Elust

Läinud kord Mees ehitusele tööle. Seal kombeks, et lõunal söömas ei käida, igaüks võtab ise kodunt leivad kaasa ja siis nosib neid vaikselt omaette. Niisiis, esimesel päeval lõunaajal võtab Mees kotist leivapaki, harutab paberi ümbert ära - juustuleivad! Söönud neid isukalt. Teisel päeval - jälle juustuleivad! Nii nädal aega järjest. Tüüdanud siis juustuleivad Mehe ära tasapisi. Järgmise nädala esmaspäeva lõunal harutab leivapaki lahti - jälle juustuleivad! Pakkunud Mees kaaslastele, et vahetame ära, tema juustuleiba enam ei tahtvat. Vahetanudki paarimehega ära. Järgmisel päeval jälle tahab vahetada ja järgmisel ja... Lõpuks saanud kolleegidel sellest vahetamisest siiber, kaevanud töödejuhatajale ära, et see jobu kogu aeg etleb oma juustuleibadega. Kutsunud siis töödejuhataja Mehe kõrvale ja küsinud, et miks ta oma naisele ei võiks öelda, et pangu midagi muud võileiva peale, et talle juust ei maitse.
"Aga mul ei ole ju naist!" vastanud Mees
"????"
"Mul EI OLE naist!"
"Aga kes sulle neid juustuleibasid siis teeb, mida sa süüa ei taha???"
"Ma ise hommikuti teen!!"

********
Loo moraal on see, et me võime ju väga oodata ja igatseda muudatusi. Oma elus, tööl, kodus, kus iganes. Aga nii kaua, kui me ise oma käitumist ja suhtumist ei muuda, ei ole mingit muutust oodata.
HOW Pealik on rääkinud ja läheb uut juustuleiba tegema.