Ma avastasin, et mul pole inimestele midagi öelda. Mitte et see eriti uus avastus oleks. Või noh - oma kitsal erialal suudan ma sujuvalt suhelda (ja endast lolli inimese mulje jätta). Täiesti suvalises seltskonnas ma räägin vabalt ükskõik millest, sõltumata minu teadmistest antud teema kohta. Aga sellises.... poolvõõras-pooltuttavas keskkonnas olen nagu tummahammas - kuulan suu-silmad ammuli teiste juttu ja ei oska ise möhhi ega mähhi sekka poetada. Aga midagi sellist ma lihtsalt ei tea, millest inimkond võiks midagi võita. Ma saan aru küll, et ega 30-ne veel vana ei ole ja jõuab veel midagi juurde õppida ja puha, aga.... No ega kui siiani midagi tarka külge pole hakanud, siis edaspidi läheb õppimine ainult raskemaks. Ealised iseärasused, you know.