Jääb Riia, mu arm....

Nagu laulis "Vennaskond".
Noh jahh. See sõit oleks võinud ju ometi kesta igavesti, eksole ju. Või noh, vähemalt NATUKENE kauem kui 2 hommikut ja üks õhtu ja kõik mis sinna vahele jäi. Ja rahvas oleks võinud ju ometi NATUKENE vähem imelikult vaadata ;)
Niisiis. Start laupäeva hommikul kell 7:00 Estonia juurest, vahepeatused Nõmmel, Keila silla juures, Halingal, Pärnus. Ja siis Läti poole teele. Kõigepealt "Automuuseum", siis "Loomaaed", Livu veepark Jurmalas, Lido keskus, Ööbimine Ühikas, Riia vanalinn, Turaida loss ja Mingid Koopad (nende kohta oli mingi ilus legend ka, aga ma pildistasin sel ajal konni)

Tema oli seal. Tuli poolel teel peale ja tagasiteel läks poolel teel uuesti maha. Ma arvasin, et peale nelja kuud ma ei tunne teda ära. Aga tundsin. Ma ei tea kas teadlikult, aga.... Selline tunne oli teda nähes, et nagu oleks keegi teibaga vastu pead lajatanud. Või siis kolmnurka - lihtsalt äkki jäi õhku väheks ja pea pööritas ja ..... Ma püüdsin kõigest hingest seda mitte välja näidata.

Me istusime ja lobisesime niisama, tema tööst ja elust üldse ja tema perest ja .... Temale meeldib rääkida, minule meeldib kuulata. Aga isegi siis, kui ainult riided kogemata kokku puutusid, võis peaaegu et kuulda, kuidas kõik särtsub ja säriseb, nagu lühises korgid, if ju duu get se point ;) Täielik paanika (minu poolt!) tekkis sel hetkel, kui ta lihtsalt mind enda vastu tõmbas ja .... no kes on midagi vähegi sarnast läbi elanud, see teab. Kes on sõrmed stepslisse pistnud teab tõenäoliselt ka, aga teda pole ilmselt siin seda lugemas ;)

Ühesõnaga - kõik läks nii kiiresti, et... Ma ei tea, mida kõigest arvata. Kas me lihtsalt unistame ühtemoodi. Sellest, et oleks Keegi kes oleks hea ja õrn ja hoiaks.... Või on see kõik päriselt. Mõlemad versioonid tunduvad ühtmoodi hulluksajavalt reaalsed. Ma tean, et ma mõtlen liiga palju. Ja siis ma püüan üldse mitte mõelda, aga see ei õnnestu.

Õhtu Riias möödus... Noh möödus nagu ta möödus - õues, eriti avalikus kohas (mida me ise väga varjatuks pidasime) trepil, täiesti süüdimatult teineteise kaelas rippudes. Ja minul kumises kogu aeg kõrvus see laul, kuidas "laterna all tänaval, vaiksel kõnniteel". Kuigi laulusõnad on vähe teisiti. Sest latern särast tõesti peakohal ;) Et noh, kellelgi möödujal kogemata midagi nägemata ei jääks. Ja õhtu lõppes temapoolse veenmisega, et tema tahab minuga magada ja minupoolse veenmisega, et kõik on tore ja puha, aga üheöösuhet ma ei taha. No temaga ei taha, aga seda et viga on selles ütlesin alles järgmisel päeval. Et ta meeldib liiga palju. Ja tema naeris. Et see olevat üldse esimene kord kui keegi ütleb et ta meeldib talle ja et veel 'liiga palju' see olevat päris üle mõistuse ;)

Ja hommikul oli dressipluusil tema lõhn juures. Ja bussis püüdsid kõik viisakalt mujale vaadata. Ja üksteisest lahti laskmine ei tulnud kõneallagi. Mu jumal, ma ei ole seda enam aastaid tundnud. Seda, et see hetk võiks kesta sajandeid, seda küll. Ja seda, et iga puudutus on kui elektrilöök, seda ka. Aga see ei olnud see. See... sellest ma sain terveks. Aga nüüd ... On tegelikult see sama asi, ainult et sa tead, et teine tunneb seda sama ja see tunne on nii pöörane :D

Ma lihtsalt ei tea, mis edasi saab. Kas ma julgen talle helistada? Kas ma julgen temaga veel kokku saada? Kas see kõik püsib? Kas me oleme ise mõlemad selleks valmis????

Ja õhtul, kui tema bussipealt maha läks, oli ainsaks lohutuseks vaadata pilte. Ja meenutada. Ja õhtul kodus võtsin oma dressipluusi kaissu, sest seal oli veel pisut tema lõhna küljes ja see lohutas, natukene.

PS. Ma ei ole siiani suutnud otsustada, kas ma ostan Tallinnasse korteri või ei. Ja et kui ostan, siis millise. Sest ma vist teadsin juba ammu, et ma tahan midagi enamat. Ja just temaga koos. Aga ma ei ole selles ikka veel kindel!!

PPS. Riia on üks suur 'juugendi stiilis maja', loomaaed on ägedam veel kui Tallinna oma, automuuseum oli super ja Turaida lossitorn võttis mu jalad krampi :)

Ühesõnaga - reis läks justkui korda. Ainult, et miks ma siis ikka veel 'täis igatsust teele vaatan' ja miks mul on ikka veel see jabur võbelus hinges?? Ja miks on nii suur lust tööd teha, kuigi on igavene ports jamasid kaelas, mis muidu eluisu sootuks ära võtavad?? ;)