Ma ei loe eriti lehti. Ma vabandan seda sellega, et mul pole aega lugemiseks, aga tegelikult on lhtedes kirjutatav minu jaoks liiga häiriv. Esiteks on artiklid tihti keeleliselt kohmakad (Lätlane juhtis 6-promillise joobega autot. Kelle joove oli? Autol?). Teiseks on artiklite teemad sageli otsitud (uuring tuvastas, et alkohol omab olulist rolli alkoholimürgistusse suremises!). Kolmandaks on teemad valusad. Isegi mitte teemad, vaid .... inimesed, kes seal artiklites sõna võtavad ja arvavad.
Niisiis, eilses Postimehes räägitakse, et "Haaremit pidanud vägistaja läheb vangi". Miskipärast on võrguväljaandest välja jäetud see lõik, kus kod. Daki kaitsja, vene nimega meesterahvas, räägib, et tüdrukud kõik valetavad. Et nad ise tahtnud selle vanamehenässiga k***ida. No tere t**a. Et kuidas ikka saab rääkida ühe neiu korduvast vägistamisest sama mehe poolt samas kohas, et inimene ei läheks üldse kohalegi ju.
Olgu. Ma peaaegu annan sellele mehele andeks. Tingimusel, et ta ei tea, mida räägib. Et ta ei tea, mida tähendab hirm. Et sind tegelikult kuulutataksegi prostituudiks. Et kõik saavad teada ja.... Või et TEHAKSE prostituudiks. Selliseid kurbi lugusid on Eestis küll ja rohkemgi.
Aga võibolla see kaitsja sellepärast võttiski suu nii sõnu täis, et tema oli ka kuidagi seotud???

Ühesõnaga, ma saan aru, et advokaat peabki oma klienti kohtus kaitsma. Aga see sõnavõtu tsiteering lehe paberväljaandes (jaa! ma armastan paberil ajalehti lugeda!) jättis vastiku tunde. Et tegelikult me elamegi sellises riigis, kus keegi on teistest võrdsem. Kus võib rahus naisi vägistada ja veel uhke olla, et nad kõik nikuinii tahtsid ja nutsid puhtast rõõmust ja heameelest. Kus lastega tegelevad pedofiilid. Kus inimesed, kes on teadlikud kuritööst püüavad 'ohvreid säästa' ja sellest politseile mitte rääkida, selle asemel et tunda muret, seda sama asja kunagi enam ei juhtuks. Kõhe on, teate.

Aasta algas tapmistega. Nüüd on vägistamised. Mis järgmiseks?