Niisiis. Läbi linna trammile vantsides jäi silma vaateaken käsitsi valmistatud shokolaadikommidega ja .... no ma imetlesin neid mitu pikka minutit ja astusin edasi, et ei mina küll neid ei osta ;) Järgmisse poodi, mis teele jäi lihtsalt PIDIN juba sisse astuma ;) Sinna, mis on Saia Käigus. Jõle muhedad noored inimesed olid seal müümas kusjuures. Valisin välja, et mida ma soovin ja lasin karpi panna. Okei. Kui mulle hind öeldi, hakkasin naerma. Et noh, et 'nii palju siis või?' ja noormees küsis, et palju ma mõtlesin et on. Mina tunnistasin puhtsüdamlikult, et ega ma enne hinda ei vadanudki, mille peale tema tegi mitmetähendusliku 'O-hoooo!' Aga rahast mul tegelt kahju ei olnud. Et oleks mingid virinad mutid olnud, siis oleks, aga nüüd ei olnud. Et miks ma ei peaks aktiivseid ja hakkajaid noori inimesi toetama nende äris ;)

Tegelikult käisin ranget riigiametnikku mängimas enne ja lihtsalt nautisin kiiret töö lõpetamist ;)

Hiljem: Noh, tegelt olid need kommid ikkagi jõle head, eriti see, millele oli mandel peale istutatud. Et noh täiesti oma üüratut hinda väärt ja suu on nüüd veel pikka aega shokolaadimaitseline.

ELaK hooaja avaürituselt

Noh jahh. Kui reedel päeval oli mõnus kihelus õlgades, et läheks ja hüppaks õige, siis õhtul asendus see meeletu paanilise hirmuga, mis oli veel mitu korda hullem, kui enne teist hüpet lennukisse minnes. Kui ma mitte istund poleks, oleks vist küll kolksuga pikali kukkunud. Ja noh, et selline tunne, et issand kui ohtlik see värk on, mina küll ...... Noh, suti hiljem oli emotsioon, et issand kui ohtlik, mina kindlasti...! Ja pärast oli lihtsalt pisut purjus tunne. Poole liitri kraani vee joomine põhjustab tugevaid kõrvalnähtusid, nagu siis selgeks sai;)

Igatahes ootan kannatamatult hooaja algust. Et saaks ometi kord linnast välja. Et oleks koht kuhu minna vastikute igavate õhtute eest, kui vaatad igatsedes aknast välja ja tunned, kuidas kevad veres keeb. Ei, elu on ikka s*taks ilus ja huvitav :)

Kevad käes

Et ELaK alustab korralist tegevust ja minul õlad sügelevad, et tahaks HÜ-PA-MAAA! Ja öösiti näen oma kallimat unes. Ja iga kord ärkan pettumusega, et ta ei tee must väljagi. Unes. Piiga paraneb. Päike paistab ja lumi näitab harvu sulamismärke. Ja linnud laulavad juba.

Ja mina käin ringi näoga, nagu oleks keegi peitliga naeratuse sinna uuristanud ja unistan kevadest, hüppamisest ja oma kallimast. NAgu ma talle ise ütlesin - kui lumi maast läinud, siis ei hoia mind enam miski linnas nädalavahetustel kinni.

Murphy seaduste teisendid

1. Kui teil on tööl kiire aeg tulemas, siis ootate seda käed rüpes - küll ta ükskord kätte jõuab.
2. Kui teil on tööl kiire aeg kätte jõudnud, hakkate end uimaselt liigutama - aega on!
3. Kui teil on tööl väga kiireks läinud ja rabate päevad-öd, siis otustab teie kallis laps lumehanges pikutada ja kopsupõletiku saada. Tööd aga peate rabama ÖÖSITI ja päeval juturaamatuid kõva häälega lugema.

Kusjuures, ma ei saa aru, kas 'laste tegevuse mitte suunaminie õppetööst vabal ajal' peab tõesti sisaldama lumehnages pikutamise lubamist??? Piiga igatahes on kurgust haige, köhib ja on üle 39-kraadiga palavikus. Ja ülemus ütles mürgiselt, et ega töö tuleb ikka ära teha. Nagu ma oleks ise oma lapse alasti lumehnage 'jahtuma' pistnud, et ei peaks tööd tegema.

*moss-moss*

Śinisilm kurdab , et iga korraga titega arstil käies aheneb tema menüü mingi meeldiva asja osas. No mai tea. Eks arste ole igasuguseid ja eks igaüks neist räägib ja on oma moodi. Mina olen tervelt 2 korda saanud arstilt oma lapse mõrvasüüdistust kuulda. Et mina olevat süüdi, kui mu laps nüüd _kohe_ ära sureb selle kätte, mis ma talle andsin. 1. korral toimus mõrvakatse kaeratummiga (krt, miljonid inimesed on selle peal üles kasvanud ja minu oma annab kohe otsad??) ja 2. korral andsin väikelapsele palaviku alandamiseks aspiriini (kes kujutas aastal 1980 ette laste kasvatamist ILMA aspiriinita??)

Praegu ei suuda enam ükski arst mind (ptüi-ptüi-ptüi üle vasema õla!) endast välja viia oma mõrvakatsejuttudega. Ja seda seiukohta olen kah kuskilt kuulnud, et kui laps on selle osas allergiline, mis ema sööb, siis ongi tegelikult allergiline hoopis ema mitte laps. Selline segane ja segadusttekitav jutt siis seekord.

Hea kallis koht tunniseks uinakuks

Noh. Asi sai alguse pea kaks (2!!) kuud tagasi, kui kalliga viimati kohtusime. Et tema olla ostnud piletid meile, Chris Rea kontserdile. Eilsele kontserdile. Vähemalt oli kindel kuupäev teada, et millal ma oma kallimat kindlasti näen, kui vahepeal ei trehva ;)

Olgu. Ma saan muidugi aru, et tööpäeval ei saa kontsert mõjuvbatel põhjustel alate ntks. kell 15.00, aga algus kell 20.00 on kõige ebasobivam aeg, vähemalt minu jaoks. Sest umbes poole üheksast veerand kümneni on nö. 'surnud punkt' kui tuleb lihtsalt jõuga silmi lahti hoida, kui midagi tarka teha ei ole. Ja kontserdil sa ei tee midagi, istud lihtsalt ja kuulad ja oled. Ja kui sul on juhtumisi mingi nõme külma-õhu puhur seljataga, siis kas külmetad või poed oma saatjale hästi ligi ja siis tuleb uni nagu naksti kohale. Niisiis. Inimene maksis üle 600 krooni selle eest, et mina saaksin tunnikese tukastada hea muusika saatel. Aga muusika oli tõesti seda tukastamist väärt ja kontserdi kolmandale kolmandikule sai ka juba täielikult kaasa elatud:)

Ainus kurb asi oli tänane hommik, kui teravalt lõikas teadmine, et täna õhtul olen ma jälle üksi. Ja seda, millal me jälle kokku peaks saama, teab ainult tuul.

Jälle üks NENDESt päevadest.... Ei , ikka nendest TEISTEST päevadest ;)

... kui öösel vähkred ja püüad mugavamat asendit leida. Kui ärkad enne koitu ja tunned et KÕIK siin ilmas on hästi. No kasvõi hetkeks vaid, aga hästi, mis sest et ebamugav on. Üks nendest päevadest, kui koidu ajal uuesti uinumisest ei tule midagi välja, sest keegi su kõrval arvab (nagu sa isegi) et selline võrratu koidueelne aeg ei ole mõldud puhkamiseks ja unenägude vaatamiseks. Üks hommik, mille võtad vastu tihedalt oma kallima kaisus ja 'magamisest näed ainult und'. Üks võrratu hommik, kui suigatad veel korraks, et 'viimast võtta' ja tead, et kaks sinu kõige kallimat on sinuga koos :)

Sellist hommikut ei taha küll mitte millegi vastu vahetada. Või kui, siis ainult ühe sumeda sooja öö vastu. Sellise öö, millel lõppu ei näi olevatki ja sa tead kindlalt, et järgmine päev on ka Sinu ja Tema päralt ja kuhugi ei ole kiiret...

Jälle üks nendest TEISTEST päevadest, kui istud tööl ja ootad kannatamatult õhtut. :)

Õppimine on muidugi vajalik aga peab toimuma nii, et õpilasel oleks mugav?!

Nojahh. Eile õhtul ETV-s (ajapeegel või mis iganes saade see on pühapäeviti AK ja spordisaate vahel) võtsid sõna õpilased. Selle kohta, et vene koolis ei saa eesti keelt eesti keeles õppida, sest raamatud lähevad liiga paksuks. Ja üleüldse olevat nii, et kui mingit ainet võõrkeeles õppida, siis see on liiga koormav. Mai tea, kardavad vist targaks saada. Kusjuures seda juttu ei rääkinud ainult vene noored vaid ka mingi eestlane noomrees. Et eesti keelt ei saa eesti keeles õppida.

No esimene küsimus on muidugi see, et mis keeles see eesti noormees siis eesti keelt õpib? Vene keeles või inglise keeles või mõnes teises 'rahvaste vahelise suhtlemise keeles'??

Teine küsimus on see, et kuidas siis vene keelt täiesti venekeelsete õpikute järgi õpetatakse eesti koolides?? Meil olid küll keskas venekeele õpikud täiesti umb-venekeelsed. Heal juhul oli vaik sõnu ilma tõlketa jutu lõpus ära toodud, aga see oli ka kõik ja vene luuletajate luuletused tuli ka kõik vene keeles selgeks õppida! Noh ja siis teisest küljest inglise keelt tohib ainult inglise keeles õppida ja saksa ja prantsuse ja rootsi keelt aga eesti keelt mitte?

Kolmas küsimus, mida ka saates puudutati, oli see, et kui õpiku lõpus oleks sõnaraamat, siis läheksid õpikud 'väga paksuks'. Et kas nad arvavad tõesti, et ülikoolis on õpimiseks sellised õhukesed, broshüüri mõõtu õpikud? (Tohveri "Biokeemia" oli küll tubli 15 cm paks mdks!)

Neljas küsimus on veel see, et kuidas siis inglise keele õppimine on vaatamata selle õpetamise vormile huvitav õppida ja seda tahavad kõik teha, samas kui eesti keele õppimine on vaatamata selle õpetamise vormile täiesti vastuvõetamatu, ebahuvitav ja vastik.

Ühesõnaga ma peaks siis haridusameti ja THMi kohtusse kaebama, sest mina pidin küll esiteks eesti keeles õppima, kusjuures enamusi aineid. Siis lisaks veel see, et saksa keel oli mul saksa keeles, õpetaja oli 'umbkeelne sakslane' ja lisks pidin geograafiat saksa keeles õppima. Ja kõige tipuks - keegi ei küsinud, et kuidas siis vene keele õppimisega on lood, et kas mulle meeldib 'umb-venekeelne' ukrainlanna õpetajana ja et äkki on mulle vene keele vene keeles õppimine koormav.

Lõpetuseks nii palju, et igal aastal käivad inimesed välja tuhandeid kroone keelekursustel, kus õppimine toimubki õpitavas keeles, justkui 'keelekümbluse meetodil' või nii.

Olen ma haavatav või mitte?

Viimasel ajal on vapustanud tapmised. Lihtsalt julmad, mõttetud, ülbed, egoistlikud mõrvad.

Olgu,ma saan aru, et psühholoog räägib oma ametialasest vaatevinklist, et miks mõrvar just selle või teise omale ohvriks valis. Olgu peale, et psühholoog ütleb, et ohver andis signaali, et ta on haavatav. Olgu. Aga kas mõni psühholoog ei võiks anda teada, kuidas siis anda signaali 'ma ei ole haavatav!'? Kuidas näeb see haavatavuse signaali saatmine välja? Vaevalt et mõni karjub tänaval, et laske mind maha, ma kardan, et te seda teete! Vaevalt, eks. Külap ta neratas pisut mõne oma mõtte peale, mis paistis mõrtsukale kuidagi solvav või ähvardav. Võibolla naeris liiga kõvasti, kui telefoniga rääkis tänaval. Võibolla komistas äärekivil, libastus ja naeris selle peale. Naeris sillerdavat kevadenaeru, mis läks ühele niimoodi hinge, et ta võtis relva .....

Ma tegelikult saan aru inimesest, kellele tuleb pähe mõte tappa. Ma saan aru ja aktsepteerin, et on olemas inimesi, kellel on selliste soovidega lapsed. Aga ma ei saa aru, et inimene mõtleb, et tapaks kellegi ja siis TEEBKI SEDA!! Ma ei saa aru inimestest, kellel on kodus relv nii, et nende lapsed saavadki oma soovi teoks teha!!!

Aga mina tahan elada! Mina tahan naerda ja laulda ja õnnelik olla. Ma ei taha, et mind selle eest ära tapetaks ja minu laps päris orvuks jääks!

Milline seadus?!

Niisiis, nagu teada on koostamisel uus lastekaitse seadus, kus on muuhulgas kirjas, et last ei tohi karistada alandaval viisil ( koduarest ja nurkapanek on alandavad!), rääkimata siis sigaduste eest naha peale andmisest ja siis veel see, et last ei tohi sundida sööma-neelama talle vastikuid asju. Samas on lapsevanemal kohustus last kasvatada, harida, teda vajadusel ravida jne. SEADUSLIK kohustus, moraalsest rääkimata. Kui laps kuskil avalikus kohas sigadusega hakkama saab või seadust rikub (joob viina, suitsetab, varastab), siis karistatakse vanemat, et ta ei ole olnud pädev. Kui last ei ravita, siis karistatakse vanemat kuritahtliku hoolimatuse eest. Kui laps teeb koolist poppi, karistatakse jällegi vanemat.

Kus on siin loogika?? Laps ütleb, et neelatav rohi on vastik ja seadus toetab last ning karistab vanemat nii rohu andmise kui ka ravimata jätmise eest?? Alles oli, kus 17-aastane nooruk lihtsalt leidis, et tema tahaks mõne ilusa tüdruku ära tappa ja tegigi seda. Lihtsalt võttis relva ja lasi neiu maha. Ja meie seisame laste karistamatuse eest???? Tean juhtu, kus poiss sõitis klassiõe vanemad surnuks ja ta ei saanud isegi mitte riielda selle eest, kuna isa oli mõjuvõimas tegelane vallas, siis mätsiti kõik kinni japoisil on õigust ülegi mõnitada tüdrukut selle pärast, et too vanaemaga elab ja kehvalt riides käib ja et ta vanemad nii viletsa autoga sõitsid kui veel elus olid.

Ma olen nõus, et vägivald peab olema karistatav. Nii täiskasvanute kui ka laste suhtes, nii meeste kui ka naiste suhtes. Aga õiglase karistuse peab saama igaüks, kes keelust üle astub, olgu tegemist siis ema rahakotist raha näpamisega, õelt kommi ära võtmisega või inimese tapmisega. Ja karistada tuleb ka ropendamist, mis on ka üks vägivalla liike.

Kuidas vigastus haigla e. hommikused liiklusuudised

Mõjuvatel põhjustel kuulen igal hommikul Eesti Raadio liiklusuudiseid kell 6:55. Muidugi hea ja asjalik ja puha, aga.... Iga jumala päev kuuled kuidas mõni õnnetuses kannatanu viidi vigastustega haiglaravile või veel hullem - vigastustega haiglasse. Et kas meil Eestis enam vigastamata haiglaid ei olegi ja kas haiglaravi ei võiks olla kuidagi ..... ilma vigastusteta organiseeritud?? Või (oh üllatust küll?) on tegemist hoopis vigastatud kannatanutega, kes haiglasse ravile viidi?? Mine sa võta kinni.

Et millal me jõuame niikaugele, et inimesed (ja loomad) saavad vigastusi, mitte aga raviteenust osutavad hooned ja et vigastatute transport toimub autoga (või lennuki või helikopteriga) aga mitte vigastustega.