Ma arvan küll,e t meil diskrimineeritakse naisi. Mitte niivõrd palkade ebavõrdsusega või et naisi on vähem automehhaanikutena tööl. Meid, naisi diskrimineeritakse suhtumisega, et "Te ju olete naised, te pealte Eestile järelkasvu tootma! Te lihtsalt ei tohi mõelda sellele, kuidas 10 aasta pärast ära elada, peate kohe, praegu, täna elama nagu kerjused ja peksukotid. Peategi olema 10 aastat järjest rasedad või äsja sünnitanud! Te peategi rabama komel rindel, et 5 töökohta + kodu + lapsed. Ja üleüldse, miks te virisete! Meil on demokraatia ja võrdõiguslikkus! Kõigil on õigus olla rõhutu, ainult et teie, naised ja emad olete meist kõige võrdsemad, sest meie, mehed arvame, et eesti rahvas sureb välja kui teie end ära ei tapa sellekõigega!"
Ok, tige, kibestunud ja terav. Paras siis meile, et me sellist suhtumist lubame ja isegi soosime kohtai.
... et aborte tahab keelustada (üksik?) meesterahvas.
... 'hirmast pimedast metsast' kipub rääkima see, kes pole kunagi pimedas metsas olnud.
jne jne
Abortide vastastel on alati varukast võtta argument, et 'mõtle kui palju lapsi selle pärast sündimata jääb, kui nüüd kõik kokku liita....!'. Aga kas mõni on mõelnud ka sellele, et 'aga kui palju naisi nurgataguse abordi tõttu surma saaks, kui need oleks sootuks keelatud või ainult ränka raha nõudvad operatsioonid?!'. Miks on nii, et laste(tuse)st rääkides on alati naine see paha, kes pere planeerib ja ei taha omale 7-t jõnglast sapap jooksma? Naine on see paha, kes ei taha, ei viitsi karjäärinimel rabeleda. Naine lihtsalt ei sünnita, kujutate pilti! Aga vot ei sünnitagi! Ei käsu peale ega ka mitte relvaähvardusel! Selleks peab olema kindlustunne. Mitte ainult 50K raha sünnitoetust. (Üldse suht aegunud mõte, et sünnitoetus kedagi eriliselt loksutaks peale rahaahnete lapsevihkajate!) Selleks peab olema kindlustunne, et pere (jahh! nüüd juba pere mitte naine üksi!) saab hakkama ka sisi kui laps on aastane, seitsmeaastane, 16-aastane, 21-aastane. See mingine X-summas sünnitoetust ei korva seda, et hiljem tuleb rabada naguhull, sest kui 1 inimene elas hädapärast ära 2,5K rahaga kuus, siis 2 inimesele jääb väheks 2,5K + 150.- krooni kuus.
Jahh. Ma arvan küll,e t meil diskrimineeritakse naisi. Mitte niivõrd palkade ebavõrdsusega või et naisi on vähem automehhaanikutena tööl. Meid, naisi diskrimineeritakse suhtumisega, et "Te ju olete naised, te pealte Eestile järelkasvu tootma! Te lihtsalt ei tohi mõelda sellele, kuidas 10 aasta pärast ära elada, peate kohe, praegu, täna elama nagu kerjused ja peksukotid. Peategi olema 10 aastat järjest rasedad või äsja sünnitanud! Te peategi rabama komel rindel, et 5 töökohta + kodu + lapsed. Ja üleüldse, miks te virisete! Meil on demokraatia ja võrdõiguslikkus! Kõigil on õigus olla rõhutu, ainult et teie, naised ja emad olete meist kõige võrdsemad, sest meie, mehed arvame, et eesti rahvas sureb välja kui teie end ära ei tapa sellekõigega!"
Ok, tige, kibestunud ja terav. Paras siis meile, et me sellist suhtumist lubame ja isegi soosime kohtai.
kolmapäev, 24. mai 2006
Jalajälg
Niisiis, leidsin lingi. Kõige müstilisem kogu loo juures on see, et täpselt ühesuguseid vastuseid andes vajad sa täiesti erinevalt maa pinda enda ära elatamiseks ja vastavalt sellele ka vajaks inimkond erinevalt maakerasid, et ära elada. Niisiis, test:
Algandmed: ma olen 21-35 aastane, naine, söön väga palju loomseid saadusi (liha, munad, piimasaadused. Arvatavasti kuulub siia ka vorst), meil on leibkonnas 4 inimest, sööme enamasti pakendamata, kohalikku toitu, elamispind on ~60 m2, kortermaja, majas on elekter, sõidan ühistranspordiga ~150 km kaugusele nädalas, mootorratta ja autoga ei sõida, käin palju jala, aastas tuleb mul 3 lennukilennutundi.
Tulemused:
Soome: Toidu tootmiseks kulub 1,8 ha; liiklusele 4,2 ha; elamisele 0,6 ha; kaupadele/teenustele 4,2 ha; kokku 10,8 ha. Kohalik keskmine (Soomes siis) on 8,4 ha/inimese kohta. Kui kõik elaksid nagu mina, siis oleks vaja 6 planeeti, et inimkond ära elaks.
Poola: Niisiis, Toidu tootmiseks (vastused on TÄPSELT SAMAD!) kulub 1,2 ha; liiklusele 0,2 ha; elamisele 0,4 ha; kaupadele/teenustele 0,7 ha; kokku 2,5 ha. Kohalik keskmine on 3,7 ha/inimese kohta. Kui kõik elaksid nagu mina, siis oleks vaja 1,5 planeeti, et inimkond ära elaks.
Venemaa: Toidu tootmiseks kulub 1,2 ha; liiklusele 0,2 ha; elamisele 0,5 ha; kaupadele/teenustele 0,8 ha; kokku 2,7 ha. Kohalik keskmine on 4,5 ha/inimese kohta. Kui kõik elaks nagu mina, siis oleks vaja 1,5 planeeti, et inimkond ära elaks.
Niisiis. Kui ma elan Soomes, siis ma lihtsalt riigi nime pärast olen keskkonnale ohtlikum kui Venemaal või Poolas elades??? Lihtsalt riiginime pärast?? Minu meelest on test jabur. Kas Soomes jala käimine saastab rohkem kui Poolas? Kas lennuk Sooomes on keskkonnale ohtlikum kui lennuk Venemaal?? Segane värk muarust.
Lisa: Ükskõik millise teise riigi andmete järgi olen ma VÄGA KOKKUHOIDLIK INIMENE, ainult mitte Soomes, kus ma olen kõvasti üle keskmise raiskaja. Kas keegi seletaks selel mulle ära kuidagi???
Algandmed: ma olen 21-35 aastane, naine, söön väga palju loomseid saadusi (liha, munad, piimasaadused. Arvatavasti kuulub siia ka vorst), meil on leibkonnas 4 inimest, sööme enamasti pakendamata, kohalikku toitu, elamispind on ~60 m2, kortermaja, majas on elekter, sõidan ühistranspordiga ~150 km kaugusele nädalas, mootorratta ja autoga ei sõida, käin palju jala, aastas tuleb mul 3 lennukilennutundi.
Tulemused:
Soome: Toidu tootmiseks kulub 1,8 ha; liiklusele 4,2 ha; elamisele 0,6 ha; kaupadele/teenustele 4,2 ha; kokku 10,8 ha. Kohalik keskmine (Soomes siis) on 8,4 ha/inimese kohta. Kui kõik elaksid nagu mina, siis oleks vaja 6 planeeti, et inimkond ära elaks.
Poola: Niisiis, Toidu tootmiseks (vastused on TÄPSELT SAMAD!) kulub 1,2 ha; liiklusele 0,2 ha; elamisele 0,4 ha; kaupadele/teenustele 0,7 ha; kokku 2,5 ha. Kohalik keskmine on 3,7 ha/inimese kohta. Kui kõik elaksid nagu mina, siis oleks vaja 1,5 planeeti, et inimkond ära elaks.
Venemaa: Toidu tootmiseks kulub 1,2 ha; liiklusele 0,2 ha; elamisele 0,5 ha; kaupadele/teenustele 0,8 ha; kokku 2,7 ha. Kohalik keskmine on 4,5 ha/inimese kohta. Kui kõik elaks nagu mina, siis oleks vaja 1,5 planeeti, et inimkond ära elaks.
Niisiis. Kui ma elan Soomes, siis ma lihtsalt riigi nime pärast olen keskkonnale ohtlikum kui Venemaal või Poolas elades??? Lihtsalt riiginime pärast?? Minu meelest on test jabur. Kas Soomes jala käimine saastab rohkem kui Poolas? Kas lennuk Sooomes on keskkonnale ohtlikum kui lennuk Venemaal?? Segane värk muarust.
Lisa: Ükskõik millise teise riigi andmete järgi olen ma VÄGA KOKKUHOIDLIK INIMENE, ainult mitte Soomes, kus ma olen kõvasti üle keskmise raiskaja. Kas keegi seletaks selel mulle ära kuidagi???
Tellimine:
Postitused (Atom)