Lahkudes oli tunne et lähen hulluks. Noh, et ikkagi nii pikalt pole lootustki näha ja.... Nädal aega elasin nagu kotis. Et kurbus matab hinge ja üksindus närib. Järgmise nädalavahetuse nutsin patja. Et kõigil on keegi, ainult mina pean üksinda olema. Edasi läks lihtsamaks. Et enam ei olnud kurb ega valus. Otsustasin,e t enne ei helista, kui tema ise kontakti ei võta. Korra oli vaja helistada ja .... ta oli rõõmus, rõõmsa häälega ja mul oli hea meel, et ma tal veel meeles olen. Eile õhtul voodi heites mõtlesin, et enam polegi kurb, et ma olen harjunud üksindusega ja tegelikult on peaaegu ükskõik, kas on kuskil keegi üksik veel või ei. Ja siis õhtul hilja ta helistas. Et kuidas läheb. Rääkis pikemalt. Ja peale seda enam und ei tulnud. Nii kurb ja kõle tunne oli üksinda. Et ikkagi ei saa ise ja omapead õnnelik oldud. Nõrk!
Aga õnnetuks teeb see ikkagi, eriti õhtuti. Et nõrk oled. Või õigemini, et ei ole kedagi kelle nimel pingutada naiseks olemisega.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar