Teenindajate ühiskond

Pilt 1
Bussis. Hommikul siseneb noor naine 1,5-2-aastane laps süles. Buss on täis, istekohad on hõivanud 25-35-aastased noormehed. Noor naine ohkab väsinult ja seisab vapralt. Noored mehed teevad nii eesti- kui ka venekeelsete märkuste peale näo, et ei saa aru. Et ei näe ja ei saa aru, et see laps oma jala peal seismiseks bussis on veel väike, liiati tallatakse ta ära ja teda terve tee teise linna otsa süles hoida on ränkraske. Lõpuks mõne kaassõitja pahandamise peale siis keegi tõuseb, vastumeelselt. Just nimelt MÕNE, sest enamus inimesi ei tee mitte inimese muret nägemagi.

Pilt 2
Noor naine 2-aastase lapsega siseneb bussi. Istekohad on kõik hõivatud. Üks vanem, silmnähtavalt liikumisraskustega daam teeb noorele, arvata nii 20-aastasele naisele märkuse, et lastagu lapsega naine istuma. "Pähh! Mis see minu asi on, et ei jaksa seista! Sõitku autoga, kui bussis seista ei jaksa!"

Selliseid situatsioone on küllap igaüks kogenud. Tänases Päevalehes kurdab kodanik Mustimets, et kodanikud (=riik) küll maksavad politseili turvalisuse teenuse osutamise eest ja linnavõimule valitsemisteenuse osutamise eest, aga nad ei saa oma raha eest seda, mida vaja. Nimelt turvalisust ja valitsemist. Selle peale tekkis minul tõrge. Me tarbine tervishoiu teenust, turvalisuseteenust, valitsemiseteenust, pangateenust, transporditeenust.... Me ostame teenindajalt teenust. Mitte me ise ei vastuta oma tervise eest vaid me ostame kellegi käest tervist sisse. Me ei ela oma ümbruskonda turvaliseks, vaid me ostame turvalisust kellegi käest sisse. Ja nii edasi. Aga kas meie, inimesed kollektiivselt ja kollektiivina ühiskonna teenust osutame? Tõsi, keegi ei osta meie käest ühiskonnateenust....
Politsei ei saa algatada uurimist, kui pole fikseeritud kaebust. Antud juhul siis, et 'mina nägin, kell 19:19 sõitis punane audi numbrimärgiga 111 AAA Trepi tänavat mööda'. Ja alles siis saab politsei reageerida. Politseijuhtidel on õigus, et igale tänavanurgale ei saa panna kordnikku kiirust mõõtma ja korda pidama. Küll aga saab see ühiskond, mille teenust me ei osuta anda igast rikkumisest teada, anda seaduste e. kokkulepete eirajatele selgelt mõista, et kokkulepete eiramine ei ole soovitud käitumine.

Sama lugu valitseb meil ka ju ühistranspordis. Mina, kodanik ja 'transporditeenuse ostja' lasen endale osutada teenust ja kurdan, kui kvaliteet pole see mis mulle meeldiks. Selle asemel, et teha midagi ära selle heaks, et teenuse osutajat aidata. Näiteks naeratada bussijuhile, tervitada viisakalt kontrolöri (selle asemel, et mossis näoga põrnitseda), pakkuda endast väetimatele istet ja ka kutsuda korrale üleannetuid noori. Jah, meie, täiskasvanute KO-HUS-TUS on selgitada kasvavale põlvkonnale viisaka käitumise vajadust ja reegleid. Et neist ei kasvaks selliseid, kes ei mõista tere öelda, daamiga viisakalt rääkida ja avalikus kohas korrektselt käituda. Me peame osutama ühiskonna teenust, kuigi keegi pole meilt seda tellinud ja keegi selle eest ei maksa. Lihtsalt selleks, et oma elukeskkonda turvalisemaks ja päikselisemaks muuta.