Äge, ma sain teada, et mu blogi on 'lahe' ja et seda loetakse aegajalt. Nii tore ju, kui sinu väikesed mõttetud mõtted kellelegi huvi pakuvad peale su enda. MItte et väikesed mõttetud mõtted maailma mõttekamaks muudaks aga .... Mine sa tea, mõnikord ehk muudavad ka :)

Uudist

Nojahh. Tegelikult on õues talv ja mina tabasin end täna hommikul mõttelt, et oh tuleks see kevad juba kiiremini. Esimest korda üle hulga aja on selline kevade- ja suveigatsus nahavahel, et silmnägeminse tahab ära võtta. Ja köha on ja nohupoisid piinavad ja kallit pole juba kuu aega näinud ja teist 2 nädalat veel nägemata vaja ära elada. Ühesõnaga - ropult kurb on olla. Ma ei saa isegi kallile helistada, sest mulpole nii palju häält, et temaga telefonis suhelda :(
Ja siis veel see, et on lisavabapäev. See on positiivne. Nagu ka see, et varem ära saab :)

Taas kord üks NENDEST päevadest ...

.... mil unistad sellest, et sa valdaks vabalt viipekeelt, nii kõnes kui ka kirjas. Sest iga sõna kõrist esilevedamine valmistab sellist meeletut piina ja keegi kaaskondsetest su pingutusi ka ei hinda, st. et keegi ei pane mikski seda, et sul on valus rääkida ja ei kuula korralikult, et mida öeldakse ja siis pead oma jutu alati vähemalt 3 korda üle seletama, et keegigi aru saaks. Oeh. Ja siis eladki tumma elu, sest ei viitsi kõike mitu korda üle rääkida. Et parem siis juba üldse mitte, eks. Asja positiivne külg on see, et lapse peale ei saa karjuda ja ta lihtsalt on sunnitud vaikset kõnet kuulma, sest hommikul sai viipe keele ja sosina ühismõjus selgeks tehtud, et ma lihtsalt ei jaksa mitu korda rääkida, st mai jaksa üldse midagi rääkida. Ja sis on inime vait kui üts väike hiireke, et iga sõna kuulda. Ja üks positivne asi on veel - laps ka ei karju, vaid räägib ka sosinal ;) Solidaarsusest vist.

Mälu kui tühi kartulivõrk

Noh, tahtsin end ELAKi koolitusele regada ja no tore küll, ma ei mäleta enam ei oma kasutajatunnust ega ka parooli. Hakka või uuesti otsast peale :p

Kallid kaimud, kui teil on mure mulle mõne kingituse tegemisega, siis kinkige mulel palun lisamälu,m is ei laseks vajalikku infot nagu vett läbi!

Nagu puhkus kohe

Nii siis - 2 nädalat lapsega kodus nagu niuhti. Ega nad ei tahtnud mind veel tööle lasta, sest mul polnud neile ette näidata traumapunkti-paberit. Aga no et ma väga peale käisin, siis muidugi noh.... Et no olgu peale, aga vaadake, et te siis selle paberi toote meile!

Ok. Muidu oli mõnus, kuigi kurnav. St. ma PÜÜDSIN teha lapse tahtmist mööda, aga 2. nädala lõpuks 'vajusin ära'. Et oleks ikka õues ka tahtnud käia ja hommikupoole mitte õhtul ja oleks taht, et mõni saaks endaga paremini hakkama jne. Liikumispuudus, ma ütleks. Ja siis veel hirmus nohu (ja kurguvalu ja kerge palavik ja köha ja ei-tea-mis-veel) mis õnnestus just tööle tuleku ajaks omale hankida. A üldiselt - elame veel. Ja tööd on nii et tapab.

Murtud

Nagu kiuste oli eile selline päev, kus teine vanaema tahtis kangesti lapsele lasteaeda järgi minna ja no siis läkski. Et pärast lähevad laulma ja puha. No kokkulepe oli, et kell 16:45 on mul uksetaga, et jõuab veel süüa ja laulmiseks asjad kaasa võtta ja siis minek.
OK Kas inimesed suudavad kellaajast kinni pidada? EI! Kell 17:05 pidin ma juba hakkama närviliselt helistama, et kus olete, kui käis altukse TIRR ja üks jädine, nukker häl teatas, et tema tuli ja et emme tulgu trepi peale vastu.
Ja tuli välja tõsiasi, et laulma minemisest ei tule sel päeval küll midagi välja. Et tema oli lasteaias jää peal kukkunud ja käsi pidada hirmsasti valutama. Ja meie siis vutt-vutt lapsega traumapunkti. Õed olid toredad aga arvatavasti (vähemalt pooled neist) venelased, röntgenitädid olid lausa lahkus ise ja arst viskas korraks pilgu arvutiekraanile ja teatas: "Luumurd on, minge sinna kõrvale, kips pannakse!"
Ja mina olen öö otsa magamata, sest keegi niutsus mind täpselt siis üles, kui ma olin just magama jäänud ja pärast magasin selle 'ühe' kaisus ja ootasin, millal mulle läbi une kipsiga äsatakse nina vastu.

Sellised läbielamised siis.

Sain esimese hoiatuse. Et kui ma kohe tööle ei hakka, siis..... Et no võtavad raha vähemaks. OK. Tunnistagem ausalt, et minu viga, et ma ei ole suutnud end tööle panna. Ainult et see karm hoiatus tuli täpselt 1,5 tööpäeva (s.o. 3,5 ööpäeva) peale seda, kui ma käisin kõige kõrgema ülemuse juures osakonna naiste rasket elu kurtmas ja läksin selle käigus mööda tervelt 3 vahe-ülemusest, sh. 1 büroojuhataja, 1 osakonnajuhataja ja 1 pääliku asetäitja. Niisiis. Kas hoiatus tuli ainult sellepärast, et ma tööd ei tee või aitas selle hoiatuse tegemisele oluliselt kaasa see, et ma julgesin neid kolme eirata ja probleemist otse rääkida? Samas - kolm vahepealset instantsi teavad täpselt sama moodi, et on probleem ja pole mitte midagi selle lahendamiseks ette võtnud. Aga kui otsus tuleb otse päälikult, et noh, et midagi muuta, siis ei saa ükski neist kolmest seda oma kontosse kirjutada ja nad kindlasti on veendunud, et kõik need, keda see isiklikult puudutab, on juba asjade tegelikust seisust teadlikud.
Igavene dilemma, eks. Et kas miski juhtub lihtsalt selle pärast et juhtub või juhtub see selle pärast, et teisiti juhtuda ei saa??