teisipäev, 30. november 2004

Kas konnad näevad und?? Kas kured unistavad vabalangemisest?? Kas öökullidele ikkagi meeldib elusaid hiiri süüa?? Kas hiirtele maitseb paber??
Miks lumi ära sulab ja vesi külmub?? Miks tundub selge taevas meile sinine aga mitte näiteks rohekas-kuldne?? Miks ikkagi on gravitatsioon suuantud maa poole, mitte sellest eemale??

Ühesõnaga - elu on üks ainumas suur küsimärk. Ja meie oleme ainult tillukesed punktid selle all!

esmaspäev, 29. november 2004

Remont kui loodusõnnetus

Millest selline võrdlus?? No loodusõnnetus toob sama palju kahju, kui remontki. St. selelle,m ida ei ole vaja muuta. Võibolla,e t remont purustab isegi rohkem. Või no vähemalt ajab remondi(meeste) poolt tehtav kahju rohkem närvi - inimene võiks ju olla õppimisvõimeline ja kui ei ole, siis vähemalt öelda, et 'sry, aga ma SEDA tööd küll ei oska teha' a kus sa sellega!!

Niisiis, 'kui püüaks kõike kirjeldada, see laul ei saakski otsa' nagu ütleb laulusalm. A katsuks pisikesegi ülevaate sest kahjust anda ikka, eks!

1. Torumehed lõikasid läbi magistraaltoru, sest nad arvasid et see läheb otse kööki, põranda alt.
2. Torumehed panid kuuma vee toru kööki jooksma nii, et veemõõtjat vahel ei olegi!!
3. Maaler-koristajad (paremat ametinimetust ma ei oska välja mõelda - see kajastab kõige paremini nede tehtavat tööd), niisiis - maaler-koristajad kangutasid seinale kinnitatud telefoni koos tüüblitega seinalt alla.
4. Maaler-koristajad värvisid puidust uksi lae-latkesiga!
5. Maaler-koristajad keeldusid uksi peale seda ja enne õige värviga katmist üle lihvimast - polevat vaja!
6. Maaler-koristajad panid uusi lukusüdamikke ustele nii, et kõik tuli pärast ise üle teha ja kruvid kaotasid nad ka ära - lihtsalt pühkisid kokku kõik mis põrandal vedeles ja viskasid ära.
7. Maaler-koristajad viskasid ära ühe värskeltostetud lukusüdame ja siis kriiskasid, et seda polevat komplektis olnudki!!
8. Mingil müstilisel põhjusel lõikasid maaler-koristajad ühe telefonikaabli läbi. Seda neil parandada ei lastud, sest see oleks üüratut kahju põhjustanud nii korterile kui ka meie endi närvidele.

Ühesõnaga - kõik ei jõua meenutada praegu ja kui ka jõuaks, ei jõuaks keegi seda siin läbi lugeda enam. Nii masendav tunne peal juba. Aga see-eest on neil brigaadis olev elektrik intelligent - vblla, et ta on kogunisti TPIs automaatikat vms. õppinud (tõsi küll, eeldusel, et ta pole seda kooli iial lõpetanud). Isa kommentaar tema tegevuse kohta - "Näe, täitsa õppimisvõimeline inimene! Ei läinud täit poolt tundigi, kui juba mõtles välja, et kuidas telefonikaablit uuetüübilise telefonipistikupesaga ühendada!"

Mööblipaigaldaja oli tasemel. 1,5 päeva ja mööbel seinas, nagu vaja. Ja mis kõige kummalisem - kui oli õhtul lubanud,e t tuleb kella 9-ks kohale hommikul, oli 5 enne 9-t kohal nagu kõpsti!

reede, 26. november 2004

Idee!!

Ühesõnaga. Head (või siis mitte nii head ideed) tulevad alati töölt koju minnes, bussis. Seekordne ideevälgatus oli oma sünnipäeva pidamise kohta. Et (noh kui mõni tuttav juhtub kah asjast huvitatud olema) hiivata poest kaasa mõned kiirgrillid, palju liha (marineeritud), mingit hästisüttivat etanooli sisaldavat vedelikku ja minna metsa grillima. Mustamäemets sobib õhtusel ajal suht hästi, sisi pole alaealisi kah ümberringi tolknemas ja röövleid kartvad vanaiminesed on kodus lukutaga. Igati lahe oleks ju :)

PS. tahaks veiniõhtut teha. Või noh,m itte ilmtingimata veini, aga juustu kindlasti. Otsin kohta, aega, juustu, seltskonda ja soovi korral veini. Tingimisvõimalus!

Brr, mis kaup!?

Niisiis, käisin poes. Ja üleüldse ei olnud naljakas seejuures. Leiud olid järgmised:
1. Küünlajalg, mille puhul hoiatati, et seda põlevana järelevalveta jätta ei tohi (Kes neid paksust klaasist küünlajalgu üleüldse süütab ja kas keegi on näinud põlevat klaasi?!)
2. Naelikud, piduliku disainiga (läikivad ja sätendavad)
3. Saapad, mida sildi järgi järel ainult 2-s suuruses - 38 ja 39. Kolmas paar sarnaseid kõrval osutus numbrit 37 kandvaks.
4. Kommid, kommid, kommid
5. toored mandariinid
6. Juust. Hallitus juust.
7. Kala nimega 'savorin' (mis see ka eestikeeli iganes olema ei peaks)
8. müüja (kes pole küll kaup, aga kui oleks, sisi ma ikkagi teda omale koju ei ostaks - liiga lolli juttu ajab suust välja!!) kes rääkis nõutule noorele naisterahvale kalaletis, et tegemist on külmutamata kalaga, et see olevat värske (milles ma sügavalt kahtlen Rimi poe puhul, kui tegemist kalafileega;) ) sest see minevat niikuinii nii kiiresti halvaks, et 5-6 päeva pärast tuleb ära visata.

neljapäev, 25. november 2004

Persse käigu need inimesed, kas teate!?

Kõigepealt seda (selgituseks või nii) et piiga on mingi kõhutõvega kodus. Mina tööl. Nüüd juba ilma kõhutõveta. Ja et töökaaslane, kes mulle GNLDga tegelemise 'pähe määris', püüab mind veenda oma 'äri laiendama' ja nõuab et ma koolitustel käiksin. Ja tahab, et ma nende (nõmedate?) koolituste pärast jätaks trenni minemata. (Tema loogika - söö GNLD kaalulangetusprogrammi tooteid, küll kaal 'kaob' ise 'ära' siis!)

St. et mina olen jälle nagu kits kahe heinakuhja vahel. Et mida siis ikkagi teha, kas järgida oma enda tujusid, s.o. käia trennis või siis oma sisetunnet, mis keelab teistele inimestele 'pettumust' valmistada 'valede valikute' tegemisega ja minna sinna koolitusele?? Teoreetiliselt ma jõuaksin sealt trenni küll. Samas ootab üks tõbine piiga mind koju. Et milla see emme ükskord ometi tuleb.... Ja siis veel vaja mõned asjad joonde ajada.... ja ... Ah, ma ei tea, kõhklen, kahklen mõned tunnid ja ei tee lõpuks mitte kui midagi :( Niikuinii!!

Pisikesed, kandiliste peade ja karvaste kätega

Esmaspäeval viis Eesti 'suurim andmeturbe-guru' Valdo Praust isiklikult läbi andmekaitse loengut. Meil. Tööl. Mina seal ei osalenud, sest 1. oli vaja arsti juures käia ja 2. oli reklaamitud kui 'büroojuhtajast ülespoole' koolitust. Noh, täna juhtusin lühikommentaare asja kohta kuulma.

1. Soeng
Et 'mina küll sellist soengut enne näinud ei ole'. St. vend Vops Robin Hoodi lugudest siis. Pealagi paljas ja juuksed seal ümber. Noh, teadagi, vanem meesterahvas ju juba ;)
2. Sõnavara
Et 'no mina aru ei saa, kõik häkkerid olid tal kandilse pea ja karvase käega'. Kujundlik väljend siis - et viirusetõrje programm tuvastab, kas arvutisse kogemata mõni 'pahalane pesa pole teinud' (hea et mitte 'pununud'). Ja siis kõlama jäi (järelkajas ikka!) väljend - nüüd on kohe näha, et mitte ükski kandilise pea ja karvase käega häkker pole arvutis sees käinud! Muidugi kui häkker juhtub olema ntks ümarguse peaga või veel hullem - patsiga poiss, ja sileda (vblla raseeritud??) käega, siis seda juba niisama kegelt kindlaks ei tee, et kas on käinud või ei ole ;)

kolmapäev, 24. november 2004

21. sajand

Nii üllatav kui see ka pole - mõnda kohta on (ennetähtaegselt?) 21. sajand jõudnud. Niisiis - käisime piigaga Tallinna Lastehaigla Konsultatiivpolikliinikus LOR'i vastuvõtt-konsultatsioonil. Et noh oodata oli kõige hullemat, aga .....

Kõigepealt vaatas registratuuritädi sellise kaval-kelmika näoga arvutit ja teatas, et 'minge kohe üles, kaart on juba arsti käes, ta trükib teile ise arve'. Noh ja sellega veel ülatused ei lõppenud. Arstitädi kutsus ilusasti viisakalt sisse (kuigi olime tubli pool tundi enne õiget aega kohal!), vaatas korra kurku, nina ja kõrvu (no sellise moega, et kas need ikka on olemas ja alles või siis mitte) ja saatis röntgenisse pilti tegema. Minu hämmastunud kokutamise peale, et kas ta mingi lipaka kaa kaasa annab, et pilt teha, et kust nad seal muidu teavad, hakkas naerma ja teatas, et neil on kõik arvutis ja kui nimi öelda, siis teavad isegi mida tegema peab. Kõige kummalisem asja juures oli see, et nii oligi. Ka röntgenis oli hästi lahke olemisega vanaproua, kes teadiski täpselt, et tuleb kurgu-kõrva piirkonnast pilt teha. Ja isegi selle peale ei pahandanud, et laps osutus tubli 15 cm pikemaks kui eemalt silmaga hinnates tundus. No pilti pidi muidugi suht kaua ootama, aga seda peab alati ootama. Muidugi istumise ja ootamise kohti on tunduvalt vähemaks jäänud kui 'vanasti'.
Pärast, kui arst oli pilti uurinud, selgus, et tegelikult pole mingit meditsiinilist näidustust adenoidide lõikamiseks (No nad on teil alles nii väikesed ja näete, siit on kõik lahti! Ainult üks kord ongi kõrvapõletik olnud?? Ei, ma arvan, et ei ole mõtet, see ei anna mingit efekti nohu vastu...) ja imestas, et miks me 8st. mina) üldse seda tahame. Ja kutsus kevad-talveks tagasi, et vaadata kuidas need (st. adenoidid siis) talve üle on elanud.

Aga maja oli ilusasti remonditud (vähemalt see osa kuhu meil asja oli) ja liiklemine oli otse ja mugavalt (mitte nii, et kõnni õuest ringi röntgenisse). Ühesõnaga, nagu ma juba ütlesin, mõnda kohta on ka 21. sajand jõudnud. Milles ei saa sugugi ntks. Mustamäe Polikliinikut süüdistada (kus õnnestus ühel õnnetul vereanalüüsi lehel rohkem kui 24 tundi 1. ja 2. korruse vahel viibida).

Vigadeparandusega väljlase!

reede, 19. november 2004

Alert!!! A new skill detected!!!

Ma tõesti arvasin, et selleks korraks olen ma iseenda üllatamisega ühele poole saanud, aga võta näpust. Väikesest. Nimelt. Ma avastasin, et peale pikemat naaksumist teatud persoonide poolt, et miks ma ometi mõnikord mõnda asja omateada ei jäta, olen ma jõudnudki sinnamaale, et jätan mõned asjad omateada. Mõned asjad mis pisut häirivad (et mitte öelda et haiget teevad).
Et ma saan aru, et mul ei ole mitte kõige helgem pea. Ma saan aru, et mu huumorisoon lõigati kogemata koos muude jubilatega välja, juba lapseeas. Ma saan aru, et teised sellest ehk aru ei saa. Ja ma saan isegi sellest aru, et keegi pole taht midagi halvasti öelda. A ju siis tuul puhub valest suunast täna. Igatahes õnnestus mul täiesti tühise asja peale solvuda ning haiget saada. Ja siis see solvumine ja haigetsaamine omateada jätta. Kuigi ma olen alati öelnud ja lubanud, et ma annan alati kõva häälega teada, kui kellelgi mulle halvasti õnnestub öelda. Weird!!!!


Ilus helge tulevik

Käisin siin, ja sain teada, et kui ma just loomulikku surma ei sure (südameatakk, kopsulihaste alatalitlus vms) siis ma lasen end maha. Vott. Suhtume ikka positiivselt, eks. Et vaata kui kole teistel on aju hallollust ja verd seintelt maha küürida ;)

neljapäev, 18. november 2004

Väikest krõpsu saab??

Noh, ma ei teagi nüüd... Kolleeg astus närviliselt mööda koridori. Jäi siis minu poollahtise ukse juurde seisma, nõutu nägu peas, ja astus ikkagi sisse.

- Kuule Maarja, kas sul väikeseid krõpsusid on??
+ ??????
- Noh, neid, ma ei teagi kuidas neid nimetada, noh neid kõpsusid....
+ ??? Ahaaaaa!!! Peaks olema küll! (Nägin klammerdajat ta näppude vahel, ega muidu oleks pikemalt küsitlenud)
- Oi, aitähh, just seda ma mõtlesingi!!
Mõnikord õnnestub mind üllatada. Minul endal. Näiteks see, et ma jaksan trepist üles joosta. Parim üllatus oli see, et õun, mis oli nukralt poolteist nädalat tööjuures kilekotsi seisnud ja söömist oodanud, on täiesti söögikõlblik. Ma ei julenud 2 päeva kilekoti poole vaadatagi, et nigunii on puhta ära mädanenud, aga vot ei olnud. Päris küpseks on saanud selle ajaga....

Elus on asju ....

.... mis mind:
1. kunagi ei häiri. Ntks. Vikerraadio muusikavalik (no ntks Ookert häirib:) )
2. mõnikord häirivad. St mõnikord häirib rohkem, halva tuju korral. Ntks hambapastane kraanikauss (et miks inimesed määrivad hambapesu sildi all kraanikausi hambapastaga kokku ja nii jätavadki)
3. millel ma mõnikord luban end häirida (kuigi nõme on see ju alati) Ntks. see kuue saja miljoni ja koolide remontimise afäär (vt. altpoolt).
4. alati häirivad.

Sinna viimasesse kategooriasse kuulub rida erinevaid, kuid alati isiklikult mõjuvaid asju. Ntks. see, kui keegi_kuskil leiab, et lund pole mõtet koristada (ei kõnniteedelt ega tänavatelt) sest see sulab varem või hiljem ise ära. Või siis see, kui külma ilmaga on bussis mingid erilised külmapuhurid käima pandud, nii et külma kringliks selle 15 minutiga, mis Mustamäelt Lasnamäele sõidetakse. Või siis see, et tipptunnil pannakse liinile lühike buss, et inimestel ikka võimalikult ebamugav sõita oleks. (Viimases variandis on kindla peale veel küte ka põhja keeratud, juhuks kui sul muidu palav ei peaks hakkama)

Ja siis kuulad kurtmist, kuidas talv saabus ootamatult (tervelt 5 cm lund sadas 8 tunni jooksul maha!!) ja et 'valesti valitud kiiruse tõttu' sõitsid autod teelt välja.

kolmapäev, 17. november 2004

Ma suudan hüpata üle lompide!!

Kuidagi kerge ja muretu on olla. Ma jaksan trepist üles joosta!! Ma saan jalad üle pea põrandale lasta, varsti hakakn vist proovima, et kas ma silda ka saan lasta end. Kui 4 kuud tagasi on turiseis kui selline ainult kaunis mälestus, siis nüüd ma usun, et saaksin sellega hakkama, kui ma vaid tahan seda teha. Ma suudan istuda kandadel (täiesti hämmastav, se on oskus mida mul varem iial pole olnud, lihtsalt sääred läksid hoobilt krampi) Ja mis peamine - ma suudan end paremini kontrollida. Hulga paremini kui näiteks 3 kuud tagasi ja muidugi ei ole see veel sel tasemel, millega tasuks rahule jääda aga .... Ma olen nii palju tublim (või parem?) kui enne, varem. Ja seda ainult tänu sellele (või siis sellele vaatamata??) et otsustasin trennis käima hakata :)

Järel-vastu kaja

SUNSET BOULEVARD
AGNESSA REAALSE ELU VIRTUAALNE JÄLG

« Sry, aga ma ei jõudnud... Esileht Peeglike, peeglike seina peal, kellel on kõige haisvamad saapad kogu maal »

29. oktoober 2004
Sooda või hälvik?

Vahel on ... raske (või noh, see pole ka tegelikult õige sõna, selline keeruliste ja pingeliste olukordade, üldise pinge ja kiiruse, kurbuse ja paha tuju vaheline segaseisund). Ja siis ma olen vait. Või räägin vähe. Ainult nii palju, kui peab. Nagu nüüd. Isegi ületan ennast ja kirjutan siia, kuigi ei pea.
Delfi on ikka oma portaalile vastava pealkirja pannud sellele

Aga Kiiskaarvab, et ajakirjanduseks töötamiseks (või siis seal karjääri tegemiseks) lihtsalt PEAB olema kas puhtasooda või no, kerge hälbega kindlalt. Ja palub vabandust, neilt, kes tegelikult ei ole idioodid ja seda ka oma artiklites kajastada üritavad. :)

agnessa.pri.ee-d lugevad ajakirjanikud, kumb variant teie puhul siis kehtib?

Homme Helsingisse. Mis siis, et vaid päevaks, ikkagi ootan, sest uskumatu küll, aga isegi mina olen väsinud ja vajan puhkust. Esimest korda elus tunnen. Ja pühap ehk näen jälle Muusikut. ;)

Tuju: keskendumisvõimest pole haisugi. Ootan pikisilmi, millal see ema bussiga linna jõuab, et töölaua tagant jalga lasta.

Muusika: arvutis olev muusika 201. korda. Hetkel mängib Mafikizolo "Loot".

Kirjutas agnessa 10.29.04 16:39

Kommentaarid:
noh, eks igaühel ole õigus oma arvamusele;)
Posted by: rivo at 10.29.04 17:14

tähendab, muidugi on eranditult kõik ajakirjanikud idioodid. ei saa aru, kuidas kogu ühiskond seda veel taibanud ei ole.
Posted by: Liisu, Küünikute Klubi President at 10.29.04 23:32

Oot, mismõttes igaühel on õigus oma arvamusele? Mulle nii ei meeldi. Tuleb ära keelata.
Posted by: Anti at 10.30.04 23:30
S
oodad muidugi. Mina küll normaalne pole.
Posted by: Gea at 11.01.04 11:57

Ma ka vist mitte. :S
Posted by: agnessa at 11.01.04 12:07

Mina ütlen, et ei saa olla, et 'läti jalgpallikoondis asub XX(sportlase) näol ründama!' No selle genereerimiseks peab alla keskmise intelligents olema?? Ja et vanade seadmete ootamatu ülesütlemine tekitab rohkem segadust (kui uute seadmete ootamatu ülesütlemine??). Jne jne. Et selliseid asju kirjutada, lihtsalt peab kerge vaimse puudega inimene olema, eks! Sõbrad ajakirjanikud, lugege ajalehti :) ja siis saate isegi aru,m is ma mõtlen ;)

Posted by: Kiiska at 11.02.04 09:52

Vot sellise toreda asja leidsin historyst. Et siis kui sa julged kritiseerida oled nõme, kui julged vabandust paluda (võibolla) kohatu kriitika eest, siis tuleb sind üles puua. Tänan!!

kuus sada miljonit krooni

Tegelt kirjutatakse see kuus ja sada kokku, aga 'kuus sada' on palju väljendusrikkam kui 'kuussada'. See selleks.

Nii hea äriidee. Teeme riigiaktsiaseltsi, anname talle 600miljonit ja siis on kõik Eestimaa koolid nagu hopsti! korras, päevapealt. Onju. Mõnel mehel ikka taskud nii erikuradimoodi sügelevad, et enam üldse mõistlikku mõtet ei poeta. Võtame nüüd nii. Kõigepealt peab olema mingine nõukogu, vähemalt 5 inimest, aga kindlasti paaritu arv, et hääled pooleks ei langeks. Siis tegevjuht, kes teeb .... midagi. St sama mida ntks H. Danilov Haigekassa eesotsas, ja seda vähemalt 30 tuhande krooni eest kuus. Siis peab olema üks raamatupidaja-finantsist, kes raha jagab. Aga et rahajagamine ei oleks ainuisikuline, siis peab tal olema vähemalt 3 alama astme alluvat, kes tegeliku töö ära teevad. Seega on meil 1 osakonnajuhataja (vähemalt 10tuhat kuus) ning kolm ametnikku (vähemalt 6tuhat kuus). Siis peavad kõik koolid hakkama kõigepealt tõestama selelle ASile, et nad on ikka koolid. Nende tõestuste läbivaatuseks peab olema vähemalt 3 ametnikku (palk vt. eelnevast) ja nende ametnike töö koordineerimiseks vähemalt 1 osakonnajuhataja (palk vt. eelnevast) Võibolla isegi et on mitu bürood, siis lisandub veel vähemalt 2 büroojuhatajat (palk vähemalt 8tuhat kuus) ning veel kolm ametnikku.

Kui kõik koolid on tõestanud,e t nad on koolid, peavad nad kõik hakakma raha taotlema. Taotlused tuleb vastu võtta ja läbitöötada. Selleks on omakorda vaja 1 osakond vähemalt 2 bürooga (1 osakonnajuhataja, 2 büroojuhatajat, 6 ametnikku), et kontrollida, et kas taotlused on korrektselt esitatud. Ja siis tuleb välja nuputada, et kas taotlus rahuldada või lükata tagasi. (jälle 1 osakond 2 bürooga)

Ning siis selgub, et kogu lugu on nii suureks paisunud, et on vaja laiendada finantsosakonda (2 büroojuhatajat + 3 ametnikku) ja siis veel iga suunajaoks oma tegevjuhi abi (vähemalt 15tuhat kuus), kes vastutab oma valdkonna kaitsmise arendamise eest tegevjuhi juures.

Nii, lööme nüüd arvud kokku:
1 X 30 000
3 X 15 000
4 X 10 000
8 X 8 000
24 X 6 000
-------------
324 000 krooni kuus palkadeks (+ lisatasud muidugi)
Et sots.maksu peab ka maksma, siis korrutame summa kahega (no selguse ja lihtsuse huvides)

646 000 krooni kuus palkadeks, seda 12 kuud aastas
7 752 000 krooni aastas palkadeks ja tuleb prognoosida ka võimalikku personali juurdevoolu, seega vähemalt 9 miljonit on aastas, s.o. esimese aasta jooksul palgakulusid. Edaspidi need tõusevad, sest eduka töö eest makstakse ka preemiaid jne.

Kokkuvõtteks - on see kuussada miljonit ikkagi nii suur summa, et selleks era-riigi firma luua??? Tunduvalt odavam oleks palgata mõni matemaatik tähtajaliselt ministeriumisse, kes töötaks välja valemi, mille alusel raha koolidele otse ministeriumist kätte jagada. Valemi, mis võtaks arvesse kooli asukohta, õpilaste arvu, viimast remondiaega ning maja füüsilist täituvust. Et ntks Tallinna Saksagümnaasium, mis töötab pea kahekordse täituvuskoormusega saaks lisaraha vähem kui mõni Kapa-Kohila Gümnaasium, kus maja töötab 0,1kordse täitumuskoormusega ja mida pole viimase 20 aasta jooksul keegi remontida jõudnud?!

Mehed, tegudele!


_____________
Parandus: tegevjuhil peab olema ka sekretär-asjaajaja, peenema nimega juhi abi. Kuna kaadervärk paisub nii suureks, siis moodustub temast ja temale alluvast 2-st büroost terve sekretariaat, kes tegeleb sisenevate-väljuvate kirjade tembeldamise, nende arhiveerimise ning õigetele (tegelt valedele) inimestele edastamisega. Lisaks veel kantseleitarvete soetamisega. Mis omakorda tingib eraldi majandusosakonna loomise, sest varustamine ei ole üldse sekretäride rida. Lisaks veel see, mille esialgu unustasin, et kuna on 21. sajand ja arvutiajastu, siis on kindlasti vajalik ka IT-osakond 2 bürooga. Mida need 9 inimest kõik tegema peaksid, pole aimugi. Tõenäoliselt mängivad võrgus duke-nukemit ja panevad järjest võimsamaid servereid püsti, sest töötajad kurdavad liiga aeglast internetikasutust. Ja muidugi veel välissuhete osakond. Sest keegi peab ka suhtlema. Väljas. Selle osakonna 9-t inimest on harva majas näha, sõltuvalt nende tööst.

Mis siis tuli kokku?? Veel 4 osakonda, s.o. 4 osakonnajuhatajat, 8 büroojuhatajat ning 24 ametnikku, kokku 496 000 krooni eest kuus ehk 5 952 000krooni eest aastas.

Koos eelnevaga kokku siis 7 752 000 + 5 952 000= 13 704 000, ümmarguselt 14 miljonit aastas palgakuludeks. (kindlasti on nii suurele organisatsioonile juba 3-st tegevjuhiabist vähe, aga seda teemat ei jaksa praegu edasi arendada, põhimõte on ju selge??) Kui suur see 600 000 000 oligi???

teisipäev, 16. november 2004

Remont

Lõpuks. Nüd on siis 10 aastat kestnud moosimine lõpuks viljakandnud. (mingid Vilja-kandmise võistlused nähtavasti) Et köögiremont käib täie hooga. St. et kõik kohad on tolmu täis, seinad on nagu ussidest (või siis koidest) ära aetud, vesi on kinnikeeratud (õnneks ainult köögis) aga muidu on vaikus..... St remondimehi justkui pole näha kuskilt otsast ;)

Igal õhtul tõstetakse söögilaud kööki sisse, et oleks mugavam süüa ja hommikul peale hommikusööki uuesti tuppa tagasi. Et ette ei jääks. Kui remondimehed tulema peaksid kogemata. Aga nemad on meil Tartust ja iga päev nägu ei näita. Eile näiteks ei olnud neist päev otsa ei kippu ega kõppu kuulda. Aga pühapäeval see-eest tehti elektritöid ja torumehed lõhkusid veetoru ära. Sest nad arvasid, et põranda seest tulev tsentraaltoru on see, mis kööki läheb ja tuleb ümber suunata. Ja no lõikasid siis pooleks. Alumine naaber oli nagu kõpsti! kohal, et 'mulle tilgub vesi kaela, lõpetage kohe ära!'. No lõpetasid siis. Ja köögi solgitoru oli nii umbes, et tea kuidas sealt üldse vesi ära voolas. Ja üleüldse pidi vesi vastumäge ära voolama (ime siis,e t muudkui umbes ja umbes). Ja vannitoa kranikausi äravoolutorul oli ka auk sees, suure solgipüstiku juures. Ja meie imestasime (umb. 10 aastat tagasi, või no 15) et miks vannialune kogu aeg märg on ;)

Niih.. vist sai kõik .... Igatahes - sõjaseisukord. Kodus olla ei taha, parema meelega ööbiks kah tööl, aga nälg kipub majja niimoodi :(

Ja töö tappiski inimese...

Või no mitte just päris, aga ikkagi. Esimene üllatus oli see, et käigust on väljas Tallinnast kell 6.25 startiv Pärnubuss. Mis tähendas, et olin pool tundi liiga vara (või siis hilja) tõusnud. Et eelmine läks kell 6.00 ja järgmine kell 7.00 Vist oli nii. Igatahes sai Pärnus vähemalt mõnusa sooja kõhutäie enne pikka tööpäeva. No et ta pikk on, ma ei osanud küll arvata. Vähemalt mitte kell hommikul. (PS. Pärnu bussijaamas on kell 7 avatav putka, kust saab talutavat kohvi, suht häid pirukaid (mis tehakse isegi soojaks kui paluda) ja natuke muud träni kaa söögiks.)

Niisiis, kui mina Torisse jõudsin, hakaks rahvas alles tasapisi kogunema. Võeti vastu Otsus, et teeme need tõuraamatud nii korda, et oleks korras ja keegi ei saaks enam kirjavigade ja numbrite rohkuse üle kurta. Nii ka läks.

No päeva võib tegelikult kordaläinuks lugeda, sest tööd sai tehtud kõvasti. Noh ja lisaks veel see, et nii peenesse kohta ma omal algatusel iial sööma ei läheks, sest no lihtsalt ei ole sellist rahakotti mis need lõunad välja kannaks. Aga söök oli hea ja kõht sai täis.

Koju jõudsin kell 3 öösel. Asjaomased isikud sõidutasid ilusasti treppi. Kuigi ise pidid juba kell 9.00 hommikul uues Eestimaa nurgas tööl olema ja loomad tahavad ju hommikul talitamist ka.

Ja minul kulus kõigest ülesaamiseks tubli nädal. Et noh end uuesti selgeks magada. Hea, et väiksed lapsed ilma loodud on ;)

neljapäev, 4. november 2004

Mood??? Või no eiteamis...

Aastal '93 võis Tallinna kaubandusvõrgust püüda 'buutse'. Noh, sellised western-stiilis saapad või kingad. Hirmkallid olid, vähemalt minu jaoks. Aga neid oli tol a'al alates numbrist 35. No vblla 36. Muusikastiili ei oska ka kõige parema tahtmise juures kommenteerida, sest siis ma muusikat ei kuulanud.

Nüüd, aastal '04 võib ka 'buutse' osta.... alates jalanumbrist 42. Vaieldamatult liiga suur, ka siis kui porolon saapaninna toppida. Samas, kindel mis kindel, et kantri on out. Rahvas kuulab mingit jaburat tümakat.

Siiani oli sheipingu programmi tempotegijaks mingi mõnus latiino-tümps. Et tabad end selellt, et üritad kaasa laulda (mis sest et sõnadest aru ei saa). Aga uues programmis on taustaks mingi steriliseeritud* kantritümps. Et tea, kas püüavad kantri stiili populariseerida seda teed mööda?? Et noh, arvestades kohalkäivat kontingenti (noored ja nooremas keskeas naisterahvad), siis kindlasti neile hakakb see muusika meeldima, kui küllalt kaua pinda käia??? Nõme :)

__
*just steriliseeritud, e. steriilseks e. mittefertiilseks** muudetud.
** fertiilne = viljakas, järglasi andev

kolmapäev, 3. november 2004

Sussid

Aegajalt kingitakse mulle susse. No reeglina siis, kui eelmine, armsaks saanud paar on jõudnud olukorda, kus ülejäänud kodakondsed hakkavad neid minu enda ja ka nende elu ohustavateks pidama.

Niisiis - majja kolib uus sussipaar. Nii moe pärast, et kinkijat mitte solvata, katsun mõnda aega nendega ka püüdlikult toas käia. Nädal, vblla kaks. Kõige kauem õnnestus mul vist uute susidega kuu aega järjest igal õhtul ringi kooserdada;) Igatahes, peale seda avastusperioodi (et oooooo.... sussid..) avastan, et tegelikult on kõigis minu hädades just nimelt see uus sussipaar süüdi. (Vanu ka enam kasutada ei saa, sest vanad on juba ammu prügimäele e. välja kolinud) Ja nii ma siis liigun järgneva umbmäärase pikkusega aja sokkis-palja jalu ringi. Vaatamata ähvardavale pinnuohule. Kuni ma ühel hetkel leian, et sussid on ikka äärmiselt toredad asjad (reeglina sõltuvuses toatemperatuuri katastroofilise langemisega). Eriti armsaks muutuvad nad siis, kui neil mingi viga ilmneb....

Ma olen juba mitu päeva tundnud,e t kuidagi kummaline on liikuda toas, et jalg jääb muudkui vaiba taha kinni. Eile siis leidsin ka põhjuse - nimelt on sussitald pealse küljest irdunud, umbes 79% ulatuses. Aga seda armsam on nedega toaas liigelda ja kurge mängida. Samal ajal ise oma peas kihlveokontorit pidades, et arvutada välja võimalusi tervelt ning komistamata toast kööki jõudmiseks.

teisipäev, 2. november 2004

Üks unenägu

Mul hakkas hammas valutama. Niimoodi nõudlikult, aegamisi 'volüümi' juurde keerates, nagu ainult pealtnäha terved hambad valutada oskavad. Lisaks valule hakkas põsk paistetama. Ja mina käisin ringi ja toimetasin omi asju, tehes püüdlikult sellist nägu, et tegelikult mul ju ei ole midagi viga (nagu ainult hambavalus vaevlevad inimesed oskavad, vist). Lõpuks, siis kui ema sööma hõikas, vaatasin peeglisse - põsk hiigelsuur nagu oleks sinna kolm keskmist põrsast peidetud ja ohkasin - sellisest näost saab pime kah aru, et inimesel on hammas haige ja ta tuleks kiiremas korras hambaarstile organiseerida.

Selle peale ma ärkasin üles. Omas voodis, ümberringi pimedus. Ja põsk oli paistes. Katsusin keeleotsaga ettevaatlikult haiget hammast ja .... ei midagi!! Katsusin natuke kõvemini.... Ikka ei midagi!! Aga põsk oli ju paistes!? Katsusin käega põske - paistes mis paistes! Katsusin keelega põske seestpoolt..... Põses oli viiner. Teate küll, selline jupike, mida tänapäeval täisväärtusliku viineri pähe müüakse. Ma olin õhtusöögi ajal omale viineri põske unustanud!! Ma ohkasin kergendatult - viiner põses pole ikkagi nii hull, kui haigest hambast paistes põsk. Sõin viineri ära ja uinusin endamisi mõeldes, et küll ma olin ikka kaval, et omale õhtul viineri põske pistsin - ei pidanud selleks voodist välja ronima, et öösel kerget öö-einet võtta!!

Ja siis ma ärkasin. Kell oli 3 öösel ja kõht oli pisut tühi ;o)

Selline kummaline unenägu. Haigeid hambaid ma näen tavaliselt siis unes, kui ma olen õhtul iseenda pärast muretsenud. Aga midagi nii jaburat pole veel olnud :)

Enne keka tundi . . .

Niisiis.
Tegevuskoht: tütarlaste garderoob
Tegevusaeg: enne keka tundi
Tegelased: Tydruk nr 1, Teised ja Mina

T1 - Issand, kui paks ma olen, vaata!!
T - No ei ole ju!!
T1 - No olen ju küll!! Vaata, nii pakus reied ja millised voldid kõhu peal!!!!
T - Sa oled jummala normaalne ju, vaata minul on hoopis jämedamad reied!
T1 - sa oled ju jummala normaalse kehaga, aga minul ....
T - a sa vaata kui koledad lihastes (!?!??!) reied minul on.....
T1 - aga nad ei ole vähemalt sellised....

Ja mina vaatan kõrvalt ja imestan, et küll mõnel on ikka raske elu. Et küll on hea, et minul nii palju nii totraid probleeme ei ole, sest elu oleks siis ju märksa keerulisem....

Üleüldse tundub, et teatud kontingent naisinimesi peab ikka kõvasti vaeva nägema, et neid kiidetaks (Tulevad meelde hüüatused tasemel "Ma olen nii kole/paks/loll!!!" ja vastused "Ei ole, sa oled jummala normaalne, aga vot mina olen ju küll hoopis pakem/koledam/lollim!!"??) Palju enam väärt on tunnustus ilma kerjamiseta. Ja spontaanne arvamuseavaldus.

- No ütle, kas ma olen ka selline, kas mina ka kerjan niimoodi tähelepanu????
+ Erandid kinnitavad reeglit .... :)