Oeh

Niisiis. Hammas valutas. Ega ma muidu polekski hamba arstil käinud, ega ju. Tegelikult langes otsus siiski minna just reede õhtul. Siis kui Dukega Kuusiku lennuväljalt tagasi tulime. Siis kui hambavalu oli nii tugev, et hakaks juba oksele ajama. Valu. See oli KO-HU-TAV!!!

Niisiis. MIngist ajast oli mul meelde jäänud, et Tallinna Kiirabihaigla (mis ta nimi moodsas keeles on, seda mai tea) traumapunktis on ka hambaarst olemas. Niisiis, loivasime piigaga sinna. Traumapunkt jättis trööstitu mulje. Miskipärast on Eestis levinud mingi järjekorranumbriautomaadi vaimustus. Nii et nagu pangas, EMT teeninduses ja Kaubamaja vorstiletiski on seal see automaat. Ja kogu traumapunkti töö on hõivanud ootamine. Et kõigepealt lähed (kui sinu number tuleb!) valveõe jutule ja kirjeldad oma kaebust. Tema sikerdab midagi ja siis pöördud teise valveõe poole paberite vormistamiseks ja siis kolmada juurde, et maksta visiiditasu (50.-) ja sisi oootad.... Kuni mõni arst leiab aega sinuga tegeleda. Kui vanasti oli elavas järjekorras oodates nähagi,e t jahh tõesti, arstid teevad tööd ja nad on hõivatud, siis uue 'süsteemi' järgi sa näed, et vastuvõtuõdedel pole midagi teha. Ja traumadega inimesed ootavad ja kannatavad. Igatahes...
Seal enam hambaarsti pole ja järgmine retk oli Tõnismäele, hambapolikliinikusse. Seal siis on 'normaalne' korraldus. Registratuuris pannakse kirja ja ukse taga elav järjekord. Kui lõpuks minu kord tuli, siis ütlesin küll piigale,e t ta võib koridoris mind oodata. Tema tahtis kaasa tulla. Ja kätt hoida oma hirmust vabiseval emal. Ühel hetkel kadus ometi seina äärde pingile istuma. Hiljem, lahkudes teatas usalduslikul sosinal, et tal olevat süda pahaks läinud, kui vaatas mis arstitädi emmega teeb ;)
Aga positiivne on see, et hammas ei valuta enam. Tuikab aegajalt, kui vajalikuks peab, aga ei valuta. Asi seegi :D