Jahe ja heitlik sügis jätkub, ööd on pikad ja pimedad. Täna öösel aitas täiskuu mu unenägusid vaadata. Ja vaikselt, õige vaikselt hakkab sügisnukrus hinge pugema. Oma osa on muidugi sellel, et kallis on .... on. Aga sellega koos tekivad teised probleemid. Et sa ei saa, ei julge kõiki oma mõtteid rääkida. Et sa lihtsalt ei taha oma muredega koormata, et see võib teisele veel eriti halvasti mõjuda. Kõike ei räägi kolleegidele, vanematele ammugi mitte. Ja siis see tagasihoitu muudkui koguneb ja koguneb... Ja siis varsti tuleb peale ahastus teemal "mitte keegi mind ei armasta". Või siis "ma olen niiiiii üksik ja õnnetu" või siis "kogu maalim on nii paha ja mina vaene hea inimene ei saa kohe kuidagi sellega hakkama, et kõik teised pahad ja kurjad ja koledad ja õelad on".
Persse, mai taha õnnetu olla, aga ma ei oska praegu end rõõmsaks mõelda :(
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar