Läänerindel....

Kõige raskem on vaikida. Sellest veel raskem on rääkimine. Ja veel raskem hüsteeriliste paanikahoogude üleelamine. Hirm, et kui ma täna õhtul ei helista, siis võibolla ei ole homme õhtul enam kedagi kõnet vastu võtmas. Teadmine, et inimesele endale ei või näidata viiendikkugi sellest paanikast, hirmust ja ahastusest, mis pidevalt hinges pulbitseb. Teadmine, et tegevus on asi, mis annab natukeseks rahu ja lohutust, samas aga suutmatus midagi tõsist ette võtta, sest äkki juhtub midagi, et sa ei saa seda lõpetada.
Iga telefonihelina peale võpatad, et äkki.... ja rahuned uuesti. Kõnnid tänaval ja suvalisel hetkel hakkavad lihtsalt pisarad voolama. Õhtul, kui kõik on vaikseks jäänud, nutad end vaikselt magama. Õnnistuseks oleks tõsine, hea kontsert, et end lihtsalt tühjaks karjuda. Lihtsalt meeletu hirm inimest kaotada. Kuigi ... kõik me oleme asendatavad. Kuigi tegelikult justkui midagi hullu ei ole, või vähemalt ei tohiks olla, kui tema juttu uskuda. Aga hirm jääb ju alles. See vist jääb elu lõpuni meie vahele - hirm kaotada kallist inimest.