Ikaldus

Või õigemini "Täielik ikaldus". Nädalavahetusel olin õepoja 'suurt sünnipäeva' tähistamas. Mees ikkagi juba 3-aastane, varsti võtab naise ja läheb ülikooli. Üldse on sünnipäevi kuidagi väga omapäraselt jagunud: märtsilõpus-aprilli alguses 2, siis mitu kuud vaikust, augusti algul 2 järjest, septembris kolm järjest ja siis tiksume rahulikus rütmis 3 sünnarit kuus jõulu välja ;) Nii positiivne, et alati tuleb ette planeerida, kelle sünnipäev on tähtsam ja kellele võib ainult kaardi saata.

Mõnele on kaardist vähe. U. sünnipäevale ma loomulikult ei jõudnud. Ta pidi lihtsalt hiiglapika kirjaga leppima, ja sünnipäevalille saab kätte homme. Võibolla. See oli siiani jaburaim mis ma olen kellelegi sünnipäevaks teinud: ma saatsin talle sünnipäevaks puu. Harilik vaher Acer platnoides, punaseleheline sort "Crimson king". Koos õnnitluskaardiga uksetaha. Et pistku kuhu tahab see. Või noh nii peaaegu. Selle organiseerimisega seoses sai järjekordselt kinnitust tõsiasi, et igasugu teeninduskohti on põhimõteliselt 3 sorti: ühed, keda tegelikult teeenindamine ja kaubast lahtisaamine oluliselt ei huvita, teised, kes on nõus oma kaupa/teenust müüma, kui neile piisavalt pinda käia ja kolmandad, kes tunnevad rõõmu selle,est, et nad oma kaubast lahti saavad ja on valmis iga hullu ideega kaasa minema. Kaasa arvatud kuskile Pära Põrgusse, maanteedest eemalasuvasse kohta kolistama minema, ainult telefonis antud juhtnööride järgi, et mingi puuke uksetaha viia. Aga teisest küljest on see positiivne, et ka selliseid müüjaid on olemas!

Tööga on nii, et .... tööta on halvasti. Pikalt üksi olles kaob igasugune tahtmine kellegi või millegi nimel pingutada, et midagi ka tehtud saaks. Ei, see et päike paistab ei ole motiiv päevast päeva arvutitaga vahtida. Ka see mitte, et on ilusad soojavõitu sügisilmad, püstijalu läbipõetud bronhiit, väike armas piiga kodus või et ülemus pidevalt kontrollib, kas töötajad on tööl või ei. Ma tõesti ei tea, millal ja kuhu minu motiveeritus minema kõndis, ei tea...