Ajast väljas

Enamasti on inimesed sellised, nagu Sa neid tead. Sa ju tunned neid, põhjalikult, et mitte öelda täielikult. Sa oled neid ju alati tundnud! Ja siis ühel päeval, ühel hetkel vaatad inimest ja sul on tunne nagu istuks su vastas võhivõõras. Isegi hääl tundub võõra kõlaga. Sa kuulad seda juttu, satud mingil hetkel hääle lummusse ja jääd kuulatama häält, mitte juttu ennast. Kui uuesti teksti jälgima said, ei saa enam millestki aru - jutu mõte käib kõrgelt üle su pea ja võimete. Lihtsalt istud, vaatad ja kuulad toda võhivõõrast enda vastas. Püüad kõigest hingest mõista. Vahepeal tabad tekstis midagi tuttavlikku, mis libiseb samal hetkel uuesti käest. Kui lõpuks lummus lõpeb, kaob ka võõras ja vastu vaatab see sama läbi ja lõhki tuttav inimene. Võibolla natuke tuttavam kui enne, sest oled näinud temast midagi sellist, mida enne ei teadnud. Ja pärast ... pärast on kõik jälle hästi. Tunned peaaegu füüsiliselt teise inimese hoolitsust ja õrnust.... et ta oli korraks end unustanud ja võibolla sind kuidagi haavanud.