TEADAANNE!!!

Niisiis. Peale kõhklusi ja kahtlusi, nukrutsemist ja peamurdmist, nõuküsimist, selle mitte saamist ja uuesti küsimist jõudsin otsusele. Ma tahan töökohta vahetada. Ma küll kardan muutusi, vägagi kardan, aga ma ikkagi tahan. Esialgu lihtsalt ebamäärase tahtmise tasandil, aga tegelikult on pakkumised oodatud. (mis ei tähenda, et ma midagi asjalikku teha oskaks peale paberimäärimise!) Ma lõin kokku kõik poolt- ja vastuargumendid ja leidsin, et see mõte oleks arukas.
Esiteks peale pikemaid arvutusi leidsin, et ma olen oma kohal neli aastat töötanud, viies aasta jookseb ja saab täis 2007. aasta aprillis. Plus veel kolm lapsega kodus oldud aastat, ehk siis seitse ja pool hetkel kokku.
Teiseks mulle küll meeldib mu töö, seal oleks väga palju ära teha, aga ainsateks väljakutseteks paistavad (vähemalt praegu!) olema kohtukutsed. Et kuidas mina ahistavat inimesi ja piiravat nende põhiseaduslikku õigust riigilt abirahasid ja toetusi saada.
Kolmandaks kui mul ei ole kolme aastaga õnnestunud inimest veenda, et seadus on seadus ja kõigile täitmiseks, siis järelikult on viga minus, et ma ei suuda puupeast üraskeid välja koputada. Ja järeliklt tuleb edasi liikuda mõnele sellisele kohale, kus minust ka mingit kasu on.
Neljandaks tahaks midagi reaalselt ära teha. Mitte ainult iriseda stiilis et "Jumala poolt elajate nimekirjas teda ei ole.....!"
Töökohavahetus aga ise on .... pehmelt öeldes hirmutav.
Esiteks on praegu stabiilne töökoht olemas, mis sest et midagi ära ei suuda teha. Palgatingimuste üle ei saa absoluudselt viriseda, kuigi tööõhkkond on pigem halb kui normaalne.
Teiseks pean ma mõtlema sellele, et mul on siiski üks kena varsti kooliminev piiga kodus. Tema nõudmised ja vajadused kasvavad praktiliselt päevadega ja palju kehvemat töökohta ma endale lubada ei või. Mis sest et tegelikult võiks töö ise huvitav olla.
Kolmandaks on mul soov linnast ära saada, maale. Aga see 'maa' kuhu minna tahaks ja kuhu minna oleks on ka nö. komplikatsioonidega, lisaks eeldab ikkagi kodu lähedal töölkäimist. Väikese lapse juurest (jakuuene on alles väike tegelikult!) ikkagi teise Eesti otsa ei sõida.

Igatahes, peale igakülgset kaalumist ja mõtlemist ma leidsin, et ma ikkagi pigem tahaksin töökohta vahetada. Kui ainult sobiv pakkumine tuleb.

PS. Miks on nii, et kui kalli meesterahva käest nõu küsid, et kas teha nii või teha naa, kas lasta kõigel vanamoodi edasi olla, või muuta midagi, kas valida enda arenguks variant A või variant B, siis saad vastuseks, et tee niinagu ise tahad ja õigeks pead, peaasi, et rahul oled. Ja siis, ükskõik kumba variandi valid, oled sa igal juhul valesti valinud, sest tegelikult oma sügaval sisimas oleks tema tahtnud hoopis varianti C, mille peale sa ise ei tulnudki. Mind lihtsalt teevad närviliseks ja ajavad segadusse soovitused, et 'tee nii kuidas sulle meeldib ja kuidas sa ise kõige paremaks pead'. krt, ma sellepärast ju küsingi nõu, et teise inimese arvamust (ja võibolla ka tema soove ja variante C ja D ja E ja F) kuulda!!!