Nojahh. Djuukil on igasugu põnevaid linke igasugu (kahlase väärtusega) inimeste päevamõtetele. Noh, ja siis ma täna sian teada sellise tõsiasja, et armastuse pärast abiellumine on täiesti vale asi. Et armastusabielu läheb igal juhul lõhki. Et abielluda tuleb ainult jumala teenimise eesmärgil. No teate. Lisaks selelle mingi seosetu pläma armastusromaanidest. Minul küll ühegi armastusromaani (lugemise) peale mingeid 'füüsilisi tervisega seonduvaid kõrvalekaldeid' pole esinenud. No ühe korra, OK, kui ma lugesin Ristiisa, siis mingi eriti verise koha peal hakkas kergelt pööritama sees, et noh, irl pilt sel hetkel (mõelge ise, ikkagi 13-aastane neiu, kes pole veriseid stseene näind!) oleks tõenäoliselt oksele ajanud. (See vist oli selle äraraiutud hobusepeaga seoses). Ah jaa, mõned 'romaanid' on naerma ka ajanud. Miskipärast ma arvan, et tegelt mõeldi seda vahet mis on armumisel ja armastusel. Aga sellega on ka nii, et (umbes täpselt mälu järgi E. Seton-Thopsoni sõnadega): "Peale suure armuleegi jahtumisel jääb järele sõpruse soe hõõgus nii nagu peale loojangulõõsa raugemist jääb ikkagi püsima graniidi hoopis tagasihoidlikum aga ka püsivam kuma."
Ühesõnaga - kui igasugused motivvatorid kokku lugeda abiellumise 'tegelike põhjuste' osas siis .... Paluks registreeruda järjekorda! Et riiklik iibetõstmisprogramm, EV Statistikaamet (liiga vähe abielusid sõlmitakse!), kirik (koos jeesus kristuse teenimisega) ... Veel keegi avadlab soovi?? Kas tõmmatakse liisku või on mõni parem järjekorra loomise soovitus??
teisipäev, 31. mai 2005
esmaspäev, 30. mai 2005
Oskused
Niisiis, mida ma oskan??
Trükkida, kiirusega umbes 200 tähemärki minutis (on aeglasemaid aga ka kiiremaid trükkijaid)
Pimekirja (aeglasemalt kui tavaline trükkimine)
Säilitsprogramme koostada (no ma arvan, vähemalt ma tean,m ida nad peaksid sisaldama)
PLASi peaaegu et peast
EL direktiive ja otsuseid, niipalju kui need puudutavad veise- ja hobusekasvatust
"Muud oskuse":
Kaevata, labidaga
Puid lõhkuda (kirve kaasabil)
Hobust saduldada ja hädapärast ratsutada
Hädapärast puussepatööd
Vanu "Vasara" lukke õlitada ja samsse konfiguratsiooni tagasi viia, mis nad enne minu lammutamist olid
Hädapärast nõeluda
Kududa
Süüa teha, nii palju kui kodus vaja
Karjuda (selles olen ma kohe ERITI osav! :p )
Ujuda oskan
Hädapärast autot juhtida (lube mul pole!)
Nuge teritada (samas tera 'lõigata' ma ei oska)
Lehma lüpsta (ainult masinaga!)
Heina hanguda
Püssist lasta (sihitavale pihta saamisega on kõvasti probleeme!)
Joonistada (natuke)
Laulda (aga viisi väga hästi ei pea)
Kitarri mängida (seda ma vist enam eriti ei oska ka)
Targutada (mul on haruldane kollektsioon teadmissi infoagentuurist Naised Tööl Rääkisid)
Aega viita (see vist on suurim oskus üleüldse)
Elektripirne vahetada lambis
Niisiis. Väga osav inimene eks, ma oskan nii paljut, millest pole mitte kõige väiksematki kasu tegelikult ;)
St oskusi on kindlasti veelgi, selliseid, mis mul lihtsalt korraga meelde ei tule ;)
Trükkida, kiirusega umbes 200 tähemärki minutis (on aeglasemaid aga ka kiiremaid trükkijaid)
Pimekirja (aeglasemalt kui tavaline trükkimine)
Säilitsprogramme koostada (no ma arvan, vähemalt ma tean,m ida nad peaksid sisaldama)
PLASi peaaegu et peast
EL direktiive ja otsuseid, niipalju kui need puudutavad veise- ja hobusekasvatust
"Muud oskuse":
Kaevata, labidaga
Puid lõhkuda (kirve kaasabil)
Hobust saduldada ja hädapärast ratsutada
Hädapärast puussepatööd
Vanu "Vasara" lukke õlitada ja samsse konfiguratsiooni tagasi viia, mis nad enne minu lammutamist olid
Hädapärast nõeluda
Kududa
Süüa teha, nii palju kui kodus vaja
Karjuda (selles olen ma kohe ERITI osav! :p )
Ujuda oskan
Hädapärast autot juhtida (lube mul pole!)
Nuge teritada (samas tera 'lõigata' ma ei oska)
Lehma lüpsta (ainult masinaga!)
Heina hanguda
Püssist lasta (sihitavale pihta saamisega on kõvasti probleeme!)
Joonistada (natuke)
Laulda (aga viisi väga hästi ei pea)
Kitarri mängida (seda ma vist enam eriti ei oska ka)
Targutada (mul on haruldane kollektsioon teadmissi infoagentuurist Naised Tööl Rääkisid)
Aega viita (see vist on suurim oskus üleüldse)
Elektripirne vahetada lambis
Niisiis. Väga osav inimene eks, ma oskan nii paljut, millest pole mitte kõige väiksematki kasu tegelikult ;)
St oskusi on kindlasti veelgi, selliseid, mis mul lihtsalt korraga meelde ei tule ;)
Tigedus kuubis
Mis mõte on tööl käimisega pingutada. Et noh et ma ei võta haiguslehte, kui laps reedel haigeks jääb (ok, neljaba õhtul). Istun temaga 3 päeva kodus ja esmaspäeval viin ta lasteaeda ning ise kobin tööle. Täna ülemus nii 'armsasti' küsis, et "Kas su laps ei olnudki haige või??". No tere tali. Ma ei ole kunagi, M I T T E K U N A G I selle taha pugenud, et "ma ei saa tööle tulla, mul on laps haige" Et vedeled kodus aga väidad, et laps on haige. Mis mõte peaks mul olema niimoodi teha?! Edaspidi hakkan 'viisakalt' asju ajama ja võtan iga palavikukese peale haiguslehe. Enam KUNAGI ei hakka ma selle pärast põdema, et kui ma 'mustalt' teda ravin, siis pudun töölt 1 päeva, kui aga 'ametlikult' siis nädal aega vähemalt. Ja katsugu keegi seda mulle ette heita! Kurat. Ma oleks praegu Pärnus. Täna ja vblla veel ülehommegi. Et tuleks alleks selleks ajaks tagasi, kui on vaja arstile nägu minna näitama. Järgmine kord teen just nii ja ei kuidagi teisiti :(
/moss-moss nõmedate inimeste peale!/
/moss-moss nõmedate inimeste peale!/
Lääne.... Eih, ikka Lõunarindel ...
Laupäevane Pärnusse sõitmine jäi ära. Kui plaanid valmis teaha, siis nad ikka ja alati ka untsu lähevad. Mis parata. Vblla oligi parem, et ei läinud. Kole nutune lahkuminek hirmutab mind ikka veel.
Pühapa piigaga metsas kõndides uurisin talt nii ääri-veeri, et "mis sa arvaks, kui emme leiaks kellegi, kes oleks talle sama kallis kui sinagi ja temaga koos elama hakkaks?? Kas sa kade ka oleksid??". Peale esimest ehmatust (Kas me hakkame siis VIIEKESI siin elama?!?) oli ta igati rõõmus ja nõus. Ütles, et kolmekesi oleks hea küll elada. Ma üritasin veel uurida, et kes see 'kolmas' olema peaks, et ntks vanaema või Eva-Kadri või .... Tema teatas, et tema tahaks Antiga kolmekesi elada ;) Ma küll püüdsin nõrgalt vastu vaielda,e t ei Antiga ei saa. Et ma võin kedagi teist proovida, aga noh, eks tal ole ka raske orienteeruda ses nimederägastikus, mis kõik emme jutust läbi vilksatab. Aga tema suhtumine iseenesest oli ikkagi positiivne. Ja mina rõõmustasin.
Õhtul oli jälle tagasihoidlik kahetunnine kõne. Ma vist ei ole kellegagi kunagi nii palju telefoniga rääkinud. Mitte kunagi! Samas ma vist tean temast ka rohkem kui ma kunagi kellestki üldse teadnud olen. Võibolla et oma õest ma teadsin kunagi nii palju, aga enam mitte. Temal on nüüd mees ja pesakond lapsi + kuri ämm, kellega suhelda. Aga Temast ma tean. Et meil on suhteliselt sarnane muusikamaitse, meil on suhteliselt sarnane ellusuhtumine ja põhimõtted vist ka. Nii palju kui neid mul üldse viimasel ajal on. Naljakas mõeldagi, et kunagi ma põdesin selle pärast, et noormees oli must 'tervelt kaks aastat noorem'. Nüüd ma püüan 7-aastasest vahest mitte numbrit teha. Temaga oleks täiesti võimalik koos elada isegi, noh telefonivestluste põhjal. Eks tegelik elu ole midagi muud. Ta juba kommenteeris, et ema poolt on mul oodata kirjalikku kaastundeavaldust, samuti tema töölt negatiivset iseloomustust. Aga eks minu kohta tuleks samamoodi kaastundeavaldusi ja negatiivseid iseloomustusi. Et nii ja naasugune, ei hoia korda ja on lohakas ning nigunii lööb litsi kuskil, kui silma all pole, eksju. I
nimesed näevad mida tahavad. Ja tahavad mida näevad ;)
Pühapa piigaga metsas kõndides uurisin talt nii ääri-veeri, et "mis sa arvaks, kui emme leiaks kellegi, kes oleks talle sama kallis kui sinagi ja temaga koos elama hakkaks?? Kas sa kade ka oleksid??". Peale esimest ehmatust (Kas me hakkame siis VIIEKESI siin elama?!?) oli ta igati rõõmus ja nõus. Ütles, et kolmekesi oleks hea küll elada. Ma üritasin veel uurida, et kes see 'kolmas' olema peaks, et ntks vanaema või Eva-Kadri või .... Tema teatas, et tema tahaks Antiga kolmekesi elada ;) Ma küll püüdsin nõrgalt vastu vaielda,e t ei Antiga ei saa. Et ma võin kedagi teist proovida, aga noh, eks tal ole ka raske orienteeruda ses nimederägastikus, mis kõik emme jutust läbi vilksatab. Aga tema suhtumine iseenesest oli ikkagi positiivne. Ja mina rõõmustasin.
Õhtul oli jälle tagasihoidlik kahetunnine kõne. Ma vist ei ole kellegagi kunagi nii palju telefoniga rääkinud. Mitte kunagi! Samas ma vist tean temast ka rohkem kui ma kunagi kellestki üldse teadnud olen. Võibolla et oma õest ma teadsin kunagi nii palju, aga enam mitte. Temal on nüüd mees ja pesakond lapsi + kuri ämm, kellega suhelda. Aga Temast ma tean. Et meil on suhteliselt sarnane muusikamaitse, meil on suhteliselt sarnane ellusuhtumine ja põhimõtted vist ka. Nii palju kui neid mul üldse viimasel ajal on. Naljakas mõeldagi, et kunagi ma põdesin selle pärast, et noormees oli must 'tervelt kaks aastat noorem'. Nüüd ma püüan 7-aastasest vahest mitte numbrit teha. Temaga oleks täiesti võimalik koos elada isegi, noh telefonivestluste põhjal. Eks tegelik elu ole midagi muud. Ta juba kommenteeris, et ema poolt on mul oodata kirjalikku kaastundeavaldust, samuti tema töölt negatiivset iseloomustust. Aga eks minu kohta tuleks samamoodi kaastundeavaldusi ja negatiivseid iseloomustusi. Et nii ja naasugune, ei hoia korda ja on lohakas ning nigunii lööb litsi kuskil, kui silma all pole, eksju. I
nimesed näevad mida tahavad. Ja tahavad mida näevad ;)
Muutusteta...
Tegelikult on nii, et mida lähemale kursused jõuavad, seda ebakindlamana ma end tunnen. Et tegelikult ma võin ju hoolega õppida ja puha, aga.... Lõpeks ma ikkagi kardan. St. kui Duke kardab minu exitit (miks kurat?? ma talle pähe kukkuda lihtsalt ei saa ju!) siis mina kardan maandumist. Et miks inimesed ei lenda?? Vastus - sest maandumine on kole järsk. Kahepeale saab ühe 'täis-hüppamise-hirmu' kätte.
Ja siis veel see, et kui kuu aega tagasi oli mul üsna ükskõik, siis praegu mul enam ei ole ükskõik. Et kas ma sajan süldiks või mitte. Sest on parajalt lõpetamata otsi õhus, mis ootavad sõlmimist. Ja palju ootusi ja palju kartusi ja .... Ühesõnaga emotsionaalsed pudrud ja kapsad. Ja see kõik ei soodusta just maandumishirmust üle saamist, ega ju ;)
Ja siis veel see, et kui kuu aega tagasi oli mul üsna ükskõik, siis praegu mul enam ei ole ükskõik. Et kas ma sajan süldiks või mitte. Sest on parajalt lõpetamata otsi õhus, mis ootavad sõlmimist. Ja palju ootusi ja palju kartusi ja .... Ühesõnaga emotsionaalsed pudrud ja kapsad. Ja see kõik ei soodusta just maandumishirmust üle saamist, ega ju ;)
neljapäev, 26. mai 2005
teisipäev, 24. mai 2005
Järelkaja
Niisiis. Täna oli hea järelkaja nädlavahetuse reisi kohta. Anne teatas, et (küsis enne minu käest luba, et kas nii tähtsat asja võib ikka avaldada)"Maarjal oli ju kavaler reisil kaasas!". Kui ma julgesin teatada,e t näh, teine oli solvunud, kui ta kohta 'liiga vana naiste järgi jooksmiseks' öeldi, siis teatati konkreetselt, et 'Aga ega sul ei sobigi mingite 20-aastastega jantida'. Just Selle peale ta vaeseke ju solvuski! Et tema 23-st eluaastast tehti sujuvalt 40 :p
A mutid on leilis. Et millal tantsida saab. See kes puhkuselt tuli, oli nii pahane, et miks tema midagi ei tea. Ma siis teatasin, et ise ta ei tulnd meiega kaasa. Vott. Ei ole kerge see ilmaelu meile.
Aga mina lähen ndlavahetusel Pärnusse. 90% tõenäosusega.
A mutid on leilis. Et millal tantsida saab. See kes puhkuselt tuli, oli nii pahane, et miks tema midagi ei tea. Ma siis teatasin, et ise ta ei tulnd meiega kaasa. Vott. Ei ole kerge see ilmaelu meile.
Aga mina lähen ndlavahetusel Pärnusse. 90% tõenäosusega.
esmaspäev, 23. mai 2005
Jääb Riia, mu arm....
Nagu laulis "Vennaskond".
Noh jahh. See sõit oleks võinud ju ometi kesta igavesti, eksole ju. Või noh, vähemalt NATUKENE kauem kui 2 hommikut ja üks õhtu ja kõik mis sinna vahele jäi. Ja rahvas oleks võinud ju ometi NATUKENE vähem imelikult vaadata ;)
Niisiis. Start laupäeva hommikul kell 7:00 Estonia juurest, vahepeatused Nõmmel, Keila silla juures, Halingal, Pärnus. Ja siis Läti poole teele. Kõigepealt "Automuuseum", siis "Loomaaed", Livu veepark Jurmalas, Lido keskus, Ööbimine Ühikas, Riia vanalinn, Turaida loss ja Mingid Koopad (nende kohta oli mingi ilus legend ka, aga ma pildistasin sel ajal konni)
Tema oli seal. Tuli poolel teel peale ja tagasiteel läks poolel teel uuesti maha. Ma arvasin, et peale nelja kuud ma ei tunne teda ära. Aga tundsin. Ma ei tea kas teadlikult, aga.... Selline tunne oli teda nähes, et nagu oleks keegi teibaga vastu pead lajatanud. Või siis kolmnurka - lihtsalt äkki jäi õhku väheks ja pea pööritas ja ..... Ma püüdsin kõigest hingest seda mitte välja näidata.
Me istusime ja lobisesime niisama, tema tööst ja elust üldse ja tema perest ja .... Temale meeldib rääkida, minule meeldib kuulata. Aga isegi siis, kui ainult riided kogemata kokku puutusid, võis peaaegu et kuulda, kuidas kõik särtsub ja säriseb, nagu lühises korgid, if ju duu get se point ;) Täielik paanika (minu poolt!) tekkis sel hetkel, kui ta lihtsalt mind enda vastu tõmbas ja .... no kes on midagi vähegi sarnast läbi elanud, see teab. Kes on sõrmed stepslisse pistnud teab tõenäoliselt ka, aga teda pole ilmselt siin seda lugemas ;)
Ühesõnaga - kõik läks nii kiiresti, et... Ma ei tea, mida kõigest arvata. Kas me lihtsalt unistame ühtemoodi. Sellest, et oleks Keegi kes oleks hea ja õrn ja hoiaks.... Või on see kõik päriselt. Mõlemad versioonid tunduvad ühtmoodi hulluksajavalt reaalsed. Ma tean, et ma mõtlen liiga palju. Ja siis ma püüan üldse mitte mõelda, aga see ei õnnestu.
Õhtu Riias möödus... Noh möödus nagu ta möödus - õues, eriti avalikus kohas (mida me ise väga varjatuks pidasime) trepil, täiesti süüdimatult teineteise kaelas rippudes. Ja minul kumises kogu aeg kõrvus see laul, kuidas "laterna all tänaval, vaiksel kõnniteel". Kuigi laulusõnad on vähe teisiti. Sest latern särast tõesti peakohal ;) Et noh, kellelgi möödujal kogemata midagi nägemata ei jääks. Ja õhtu lõppes temapoolse veenmisega, et tema tahab minuga magada ja minupoolse veenmisega, et kõik on tore ja puha, aga üheöösuhet ma ei taha. No temaga ei taha, aga seda et viga on selles ütlesin alles järgmisel päeval. Et ta meeldib liiga palju. Ja tema naeris. Et see olevat üldse esimene kord kui keegi ütleb et ta meeldib talle ja et veel 'liiga palju' see olevat päris üle mõistuse ;)
Ja hommikul oli dressipluusil tema lõhn juures. Ja bussis püüdsid kõik viisakalt mujale vaadata. Ja üksteisest lahti laskmine ei tulnud kõneallagi. Mu jumal, ma ei ole seda enam aastaid tundnud. Seda, et see hetk võiks kesta sajandeid, seda küll. Ja seda, et iga puudutus on kui elektrilöök, seda ka. Aga see ei olnud see. See... sellest ma sain terveks. Aga nüüd ... On tegelikult see sama asi, ainult et sa tead, et teine tunneb seda sama ja see tunne on nii pöörane :D
Ma lihtsalt ei tea, mis edasi saab. Kas ma julgen talle helistada? Kas ma julgen temaga veel kokku saada? Kas see kõik püsib? Kas me oleme ise mõlemad selleks valmis????
Ja õhtul, kui tema bussipealt maha läks, oli ainsaks lohutuseks vaadata pilte. Ja meenutada. Ja õhtul kodus võtsin oma dressipluusi kaissu, sest seal oli veel pisut tema lõhna küljes ja see lohutas, natukene.
PS. Ma ei ole siiani suutnud otsustada, kas ma ostan Tallinnasse korteri või ei. Ja et kui ostan, siis millise. Sest ma vist teadsin juba ammu, et ma tahan midagi enamat. Ja just temaga koos. Aga ma ei ole selles ikka veel kindel!!
PPS. Riia on üks suur 'juugendi stiilis maja', loomaaed on ägedam veel kui Tallinna oma, automuuseum oli super ja Turaida lossitorn võttis mu jalad krampi :)
Ühesõnaga - reis läks justkui korda. Ainult, et miks ma siis ikka veel 'täis igatsust teele vaatan' ja miks mul on ikka veel see jabur võbelus hinges?? Ja miks on nii suur lust tööd teha, kuigi on igavene ports jamasid kaelas, mis muidu eluisu sootuks ära võtavad?? ;)
Noh jahh. See sõit oleks võinud ju ometi kesta igavesti, eksole ju. Või noh, vähemalt NATUKENE kauem kui 2 hommikut ja üks õhtu ja kõik mis sinna vahele jäi. Ja rahvas oleks võinud ju ometi NATUKENE vähem imelikult vaadata ;)
Niisiis. Start laupäeva hommikul kell 7:00 Estonia juurest, vahepeatused Nõmmel, Keila silla juures, Halingal, Pärnus. Ja siis Läti poole teele. Kõigepealt "Automuuseum", siis "Loomaaed", Livu veepark Jurmalas, Lido keskus, Ööbimine Ühikas, Riia vanalinn, Turaida loss ja Mingid Koopad (nende kohta oli mingi ilus legend ka, aga ma pildistasin sel ajal konni)
Tema oli seal. Tuli poolel teel peale ja tagasiteel läks poolel teel uuesti maha. Ma arvasin, et peale nelja kuud ma ei tunne teda ära. Aga tundsin. Ma ei tea kas teadlikult, aga.... Selline tunne oli teda nähes, et nagu oleks keegi teibaga vastu pead lajatanud. Või siis kolmnurka - lihtsalt äkki jäi õhku väheks ja pea pööritas ja ..... Ma püüdsin kõigest hingest seda mitte välja näidata.
Me istusime ja lobisesime niisama, tema tööst ja elust üldse ja tema perest ja .... Temale meeldib rääkida, minule meeldib kuulata. Aga isegi siis, kui ainult riided kogemata kokku puutusid, võis peaaegu et kuulda, kuidas kõik särtsub ja säriseb, nagu lühises korgid, if ju duu get se point ;) Täielik paanika (minu poolt!) tekkis sel hetkel, kui ta lihtsalt mind enda vastu tõmbas ja .... no kes on midagi vähegi sarnast läbi elanud, see teab. Kes on sõrmed stepslisse pistnud teab tõenäoliselt ka, aga teda pole ilmselt siin seda lugemas ;)
Ühesõnaga - kõik läks nii kiiresti, et... Ma ei tea, mida kõigest arvata. Kas me lihtsalt unistame ühtemoodi. Sellest, et oleks Keegi kes oleks hea ja õrn ja hoiaks.... Või on see kõik päriselt. Mõlemad versioonid tunduvad ühtmoodi hulluksajavalt reaalsed. Ma tean, et ma mõtlen liiga palju. Ja siis ma püüan üldse mitte mõelda, aga see ei õnnestu.
Õhtu Riias möödus... Noh möödus nagu ta möödus - õues, eriti avalikus kohas (mida me ise väga varjatuks pidasime) trepil, täiesti süüdimatult teineteise kaelas rippudes. Ja minul kumises kogu aeg kõrvus see laul, kuidas "laterna all tänaval, vaiksel kõnniteel". Kuigi laulusõnad on vähe teisiti. Sest latern särast tõesti peakohal ;) Et noh, kellelgi möödujal kogemata midagi nägemata ei jääks. Ja õhtu lõppes temapoolse veenmisega, et tema tahab minuga magada ja minupoolse veenmisega, et kõik on tore ja puha, aga üheöösuhet ma ei taha. No temaga ei taha, aga seda et viga on selles ütlesin alles järgmisel päeval. Et ta meeldib liiga palju. Ja tema naeris. Et see olevat üldse esimene kord kui keegi ütleb et ta meeldib talle ja et veel 'liiga palju' see olevat päris üle mõistuse ;)
Ja hommikul oli dressipluusil tema lõhn juures. Ja bussis püüdsid kõik viisakalt mujale vaadata. Ja üksteisest lahti laskmine ei tulnud kõneallagi. Mu jumal, ma ei ole seda enam aastaid tundnud. Seda, et see hetk võiks kesta sajandeid, seda küll. Ja seda, et iga puudutus on kui elektrilöök, seda ka. Aga see ei olnud see. See... sellest ma sain terveks. Aga nüüd ... On tegelikult see sama asi, ainult et sa tead, et teine tunneb seda sama ja see tunne on nii pöörane :D
Ma lihtsalt ei tea, mis edasi saab. Kas ma julgen talle helistada? Kas ma julgen temaga veel kokku saada? Kas see kõik püsib? Kas me oleme ise mõlemad selleks valmis????
Ja õhtul, kui tema bussipealt maha läks, oli ainsaks lohutuseks vaadata pilte. Ja meenutada. Ja õhtul kodus võtsin oma dressipluusi kaissu, sest seal oli veel pisut tema lõhna küljes ja see lohutas, natukene.
PS. Ma ei ole siiani suutnud otsustada, kas ma ostan Tallinnasse korteri või ei. Ja et kui ostan, siis millise. Sest ma vist teadsin juba ammu, et ma tahan midagi enamat. Ja just temaga koos. Aga ma ei ole selles ikka veel kindel!!
PPS. Riia on üks suur 'juugendi stiilis maja', loomaaed on ägedam veel kui Tallinna oma, automuuseum oli super ja Turaida lossitorn võttis mu jalad krampi :)
Ühesõnaga - reis läks justkui korda. Ainult, et miks ma siis ikka veel 'täis igatsust teele vaatan' ja miks mul on ikka veel see jabur võbelus hinges?? Ja miks on nii suur lust tööd teha, kuigi on igavene ports jamasid kaelas, mis muidu eluisu sootuks ära võtavad?? ;)
neljapäev, 19. mai 2005
Ma tean ju seda, aga see r**sk ikkagi ärritab!
Noh, et siis jälle teema 'Mis see plikanähvits ka....!'
Et mina lähen "lausa pööraseks" ja peaksin "end taltsutama". Kui inimene ei suuda läbi lugeda teksti, mis tal parajasti ekraanil on. Ja ma talle ütlen 1 kord - loe. Tema vastu, et 'aga see pole üldse see mida mul vaja on!' Ja mina küsin, et 'mida sul vaja on, mida sa otsid?!' Ja vastus on, et ära karju mu peale. Vblla ma jahh kõrgendasin pisut häält. Õige pisut ehk. Aga see ei anna minu peale röögatada. Et pöörane.
Igatahes peale 4. korda kordamist, et loe läbi see tekst mis sul ekraanil on, siis sa saad teada, kas see on see mida vajad või midagi muud, siis mulle teatati, et ma lähen ikka "täiesti pööraseks kätte" ja et minust ikka õpetajat ei saa. Niisama lihtne see ongi. Et kui oled loll ja teine küsib su käest, et seleta,m ida sul vaja on, siis see tähendab, et "teine" on pöörane. Ja mina olen nüüd tige järjekordselt. Minu 'mitteteadmiste nimekirja' lisandus nüüd direktiivi nr. 77/504 leidmine netist. Sest inimene ei suutnud pealkirja kokku lugeda ja õiget dokumenti avada ja kui õige dokument ees oli, siis ei suutnud aru sada, et see ongi see 'õige' mida ta otsinud on.
Hea et ma olen õnnelikum kui Harju keskmine ja oma mured blogistoni kannan ;)
Et mina lähen "lausa pööraseks" ja peaksin "end taltsutama". Kui inimene ei suuda läbi lugeda teksti, mis tal parajasti ekraanil on. Ja ma talle ütlen 1 kord - loe. Tema vastu, et 'aga see pole üldse see mida mul vaja on!' Ja mina küsin, et 'mida sul vaja on, mida sa otsid?!' Ja vastus on, et ära karju mu peale. Vblla ma jahh kõrgendasin pisut häält. Õige pisut ehk. Aga see ei anna minu peale röögatada. Et pöörane.
Igatahes peale 4. korda kordamist, et loe läbi see tekst mis sul ekraanil on, siis sa saad teada, kas see on see mida vajad või midagi muud, siis mulle teatati, et ma lähen ikka "täiesti pööraseks kätte" ja et minust ikka õpetajat ei saa. Niisama lihtne see ongi. Et kui oled loll ja teine küsib su käest, et seleta,m ida sul vaja on, siis see tähendab, et "teine" on pöörane. Ja mina olen nüüd tige järjekordselt. Minu 'mitteteadmiste nimekirja' lisandus nüüd direktiivi nr. 77/504 leidmine netist. Sest inimene ei suutnud pealkirja kokku lugeda ja õiget dokumenti avada ja kui õige dokument ees oli, siis ei suutnud aru sada, et see ongi see 'õige' mida ta otsinud on.
Hea et ma olen õnnelikum kui Harju keskmine ja oma mured blogistoni kannan ;)
teisipäev, 17. mai 2005
Kummalised on need mõistuse teed
Et võtaks ja analüüsiks 'olukorda rindel'. Elik psüühilist seisundit teemal 'Fuih, kuidas sa julged?!'.
Niisiis. Kõigepealt, ma mäletan küll, oli faas, et 'no milleks, miks kuradi pärast inimesed seda üleüldse teevad?!'. Pluss lõmpsimine teemal, et 'no kui sulle niiväga hüpata meeldib, siis hüppa ntks laua pealt alla'
Siis tuli faas, et 'tegelt ju võiks ka, aga....' NIng selle järel faas 'Ei no mina sellega küll tegelema ei hakka, mitte kunagi!' Edasi järgnes see, et 'tegelt ju võiks, siis kõik näevad kui kõva mutt ma olen' ja selle järel, et 'No andke andeks, ei mõtlegi, vähemalt mitte teiste pärast'. Ja siis, et 'No kunagi võiks ikkagi ära proovida, no niisama...' ja ühel hetkel oli täiesti kogemata ka nimi kursustel kirjas.
Järgmiseks tuli pool-halvav hirm. Mitte hüppamise vaid maandumise ees. Et 'Aga mis siis kui ....' mis mingil hetkel (peale mõningaid selgitusi) muutus rahuks, et 'Noh, mis see siis niiväga ära ei ole...!' Ja nüüd on faas 'Issake, ma tean et ma ei julge ja ma ei saa hakkama, aga kui ma selle ära teen, siis ei karda ma enam midagi'. Mis on muidugi absoluudselt vale, sest inimene leiab ALATI midagi mida paaniliselt karta ja eitada ;)
Niisiis. Kõigepealt, ma mäletan küll, oli faas, et 'no milleks, miks kuradi pärast inimesed seda üleüldse teevad?!'. Pluss lõmpsimine teemal, et 'no kui sulle niiväga hüpata meeldib, siis hüppa ntks laua pealt alla'
Siis tuli faas, et 'tegelt ju võiks ka, aga....' NIng selle järel faas 'Ei no mina sellega küll tegelema ei hakka, mitte kunagi!' Edasi järgnes see, et 'tegelt ju võiks, siis kõik näevad kui kõva mutt ma olen' ja selle järel, et 'No andke andeks, ei mõtlegi, vähemalt mitte teiste pärast'. Ja siis, et 'No kunagi võiks ikkagi ära proovida, no niisama...' ja ühel hetkel oli täiesti kogemata ka nimi kursustel kirjas.
Järgmiseks tuli pool-halvav hirm. Mitte hüppamise vaid maandumise ees. Et 'Aga mis siis kui ....' mis mingil hetkel (peale mõningaid selgitusi) muutus rahuks, et 'Noh, mis see siis niiväga ära ei ole...!' Ja nüüd on faas 'Issake, ma tean et ma ei julge ja ma ei saa hakkama, aga kui ma selle ära teen, siis ei karda ma enam midagi'. Mis on muidugi absoluudselt vale, sest inimene leiab ALATI midagi mida paaniliselt karta ja eitada ;)
Toidame!
Hmhh. Huvitaval kombel on 1. enamus reklaame ja 2. inimeste endi suhtumine ülesehitatud põhimõttele, et 'määri peale küll see on hea ja toitev!'. Viimati oli selleks 'targaks soovitajaks' juuksur. Kes teatas, et peale juuste pesemist tuleb neile ikka balsamit ka panna, sest et see toidab, seal on 'igasugu vitamiinid sees' ja puha. Ilma et oleks üldse kommenteerinud juuste olukorda üldiselt. Aga nüüd asjalikumalt.
On teada, et vesi läbi naha ei imendu (vastasel korral läheks ju vihma käes lõhki ja vannis ei saaks üldse käia!). Seega, kuna vitamiinid jagunevad laias laastus vees lahustuvateks ja rasvas lahustuvateks (kusjuures esimeste tuntava ülekaaluga!) siis on suht välistatud, et vees lahustuvad vitamiinid läbi naha imenduks. Sh. B-grupi vitamiinid, mida meil kangesti (reklaamides) propageeritakse. Jäävad järele rasvas lahustuvad (K,A,D,E,Q). Aga selleks, et su juuksed ja nahk neid omastaksid, peavad nad olema rasvas lahustunud, ehk siis, et pesed pea puhtaks ja määrid rasva pähe jälle??? Kus on asja iva üldse pead pesta siis??? Vast oleks odavam, tervislikum ja ka mõnusam lihtsalt süüa vaheldusrikast toitu. Palju kala ja suhteliselt palju rasva (mis meie kliimavöötmes on HÄDAVAJALIK et ellu jääda, eriti talvekuudel!). Ja 'reklaamigurud' koos 'soengugurudega' lihtsalt metsa seenile saata. Jaanuari kuus.
On teada, et vesi läbi naha ei imendu (vastasel korral läheks ju vihma käes lõhki ja vannis ei saaks üldse käia!). Seega, kuna vitamiinid jagunevad laias laastus vees lahustuvateks ja rasvas lahustuvateks (kusjuures esimeste tuntava ülekaaluga!) siis on suht välistatud, et vees lahustuvad vitamiinid läbi naha imenduks. Sh. B-grupi vitamiinid, mida meil kangesti (reklaamides) propageeritakse. Jäävad järele rasvas lahustuvad (K,A,D,E,Q). Aga selleks, et su juuksed ja nahk neid omastaksid, peavad nad olema rasvas lahustunud, ehk siis, et pesed pea puhtaks ja määrid rasva pähe jälle??? Kus on asja iva üldse pead pesta siis??? Vast oleks odavam, tervislikum ja ka mõnusam lihtsalt süüa vaheldusrikast toitu. Palju kala ja suhteliselt palju rasva (mis meie kliimavöötmes on HÄDAVAJALIK et ellu jääda, eriti talvekuudel!). Ja 'reklaamigurud' koos 'soengugurudega' lihtsalt metsa seenile saata. Jaanuari kuus.
esmaspäev, 16. mai 2005
Hüü....
Niisiis. Reedel. Kuusikul. Hambavalu. Külm. Hambavalu. Eriti viimane. Inimesed nagu sipelgad. Taevas. Sipelgad taevas.... Ja siis: plärrrr...... värvilised kajakad. Värvilised kotkad ja ..... Mütaki vastu maad. Lennuk veel peale kauba. Lennuk jätis endast algul kõige ohutuma mulje. Aga see mulje hajus nagu nõiaväel, kui ta käima pandi. Katkise sumbutiga ja tiibadega traktor, vot mis. Ja kui alla tuli, siis ..... Noh, nagu merehaige part. Liigutused sellised.
Aga tegelt varjuga on ohutum hüpata kui ilma varjuta. St lennukist varjuga või siis ntks puuriida otsast varjuta. 1. juhul tuleb kindlasti kiirabi unnates kohale (kui midagi juhtuda õnnestub). Teisel juhul kiirabi ei tule. Jäädki sinna riida varju mädanema, kui ise tuppa telefoni järele roomata ei jaksa ;)
A üldiselt, kui hambavalu, külma ja hambavalu kõrvale jätta, siis oli äge. Tõsiselt. Mis ei tähenda,e t ma Sul, Duke, ei soovitaks pigem treppredel kaenlasse võtta ja Raekojaplatsil hüppata ei soovita ;)
Aga tegelt varjuga on ohutum hüpata kui ilma varjuta. St lennukist varjuga või siis ntks puuriida otsast varjuta. 1. juhul tuleb kindlasti kiirabi unnates kohale (kui midagi juhtuda õnnestub). Teisel juhul kiirabi ei tule. Jäädki sinna riida varju mädanema, kui ise tuppa telefoni järele roomata ei jaksa ;)
A üldiselt, kui hambavalu, külma ja hambavalu kõrvale jätta, siis oli äge. Tõsiselt. Mis ei tähenda,e t ma Sul, Duke, ei soovitaks pigem treppredel kaenlasse võtta ja Raekojaplatsil hüppata ei soovita ;)
Oeh
Niisiis. Hammas valutas. Ega ma muidu polekski hamba arstil käinud, ega ju. Tegelikult langes otsus siiski minna just reede õhtul. Siis kui Dukega Kuusiku lennuväljalt tagasi tulime. Siis kui hambavalu oli nii tugev, et hakaks juba oksele ajama. Valu. See oli KO-HU-TAV!!!
Niisiis. MIngist ajast oli mul meelde jäänud, et Tallinna Kiirabihaigla (mis ta nimi moodsas keeles on, seda mai tea) traumapunktis on ka hambaarst olemas. Niisiis, loivasime piigaga sinna. Traumapunkt jättis trööstitu mulje. Miskipärast on Eestis levinud mingi järjekorranumbriautomaadi vaimustus. Nii et nagu pangas, EMT teeninduses ja Kaubamaja vorstiletiski on seal see automaat. Ja kogu traumapunkti töö on hõivanud ootamine. Et kõigepealt lähed (kui sinu number tuleb!) valveõe jutule ja kirjeldad oma kaebust. Tema sikerdab midagi ja siis pöördud teise valveõe poole paberite vormistamiseks ja siis kolmada juurde, et maksta visiiditasu (50.-) ja sisi oootad.... Kuni mõni arst leiab aega sinuga tegeleda. Kui vanasti oli elavas järjekorras oodates nähagi,e t jahh tõesti, arstid teevad tööd ja nad on hõivatud, siis uue 'süsteemi' järgi sa näed, et vastuvõtuõdedel pole midagi teha. Ja traumadega inimesed ootavad ja kannatavad. Igatahes...
Seal enam hambaarsti pole ja järgmine retk oli Tõnismäele, hambapolikliinikusse. Seal siis on 'normaalne' korraldus. Registratuuris pannakse kirja ja ukse taga elav järjekord. Kui lõpuks minu kord tuli, siis ütlesin küll piigale,e t ta võib koridoris mind oodata. Tema tahtis kaasa tulla. Ja kätt hoida oma hirmust vabiseval emal. Ühel hetkel kadus ometi seina äärde pingile istuma. Hiljem, lahkudes teatas usalduslikul sosinal, et tal olevat süda pahaks läinud, kui vaatas mis arstitädi emmega teeb ;)
Aga positiivne on see, et hammas ei valuta enam. Tuikab aegajalt, kui vajalikuks peab, aga ei valuta. Asi seegi :D
Niisiis. MIngist ajast oli mul meelde jäänud, et Tallinna Kiirabihaigla (mis ta nimi moodsas keeles on, seda mai tea) traumapunktis on ka hambaarst olemas. Niisiis, loivasime piigaga sinna. Traumapunkt jättis trööstitu mulje. Miskipärast on Eestis levinud mingi järjekorranumbriautomaadi vaimustus. Nii et nagu pangas, EMT teeninduses ja Kaubamaja vorstiletiski on seal see automaat. Ja kogu traumapunkti töö on hõivanud ootamine. Et kõigepealt lähed (kui sinu number tuleb!) valveõe jutule ja kirjeldad oma kaebust. Tema sikerdab midagi ja siis pöördud teise valveõe poole paberite vormistamiseks ja siis kolmada juurde, et maksta visiiditasu (50.-) ja sisi oootad.... Kuni mõni arst leiab aega sinuga tegeleda. Kui vanasti oli elavas järjekorras oodates nähagi,e t jahh tõesti, arstid teevad tööd ja nad on hõivatud, siis uue 'süsteemi' järgi sa näed, et vastuvõtuõdedel pole midagi teha. Ja traumadega inimesed ootavad ja kannatavad. Igatahes...
Seal enam hambaarsti pole ja järgmine retk oli Tõnismäele, hambapolikliinikusse. Seal siis on 'normaalne' korraldus. Registratuuris pannakse kirja ja ukse taga elav järjekord. Kui lõpuks minu kord tuli, siis ütlesin küll piigale,e t ta võib koridoris mind oodata. Tema tahtis kaasa tulla. Ja kätt hoida oma hirmust vabiseval emal. Ühel hetkel kadus ometi seina äärde pingile istuma. Hiljem, lahkudes teatas usalduslikul sosinal, et tal olevat süda pahaks läinud, kui vaatas mis arstitädi emmega teeb ;)
Aga positiivne on see, et hammas ei valuta enam. Tuikab aegajalt, kui vajalikuks peab, aga ei valuta. Asi seegi :D
reede, 13. mai 2005
Kilup**sete pealetung
Mnjahh. See ON tegelikkus. St. et sukkpükstega käia ei saa. Sest sinna mahub sisse kas kõht või per*e, aga mõlemad korraga mitte kuidagi. Ja siis veel maksa selle eest ja käi nendega ... Üle mõistuse! Miks küll on emaseid inimesi* sellise nõmedusega karistatud!?!
--------------
* 'emased inimesed' on otseselt inspireeritud ühest euroopa liidu otsuse tõlkest, kus on kirjas 'isaste lammaste tõuraamatusse võtmise nõuded'. Mitte jäärade, vaid just isaste lammaste ;)
--------------
* 'emased inimesed' on otseselt inspireeritud ühest euroopa liidu otsuse tõlkest, kus on kirjas 'isaste lammaste tõuraamatusse võtmise nõuded'. Mitte jäärade, vaid just isaste lammaste ;)
neljapäev, 12. mai 2005
Juunikuine koosolek
Niisiis. Meil lepiti kokku osakonna suur koosolek juuni kuuks. Ega ma muidu sest suuremat kirjutakski , aga.... Noh, et see toimub 15. juunil. Kui üks me (arvukatest) büroojuhatajatest seda teatama tuli, siis ma vaatasin ja uurisin kalendrit ja teatasin talle mesimagusalt, et "Hoh, kui ma siis veel elus olen ja oma jalgel ringi liigun, eks ma siis ikka katsun tulla".... Tema (no selline minust suti lühem tädi, kaalukategooriast '100 kilo naiseilu') see peale, et mis jutt see selline on? Et mis sul (mul) siis plaanis on, et ei tea kas tuled. Mina seepeale veelgi mesisemalt, et ma lähen langevarjuga hüppama....
"Fuih!!" röögatas tema ja kadus ruttu mu kabinetist. Et noh mulje jäi selline, nagu ta oleks arvanud,et ma võtan ta endaga hüppama kaasa ja sunnin kah lennukist välja hüppama kui ta kiiresti jalga ei lase :)
See oli niiii armas reaktsioon. Juba selliste elamuste nimel olen valmis ekstreemsportima, ausõna :D
"Fuih!!" röögatas tema ja kadus ruttu mu kabinetist. Et noh mulje jäi selline, nagu ta oleks arvanud,et ma võtan ta endaga hüppama kaasa ja sunnin kah lennukist välja hüppama kui ta kiiresti jalga ei lase :)
See oli niiii armas reaktsioon. Juba selliste elamuste nimel olen valmis ekstreemsportima, ausõna :D
Kursil kaldumisteta
Niisiis. Viimastel päevadel olen agaralt "Langevarjuri õpikut" uurinud ja ... Noh, kui oleks viimasest kolmandikust lugema hakanud, oleks asjadest KOHE aru saanud. Aga kogu tudeerimisel on ka positiivne pool.
Peale seda 'alla hüppamise' hirmu elimineerimist, ei ole enam hirmu. Ja tekivad kindlad teadmised asjast ja ... Noh, sama edukalt saab ka liinibussis surma tegelt. Selle vahega, et varju all sa tead et sa eluga riskid, liinibussis ei tea, sest see on ju nii ohutu koht, palju ohutum kui autos sõita ;)
Peale seda 'alla hüppamise' hirmu elimineerimist, ei ole enam hirmu. Ja tekivad kindlad teadmised asjast ja ... Noh, sama edukalt saab ka liinibussis surma tegelt. Selle vahega, et varju all sa tead et sa eluga riskid, liinibussis ei tea, sest see on ju nii ohutu koht, palju ohutum kui autos sõita ;)
teisipäev, 10. mai 2005
hüpetega hüpeteks
Viimased paar päeva olen end püüdnud vaimselt selleks ettevalmistada, et jahh, lähen langevarju kursustele ja saan vastava väljaõppe ja siis hüppan lennukist välja. Töökorras lennukist, umbes 1,5 km kõrgusel maapinnast. See peaks ju olema psüühiliselt raske samm, eksoleju. Aga ei ole. Vist. St. kui inimene on pea ees alla hüpanud täiesti tervest tõstukist ja jäänud ellu ja saanud tunde, et tegelt ei olnud ju midagi, siis .... Noh kui midagi untsu läheb, siis on üsna ükskõik, kas sa maandud pea ees 60m kõrguselt vastu asfalti või siis 1,5 km kõrguselt vastu pori. Et teistel on vahe, omal ei ole.
Teisest küljest on ületamatu hirm. Mitte lennukist välja hüppamise osas, oooo ei! Inimene ei saa ju asju omale niisama lihtsaks teha, ega ju! Hirm on tunduvalt proosalisem. Nimelt on Duke koolitus-memost meeldejäänud selline 'armas' õppuste osa, et tuleb 2m kõrguselt lihtsalt alla hüpata. Mitte nii nagu 'valged inimesed' et toetad käe müüri peale ja siis hopsti! vaid otse. Ja väljavaade SELLIST asja teha, võtab sapsud tudisema, sisikonnas keerama ja pilt virvendab ees, kui sellest mõelda.....
Sest et oleks siis ainult 2 m aga tegelikult sa hüppad ju kõrgemalt.... Tegelikult on ju kõrgus 2m+kasv, seega üle 3,5 meetri. Ehk psüühiliselt ilma igasuguse julgestuseta 4 meetri kõrguselt alla hüpata ja seda lihtsalt niisama, heast tahtest?!
/Kiiska vangutab pead/
Teisest küljest on ületamatu hirm. Mitte lennukist välja hüppamise osas, oooo ei! Inimene ei saa ju asju omale niisama lihtsaks teha, ega ju! Hirm on tunduvalt proosalisem. Nimelt on Duke koolitus-memost meeldejäänud selline 'armas' õppuste osa, et tuleb 2m kõrguselt lihtsalt alla hüpata. Mitte nii nagu 'valged inimesed' et toetad käe müüri peale ja siis hopsti! vaid otse. Ja väljavaade SELLIST asja teha, võtab sapsud tudisema, sisikonnas keerama ja pilt virvendab ees, kui sellest mõelda.....
Sest et oleks siis ainult 2 m aga tegelikult sa hüppad ju kõrgemalt.... Tegelikult on ju kõrgus 2m+kasv, seega üle 3,5 meetri. Ehk psüühiliselt ilma igasuguse julgestuseta 4 meetri kõrguselt alla hüpata ja seda lihtsalt niisama, heast tahtest?!
/Kiiska vangutab pead/
Verel
Niisiis. Et reedel läks tüdrukul armastatud pelikani-kilekott katki (lihtsalt et üks ront keeldus sinna sisse mahtumast ja otsustas khe otsaga välja turritada, läbi koti), siis lubasin, et lähen hangin talle uue. Niisiis oli eilse õhtu märksõna "Pelikanijaht!!".
Töötajad olid väga abivalmid ja sõbralikud. Noh, teisest küljest on nii, et kui nad oma kliendid halva suhtumisega eemale peletavad, siis on nad hoopis veretud. St. et siis polegi kuskilt verd võtta. Tädi otsis mitu pikka minutit taga, et kui pikalt peale tuulerõugeid ikkagi verd anda ei tohiks ja ... Noh, se periood on 2 nädalat tegelt.
Verevõtt ise sujus ilusti, ainult et ... Ma ei mäletanud,e t igasugu nõelaga torkimised NII valusad on. Ja kogu aeg oli tunne, nagu oleks käsi üles paistetanud. Ja veri voolas ruttu - minu meelest kulus alla 10 minuti selle poole liitri väljapumpamiseks. Ja pärast koduteel oli ikkagi haavast suti veel välja immitsenud. Ja augukoht on veel tänagi valus kui siid vastu läheb. Noh, et ma karmimat asja pole proovinud, aga siidipluusiga on valus.
Muidugi jahh. Positiivne oli veel see, et pool päeva vaevanud peavalu kõndis koos verega ära. Vanasti ju ainult aadrit lastigi, kui midagi viga oli. Kes on "Aarete saart" lugenud, see mäletab, et see saladuslik kostiline raamatu alguses suri ära "vaatamata selelle, et arst tal aadrit laskis". Nii armas :D Sul on eriti madal vererõhk ja siis lastakse veel aadrit ka :D
Aga muidu olen terve :)
Töötajad olid väga abivalmid ja sõbralikud. Noh, teisest küljest on nii, et kui nad oma kliendid halva suhtumisega eemale peletavad, siis on nad hoopis veretud. St. et siis polegi kuskilt verd võtta. Tädi otsis mitu pikka minutit taga, et kui pikalt peale tuulerõugeid ikkagi verd anda ei tohiks ja ... Noh, se periood on 2 nädalat tegelt.
Verevõtt ise sujus ilusti, ainult et ... Ma ei mäletanud,e t igasugu nõelaga torkimised NII valusad on. Ja kogu aeg oli tunne, nagu oleks käsi üles paistetanud. Ja veri voolas ruttu - minu meelest kulus alla 10 minuti selle poole liitri väljapumpamiseks. Ja pärast koduteel oli ikkagi haavast suti veel välja immitsenud. Ja augukoht on veel tänagi valus kui siid vastu läheb. Noh, et ma karmimat asja pole proovinud, aga siidipluusiga on valus.
Muidugi jahh. Positiivne oli veel see, et pool päeva vaevanud peavalu kõndis koos verega ära. Vanasti ju ainult aadrit lastigi, kui midagi viga oli. Kes on "Aarete saart" lugenud, see mäletab, et see saladuslik kostiline raamatu alguses suri ära "vaatamata selelle, et arst tal aadrit laskis". Nii armas :D Sul on eriti madal vererõhk ja siis lastakse veel aadrit ka :D
Aga muidu olen terve :)
esmaspäev, 9. mai 2005
38109084228
Ehk siis ma tegin talle lihtsalt naljapärast ettepaneku, et kas ta ei taha Läti ekskursioonile tulla. Ja tema oli kohe kahel käel poolt. Et noh, mitte et ma oleks käsi läbi telefoni näinud, aga .... No emotsioonid olid sellised. Positiivsed. Mitte nagu mõnel, kelle nime siin ei nimetaks parem;)
Aga ma tean enne Teda ainult üht inimest, kellel on isikukoodi tagant neljas number nullist erinev.
Aga ma tean enne Teda ainult üht inimest, kellel on isikukoodi tagant neljas number nullist erinev.
neljapäev, 5. mai 2005
Kukkumised
Niisiis. Minu elu kummalisim kukkumiselamus (st. ma lendasin sõna otseses mõttes ninali, sest 'ületasin kiirust'!) oli kunagi ammu-ammu Tartu Laululava juures mäenõlval: Jooksin kiiresti mäest alla ja ühel hetkel avastasin, et jalad enam ei jõua kerele järele, et kas viskan ise pikali või käingi ninali. Ja siis otsustasin võta riski ja ise pikali visata. Asfaltteel. Omal oli tunne nagu õhkutõusval lennukil, et tõmbad lihtsalt rattad sisse ja .... lendad ja ... Järgmisel hetkel olin uuesti püsti ja lidusin edasi. Ainult mantel oli pisut tolmune. Ja muidugi 'ilusad' heledad tolmutriibud mustadel teksapükstel. Olin lihtsalt 'külje maha pannud', üle selja (või kõhu?) veerenud ja siis kohe uuesti jalgel. Naljakas.
Minu elu põnevaim kukkumisjuhus oli möödunud aastal, Budapestis. Et käisin benžit hüppamas. Kaks korda. Esimene kord ei tundnudki midagi, aga teine kord oli igatahes äge :D
Kõige närvesöövam (esialgse hinnangu põhjal) kukkumine on veel ees. Kui prognoosid paika peavad, siis toimub see 11. juunil kell päeval, Kuusikul. Üksikasjad on veel väljatöötamisel, aga küllap te saate ka seda kunagi teada.
Ja ootuspinge jõuab haripunkti ülehomme õhtupoolikul, 9. juuniks olen juba unustanud,e tma üldse registreerusin :p
Minu elu põnevaim kukkumisjuhus oli möödunud aastal, Budapestis. Et käisin benžit hüppamas. Kaks korda. Esimene kord ei tundnudki midagi, aga teine kord oli igatahes äge :D
Kõige närvesöövam (esialgse hinnangu põhjal) kukkumine on veel ees. Kui prognoosid paika peavad, siis toimub see 11. juunil kell päeval, Kuusikul. Üksikasjad on veel väljatöötamisel, aga küllap te saate ka seda kunagi teada.
Ja ootuspinge jõuab haripunkti ülehomme õhtupoolikul, 9. juuniks olen juba unustanud,e tma üldse registreerusin :p
Weird....
Niisiis. Läksin üle kevadhooaegsele riietumisstiilile. Peale seda vahivad inimesed mind nii imelike nägudega tänaval, et .... No ma ei teagi, kas ma näen lihtsalt teistest nii erinev välja või siis nii jube või siis lihtsalt hea??? No aru mai taipa. Paar korda on olnud tahtmine küsida, et 'mis jõllad, pole enne kollast mantlit näinud vää??' ;)
kolmapäev, 4. mai 2005
* * * * *
Ma ootasin ja pimeduse algus
näis soojusele sillutavat teed
ma ootasin ....
kuid rabavat nii valgust
ei toonud kaasa tookord see
Ma ootasin ja kartsin, lootsin
sest ootus mulle tundus lõputa
ma ootasin ....
nii vaikselt kui vaid suutsin
kuid möödus vaikus, märgita
Ma ootasin ja ootasin ma aina
kes teab mis kuri minu sees
veel ootas ...
ning selle raske paine
näis purustavat kõike minu ees
Ma ootasin, kuid lõppu pole näha
ei lõppu ootusele praegu paista veel
ma ootasin
ja ootan, ootan, ootan üha
nii kaua kuni kustub lõpuks meel
näis soojusele sillutavat teed
ma ootasin ....
kuid rabavat nii valgust
ei toonud kaasa tookord see
Ma ootasin ja kartsin, lootsin
sest ootus mulle tundus lõputa
ma ootasin ....
nii vaikselt kui vaid suutsin
kuid möödus vaikus, märgita
Ma ootasin ja ootasin ma aina
kes teab mis kuri minu sees
veel ootas ...
ning selle raske paine
näis purustavat kõike minu ees
Ma ootasin, kuid lõppu pole näha
ei lõppu ootusele praegu paista veel
ma ootasin
ja ootan, ootan, ootan üha
nii kaua kuni kustub lõpuks meel
Elu nõiakatlas
Muidu elan hästi, isegi toredasti. Ainult kasukas langeb välja ja hanges magades on selline tunne, nagu saba enam polekski.
Kõik see tuleb sellest, kui töötada kollektiivis, mis on sinust sisuliselt 20 aastat vanem. Uskuge mind, see ei ole mõnus. Keegi midagi otse välja ei ütle, aga igal sammul antakse sulle mõista, et kuna sa oled niiiii noor (mõtle pole veel 30-ki!) ja pole üldse erialal (st. laudas) töötanud, siis järelikult ei tea sa ikak mitte kui midagi.
Noh, et kuidas siis et ei tea?? No näiteks:
Juhus nr. 1
Sõitsime autoga Kaijusse (üks koht Raplamaal, Tallinna poolt vaadates 'teisel pool Juurut') . Kuna meil oli autos inimene, kes on seal kandis '20 aastat töötanud ja teab kõiki teid' sain ma üldise halvakspanu osaliseks, kui soovitasin Juuru tee otsast sisse keerata ja sõita sealt, ainult et Juurust mööda. Et tema teadvat täpselt et se puha kruusatee, et tema taeab hoopis paremat ja otsemat teed. Mis tähendas Raplast läbi sõitmist ja siis mööda käänulist ja libedat kruusateed kuni Juuruni, et siis teha parempööre Kaiju peale. Sõit oli ohtlikum ja pikem, tunduvalt pikem.
Juhus nr. 2
Lill hakkas ära kuivama. Ma julgesin öelda, et minuteada on see mingi aine puudus, mis sel moel avaldub, et ma küll täpselt ei mäleta, aga ikkagi .... Mille peale kähvati tigedalt, et mis mina ka asjast teadvat, niikuinii on kahjurid või tuuletõmbus süüdi. Ja küsiti ekspertarvamust meie agronoomi käest. Kes ei teadnud sedagi välja pakkuda. Lõpuks istutati ümber - imestus suur, et pott oli pakuslt juuri täis. (Varasem 'eksperthinnang' oli see, et ega siis draakonipuu ei tohigi suuremas potis olla, kui see tibatilluke, milles ta elas).
Juhus nr. 3
Jutt oli ehitatavast Estonia suurfarmist, planeeritakse 1000 lüpsilehma kohta ning kolmekordset lüpsi. St. probleem just viimasega, et siis lihtsalt on lüpsja tööpäev umbes 4-st hommikul umbes 10-ni õhtul. Ja Aretaja eksperthinang (ikkagi 20 aastat, ei valetan, 30 aastat aretuses töötanud!) oli, et ega ikka ei saa olla, et mitu lüpsjat on grupi peale, sest siis läheb grupp varsti 'läbi'. So. lehmad rikutakse ära. Ikka et üks lüpsja ja teine kes vabu päevi annab. Kui nüüd võtta,e t tööpäev kestab u 18 tundi, siis... Mitu päeva on inimene võimeline tegema oma 18-tunniseid tööpäevi? Järjest? Sisuliselt peab ikkagi sellise koormuse juures olema 3 iimest, st. 1 päev tööl ja 2 vaba, siis mahub ka töö-japuhkeaja seaduse raamidesse ära oma tööajaga. (teadaolevalt võib nädalas olla 40 töötundi, eksoleju.)
Aga mis mina ka tean, ma pole ju kunagi tööl käinud. Noh nii päriselt pole käinud, ainult laua taga passinud. Ja nüüd on mu oma viga, et ma selliste 'pisiasjade' peale solvun. Selliste 'pisiasjade' peale, et mulle pidevalt kinnitatakse, et ma olen loll ja ei tea mitte millestki mitte midagi. Mõnikord, väga-väga harva, tõsi küll tunnistatakse, et ma ikka tean midagi ka, aga .... See tunnistamine on ka siis, kui ma olen sama juttu aastaste vahedega rääkinud. Siis ühel hetkel jõuab sama info ka ajalehe kaudu kohale. Ja siis öeldakse, et jah, näe, ma ka lehest lugesin, et olevat niimoodi ....
Kõik see tuleb sellest, kui töötada kollektiivis, mis on sinust sisuliselt 20 aastat vanem. Uskuge mind, see ei ole mõnus. Keegi midagi otse välja ei ütle, aga igal sammul antakse sulle mõista, et kuna sa oled niiiii noor (mõtle pole veel 30-ki!) ja pole üldse erialal (st. laudas) töötanud, siis järelikult ei tea sa ikak mitte kui midagi.
Noh, et kuidas siis et ei tea?? No näiteks:
Juhus nr. 1
Sõitsime autoga Kaijusse (üks koht Raplamaal, Tallinna poolt vaadates 'teisel pool Juurut') . Kuna meil oli autos inimene, kes on seal kandis '20 aastat töötanud ja teab kõiki teid' sain ma üldise halvakspanu osaliseks, kui soovitasin Juuru tee otsast sisse keerata ja sõita sealt, ainult et Juurust mööda. Et tema teadvat täpselt et se puha kruusatee, et tema taeab hoopis paremat ja otsemat teed. Mis tähendas Raplast läbi sõitmist ja siis mööda käänulist ja libedat kruusateed kuni Juuruni, et siis teha parempööre Kaiju peale. Sõit oli ohtlikum ja pikem, tunduvalt pikem.
Juhus nr. 2
Lill hakkas ära kuivama. Ma julgesin öelda, et minuteada on see mingi aine puudus, mis sel moel avaldub, et ma küll täpselt ei mäleta, aga ikkagi .... Mille peale kähvati tigedalt, et mis mina ka asjast teadvat, niikuinii on kahjurid või tuuletõmbus süüdi. Ja küsiti ekspertarvamust meie agronoomi käest. Kes ei teadnud sedagi välja pakkuda. Lõpuks istutati ümber - imestus suur, et pott oli pakuslt juuri täis. (Varasem 'eksperthinnang' oli see, et ega siis draakonipuu ei tohigi suuremas potis olla, kui see tibatilluke, milles ta elas).
Juhus nr. 3
Jutt oli ehitatavast Estonia suurfarmist, planeeritakse 1000 lüpsilehma kohta ning kolmekordset lüpsi. St. probleem just viimasega, et siis lihtsalt on lüpsja tööpäev umbes 4-st hommikul umbes 10-ni õhtul. Ja Aretaja eksperthinang (ikkagi 20 aastat, ei valetan, 30 aastat aretuses töötanud!) oli, et ega ikka ei saa olla, et mitu lüpsjat on grupi peale, sest siis läheb grupp varsti 'läbi'. So. lehmad rikutakse ära. Ikka et üks lüpsja ja teine kes vabu päevi annab. Kui nüüd võtta,e t tööpäev kestab u 18 tundi, siis... Mitu päeva on inimene võimeline tegema oma 18-tunniseid tööpäevi? Järjest? Sisuliselt peab ikkagi sellise koormuse juures olema 3 iimest, st. 1 päev tööl ja 2 vaba, siis mahub ka töö-japuhkeaja seaduse raamidesse ära oma tööajaga. (teadaolevalt võib nädalas olla 40 töötundi, eksoleju.)
Aga mis mina ka tean, ma pole ju kunagi tööl käinud. Noh nii päriselt pole käinud, ainult laua taga passinud. Ja nüüd on mu oma viga, et ma selliste 'pisiasjade' peale solvun. Selliste 'pisiasjade' peale, et mulle pidevalt kinnitatakse, et ma olen loll ja ei tea mitte millestki mitte midagi. Mõnikord, väga-väga harva, tõsi küll tunnistatakse, et ma ikka tean midagi ka, aga .... See tunnistamine on ka siis, kui ma olen sama juttu aastaste vahedega rääkinud. Siis ühel hetkel jõuab sama info ka ajalehe kaudu kohale. Ja siis öeldakse, et jah, näe, ma ka lehest lugesin, et olevat niimoodi ....
Peale lahingut enam rusikatega ei vehita ehk Tallinna linna tee-ehitusplaanidest
Mingil X-põhjusel on Tallinna linavalitsus ning vähemalt kolmveerand Tallinnas liiklevatest autojuhtidest surmkindlalt veendunud, et kogu Tallinna liikluskorralduse puudujäägi korvab Tartu maantee laiendus Liivalaia ristmikust Peterburi mnt. ristmikuni. Aga et tegelikult on väikese läbilaskevõimega ristmikud ummikute põhjustajaks, see pole kellegi probleem.
Ega see,e t tipptundiel Järvevana ning Peterburi-Tartu mnt. ristmikud tuubil täis on ja autod sealt läbi ei pääse, ei huvita kedagi. Samutinagu seegi, et lohemaod ummikud on Pärnu mnt. Liivalaia-Ameerika ristmikul. Et kui see ülalpool nimetatud Tartu mnt. jupp on autodest tulvil, siis järelikult on probleem ikka Tartu mnt. oma. Ja asi ei ole ju sugugi selles, et Tallinna linn on planeeritud 100X VÄIKSEMA autode hulga teenindamiseks. Noh nii üleüldse. Et probleemid laheneksid, kui:
a) inimesed kasutaksid ainult ühistransporti (mis tähendaks ju teede ehituse raha ühistranspordisüsteemi suunamist, mis autojuhtidele, sh. linnavalituse liikmetele, ei meeldiks)
b) kogu Tallinna linn buldooseriga kokku lükata ja ehitada uus, mis vastaks olemasoleva autodehulga nõuetele (mis ei meeldi Tallinna elanikele, sh. linnavalitussele, sest mida sa valitsed ja kus sa elad, kui linna polegi)
Variant c oleks alustada kogu liikluse parandamist sellest, et kõigepealt teha suured ristmikud korda, eelkõige linnast VÄLJA suunduvas osas. Et noh, et linnast välja saab kergesti, sissesaamist pead ootama. Ja alles siis, kui ristmike läbilaskevõime on suurem kui autosid korraga peale tuleb, siis hakata teid laiendama, et olukorda parandada. PUNKT
Muidugi jääb veel variandi c laiendus C1, kus lõpetatakse kaubanduskeskuste ehitamine nende ristmike äärde, mis nikuinii ei suuda kogu liiklusvoolu teenindada. Muudkas olukorra kergemaks. Lammuttaks veel need, mis juba valmis tehtud, ära ka, oleks veelgi parem ;)
Ega see,e t tipptundiel Järvevana ning Peterburi-Tartu mnt. ristmikud tuubil täis on ja autod sealt läbi ei pääse, ei huvita kedagi. Samutinagu seegi, et lohemaod ummikud on Pärnu mnt. Liivalaia-Ameerika ristmikul. Et kui see ülalpool nimetatud Tartu mnt. jupp on autodest tulvil, siis järelikult on probleem ikka Tartu mnt. oma. Ja asi ei ole ju sugugi selles, et Tallinna linn on planeeritud 100X VÄIKSEMA autode hulga teenindamiseks. Noh nii üleüldse. Et probleemid laheneksid, kui:
a) inimesed kasutaksid ainult ühistransporti (mis tähendaks ju teede ehituse raha ühistranspordisüsteemi suunamist, mis autojuhtidele, sh. linnavalituse liikmetele, ei meeldiks)
b) kogu Tallinna linn buldooseriga kokku lükata ja ehitada uus, mis vastaks olemasoleva autodehulga nõuetele (mis ei meeldi Tallinna elanikele, sh. linnavalitussele, sest mida sa valitsed ja kus sa elad, kui linna polegi)
Variant c oleks alustada kogu liikluse parandamist sellest, et kõigepealt teha suured ristmikud korda, eelkõige linnast VÄLJA suunduvas osas. Et noh, et linnast välja saab kergesti, sissesaamist pead ootama. Ja alles siis, kui ristmike läbilaskevõime on suurem kui autosid korraga peale tuleb, siis hakata teid laiendama, et olukorda parandada. PUNKT
Muidugi jääb veel variandi c laiendus C1, kus lõpetatakse kaubanduskeskuste ehitamine nende ristmike äärde, mis nikuinii ei suuda kogu liiklusvoolu teenindada. Muudkas olukorra kergemaks. Lammuttaks veel need, mis juba valmis tehtud, ära ka, oleks veelgi parem ;)
teisipäev, 3. mai 2005
Mingi eriline anne, vä?
Tegelt ma olen tähele pand, et inimesestel on mingine eriline anne. St mitte Anne aga noh... kaasasündinud eelsoodumus. Selleks, et nullida ära igasugune initsiatiivi ülesnäitamine.
Tegelt oli asi nii, et tekkis tahtmine, et kutusks kellegi Lätti kaasa. Et muidu mina üksi nende kõbidega, aga käia ikkagi tahaks küll. Esimene persoon, kellelt küsisin, et 'kas tahad kaasa tulla' vastas (vähemalt noh ... nii nagu talt oodata võiski), et Lätti? Milleks? Ei, kus sa sellega, ei mina küll ei taha!!!! Samas teisel katsel sain süüdimatu vastuse, et 'oi, 21-22 mai??? aga siis on ju Lauluklubi.....!'. Et noh, jahh. Ise teab, ma vähemalt üritasin ;(
/mossitab/
Tegelt oli asi nii, et tekkis tahtmine, et kutusks kellegi Lätti kaasa. Et muidu mina üksi nende kõbidega, aga käia ikkagi tahaks küll. Esimene persoon, kellelt küsisin, et 'kas tahad kaasa tulla' vastas (vähemalt noh ... nii nagu talt oodata võiski), et Lätti? Milleks? Ei, kus sa sellega, ei mina küll ei taha!!!! Samas teisel katsel sain süüdimatu vastuse, et 'oi, 21-22 mai??? aga siis on ju Lauluklubi.....!'. Et noh, jahh. Ise teab, ma vähemalt üritasin ;(
/mossitab/
Lehmad siin ja lehmad seal
Tegelt ei ole mul lihtsalt sõnu. Terve kari inimesi muretseb ööd ja päevad läbi, et mis ja kuidas jne, terve hunnik pappi pannakse magama,aga tulemuson ikka ja alati selline nagu vaja EI ole. Et kui seadus ei sobi käitumisega, siis tuleb muuta seadust ja mitte oma käitumist. Et kui su töö on midagi teha ära maastikul, siis tegelikult sa tahad, et see maastik saaks endaga ise hakkama, sina istud vaid kuskil ei-tea-kus jalad seinapeal ja ootad, et töö ise vaikselt oma kohale hiiliks. Ja siis veel hädaldad, et 'mul on niiiiiii palju tööd!'. Peale selle on selle 'töötamise' juures oluline komponent vali seakisa iga kord, kui keegi püüab sulel meelde tuletada, et mida sa tegelikult tegema pead. Ja kindlasti tuleb halvustada inimesi, kes püüavad sind aidata omi asju joonde ajamisel. Ja kindlasti otsida võimalust solvata.
Õnnetuseks reeglina inimesed ei tea mille peale solvutakse ja mille peale mitte. Minule öeldi, et mina ei teadvat aretusest midagi. Ja et ma peaksin O poole pöörduma, et Mendeli (või mendelejevi, huvitav kumba ta ütles?) seadust teada saada. Et temale O õpetas asju niipidi, kuidas ma üldse olen koolist läbisaanud, kui mina seda ei tea mis tema. Mille üle järelemõeldes tekkis vaikne kahtlus, et kuidas siis _tema_ koolist läbi sai, kui teda õpetas isik, kes minule ei suutnud asju 'õigesti' selgeks teha? St. kui mina ei saanud asju 'õigesti' selgeks, siis ... on ju loogiline eeldada, et äkki ta ise ka ei saanud asjadest õigesti aru, eriti arvestades seda kammajjaad, mis toimub?? Loogiline, vähemalt minu jaoks.
A tühja sest. Mina ei kavatse hakata seda õigust taga ajama. Mina teen südame kõvaks, ja ütlen ka, et riigi raha, las kulub. Igast pahna peale.
Õnnetuseks reeglina inimesed ei tea mille peale solvutakse ja mille peale mitte. Minule öeldi, et mina ei teadvat aretusest midagi. Ja et ma peaksin O poole pöörduma, et Mendeli (või mendelejevi, huvitav kumba ta ütles?) seadust teada saada. Et temale O õpetas asju niipidi, kuidas ma üldse olen koolist läbisaanud, kui mina seda ei tea mis tema. Mille üle järelemõeldes tekkis vaikne kahtlus, et kuidas siis _tema_ koolist läbi sai, kui teda õpetas isik, kes minule ei suutnud asju 'õigesti' selgeks teha? St. kui mina ei saanud asju 'õigesti' selgeks, siis ... on ju loogiline eeldada, et äkki ta ise ka ei saanud asjadest õigesti aru, eriti arvestades seda kammajjaad, mis toimub?? Loogiline, vähemalt minu jaoks.
A tühja sest. Mina ei kavatse hakata seda õigust taga ajama. Mina teen südame kõvaks, ja ütlen ka, et riigi raha, las kulub. Igast pahna peale.
Tellimine:
Postitused (Atom)