Vägivaldne maailm

Ma tean kindlalt, et kuskilt ma lugesin selle statistika kohta täpsemalt. Laupäevases Päevalehes aga teatab Tiia Tulviste, et on vaja karistust nendele vanematele, kes last löövad. Et lapse füüsiline karistus on lubamatu. Tark Statistika ütles, et kuigi täiskasvanutevahelist vägivalda peavad lubamatuks ligi 80% küsitletutest, peetakse lapse füüsilist karistamist reeglina (50 või 60%, enam ei mäleta) täiesti lubatavaks.

Statistidelt tahaks kõigepealt teada, et kas vägivald=füüsiline karistamine? Kas kurjategija vangistamine = tema kallal vägivalla rakendamine? Ma usun, et kui kodanikelt oleks küsitud, kas nad peavad õigeks täiskasvanute füüsilist karistamist, oleksid nad ka saanud vastuseks, et 'mõnikord on see vältimatu'. Küllap nii mõnigi huligaan taltsutaks end märgatavalt, kui ta teaks kindlalt, et oma tobeda 'nalja' eest võib kaaskodanikelt 'üle küüru' saada.

Lisaks veel see, et mida mõeldakse füüsilise karistamise all? Kas nurka panemine on füüsiline karistus? Või oma tuppa oma tegude üle järelemõtlema saatmine? Või koduarest?

Kumb on lõppkokkuvõttes kasvatuslikult efektiivsem ja 'humaansem' - kas pidevalt viriseda inimese kallal, et kui loll ta on et selliseid asju teeb ja rääkida, kuidas nii rumalalt käituvat last küll armastada ei saa, kas iga eksimuse korral kõik eelnevad pahandused ka üles kaevata, või siis ühe eksimuse eest ühe korra vihastada, karistada ja siis jälel leppida ja asi unustada?

Ei, ärge mõistke valesti - ma ei poolda mõtetut vägivalda laste kallal ja nende arutut peksmist. Minu mõistes ei ole vägivald sama mis füüsiline karistus. Vägivalda ja peksmist ma ei poolda. Aga pigem pooldan kasvatusmeetodit "annan vitsa, lepin ja unustan" kui "last kindlasti lüüa ei tohi, aga tema kalall lõputult näägutamine on ju lubatud". See jutt, et lapsega peaks arutlema, miks ei tohi nii teha on pehmelt öeldes jabur. Minu kui "vana kooli" inimese jaoks. Kui ei tohi võtta teiste inimeste asju, siis ei tohi ja kõik, sel teemal ei vaielda ja ei diskuteerita. Kui ei tohi punase tulega üle tee minna, siis ei tohi ja kõik. Kui ei või inimest ära tappa, siis ei või ja kõik. Mitte arutleda teemal, et miks ikkagi ei või.

Samas hakata alles 2-aastasele keeldusid õpetama, on liiga hilja. Inimene õpib hällist hauani. Ka kolmekuune saab aru, mida talle öeldakse, mis sest et vastu ei räägi. Aastane saab päris edukalt aru, mida talle räägitakse. Aastane saab päris edukalt aru, kui ta on pahandust teinud. Muidugi tingimusel, et talle on eelnevalt selgitatud, mida võib ja mida mitte.

Juhtusin lugema raamatut "Vana aja kool", kus on mälestused kooliajast - 1945-1990 vist või nii umbes. Seal oli muuhulgas ära toodud pioneeri käitumis'koodkes'. Võibolla selleks, et praegu naerda nende tobedate nõudmiste üle aga.... Mõtlemisainet andis küll.

Õpilane tervitab alati õpetajaid, klassikaaslasi, tuttavaid, nii tänaval kui koolis.
Õpilane räägib täiskasvanutega püsti seistes.
Õpilane peseb end iga päev ja kannab puhtaid riideid.
Õpilane kammib pead ja puhastab hambaid!
Õpilane on viisakas ja abivalmis!

Neid punkte oli seal veelgi, et mida kõik õpilane 'peab tegema'. Kui paljut tänapäeval nõutakse? Suur probleem ongi vist see, et seoses Eesti iseseisvumisega visati kõik 'nõukogudelik' üle parda. Saades niimoodi lisaks pesuveele ka lapsest lahti. Ehk siis mõtetu komsomoli- ja pioneerijamaga koos tõmati vesi peale ka viisakusele ja kasvatusele. Kust seda nüüd leida, eriti kui on kasvanud üles põlvkond, kes ei tea mida tähendab karistus, sest see on vägivald ja vägivald on paha?!?!