Seoses suvehooaja algusega on minul siin pood kinni ja mitte üks sai enam. Ehk siis nüüd algab jaanipäev. Ja peale jaani on mnul kuu aega puhkust. eks ma ikak ürita teid ka kursis hoida (ja oma suuri sündmusi kajastada) a mitte just teab kui tihti :)
Head jaani teilegi!!
Ps. Jaan teab, et kui kassid läinud, siis hiirtel pidu - ta on mitu korda koos hiirtega pidu pannud!
kolmapäev, 22. juuni 2005
Lihtsalt mõtisklused
Tegelikult ma mõtlesin sellest juba jupp aega aga noh, head mõtted tahavad pisut laagerdamist, enne kui nad lolli möla sisse 'ära peita'.
Ull kurtis, et näe, et 'päris' langevarjuritel nii paha elu, et muudkui lennuväli mingeid mudilasi täis ja üldse hüpata ei saa, sest lennuk on täis ja/või pole varju jnejne. Omast kohast on tal õiguski. Et ma just mõtlesin selle jutupeale, et mina kui mudilane tunnen muret sellepärast, et lennuväli mingeid vanu olijaid täis, pole varjusid milelga hüpata ja lennuki peale ka ei mahu ja mis kõige hullem (minu jaoks) peale hüpet otsi oma hüppemeistrit ruuporiga mööda lennuvälja taga, sest selgub, et ta on jäljetult kadunud. Kui sa ta lõpuks leiad, siis ta kindlapeale ei mäleta sedagi, et sa tema tõusul olid ja kui midagigi meenub, siis on kommentaar stiilis, et 'ah ju vist midagi väga hullu ei olnud, sest ma ei mäleta sind üldse'.
Minu arusaamist mööda võiks vähemalt 1. IAD-hüpe olla põhjalikumalt organiseeritud. Et noh, et oleks mingi kindel tõus kokku lepitud, et vott, teeme eksami ära ja punkt sel kellaajal olla lennukal kohal, kes hiljaks jääb, see tulgu järgmisel reedel uuesti koolitusele (vms.). Ja siis lükatakse see 10 'esmast' korraga lennukisse + 3 instruktorit (minu pärast või 8 kui see garanteerib, et ma saan asjakohast tagasisidet). Et siis tagasi maapeal, kui kõik on võpsikust tagasi jõudnud ja varjud pakkida andnud kogutaks kogu seltskond uuesti kokku, seletataks ilusasti kuidas oma hüppepäevikut täita (mitte et igaüks tilgub kuidas juhtub ja eksitab inimesi) ning igaühele püütaks personaalselt selgitada mis vea ta tegi. Võibolal ei teinudki viga, siis saab öelda, et kõik oli täpselt nii nagu peab. Et see oleks nii esmase koolituse jätkuks.
2-3 hüpega läheks nii nagu läheb. Selle boonuseks oleks see, et 'vanad kalad' teavad juba et ntks. 3. tõusule asja ei ole. Et noh, et oma aega planeerida mugavamalt. Ja mudilased oleks suht jalust eest ära ka. Mina ei tea, vblla teised inimesed ei poolda seda varianti, aga mina õpilasena tundsin puudust, et ma pean kogu aeg käima infot kuskilt 'kerjamas' et kuidas mul läks, kuidas, mida, kuhu kirjutada jne. Et see osa võiks ju ka väheke süsteemsem olla. Arvestades, et tegelt (kuigi LVS* pole teab kui odav lõbu) olen ma maksnud koolituse eest päris suure summa, tahaks, et koolitus oleks ühtlaselt hea algusest lõpuni välja.
____
*LVS - LangeVarjuSport
Ull kurtis, et näe, et 'päris' langevarjuritel nii paha elu, et muudkui lennuväli mingeid mudilasi täis ja üldse hüpata ei saa, sest lennuk on täis ja/või pole varju jnejne. Omast kohast on tal õiguski. Et ma just mõtlesin selle jutupeale, et mina kui mudilane tunnen muret sellepärast, et lennuväli mingeid vanu olijaid täis, pole varjusid milelga hüpata ja lennuki peale ka ei mahu ja mis kõige hullem (minu jaoks) peale hüpet otsi oma hüppemeistrit ruuporiga mööda lennuvälja taga, sest selgub, et ta on jäljetult kadunud. Kui sa ta lõpuks leiad, siis ta kindlapeale ei mäleta sedagi, et sa tema tõusul olid ja kui midagigi meenub, siis on kommentaar stiilis, et 'ah ju vist midagi väga hullu ei olnud, sest ma ei mäleta sind üldse'.
Minu arusaamist mööda võiks vähemalt 1. IAD-hüpe olla põhjalikumalt organiseeritud. Et noh, et oleks mingi kindel tõus kokku lepitud, et vott, teeme eksami ära ja punkt sel kellaajal olla lennukal kohal, kes hiljaks jääb, see tulgu järgmisel reedel uuesti koolitusele (vms.). Ja siis lükatakse see 10 'esmast' korraga lennukisse + 3 instruktorit (minu pärast või 8 kui see garanteerib, et ma saan asjakohast tagasisidet). Et siis tagasi maapeal, kui kõik on võpsikust tagasi jõudnud ja varjud pakkida andnud kogutaks kogu seltskond uuesti kokku, seletataks ilusasti kuidas oma hüppepäevikut täita (mitte et igaüks tilgub kuidas juhtub ja eksitab inimesi) ning igaühele püütaks personaalselt selgitada mis vea ta tegi. Võibolal ei teinudki viga, siis saab öelda, et kõik oli täpselt nii nagu peab. Et see oleks nii esmase koolituse jätkuks.
2-3 hüpega läheks nii nagu läheb. Selle boonuseks oleks see, et 'vanad kalad' teavad juba et ntks. 3. tõusule asja ei ole. Et noh, et oma aega planeerida mugavamalt. Ja mudilased oleks suht jalust eest ära ka. Mina ei tea, vblla teised inimesed ei poolda seda varianti, aga mina õpilasena tundsin puudust, et ma pean kogu aeg käima infot kuskilt 'kerjamas' et kuidas mul läks, kuidas, mida, kuhu kirjutada jne. Et see osa võiks ju ka väheke süsteemsem olla. Arvestades, et tegelt (kuigi LVS* pole teab kui odav lõbu) olen ma maksnud koolituse eest päris suure summa, tahaks, et koolitus oleks ühtlaselt hea algusest lõpuni välja.
____
*LVS - LangeVarjuSport
Siila maala, duumat nada, Ehk varjupakkimiskursustest
Niisiis. Selle varju pakkimisega on lood nii, et niikaua kui sa ei ole näinud varju pakkimata peast, tundub täiesti loogiline, et see keskmine seljakott seljas peabki varju sisaldama, eksoleju. Kui sa oled näinud seda varju pakkimata kujul, siis tekib tasapisi kahtlus, et see asi ei saa õige olla. Kahtlus süveneb oluliselt, kui sulle antakse pakkimata 'pundar' pihku ja öeldakse, et topi kotti.
No teine aspekt on see, et kõrval kiibitsedes on kõik selge ja lihtne, sa tead alati mis kuhu ja kuidas volditakse. Niipea kui ise nikerdama pead hakkama, selgub, et asi pole sugugi NII lihtne ja sul õnnestub 7 juhul 5 vale valik teha. Ühesõnaga - kui sul on mingi probleem, kutsu kogenum appi. Kui sul läheb kõik kole kergesti - kutsu ka keegi appi, kes näitab ette et mis sa siis valesti tegid, et asi nii lihtsalt läheb ;)
Kolmas aspekt on see, et ... Nagu üks minuga koos kursustel käinud tüüp ütles: Pakkimine ongi see, mis langevarjundusest spordi teeb ;) Ehk pealkirja uuesti nimetades: Siila maala, duumat naada!
Pakkimine ise on lihtne nagu üks-kord-üks. Ja kui sa oled piisavalt tugev jaksad isegi ranitsa kinni vedada lõpuks :p Seega, kordame üle:
1. pane pidurid korralikult kinni, kusjuures igasugused tilbendised kolmekordselt krõpsu vahele kinni.
2. tõmba slaider alla
3. kontrolli et tropid keerdus pole (kui on, siis tee asi korda)
4. keera vari 'ümber' ja laota ilusasti laiali
5. tõmba vari nii laiali, et tropid oleks eraldi ja kenad kolmnurgad ja kutsu kontrollija kohale
6. edasi voldi vari 'mugavamast otsast' kokku (sealt kus asi loogiliselt ja ilusasti läheb, teises otsas tundub mingi jama olema) ja nii, et voltides tunduks asi keeruline (see on väga oluline, kui tundub lihtne, siis on mingi kala sees)
7. voldi 'kergem pool' ilusasti keskele kokku, nii et tõmbad serva järjest varju alla (S-voldid, 2 tk)
8. 'viska' pealmise osa juhttropid üle, tõmba stabilisaator sirgu (mitte liiga sirgu)
9. korja kõik lahtised paelad keskele kokku ja pigista pundiks
10. otsi üles 'roheline ruuduke' ja korja kahelt poolt juhttropid kokku (pinguta!)
11. pane stabilisaatori tropid keskele, tõmba 'roheline ruuduke' peale
12. sikuta slaider üles (tagasi) aga nii, et tropid pundis oleks, sikuta slaider troppide vahelt läbi (persse see T-tähe kujuline, tõmba sirgeks!) ning tee sellest 'kotike' nii, et peakohale jääv osa on kokku volditud (sees) ja ülespoole jääv osa väljas. 'Sabad' topi peitu 2. voldi sisse (stabilisaatorit loe 1. voldiks)
13. Slaideri kontroll!
14. keera 'roheline ruuduke' ilusasti selle puntra ümber kõvasti kinni ja pane põlv peale, et lahti ei hargneks.
15. mässi peal ripendav kangas tihedalt varju ümber, nii et tekiks midagi liblikanuku taolist Hoolega peab toppima kusjuures. Heida peale ja puhka enne väsitavat osa :p
16. Voldi varjukookon kokku: kõigepealt tõsta troppide ots S-kujuliselt (tropid natukepeal!) varju peale, hoia kinni ja tõsta ülejäänud vari S-kujuliselt sinna peale. Kontrolli, kas on lootust et kotti ära mahub. Kui pole, siis tõmba sirgu ja proovi kõvemini toppida
Algab sportlik osa varju pakkimisest!
17. topi vari niimoodi kotti, et sa oled põlvili selle peal (muidu libiseb laiali) Topi KÕVASTI
18. topi veel kõvemini
19. topi veel natuke - ehk läheb paremaks. Kui ei lähe, mine tagasi p. 14 juurde :p
20. kinnita tropid kummidega koti külge. Alusta ALATI keskelt, pikad jooksud jäävad ALATI aukude poole. Kui kummid katki lähvad, siis paned lihtsalt uued ;) Ja vaja läheb PALJU JÕUDU Vajadusel vea tropipunt 2 korda kummi vahelt läbi
21. tropid tuleb nii kinnitada, et tubli 30 cm (natuke rohkemgi) jääb lahti (s. o. viimane kumm võib ka kasutamata jääda.
22. ära KUNAGI kotti keeruta, ise võid seal ümber või end merehaigeks joosta.
23. tõsta kott (otse!) üle ranitsa, pane vabaotsad 'trakside' taha kinni, tõsta kott ranitsale ja voldi tropiülejääk ilusasti ranitsa põhja.
24. pane kot ranitsasse, aita ettevaatlikult troppide osas kaasa (et sõlme või niisama segamini ei läheks)
25. trambi natuke koti peal, et see väheke kompaktsemaks muutuks (plajuks pole ruumi :p), pane tõmmits luubist ( selline aasaga sab tilpneb kuskil) läbi ja hakka aga klappe kinni vedama. Erinevatel varjudel võib järjekord erineda! Vaja läheb pisiavat füüsilist ettevalmistust, soovitavalt veepudel kaasa, sest see on kõige kurnavam osa ses loos.
26. KUI sul on õnnestunud ilusasti kõik klapid kinni vedada, topi meduusipaela küljes olev konks (pinn) aasast läbi, nikerda tõmits konksu alla ja tõmba ettevaatlikult välja (ja et sa pinni välja ei tõmba kogemata, siis pead kõike otsast alustama!)
27. säti ülemine meduusipaela jupp krõpsuga kinni ja topi hoolega klappide vahele
28. tõmba meduusipael sirgu ja paki meduus (pooleks nii et pael sees ja rõngas väljas, siis tagasi rõnga poole, voldi meduusipael S-kujuliselt sinna peale ja tõsta kahelt poolt otsad keskele ja rulli kahelt poolt korraga kokku. Arvesta, et meduusipael peab ulatama meduusi pikkuse jagu ranitsa alla ning sealt veel pinnini tagasi)
29. topi meduus ranitsa alla kummist taskusse, nii et meduusipael on ranitsa pool
30. topi ranitsa peale jääv meduusipaela osa hoolega klappide alla
31. kinnita klappide peal olev .... asi
Peaks valmis olema, kui just untsu pole läinud. Edasi lähed annad varju ära ja vaatad, et kas see, kes sinu pakitud varjuga alla tuleb peab patja tõmbama pakkimisvigade pärast või on ta ise natuke rumal olnud ;)
Selline lugu siis selle varjupakkimisega
No teine aspekt on see, et kõrval kiibitsedes on kõik selge ja lihtne, sa tead alati mis kuhu ja kuidas volditakse. Niipea kui ise nikerdama pead hakkama, selgub, et asi pole sugugi NII lihtne ja sul õnnestub 7 juhul 5 vale valik teha. Ühesõnaga - kui sul on mingi probleem, kutsu kogenum appi. Kui sul läheb kõik kole kergesti - kutsu ka keegi appi, kes näitab ette et mis sa siis valesti tegid, et asi nii lihtsalt läheb ;)
Kolmas aspekt on see, et ... Nagu üks minuga koos kursustel käinud tüüp ütles: Pakkimine ongi see, mis langevarjundusest spordi teeb ;) Ehk pealkirja uuesti nimetades: Siila maala, duumat naada!
Pakkimine ise on lihtne nagu üks-kord-üks. Ja kui sa oled piisavalt tugev jaksad isegi ranitsa kinni vedada lõpuks :p Seega, kordame üle:
1. pane pidurid korralikult kinni, kusjuures igasugused tilbendised kolmekordselt krõpsu vahele kinni.
2. tõmba slaider alla
3. kontrolli et tropid keerdus pole (kui on, siis tee asi korda)
4. keera vari 'ümber' ja laota ilusasti laiali
5. tõmba vari nii laiali, et tropid oleks eraldi ja kenad kolmnurgad ja kutsu kontrollija kohale
6. edasi voldi vari 'mugavamast otsast' kokku (sealt kus asi loogiliselt ja ilusasti läheb, teises otsas tundub mingi jama olema) ja nii, et voltides tunduks asi keeruline (see on väga oluline, kui tundub lihtne, siis on mingi kala sees)
7. voldi 'kergem pool' ilusasti keskele kokku, nii et tõmbad serva järjest varju alla (S-voldid, 2 tk)
8. 'viska' pealmise osa juhttropid üle, tõmba stabilisaator sirgu (mitte liiga sirgu)
9. korja kõik lahtised paelad keskele kokku ja pigista pundiks
10. otsi üles 'roheline ruuduke' ja korja kahelt poolt juhttropid kokku (pinguta!)
11. pane stabilisaatori tropid keskele, tõmba 'roheline ruuduke' peale
12. sikuta slaider üles (tagasi) aga nii, et tropid pundis oleks, sikuta slaider troppide vahelt läbi (persse see T-tähe kujuline, tõmba sirgeks!) ning tee sellest 'kotike' nii, et peakohale jääv osa on kokku volditud (sees) ja ülespoole jääv osa väljas. 'Sabad' topi peitu 2. voldi sisse (stabilisaatorit loe 1. voldiks)
13. Slaideri kontroll!
14. keera 'roheline ruuduke' ilusasti selle puntra ümber kõvasti kinni ja pane põlv peale, et lahti ei hargneks.
15. mässi peal ripendav kangas tihedalt varju ümber, nii et tekiks midagi liblikanuku taolist Hoolega peab toppima kusjuures. Heida peale ja puhka enne väsitavat osa :p
16. Voldi varjukookon kokku: kõigepealt tõsta troppide ots S-kujuliselt (tropid natukepeal!) varju peale, hoia kinni ja tõsta ülejäänud vari S-kujuliselt sinna peale. Kontrolli, kas on lootust et kotti ära mahub. Kui pole, siis tõmba sirgu ja proovi kõvemini toppida
Algab sportlik osa varju pakkimisest!
17. topi vari niimoodi kotti, et sa oled põlvili selle peal (muidu libiseb laiali) Topi KÕVASTI
18. topi veel kõvemini
19. topi veel natuke - ehk läheb paremaks. Kui ei lähe, mine tagasi p. 14 juurde :p
20. kinnita tropid kummidega koti külge. Alusta ALATI keskelt, pikad jooksud jäävad ALATI aukude poole. Kui kummid katki lähvad, siis paned lihtsalt uued ;) Ja vaja läheb PALJU JÕUDU Vajadusel vea tropipunt 2 korda kummi vahelt läbi
21. tropid tuleb nii kinnitada, et tubli 30 cm (natuke rohkemgi) jääb lahti (s. o. viimane kumm võib ka kasutamata jääda.
22. ära KUNAGI kotti keeruta, ise võid seal ümber või end merehaigeks joosta.
23. tõsta kott (otse!) üle ranitsa, pane vabaotsad 'trakside' taha kinni, tõsta kott ranitsale ja voldi tropiülejääk ilusasti ranitsa põhja.
24. pane kot ranitsasse, aita ettevaatlikult troppide osas kaasa (et sõlme või niisama segamini ei läheks)
25. trambi natuke koti peal, et see väheke kompaktsemaks muutuks (plajuks pole ruumi :p), pane tõmmits luubist ( selline aasaga sab tilpneb kuskil) läbi ja hakka aga klappe kinni vedama. Erinevatel varjudel võib järjekord erineda! Vaja läheb pisiavat füüsilist ettevalmistust, soovitavalt veepudel kaasa, sest see on kõige kurnavam osa ses loos.
26. KUI sul on õnnestunud ilusasti kõik klapid kinni vedada, topi meduusipaela küljes olev konks (pinn) aasast läbi, nikerda tõmits konksu alla ja tõmba ettevaatlikult välja (ja et sa pinni välja ei tõmba kogemata, siis pead kõike otsast alustama!)
27. säti ülemine meduusipaela jupp krõpsuga kinni ja topi hoolega klappide vahele
28. tõmba meduusipael sirgu ja paki meduus (pooleks nii et pael sees ja rõngas väljas, siis tagasi rõnga poole, voldi meduusipael S-kujuliselt sinna peale ja tõsta kahelt poolt otsad keskele ja rulli kahelt poolt korraga kokku. Arvesta, et meduusipael peab ulatama meduusi pikkuse jagu ranitsa alla ning sealt veel pinnini tagasi)
29. topi meduus ranitsa alla kummist taskusse, nii et meduusipael on ranitsa pool
30. topi ranitsa peale jääv meduusipaela osa hoolega klappide alla
31. kinnita klappide peal olev .... asi
Peaks valmis olema, kui just untsu pole läinud. Edasi lähed annad varju ära ja vaatad, et kas see, kes sinu pakitud varjuga alla tuleb peab patja tõmbama pakkimisvigade pärast või on ta ise natuke rumal olnud ;)
Selline lugu siis selle varjupakkimisega
esmaspäev, 20. juuni 2005
NV
Ei ole Nõukogude Valitsusest vaid ikka NädalaVahetusest jutt.
Kõigepealt viisin tüdruku ära vana-vanaema juurde 'kuurorti' puhkama. Et ilusad ilmad ja ise tahan ära sõita ja puha ja mis tal seal ikka viga. Ta ise oli valmis kohe kolmeks nädalaks jääma, aga ega ma teda sinna nii kauaks ka ei jäta. Et kui ta enne soovi ei avalda, siis peale jaani lähen järele talle.
Niisiis, igatahes õhtlu olin nagu 5 kopkat Pärnus olemas. Mõnus oli. Kohe üleüldse ei olnud tahtmist sealt jälle ära tulla. Õnnestus ilusasti ka mingile kohalikule klatshimoorile vahele jääda linnapeal, mis tähendab seda, et teoreetiliselt teab juba terve Pärnu maakond, et mõõõtle, kus üks on omale naise leidnud. Jne. Kolkaelu võlud, right! A mind see eriti ei hirmuta. Hirmutab pigem see, et mulle siinne töökoht 'ei paku pinget'. St. et õhkkond on närviline ja pealegi on mu süda kuskil mujal ja sellest eemal olemine on niiiiiiiii raske. Seega prioriteedid hetkel on (mitte ilmtingimata selles järjekorras) nii et leidaomale 'sinnakanti' töökoht, leida omale 'sinnakanti' enamvähem norm elukoht, leida omale 'sinnakanti' lasteaiakoht, veenda kedagi, et tegelt oleks täitsa norm. koos elada. Aga ma ei tea.... Muutused on veel hullemad asjad kui lennuki lennutuul, eriti siis, kui sa lihtsalt oledki nii stabiilne inimene, et muutuste sisseviimine on raskem veel kui raske. Aga eks aeg annab arutust. Et mis saab ja kuidas saab.
Kõigepealt viisin tüdruku ära vana-vanaema juurde 'kuurorti' puhkama. Et ilusad ilmad ja ise tahan ära sõita ja puha ja mis tal seal ikka viga. Ta ise oli valmis kohe kolmeks nädalaks jääma, aga ega ma teda sinna nii kauaks ka ei jäta. Et kui ta enne soovi ei avalda, siis peale jaani lähen järele talle.
Niisiis, igatahes õhtlu olin nagu 5 kopkat Pärnus olemas. Mõnus oli. Kohe üleüldse ei olnud tahtmist sealt jälle ära tulla. Õnnestus ilusasti ka mingile kohalikule klatshimoorile vahele jääda linnapeal, mis tähendab seda, et teoreetiliselt teab juba terve Pärnu maakond, et mõõõtle, kus üks on omale naise leidnud. Jne. Kolkaelu võlud, right! A mind see eriti ei hirmuta. Hirmutab pigem see, et mulle siinne töökoht 'ei paku pinget'. St. et õhkkond on närviline ja pealegi on mu süda kuskil mujal ja sellest eemal olemine on niiiiiiiii raske. Seega prioriteedid hetkel on (mitte ilmtingimata selles järjekorras) nii et leidaomale 'sinnakanti' töökoht, leida omale 'sinnakanti' enamvähem norm elukoht, leida omale 'sinnakanti' lasteaiakoht, veenda kedagi, et tegelt oleks täitsa norm. koos elada. Aga ma ei tea.... Muutused on veel hullemad asjad kui lennuki lennutuul, eriti siis, kui sa lihtsalt oledki nii stabiilne inimene, et muutuste sisseviimine on raskem veel kui raske. Aga eks aeg annab arutust. Et mis saab ja kuidas saab.
2. hüpe, reedel 17. juunil
Niisiis. Nii palju kui ma sellest veel üldse mäletan.
Ma tean, miks mul jälle exit puusse läks. Lisaks sellistele 'ürgsetele hirmudele' nagu hirm sipelgate ja ämblike ees, avastasin veel ühe. Nimelt ma kardan lennuki lennutuult. Lennukis on lahe (mai tea, miks peaks lennukis lendamine paha olema??) ja pärast varju all on lahe. Aga exit on .... jõle hetk elus :p Ma kujutan ette, et kui keegi suudaks nii pingsalt üksikasju jälgida, siis ta avastaks, et ma pigistan veel silmad ka kõvasti kinni selleks ajaks kui lenukist välja hüppan. Ja käsi ei jõua ainlt selle pärast üle pea tõsta, et selleks pole aega - Hüpe Tundmatusse.
Vari TUNDUS aeglasema avanemisega kui eelmisel korral. Kuigi esimesel hüppel ma ei teadnud millestkimidagi, oli tunne, et külgmiste torude avanemine võttis hiigla palju aega. Nii palju, et ma juba korraks mõtlesin, et mida ma nüüd siis tegema pidin, et nad lahti läheks. Lisaks veel see, et järgmine kord tuleb omal kindlasti lasta õlarihmasid lühendada. Seekord oli jälle 'meeldiv lõuatugi', ehk rinnarihm lõuaall. Tänu sellele õnnestus oma vari korraks varisemisse tõmmata (issand jumal, mis ma nüüd küll teen, vari läheb sassi!!). Lennata oli mõnus :) tõega. Aint maapeale oleks kiiremini võind jõuda. Ja kui ma sinna siis jõudsin...
Pakkimismattide juurde tagasi jõudes (no 100-200m eemalt astuda) sain ühe kurja tädi käest riielda, et miks ma sinna maandusin, kuhu maandusin. Et nendel olnud suur hirm, sest et majad ja autod jne ja puud on ja et kas ma ikka ellu jään ja kas ikka vari ka terveks jääb. Ja tae i olnud mitte üks teps valmis uskuma, et ma teadsin täpselt mida ma teen ja kuhu ma maandun. Et ma olin täiesti veendunud, et ma lendan autodest-majadest üle ja et kui ma poleks veendunud olnud, poleks ma sinna üldse trüginudki. A no las jääb inimesele tema lõbu riielda, eksoleju.
Sellest Duke väitest, et langevarjundus on parem kui seks... No mia tea... Ta on peaaegu niisama hea. St. kogu sellest asjast tekib lihtsalt teravdatud vajadus füüsilise läheduse järele. Ja mul oli väga kahju, et kallit lennuväljal ei olnud ("Ei tea kuidas ma sinna oleks pidanud saama??" oli tema enda kommentaar asja kohta)
Üldiselt siis lõpetuseks, et kui ma kuidagi sellest tuulehirmust üle saan, siis on (loodetavasti) exitid ka korras. Ja HARTi pole mõtet enne proovidagi. Jätkukoolituse koha pealt nii palju, et ma vaata, kas saan täna sinna minna (kui ma ei pea piigat päästma minema) aga homsele pakkimiskoolitusele tahaks minna küll :)
Ma tean, miks mul jälle exit puusse läks. Lisaks sellistele 'ürgsetele hirmudele' nagu hirm sipelgate ja ämblike ees, avastasin veel ühe. Nimelt ma kardan lennuki lennutuult. Lennukis on lahe (mai tea, miks peaks lennukis lendamine paha olema??) ja pärast varju all on lahe. Aga exit on .... jõle hetk elus :p Ma kujutan ette, et kui keegi suudaks nii pingsalt üksikasju jälgida, siis ta avastaks, et ma pigistan veel silmad ka kõvasti kinni selleks ajaks kui lenukist välja hüppan. Ja käsi ei jõua ainlt selle pärast üle pea tõsta, et selleks pole aega - Hüpe Tundmatusse.
Vari TUNDUS aeglasema avanemisega kui eelmisel korral. Kuigi esimesel hüppel ma ei teadnud millestkimidagi, oli tunne, et külgmiste torude avanemine võttis hiigla palju aega. Nii palju, et ma juba korraks mõtlesin, et mida ma nüüd siis tegema pidin, et nad lahti läheks. Lisaks veel see, et järgmine kord tuleb omal kindlasti lasta õlarihmasid lühendada. Seekord oli jälle 'meeldiv lõuatugi', ehk rinnarihm lõuaall. Tänu sellele õnnestus oma vari korraks varisemisse tõmmata (issand jumal, mis ma nüüd küll teen, vari läheb sassi!!). Lennata oli mõnus :) tõega. Aint maapeale oleks kiiremini võind jõuda. Ja kui ma sinna siis jõudsin...
Pakkimismattide juurde tagasi jõudes (no 100-200m eemalt astuda) sain ühe kurja tädi käest riielda, et miks ma sinna maandusin, kuhu maandusin. Et nendel olnud suur hirm, sest et majad ja autod jne ja puud on ja et kas ma ikka ellu jään ja kas ikka vari ka terveks jääb. Ja tae i olnud mitte üks teps valmis uskuma, et ma teadsin täpselt mida ma teen ja kuhu ma maandun. Et ma olin täiesti veendunud, et ma lendan autodest-majadest üle ja et kui ma poleks veendunud olnud, poleks ma sinna üldse trüginudki. A no las jääb inimesele tema lõbu riielda, eksoleju.
Sellest Duke väitest, et langevarjundus on parem kui seks... No mia tea... Ta on peaaegu niisama hea. St. kogu sellest asjast tekib lihtsalt teravdatud vajadus füüsilise läheduse järele. Ja mul oli väga kahju, et kallit lennuväljal ei olnud ("Ei tea kuidas ma sinna oleks pidanud saama??" oli tema enda kommentaar asja kohta)
Üldiselt siis lõpetuseks, et kui ma kuidagi sellest tuulehirmust üle saan, siis on (loodetavasti) exitid ka korras. Ja HARTi pole mõtet enne proovidagi. Jätkukoolituse koha pealt nii palju, et ma vaata, kas saan täna sinna minna (kui ma ei pea piigat päästma minema) aga homsele pakkimiskoolitusele tahaks minna küll :)
kolmapäev, 15. juuni 2005
Mõtlen siin, et muudkui ... mõtlen, mõtlen, mõtlen...
Ehk sellest, kuidas mul õnnestus end jälle 'pöördesse ajada' Halvas mõttes.
Lugu ise on imelihtne: Kui 1. korda püüdsin helistada, oli telefon välja lülitatud. Kusjuures sel hetkel kui ma teada sain, et telefon väljas, ma teatsin ka hoobilt, et mispärast - koosolekul on ju, kõik teavad seda ;) Kui hiljem helistasin, siis ei olnud tal aega rääkida, lubas tagasi helistada hiljem. Võibolla. Ja pärast, hiljem, painin ise telfoni vait ja tönnisin nigu 3-ne. Mõttekäik selline, et 'nigunii tai tahagi minuga enam suhelda'. Kusjuures ma teadsin kindlalt, et see on vale. Et tal tõesti ei olnud hetkel aega, et ta tõesti tunneb sama suurt puudust ja igatsust kui minagi, aga ... Mai tea, ma vist tunenn mingit erilist mõnu enda piinamisest niimoodi. Et kuigi ma tean, et kõik on täpselt nii nagu on, ja keegi ei püüa midagi varjata vms. on ju ometi nii tore end haletseda ja õhtul voodis magama nutta end.
Või siis on asi lihtsalt nii, et ma ju saan aru küll, et pole aega jne, aga ega minu kurbus sellest et tal minu jaoks aega pole väiksemaks ei jää.... Ja nüüd ma ootan, et ta helistaks mulle ise. Et mina talle enne ei helista, kui tema pole leidnud ise sobivat aega helistamiseks.. Või noh, et ... mai tea, mai taha vastikult pealetükkiv olla, kuigi ma ei suuda ka kuidagi teisiti olla :(
Lugu ise on imelihtne: Kui 1. korda püüdsin helistada, oli telefon välja lülitatud. Kusjuures sel hetkel kui ma teada sain, et telefon väljas, ma teatsin ka hoobilt, et mispärast - koosolekul on ju, kõik teavad seda ;) Kui hiljem helistasin, siis ei olnud tal aega rääkida, lubas tagasi helistada hiljem. Võibolla. Ja pärast, hiljem, painin ise telfoni vait ja tönnisin nigu 3-ne. Mõttekäik selline, et 'nigunii tai tahagi minuga enam suhelda'. Kusjuures ma teadsin kindlalt, et see on vale. Et tal tõesti ei olnud hetkel aega, et ta tõesti tunneb sama suurt puudust ja igatsust kui minagi, aga ... Mai tea, ma vist tunenn mingit erilist mõnu enda piinamisest niimoodi. Et kuigi ma tean, et kõik on täpselt nii nagu on, ja keegi ei püüa midagi varjata vms. on ju ometi nii tore end haletseda ja õhtul voodis magama nutta end.
Või siis on asi lihtsalt nii, et ma ju saan aru küll, et pole aega jne, aga ega minu kurbus sellest et tal minu jaoks aega pole väiksemaks ei jää.... Ja nüüd ma ootan, et ta helistaks mulle ise. Et mina talle enne ei helista, kui tema pole leidnud ise sobivat aega helistamiseks.. Või noh, et ... mai tea, mai taha vastikult pealetükkiv olla, kuigi ma ei suuda ka kuidagi teisiti olla :(
esmaspäev, 13. juuni 2005
Veel muljeid, ehk nädalavahetusest teisiti
Tegelikult on igasuguseid emotsioone lausa kapaga. Mitte ainult 'varjumisest'.
1. käidi mul Külas. Noh et ... no midagi sellist annab ikka ette kujutada. Hilisem kommentar asja kohta oli, et 'no mina arvasin siiani, et nii võib ainult filmis juhtuda! Mina ei tea miks ma nii tegin, aga hea oli!'. Teadagi. Ja maailmas EI OLE mõnusamat asja kui see, et sulon kitsas ;) Või noh... jahh...
2. käisin ise Külas. Mu lapse vana-vanaemal oli sünnipäev, juudijuubel, nagu öeldakse. Sai 77 aastaseks. Noh, algul oli 'suguvõsa vanema naispoole kokkutulek' nagu ikka. Et igav ja läkutatakse eiteamillest ja räägitakse inimest niimoodi täiesti süüdimatult taga, et ta istub su kõrval ja siis et 'no mina aru ei saa, miks ta niimoodi ütles' nagu oodataks, et sa kommenteerid enda kohta käivad kommentare. Noh, aga Tõeline Põrgu lahvatas sel hetkel, kui mu lapse isa kohale jõudis. No mina ei tea. Siis oli kogu see naistekari (ok, kari ei ole õige, neid oli selleks liiga vähe) kohe kamandamas ja käsutamas ja virisemas ja tänitamas. Et miks nii ja mitte teisiti. Mul ei pidanud paar korda närv vastu ja käratasin,e t aitab küll, jätke inimene rahu aga noh... vastik oli. Tema enda seisukoht oli, et 'noh mis sa ikka neist vanadest inimestest tahad..?'. A minuga see läbi ei lähe - "If war they want, then war they get!" nigu ütles üks peletis 5's elemendis, eksju. A seda nad vist teavad ja tunnetavad sest minu vastu selliseid rünnakuid ei orgaseerita.
Õhtul piigaga koju saime, olin ma ikka püsti hädas - surmväsinud 'puhkepäevadest' ja siis toreda rõõmsameelse tragi tüdrukutirtsu asemel igavene vastik laisk vingukott, kes ei saa ise end pesta, kuivbatada ega riietada. SRY liialdan - jäätist sai küll ise süüa, seda ei pidanud mina talle sisse kühveldama! Aga nii kui ta voodis vaikselt lamama jäi, siis kohe magas ka :)
Ja loomulikult, ega need telfonikõned, need on ju toredad asjad. Nii mõnigi asi sai selgemaks räägitud, mõne asja peale naerdud ja nukrutsetud ja .. Noh nagu ikka :D
Lõppkokkuvõttes - jube hirmus kole jäle mõnus ndlavahetus oli, kui 2/3 pühapäevast välja arvata :D
1. käidi mul Külas. Noh et ... no midagi sellist annab ikka ette kujutada. Hilisem kommentar asja kohta oli, et 'no mina arvasin siiani, et nii võib ainult filmis juhtuda! Mina ei tea miks ma nii tegin, aga hea oli!'. Teadagi. Ja maailmas EI OLE mõnusamat asja kui see, et sulon kitsas ;) Või noh... jahh...
2. käisin ise Külas. Mu lapse vana-vanaemal oli sünnipäev, juudijuubel, nagu öeldakse. Sai 77 aastaseks. Noh, algul oli 'suguvõsa vanema naispoole kokkutulek' nagu ikka. Et igav ja läkutatakse eiteamillest ja räägitakse inimest niimoodi täiesti süüdimatult taga, et ta istub su kõrval ja siis et 'no mina aru ei saa, miks ta niimoodi ütles' nagu oodataks, et sa kommenteerid enda kohta käivad kommentare. Noh, aga Tõeline Põrgu lahvatas sel hetkel, kui mu lapse isa kohale jõudis. No mina ei tea. Siis oli kogu see naistekari (ok, kari ei ole õige, neid oli selleks liiga vähe) kohe kamandamas ja käsutamas ja virisemas ja tänitamas. Et miks nii ja mitte teisiti. Mul ei pidanud paar korda närv vastu ja käratasin,e t aitab küll, jätke inimene rahu aga noh... vastik oli. Tema enda seisukoht oli, et 'noh mis sa ikka neist vanadest inimestest tahad..?'. A minuga see läbi ei lähe - "If war they want, then war they get!" nigu ütles üks peletis 5's elemendis, eksju. A seda nad vist teavad ja tunnetavad sest minu vastu selliseid rünnakuid ei orgaseerita.
Õhtul piigaga koju saime, olin ma ikka püsti hädas - surmväsinud 'puhkepäevadest' ja siis toreda rõõmsameelse tragi tüdrukutirtsu asemel igavene vastik laisk vingukott, kes ei saa ise end pesta, kuivbatada ega riietada. SRY liialdan - jäätist sai küll ise süüa, seda ei pidanud mina talle sisse kühveldama! Aga nii kui ta voodis vaikselt lamama jäi, siis kohe magas ka :)
Ja loomulikult, ega need telfonikõned, need on ju toredad asjad. Nii mõnigi asi sai selgemaks räägitud, mõne asja peale naerdud ja nukrutsetud ja .. Noh nagu ikka :D
Lõppkokkuvõttes - jube hirmus kole jäle mõnus ndlavahetus oli, kui 2/3 pühapäevast välja arvata :D
Veel veidi-veidi..
Kui nüüd asjalikult ka rääkida siis.... Või noh 'mitte-asjalikult' kõlab õigemini.
Et 'sportlikud huvialad' jagunevad laias laastus kaheks - sport ja ajaviide. Vahe tuleb sellest, et noh, et kas treenimata inimesel jäävad lihased haigeks või mitte. Langevarjundusest jäävad. Ma ikka jupp aega mõtlesin, et kelle käest ma küll niimoodi peksa olen saanud, et sinikaid järel ei ole, aga valus on. Kuni ma suutsin defineerida valu 'ülemistes kõhulihastes' mille peale meenus liigutus pidurdamisel - käed täie jõuaga alla vedada (poolest jõust tuli lihtsalt puudu ;) ) ja enam ma ei kahtlustanud oma meestuttavat peksmises ;)
Selgituseks nii palju, et 'ajaviite' kategooriasse kuulub selline eriti sportlik tegevus nagu piljardimäng.
Ühesõnaga - selleks, et midagi looma hakkaks tuleb lihtsalt trenni hakata tegema. Niimoodi et lihtsalt füüsilist suutlikkust tõsta. VOTT!
Et 'sportlikud huvialad' jagunevad laias laastus kaheks - sport ja ajaviide. Vahe tuleb sellest, et noh, et kas treenimata inimesel jäävad lihased haigeks või mitte. Langevarjundusest jäävad. Ma ikka jupp aega mõtlesin, et kelle käest ma küll niimoodi peksa olen saanud, et sinikaid järel ei ole, aga valus on. Kuni ma suutsin defineerida valu 'ülemistes kõhulihastes' mille peale meenus liigutus pidurdamisel - käed täie jõuaga alla vedada (poolest jõust tuli lihtsalt puudu ;) ) ja enam ma ei kahtlustanud oma meestuttavat peksmises ;)
Selgituseks nii palju, et 'ajaviite' kategooriasse kuulub selline eriti sportlik tegevus nagu piljardimäng.
Ühesõnaga - selleks, et midagi looma hakkaks tuleb lihtsalt trenni hakata tegema. Niimoodi et lihtsalt füüsilist suutlikkust tõsta. VOTT!
Esimene päev varjus
Niisiis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et reedel (s.o. 10. juunil) käisin Pirital, langevarjuriks õppimas. No esimene saavutus oli see, et 10-st kursandist 4 olid naised. Naisterahva nägu, nagu ma Wildcatile selgituseks ütlesin. No keegi ei olnud näost roheline, et suur hirm või nii. Igatahes koolitusel räägiti kõike seda, mille osas Duke mind juba kuu aega eksamineerinud, eksamil sain maksimumpunktid (juurde polenud vaja midagi küsida) ja VVH tegin ka ilusasti ära. Ja siis Kuusikule.
Sellega oli nii, et, algul (neljapäevase info põhjal) pidime Pärnu minema aga Pärnus oli paha ilm ja Kuusikul niideti muru. Sheff!
Niisiis, järgnevalt Para-Hero mälestused, vol. 1
Et Duke tahtis ilmtingimata 1. tõusu saada (kus olid ka IAD-istid), siis leekisime kiiresti Kuusikule (noh, nii kui VVH tehtud sai) ja olime (otse loomulikult!) kohal umbes pool (või ka terve?) tundi enne seda, kui ülejäänud õpilased (lõpetades Liisu, meie instruktoriga) kohale hakkasid tilkuma. Nii et - esimeses tõusus olin koos Dukega. Kes (täiesti häbematult!) kadus välja kõige esimesena. Aga tegelikult ei olnud sellest hullu. Ma ei kartnud välja hüpata, seda mitte. Aga exiti ajaks oli absoluudselt peast pühitud kõik see, mida ma enne teadsin. Maa peal tuli kõik jälle meelde mdx. Et uksel jäi aega liiga väheks, kõik käis nii ruttu. Ma ei tea, välja ma sealt hüppasin (teisel katsel) aga.... No probleemi ei olnud instruktorile otsa vaatamisega, oh ei. Aga äratõuge vist oli ikka olemas küll ainult et vales suunas. St. mingil hetkel vaatasin et kus lennukon, aga seda ei olnud. Tundsin, et kukun kuidagi kummaliselt istuli ja siis tuli meelde küll, et pea tuleb kuklasse ajada. Aga asend väga mööda ei saanud olla, sest vari avanes ilusasti otse, ilma igasuguste probleemideta. Lennukis oli selline.. fun... ja varju all ka. Pärastpoole vaatasin niisama ilusat loodust keerutasin ringi. Tõenäoliselt oli vari kuidagi halvasti seljas, sest paremale oli jäle halb pöörata. St. vasakule pöörates vaatas maapind vastu, aga paremale pöörates seda ei olnud, ma lihtsalt ei jaksaud kuidagi pöörata.
Seda, et maapealt vaadates on lennuväli muidugi igavesti suur koht, et 'ei tea miks sinna metsa üldse trügima peaks?!' aga taevast.... on see ikka üsna tilluke koht. Katsu sa sellele 3 hektarile pihta saada. St. pane postkaart põrandale ja ürita taburetilt hüpates kindlasse punkti maanduda, umbes sama effekt oli. Tuul oli muidugi suht kõva ja sellega ma ei osanud taevaall arvestada. Noh, et oleks kogu aeg vastutuult hõljunud, oleks vähem ära kandnud. Aga metsast õnnestus mul imekombel mööda kukkuda siiski (tõsi - pakkimismattideni tagasi oli tubli poolteist kiloeetrit jalutada, hiigelsuur vari kaenlas. Kusjuures varjule seal ei meeldinud. tema oleks parema meelega maha jäänud vist;) ). Aga maandumise ajal olid 'ilusad pisikesed kuusekesed' maas. No kohe sellised ... armsad, kuusepojad. Kui ma siis maapeal neid pärast otsima hakkasin, olid nad kuhugi end ära peitnud, ainult 2-3m-sed jurakad olid alles. Maandumine oli pehme (eriti kui arvestada, et sa oled valmistunud 'süldimaterjali produktsiooniks') aga vea tegin fleeriga - pidurdasin vast meeter-2 kõrgemal kui oleks hea olnud, nii et panin ikkagi külje maha.
Lõpeks - päev oli igati tore. Ja mitte ainult hüppamise pärast. :) Oli päikest ja vihm aja õhtul läks külmaks ka. Teist hüpet ei hakanud tegema, et noh, kibelesin juba õhtul koju ja ilm läks kah sombuseks, et 2 IAD-hüpet on veel 'üle'. Et ehk on järgmine nädal (loe: reede õhtul) ilusat ilma. Ma tean, et ma pean end külg ees hüppamiseks valmis seadma. Ma tean, et ma pean delta-asendit harjutama (kui ma ikka tahan lennukit näha õhust) ja siis veel seda, et fleer kõrguselt 'mätas juba paistab' on liiga kõrgel - tuleb pisut veel kannatada, et vast kõrgus 'vaopõhi selgelt näha' on parem ;)
PS. Seda et 'miks nad (varjutajad siis) ainult tehnilistest probleemidest räägivad' tuleb sellest, et emotsioonid saavad ju selle 5 minuti jooksul otsa, aga vead tulevad selgemini meelde ja siis on hea arutada, et kuidas seda viga teinekord vältida.
PPS. Selline tore asi veel, et selle varju, millega mina hüppasin, oli Duke eelmisel õhtul pakkinud. Noris aitähhi ja kallit ilusa avanemise eest ;) Ja kommenteeris, et ma pidin ikka üsna ilusas asendis olema, et isegi tropikeerdusid ei saanud :) A selle kalli annan ma kunagi sobival hetkel üle ka, ära selle pärast muretse ;)
Sellega oli nii, et, algul (neljapäevase info põhjal) pidime Pärnu minema aga Pärnus oli paha ilm ja Kuusikul niideti muru. Sheff!
Niisiis, järgnevalt Para-Hero mälestused, vol. 1
Et Duke tahtis ilmtingimata 1. tõusu saada (kus olid ka IAD-istid), siis leekisime kiiresti Kuusikule (noh, nii kui VVH tehtud sai) ja olime (otse loomulikult!) kohal umbes pool (või ka terve?) tundi enne seda, kui ülejäänud õpilased (lõpetades Liisu, meie instruktoriga) kohale hakkasid tilkuma. Nii et - esimeses tõusus olin koos Dukega. Kes (täiesti häbematult!) kadus välja kõige esimesena. Aga tegelikult ei olnud sellest hullu. Ma ei kartnud välja hüpata, seda mitte. Aga exiti ajaks oli absoluudselt peast pühitud kõik see, mida ma enne teadsin. Maa peal tuli kõik jälle meelde mdx. Et uksel jäi aega liiga väheks, kõik käis nii ruttu. Ma ei tea, välja ma sealt hüppasin (teisel katsel) aga.... No probleemi ei olnud instruktorile otsa vaatamisega, oh ei. Aga äratõuge vist oli ikka olemas küll ainult et vales suunas. St. mingil hetkel vaatasin et kus lennukon, aga seda ei olnud. Tundsin, et kukun kuidagi kummaliselt istuli ja siis tuli meelde küll, et pea tuleb kuklasse ajada. Aga asend väga mööda ei saanud olla, sest vari avanes ilusasti otse, ilma igasuguste probleemideta. Lennukis oli selline.. fun... ja varju all ka. Pärastpoole vaatasin niisama ilusat loodust keerutasin ringi. Tõenäoliselt oli vari kuidagi halvasti seljas, sest paremale oli jäle halb pöörata. St. vasakule pöörates vaatas maapind vastu, aga paremale pöörates seda ei olnud, ma lihtsalt ei jaksaud kuidagi pöörata.
Seda, et maapealt vaadates on lennuväli muidugi igavesti suur koht, et 'ei tea miks sinna metsa üldse trügima peaks?!' aga taevast.... on see ikka üsna tilluke koht. Katsu sa sellele 3 hektarile pihta saada. St. pane postkaart põrandale ja ürita taburetilt hüpates kindlasse punkti maanduda, umbes sama effekt oli. Tuul oli muidugi suht kõva ja sellega ma ei osanud taevaall arvestada. Noh, et oleks kogu aeg vastutuult hõljunud, oleks vähem ära kandnud. Aga metsast õnnestus mul imekombel mööda kukkuda siiski (tõsi - pakkimismattideni tagasi oli tubli poolteist kiloeetrit jalutada, hiigelsuur vari kaenlas. Kusjuures varjule seal ei meeldinud. tema oleks parema meelega maha jäänud vist;) ). Aga maandumise ajal olid 'ilusad pisikesed kuusekesed' maas. No kohe sellised ... armsad, kuusepojad. Kui ma siis maapeal neid pärast otsima hakkasin, olid nad kuhugi end ära peitnud, ainult 2-3m-sed jurakad olid alles. Maandumine oli pehme (eriti kui arvestada, et sa oled valmistunud 'süldimaterjali produktsiooniks') aga vea tegin fleeriga - pidurdasin vast meeter-2 kõrgemal kui oleks hea olnud, nii et panin ikkagi külje maha.
Lõpeks - päev oli igati tore. Ja mitte ainult hüppamise pärast. :) Oli päikest ja vihm aja õhtul läks külmaks ka. Teist hüpet ei hakanud tegema, et noh, kibelesin juba õhtul koju ja ilm läks kah sombuseks, et 2 IAD-hüpet on veel 'üle'. Et ehk on järgmine nädal (loe: reede õhtul) ilusat ilma. Ma tean, et ma pean end külg ees hüppamiseks valmis seadma. Ma tean, et ma pean delta-asendit harjutama (kui ma ikka tahan lennukit näha õhust) ja siis veel seda, et fleer kõrguselt 'mätas juba paistab' on liiga kõrgel - tuleb pisut veel kannatada, et vast kõrgus 'vaopõhi selgelt näha' on parem ;)
PS. Seda et 'miks nad (varjutajad siis) ainult tehnilistest probleemidest räägivad' tuleb sellest, et emotsioonid saavad ju selle 5 minuti jooksul otsa, aga vead tulevad selgemini meelde ja siis on hea arutada, et kuidas seda viga teinekord vältida.
PPS. Selline tore asi veel, et selle varju, millega mina hüppasin, oli Duke eelmisel õhtul pakkinud. Noris aitähhi ja kallit ilusa avanemise eest ;) Ja kommenteeris, et ma pidin ikka üsna ilusas asendis olema, et isegi tropikeerdusid ei saanud :) A selle kalli annan ma kunagi sobival hetkel üle ka, ära selle pärast muretse ;)
reede, 10. juuni 2005
Wish me luck!
Niisiis. Nüüd, 2 tunni pärast olen kursustel. Ja homme samal ajal olen juba korra lennukist välja ka käinud. Või noh ma loodan vähemalt nii. Ja siis et homme tuleb mu kalli mulle külla ja me saame ka korra kahekesi omaette olla. Esimest korda üleüldse. See tahab ka tähistamist :)
/võbin-võbin/
/võbin-võbin/
Suurpäev
Niisiis. Täna kell 18:00 on Pirita TOPises langevarjukoolitus. Ja et noh, kui vähegi ilma peab, siis saab homme hüppama. Pärnusse. See viimane fakt on vast ehk veel kõige eritavam sealjuures.
kolmapäev, 8. juuni 2005
Asjad mis teevad elu ilusaks
Niisiis. Käisin Agnessat veerimas. Lihtsalt selline.... mõnus tunne tuli selle teksti peale, et... Noh, et mis on siis need asjad, mille pärast elada ja pingutada?
1. teadmine et ka kõige sombusemale hommikule järgneb ilus päikeseloojang koduaknast.
2. teadmine, et kuskil on keegi, kes ei saa sinu pärast magama jääda õhtuti.
3. pisi-piiga särasilmad ja naer, kui ta 'kutsumusi' püüab teha
4. värskelt enne vihma niidetud muru lõhn
5. õueküsiva kassi 'mjäuu'
6. soe suvevihm
7. sini-sinine kevadine taevas ja lõõritavad lõokesed seal kuskil taevas
8. kaskede ja paplite lõhn peale vihmasadu
9. nina-vastu-nina tantsimine vaikses öös
10. teadmine et kuskil on keegi kellepärast ei tule õhtul kaua und....
Seda nimekirja võiks vist küll lõputult jätkata, aga ühiseks nimetajaks jääb ikkagi "elu ise". Elu ise ongi elamist väärt, et kõike seda ja veel paljut muudki näha ja tunda.
1. teadmine et ka kõige sombusemale hommikule järgneb ilus päikeseloojang koduaknast.
2. teadmine, et kuskil on keegi, kes ei saa sinu pärast magama jääda õhtuti.
3. pisi-piiga särasilmad ja naer, kui ta 'kutsumusi' püüab teha
4. värskelt enne vihma niidetud muru lõhn
5. õueküsiva kassi 'mjäuu'
6. soe suvevihm
7. sini-sinine kevadine taevas ja lõõritavad lõokesed seal kuskil taevas
8. kaskede ja paplite lõhn peale vihmasadu
9. nina-vastu-nina tantsimine vaikses öös
10. teadmine et kuskil on keegi kellepärast ei tule õhtul kaua und....
Seda nimekirja võiks vist küll lõputult jätkata, aga ühiseks nimetajaks jääb ikkagi "elu ise". Elu ise ongi elamist väärt, et kõike seda ja veel paljut muudki näha ja tunda.
teisipäev, 7. juuni 2005
Raske see ilmaelu
Niisiis, külaklatshi ka veidi. Käinud põhikoolilapsed klassiga ekskursioonil teises linnas ja organiseeritud neile magamine. Õpetaja pool kodus. Kõik lapsed koos, madratsitega põrandal. Organiseerijaks olnud õpetaja polevat olnud nende klassijuhataja ega midagi. Noh ja siis .... Olnud möllu ja nalja pilvini ning lisaks olevat üks õpilastest õpetaja kaelaümber rippunud. Asi polevat juba ammu enam lapsevanemate eest saladuses. Et õpilane ja nooruke õpetajanna.
Mutid kommenteerivad, et 'no on ikka loll küll, et niimoodi oma elu ja karjääri tuksi keerab' ja et 'Ei saanud siis ka käsi üksteise küljest eemal hoida' ja veel et 'saab veel lapse ahistamise eest süüdistuse kaela' ('laps' on hekel 15, käib 16. eluaastat) jnejne.
Igatahes.... No mina püüan nende kuuldes mitte oma suud paotada, sest:
1. on meie vanusevahe 6 aastat minu kasuks
2. ma tean täpselt et ega ikka ei saa küll käsi üksteisest eemal hoida
3. ei lähe kogu karjäär ja tulevik sellises psüühilises olekus kõige vähematki korda
No mis sa hing teed, kui veri möllab ja väljas on kevad. Pealegi - kui noormes oleks 20 ja õpetajanna 30 ei teeks keegi asjast suuremat probleemi, ega ju!
Mutid kommenteerivad, et 'no on ikka loll küll, et niimoodi oma elu ja karjääri tuksi keerab' ja et 'Ei saanud siis ka käsi üksteise küljest eemal hoida' ja veel et 'saab veel lapse ahistamise eest süüdistuse kaela' ('laps' on hekel 15, käib 16. eluaastat) jnejne.
Igatahes.... No mina püüan nende kuuldes mitte oma suud paotada, sest:
1. on meie vanusevahe 6 aastat minu kasuks
2. ma tean täpselt et ega ikka ei saa küll käsi üksteisest eemal hoida
3. ei lähe kogu karjäär ja tulevik sellises psüühilises olekus kõige vähematki korda
No mis sa hing teed, kui veri möllab ja väljas on kevad. Pealegi - kui noormes oleks 20 ja õpetajanna 30 ei teeks keegi asjast suuremat probleemi, ega ju!
Tegelt ma vist olen juba kõik inimesed oma tutvusringkonnas ära tüütand, eksoleju. Aga reedel algavad Kursused. paras võbi on naha vahel ja see teeb olemise ainult veel paremaks. Et on midagi reaalset, mille pärast võbiseda.
Niisiis, teoorias.
1. vari selga ja saada veel viimased instruktsioonid. Maa peal. Lennukis on selleks juba liiga hilja.
2. lennuki ninast me mööda ei kõnni, suht ohtlik koht, eriti kui mootor peaks parasjagu käima. (a sama moodi me ei kõnni hobusel seljatagant mööda, sama ohtlik koht, kuigi mootorit pole ollagi)
3. lennukis tuleb kogu aeg vaadata et kuskile kinni ei jääks aga samas vaikselt paigal istuda (minu meelest tähendab 'pidevalt vaatamine' umbes tuuleveski tiiba tegevuse sarnast liikumist!)
4. käsu peale tuleb meduus kotsit välja sikutada ja kõvasti peos hoida, et ta laiali minna ei otsustaks (eluliselt tähtis nii enda kui ka teiste inimeste seisukohast!)
5. lennuki ukse juurde kakerdada (tõenäoliselt kuidagi selg ees vms. lisaks vt. p. 3 tuuleveskite kohta)
6. kui korra oled juba öelnud, et oled valmis minema, siis tuleb ka minna, mitte poolelt teelt lannukisse tagasi hüpata (oluliselt suur võimalus lennukisolijate käest peksa saada!)
7. käsu "MINE" peale tuleb hüpata kõrvale ja vaadata üles (muude tehniliselt oluliste parameetrite kõrval ka see boonus, et siis sa näed kui sulle ntks kirves järgi visatakse uksel tehtud nõmeduste eest :p )
8. loed 500ni. Noh peaaegu. St 5 sec jooksul PEAB VARI AVANEMA. Kui ei avane siis on jama ja muud protseduurid ("avaline otseduur" varju mitteavanemisel on varuvarju avamine)
9. avanenud varju all proovida pöördeid vasakule ja paremale, võib ka muid trikka teha (Djuuk soovitas seal kõrgel fleeri proovida, et "mitte midagi ei juhtu, tegelikult juhtub küll aga see 'midagi' on ohutu!")
10. oodata rahulikult maapinda (kõrgusemõõtja on väga kasulik asi - sealt pealt näeb ~meetri täpsusega kõrgust. maandumisel on see hästi oluline)
11. õhus pööratakse reeglina PAREMALE, noh, kirjutamata reegel. Et kokku ei põrkaks. põrked on ainult jamaks kaelas.
12. maandumiskujundit tehakse reeglina VASAKULE (põhjus sama mis eelmiselgi)
13. maandudes me EI JOOKSE maapinnaga kaasa, vaid püüame jääda rahulikuks (oluline risk kepsudele ja kodaratele:p)
14. maandudes me sihime hoolega igasugu 'objektidest' eemale (katused, puud, autod, lennukid jm. eksitav kraam) ja püüame ka seda, et mõnele inimesele pähe ei kukuks ;)
15. maandumine läheb poolpiduris, kui maa juba 'paistab' siis täislauglemises, alles finaalis (2-3m) tuleb täispidurisse tõmmata. (oluline näitaja on see, et sa tõesti NÄED juba maad - lilli ja rohukõrsi ja pealtvaatajate hirmunud nägusid ;) )
16. kui kõik hästi läheb, siis saab veel 2 korda hüpata/maanduda :p
Niisiis, teoorias.
1. vari selga ja saada veel viimased instruktsioonid. Maa peal. Lennukis on selleks juba liiga hilja.
2. lennuki ninast me mööda ei kõnni, suht ohtlik koht, eriti kui mootor peaks parasjagu käima. (a sama moodi me ei kõnni hobusel seljatagant mööda, sama ohtlik koht, kuigi mootorit pole ollagi)
3. lennukis tuleb kogu aeg vaadata et kuskile kinni ei jääks aga samas vaikselt paigal istuda (minu meelest tähendab 'pidevalt vaatamine' umbes tuuleveski tiiba tegevuse sarnast liikumist!)
4. käsu peale tuleb meduus kotsit välja sikutada ja kõvasti peos hoida, et ta laiali minna ei otsustaks (eluliselt tähtis nii enda kui ka teiste inimeste seisukohast!)
5. lennuki ukse juurde kakerdada (tõenäoliselt kuidagi selg ees vms. lisaks vt. p. 3 tuuleveskite kohta)
6. kui korra oled juba öelnud, et oled valmis minema, siis tuleb ka minna, mitte poolelt teelt lannukisse tagasi hüpata (oluliselt suur võimalus lennukisolijate käest peksa saada!)
7. käsu "MINE" peale tuleb hüpata kõrvale ja vaadata üles (muude tehniliselt oluliste parameetrite kõrval ka see boonus, et siis sa näed kui sulle ntks kirves järgi visatakse uksel tehtud nõmeduste eest :p )
8. loed 500ni. Noh peaaegu. St 5 sec jooksul PEAB VARI AVANEMA. Kui ei avane siis on jama ja muud protseduurid ("avaline otseduur" varju mitteavanemisel on varuvarju avamine)
9. avanenud varju all proovida pöördeid vasakule ja paremale, võib ka muid trikka teha (Djuuk soovitas seal kõrgel fleeri proovida, et "mitte midagi ei juhtu, tegelikult juhtub küll aga see 'midagi' on ohutu!")
10. oodata rahulikult maapinda (kõrgusemõõtja on väga kasulik asi - sealt pealt näeb ~meetri täpsusega kõrgust. maandumisel on see hästi oluline)
11. õhus pööratakse reeglina PAREMALE, noh, kirjutamata reegel. Et kokku ei põrkaks. põrked on ainult jamaks kaelas.
12. maandumiskujundit tehakse reeglina VASAKULE (põhjus sama mis eelmiselgi)
13. maandudes me EI JOOKSE maapinnaga kaasa, vaid püüame jääda rahulikuks (oluline risk kepsudele ja kodaratele:p)
14. maandudes me sihime hoolega igasugu 'objektidest' eemale (katused, puud, autod, lennukid jm. eksitav kraam) ja püüame ka seda, et mõnele inimesele pähe ei kukuks ;)
15. maandumine läheb poolpiduris, kui maa juba 'paistab' siis täislauglemises, alles finaalis (2-3m) tuleb täispidurisse tõmmata. (oluline näitaja on see, et sa tõesti NÄED juba maad - lilli ja rohukõrsi ja pealtvaatajate hirmunud nägusid ;) )
16. kui kõik hästi läheb, siis saab veel 2 korda hüpata/maanduda :p
esmaspäev, 6. juuni 2005
"No seda need kured siin kevadel tiirutasid" ja "Te olete nagu kaks tuppa lasknud kassi" on kõige ilmekamad nädalavahetuse iseloomustajad. Ja siis veel see, et piiga andis oma mängukassi mulle tööle kaasa. Ja nõudis, et ma talle "Puiestee-plaadi" mängima paneks, noh, et kui ma teda kell 6 lasteaia värava taha ootama ei vii ;) Ja ta on kangesti armukade. Et tuleb mingine kellega temea peab oma emmet jagama hakkama. MA ei tea mida teha. Ma ei tea, kuidas teda ära lepitada. Noh, peale kassi. Aga kass oli lõpuks viidud selle piirini, kus ta paljalt lapse hääle peale kräunatas ja toast välja jooksis. Tema jaoks sai sel nädalavahetusel füüsilist lähedust liiga palju, kuigi ta pidada täielik süle-elukas olema.
reede, 3. juuni 2005
* * * *
Ma korraks lootsin vaid et nii kõik jääb
kuid lootus luhtus
kui vajuvad ja tõusvad jäised mäed
torm saabus, vaikus kustus
Ma ootasin et ootus lõpeks vaid
kuid asjata see kõik
ning sumedasse suveöösse mõtted jäid
kuid lootus luhtus
kui vajuvad ja tõusvad jäised mäed
torm saabus, vaikus kustus
Ma ootasin et ootus lõpeks vaid
kuid asjata see kõik
ning sumedasse suveöösse mõtted jäid
I think I....
Mnjahh. "Ma mõtlesin, et te siin voodis magate," teatas piiga usalduslikult, kui teda homikul riidesse aitasin (loe: panin). Seda mida vanemad asjast arvavad (arvasid) ma veel ei tea. Ehk ei arvanudki midagi. Õhtul jõudsime kella 10-keerus ja hommikul lahkusime 6-ajal, nii et.... Ega neil erilist võimalust midagi arvata ei olnudki ju.
neljapäev, 2. juuni 2005
Real thing, you make my.... whatever sing
Niisiis. Et rääkisin õhtul emaga. Kaks tundi võtsin hoogu et küsida. Et noh, et kas ma võin õhtuks külalise kutsuda (Mis külalisi? küsis ema vastu). Et noh, õhtuks, kohe päris õhtuks??? (Kas kohe ööseks või???) No ta kora vaatas otsa ja ütles, et "No eks sa kutsu!" ja teema lõpetatud. Kõik. Finito, nagu öeldakse. Isegi ilma igasuguste pool-kahemõtteliste pilkude ja norimisteta. Kuidagi, kergem hakkas. Ja raskem ka. Et noh, ju nad siis on seda juba ammu ilma oodanud ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)