Viimased paar päeva olen end püüdnud vaimselt selleks ettevalmistada, et jahh, lähen langevarju kursustele ja saan vastava väljaõppe ja siis hüppan lennukist välja. Töökorras lennukist, umbes 1,5 km kõrgusel maapinnast. See peaks ju olema psüühiliselt raske samm, eksoleju. Aga ei ole. Vist. St. kui inimene on pea ees alla hüpanud täiesti tervest tõstukist ja jäänud ellu ja saanud tunde, et tegelt ei olnud ju midagi, siis .... Noh kui midagi untsu läheb, siis on üsna ükskõik, kas sa maandud pea ees 60m kõrguselt vastu asfalti või siis 1,5 km kõrguselt vastu pori. Et teistel on vahe, omal ei ole.
Teisest küljest on ületamatu hirm. Mitte lennukist välja hüppamise osas, oooo ei! Inimene ei saa ju asju omale niisama lihtsaks teha, ega ju! Hirm on tunduvalt proosalisem. Nimelt on Duke koolitus-memost meeldejäänud selline 'armas' õppuste osa, et tuleb 2m kõrguselt lihtsalt alla hüpata. Mitte nii nagu 'valged inimesed' et toetad käe müüri peale ja siis hopsti! vaid otse. Ja väljavaade SELLIST asja teha, võtab sapsud tudisema, sisikonnas keerama ja pilt virvendab ees, kui sellest mõelda.....
Sest et oleks siis ainult 2 m aga tegelikult sa hüppad ju kõrgemalt.... Tegelikult on ju kõrgus 2m+kasv, seega üle 3,5 meetri. Ehk psüühiliselt ilma igasuguse julgestuseta 4 meetri kõrguselt alla hüpata ja seda lihtsalt niisama, heast tahtest?!
/Kiiska vangutab pead/
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar