Jahu

Niisiis, eile jõudsin üle hulga aja jälle Jahhu e. Jahusse e. ELAKi ruumidesse. Teemaks varju pakkimine. Varjupakkimine, kui nii parem on. Eelmisest korrast oli meelde jäänud, et see on
1. jõle lihtne ja loogiline
2. füüsiliselt raske
ja et vari ei lähe kotti, kummid ei tule peale ja luup ei tule läbi.

Ok. Tegelikult on see kõik vale. Varju pakkimine on
1. ebaloogiline ja segane
2. füüsilist pingutust nõudev aga norm
3. kummid tulevad peale küll
4. vari mahub kotti, aga halvasti
5. luup tuleb läbi nagu naksti!
6. meduus ei mahu hästi ära

Nii palju siis kordamistest jne. Igatahes koju minnes teatas Duke, et mul olevat päris hästi välja tulnud. Et võiks järgmisel nädalal eksami ära anda, siis veel hoolega harjutada ja siis kui mõned inimesed on elusalt minu pakitud varjudega alla tulnud, siis ta on nõus mind oma 'ihupakkijaks' võtma. St mitte et ma teda pakkima peaks kuidagi või kuhugi vaid et noh, tema isiklikku varju ;)

:)

Tegelt oli soovitus mingi muu tegevus nukrutsemise kõrvale leida asjalik. Veel asjalikum nukrusepeletaja oli aga see sissekanne. Et noh, on lootust mõnel inimesel.

Nirud naised või vägevad mehed?

Et ringi surfates ja registreid läbi kammides tuli meelde üks kalli kommentaar. Et naised oelvat ikka imelikud. Et tema on 'ainult' tehnikumi lõpetanud ja on kuskil praktiliselt miinimumpalga peal, käib teiste inimeste koduõuesid traktoriga segi keeramas õilsatel eesmärkidel. Et tema sõber pole isegi mitte tehnikumi lõpetanud ja on PÜs traktorist. Aga naised on mõlemal kõrgharidusega ja suht hea koha peal ja .... Et miks nad küll sellised mehed võtsid, et on ikka rumalad naised küll. Ma tean, et ta rääkis seda pooleldi naljatades ja puha, aga ta ikakgi mõtles seda nii. Minu meelest oli tema teemapüstitus lihtsalt vale :) St kui paljud kõrgharidusega ja hea koha peal teenivad mehed saavad selliste naistega uhkustada? Minu meelest on nad lihtsalt
1. vägevad mehed, et said sellised naised 'rajalt maha' võetud
2. väärt mehed, et kõrgharidusega arukad naised neid omale tahtsid.
Mõni peab elu lõpuni algharidusega naisega elama, sest ta lihtsalt ei saagi omale paremat/targemat lubada, sest oma mõistus kõrgemale ei küüni, mis sest et paks rahakott. Või on muljälle naiselikult ebaloogiline arusaamine asjast?? ;)

Tilk mett tõrvapotti

Et siis mu kallis õeraas otsustanud lõpuks oma elu käsile võtta. Väidetavalt saanud sisse Luua metsanduskooli (vms asutus) maastikuarhidektuuri erialale. Väga positiivne mu meelest, kui inimene püüdleb oma unistuste täitumise ja unelmateameti poole. Ka 35-aastaselt :)

Miks pole naine nii loodud kui mees?!

Et... Must masendus. Kui ma suudan hetkeks asja mõistusega võtta, mehelikult läheneda, siis ma tean, et teisiti ei saa. Et ta tõesti teeb tööd selleks, et ära elada, ennast pinnale võidelda, et võimaldada endale oma unistuste täitumist. Mitte selleks, et mind kiusata ja masendada selle vähese kontaktiivsuse tõttu. Aga siis kaon ma sulpsti! oma emotsioonidesse. Mitte kõrvuni vaid üle pea. Ja leian, et tegelikult tal on jummala savi kõigest. Minust ja sellest, et ma ootan ja et ma end igal õhtul magama nutan ja .... Ja kogu aeg on kindel teadmine et ma ei või talle seda öelda, et ma nii tunnen, sest siis ta hakakks end veel süüdlasena tundma. Et ta püüab. Et ta on siis segaduses, et mida ma siis ikakgi tahan.
Ja siis ma ütlen talle telefonis et andku teada, kui tal kunagi minu jaoks ka aega on ja lõpetan kõne kiiresti ära. Et ta aru ei saaks, et ma nutan. Selle vastiku igatsuse ja üksinduse pärast. Ja siis ma vaatan õhtul telekat ja diivanil istudes on tunne, et tegelikult on ta sealsamas, et piisaks ainult peakeeramisest et põsk ta põse vastu suruda..... Aga ei piisa! Sest iga kord kui ma siis pead keeran, vahib vastu ainult sein.
Ja mina tean kindlalt, et mul pole põhjust nukker olla, sest ta ju armastab mind. Sest ta rabeleb ju tegelikult meie pärast. Ja iseenda pärast ja ... meie pärast. Aga ma olen ikkagi nukker, sest teda pole ju minu juures. Mind pole tema juures. Ja ma ei suuda sellest välja tulla. Kui me ka kunagi jälle kohtume, jääb see kohtumine liiga lühikeseks selleks, et jälle rõõmsaks saada. Sest ma olen vaevalt saanud kätte tunde, et ta on olemas ja et ta on lähedal ja et ta ikkagi hoolib minust, kui juba tuleb lahkuda......
Oh oleks ometi rohkem meeste moodi, et ei tunne midagi vaid rabeled, sest sa pead tõestama,e t sa oled mees kes suudab ennast ja oma peret üleval pidada....

Lisa:
Te ütlete küll, et elu läheks jube igavaks, kui naised ja mehed ühte moodi oleks ja asjadest sama moodi aru saaks, eks. A mul poleks selle 'igavuse' vastu midagi, kui see tähendaks seda, et ei põe kogu aeg mõtetute asjade pärast. Et ei ole vaja kogu aeg endale tõestada, et keegi sinust hoolib.

Valik

Suurest igatsusest ja kurbusest lahti saamiseks oleks muidugi parim vahend kiusatusele järele anda. Loogiline! Selle juures on ainult see 'väike konks' et kas ma loobun oma unistustest, või ma loobun .... oma unistustest? Et kas ma kurvastan kodus üksinda või .... kurvastan külas.... üksinda?
Kui tahad midagi saada, pead millestki muust loobuma, eksju. Ma kas lähen NVl kallile külla ja loobun koolitusest, millest oleks minu unistuste teoks saamisel kasu või siis .... loobun praegu kalliga koos olemisest selle nimel, et oma unistusi teostada ja seeläbi saavutada võimalus oma kalliga rohkem koos olla. Niisama lihtne see valik ongi ja ei ole ka kedagi, kelle käest küsida, kumbast ma loobun, kas kalliga koos olemisest või kalliga koos olemisest. Jaa, ma tean, et mul on prioriteedid paigast ära, seda on mulle korduvalt öeldud. Aga väga raske on valida, kui sa vastusevariante ei tea. Väga raske on otsustada, kui sa ei ole asjade seisus kindel. Ilma reegleid järgimata ja mänguvälja piire teadmata ei saa mängida! Ja kalli ei helista mulle, ma olen nii õnnetu ja üleüldse.... Nukrus ründab.

Töö

Nojahh. Mälu tõrgub tunnistamast, et millal ja kes seda ütles, aga et töö pidada ikkagi olema 'inimkonna hüvanguks' ja siis veel 'eneseteostuseks' ja see peaks olema 'huvi ja rahuldustpakkuv' ja 'äraelamist võimaldav' jnejne. Huvitav, kus mina siis olin, kui selliseid töökohti jagati? Minu jaoks on üle jäänud ainult selline koht, kus:
1. kolleegid intrigeerivad omavahel, et ülemustele paremat muljet jätta, endast loomulikult
2. tööülesandeid välja jagades teatakse mitu ühikut tööd peab päevas tegema
3. igal hommikul ülemus küsib põnevil häälega, et 'mitu ühikut sul tehtud on?!'
4. tööpäeva ainus võlu on see, et ühel hetkel saab ta uuesti läbi. Et õnnetuseks 16. tunni pärast uuesti alata
5. äraelamine on võimalik, kui keegi teine sind üleval peab

Selline tore töö siis.

Tavaliselt ma endast, oma tööst ja eraelust kodus vanematele ei räägi. Need korrad, mis ma olen tahtnud rääkida, kui ma olen püüdnud rääkida, pole mind lihtsalt kuulatud või pole tahetud minu probleemidest aru saada. Ja siis ma olen otsustanud, et nii kaua, kui nemad ei küsi, mina ise rääkima ei hakka. Mõnikord malihtsalt ei suuda rääkimata olla. Eile õhtul näiteks. Ma olin väsinud pikast päevast ja lapse magamapanemisest ning õnnetu, et ma kalliga rääkida ei saanud. Ja siis ma rääkisin emaga. Emale. Kallist. Ja kõik see aeg, mis ma rääkisin, ma tundsin lausa füüsiliselt kuidas ta kardab kõvasti hingata, kardab kommenteerida, kardab end isegi liigutada. Et äkki ma panen siis suu klõpsti! kinni ja jään vait. Et siis annab järgmist 'kõnetundi' jälle mitu-mitu kuud oodata. Ja siis sai see hetk lihtsalt läbi. Seened praetud ja noh, muloleks veel olnud rääkida aga tema läks tuppa ära, Vene Kalapüüki vaatama. Ja minul jäid paljud asjad veel rääkimata. Et kes mu kalli on, kus ta töötab, mis haridus tal on, et ta on must 6 aastat noorem jnejne. Aga ju teda siis need pisiasjad ei huvita. Või sai tal lihtsalt jaks otsa kuulamisest. Et omalgi probleeme kuhjaga, peab siis veel teiste omi kuulama.

Ja ina jään huviga järgmist 'kõnetundi' ootama. Et kui kaua ta siis minu rääkimist välja kannatab.

Elust enensest

Niisiis. Viimaste päevadega on järjest enam selgeks saanud tõde, et igaüks peab ikkagi ise enda eest seisma. St. jumal võib olemas olla. Sel juhul et jumal annab unistused, jumal võtab unistused, jumal annab uued unistused. Aga nende täitumise eest peab igaüks ise seisma ja rabelema. Ja et tegelikult ei ole mõtet kedagi usaldada, sest kõik inimesed, KÕIK inimesed on ainult omakasu peal väljas. Kuigi võib tunduda, et ei ole. Kõik tahavad oma unistusi kuidagi täita. Mingeid unistusi. See et mingeid lubadusi seejuures rikutakse on suht kõrvaline ja selle peale ei maksa tegelikult solvuda. Solvuda ei maksa, aga tagasi teha tuleb alati.

MInu suur unistus on oma kalliga ka järgmised 40 aastat koos olla (lisaks eelnevale 4 kuule). Ja siis et Vaikne ookean, see juba oli, eks. Ja Yellowstone'i rahvuspark, Suurest Kanjonist läbi hulpida, Niagara koske vaatamas käia, oma hobusekasvandus püsti panna, vblla et ka natuke niisama reisida, a see pole nii oluline :) Ja ma tahan omale maja suuuure verandaga, et saab lükanduksed suvehommikul lahti lükata ja lihtsalt olla, peaaegu looduses :)

Sellised unistused. Ja nende nimel ma tahan ka pingutada järgmistel aastatel, nii palju kui ma jaksan. Ausalt!

Ma tahan näha mesilase suminat ja puudutada angervaksa lõhna...

Niisiis. Huvitaval kombel oli tunduvalt rohkem innustav 3-tunnine jalutuskäik loomaaias. Innustavam kui 1,5 päeva kestnud konverents. Seega järgmise viisaastaku plaanid:
1. hakata koos kalliga äri ajama
2. ma tahan saada plaatinaplaati (kusjuures sellega kaasnev raha jätab mind suht ükskõikseks, aga auhind on ilus)
3. ma tahan oma lapsepõlveunistuse täide viia
4. ma tahan, et kalli saaks oma unistuse täide viia
5. ma tahan Vaiksele ookeanile seilama minna (p***se need 'eksootilised reisid', kui saab midagi KOGEDA!)
6. ma tahan oma kodu, koos oma kalliga ja oma piigaga
7. ma lubasin oma 7. pojale nimeks panna Pürg ;) (lootuses, et mul ei saa kunagi 7. poega olema :p)

Seega, vaatame mis saab. Ma loodan, et kui ma peaks 3 aasta pärast seda sissekannet lugema, on vähemalt 2 punkti täidetud (plaatinaplaat ja Vaikne ookean, kusjuures!). Ja kui ei ole, siis... mai tea mis siis on :D

Täna nägin ma hirmuallikaid

Lihtsalt... Istusin ja mõtlesin ja .... Äkki ma teadsin, miks noored armunud kardavad rasedust, miks mina kardan enda jaoks olulisi asju otsustada, miks mõned kardavad lähedasi suhteid. Probleem ei ole mitte nendes asjades endis, vaid ... See muudab inimesi. Ja keegi ei tea, et milliseks täpselt see inimesi muudab.

Mõtlesin muuhulgas, et 'küll on tore, et minu kalli on nii hea minu vastu ja et ta ei joo ja ..' kui korraga hakaksin mõtlema, et mida ma teeksin, kui ta muutuks, muutuks just selliseks, nagu ma ei taha, et ta oleks. Ja ma ei teadnud seda. Et mida ma teeks. Kuidas ma käituks, kui ta muutuks?? Ja korraga tuli meeletu hirm. Hirm selle ees, et 'aga kui ta muutubki ...? Mida ma siis tegema peaksin?'

Ja hirmuallikatest voolas kohinal uut hirmu ...

Hei, öelge et ma ikka OLEN terve mõistuse juures!

Noh, et istusin, tegin tööd, mõtlesin sellele, et kas minna oma klli juurde nädalavahetusel või mitte. Kaalusin kõikvõimalikke (ja muidugi ka võimatuid, kuidas teisiti) valikuvariante ja seda et mida need endaga kaasa tuua võiksid ja .... Avastasin, et ma igatsen lennuväljale, hüppama, päikse käes lebasklema ja varju pakkima ja .... See oli nii üllatav avastus. Huvitaval kombel langevarjundusest MÕELDES ei teki tahtmist ( loe: vajadust) kallist kallistada ;)

/täielik hämming/

Elu on juhuslik...

Ja just nii ongi. St. Üksõhtu hakasin mõtlema, et kõik on elus ikakgi juhustes kinni. Olgu ma ei arva, et juhusteks võiks nimetada selliseid asju nagu, et ma lapse sain, et ma oma lapse isaga koos elama ei hakanud, et ma üleüldse laulmas hakkasin käima, et ma luluklubi pidudel käisin. Aga kuskilt maalt hakkavad peale ilmselged juhslikud kokkusattumised. Ntks, see, et ma jaanuaris kunagi Nõmmel peol olin, oli juba juhus. See, et U. seal oli, oli juhus. See et me telefoninumbreid vahetasime, oli asjade loomulik käik juba. Aga see, et ma ta reisule kaasa kutsusin oli juhus ja tema kiire nõustumine veelgi suurem. Ja see mis reisil juhtus oli ka juhus. St et ei olnud planeeritud nii minema. Et.... Kui tema poleks tookord tööl olnud või kui ma poleks peol olnud siis me poleks kunagi kohtunud. Kui 1. inimene keda ma reisile kaasa kutsusin (ei see ei olnud Sina vaid keegi teine;) ) oleks nõus olnud, oleks ka kõik teisiti läinud. Kui ma oleks hiljem kutse tühistamist vähem kartnud kui koos reisimist, oleks ka kõik teisiti. jnejne.

Aga kui see välja arvata, et mõned inimesed saadetakse ka nädalavahetuseks tööle (ma ütleks küll, a mul ei ole sõnu, ausalt!), siis ma olen nii sigaõnnelik, et ma ei olnud oma lapse isa jaoks piisavalt hea. Leidsingi omale parema ja näedsa, ei pidanud teist isegi kuskilt Kesk-Aafrika dzhunglitest või Tiibeti mägismaalt otsima minema. Tuli ise tööasjus koju kätte. Peaaegu.

Häppi-häppi elu, onju :)

Jälle tööl

Niisiis. Teatan kurbtusega, et selleks aastaks on korraline puhkus lõppenud ja tuleb jälle tööd rabama asuda. Et noh et, sügis & staff ja nii edasi. Katsume edasi elada.

Suvest üldisemalt ka

Et kui see välja arvata, et niipea kui minu kohustuslik puhkuseosa lapsehoidmise näol otsa sai, lõppes ühtlasi ka suvi, siis .... Ilus on ja hea ja .... Oh. Eks need tea, kel siukste asjadega kah kogemusi on.

Ei ole normaalne, et inimene sõidab 2 tundi bussiga lihtsalt selle nimel, et saaks ööseks magama keerata. Väljaarvatud juhul, kui see 2 tundi bussisõitu toob boonusena kaasa 1. võõra voodi, 2. sooja kaisu kuhu külma eest peitu pugeda, 3. võimaluse rahus oma hommikusi praekartuleid oodata, 4. kuulata nurinat selle üle, et "Ma mõtlesin, et naine on, aga näe, hoopis pingviin!", 5. võimaluse jageleda selle kellal, et kas muna tuleb tappa pannil või katsuda "elusana" ära süüa (Ehk siis, et kas praadida kahelt poolt ja lüüa laiaks, või teha meeldivalt vedel härjasilm), 6. süüa telekaees mõnusat vaarikatoormoosi viimaste majapidamises leiduvate saiariismetega jnejne. Ühesõnaga, tegelt ma ei vahetaks seda jaburust mingil tingimusel selle vastu, et 1. magada omas voodis aga üksi, 2. ärgata kella 4-ajal selle peale et üks unine mutukas mind ´tema kohalt`ära trügib, 3. süüa hommikueineks igavaid võileibu ja kuulata vanemate juttu sellest, et keskusmidakuidas nende tööl oliteginägirääkis jne. See piiga on hulluks läinud, eksole ju ;) Aga see "hullus" on mõnus. Ma tõesti ei taha et see üleüldse kunagi otsa saaks. Ja kui minu teha on, siis ei saa ka. Ainult et .... 2 tundi on pikk vahemaa, eksoleju, ntks iga päev läbi ei sõidaks seda..... Aga seda jõuab veel mõelda ka :)