Raske lapsepõlv

Tegelikult me olime õega väga lähedased. Ainult viimsel ajal olen hakanud järjest rohkem temaga kohtumisi vältima. Ma ei tea miks. Kas sellepärast, et temal on 'õnnelik pereelu' või on sel mingi muu põhjus. Igatahes.... Nädalavahetusel käisin seal sünnipäeval. Et ikkagi õel 36 ja tema tütrel 5. Ja kutsutud ja .... minu oma tütar oleks kindlasti väga õnnetu, kui emmet kaasas ei ole.... Kuidagi sujuvalt juhtus jälle nii, et minul niiku8inii midagi tarka teha ei ole, vaadaku ma parem laste järgi. Mitte et keegi ütleks, aga.... tunne on selline. Keegi räägib kellegi teisega, kolmas vaatab pealt, neljas räägib viiendaga ja ... mina istun ja tunnen end üleliigsena. Et pole mul mingit ametisaavutust ega eraelulist saavutust ette näidata, pole mul meest kaasas, kelle kõrval end natukenegi vajalikuna tunda, isegi suurt kõhtu pole ettenäidata, kuigi aegajalt tabad kahtlustavat piidlemist.... Ainult hullemaks tegi asjaolu see, et ma ei võta meie kahe kolme last võrdsetena. Ma tõesti hindan ja armastan oma õe tütart, kes on just selline nagu minu arusaamist mööda üks laps olema peaks - ulakas, hulljulge, vallatu, iseseisev... Oma tütar tekitab pigem ebamugavust, tundub tüütu ja saamatu. Õe poeg aga.... tema pole mulle omale kunagi eriliselt meeldinud. Ma tean, et nii on vale tunda ja arvata, aga ma ei saa selle vastu, kohe kuidagi ei saa. Ja se tekitab seltskonnas veel omakorda barjääri, sest nad kõik on temast nii sissevõetud, ainult mina pean tüdrukuid paremateks ....