Tegelt ei ole mul lihtsalt sõnu. Terve kari inimesi muretseb ööd ja päevad läbi, et mis ja kuidas jne, terve hunnik pappi pannakse magama,aga tulemuson ikka ja alati selline nagu vaja EI ole. Et kui seadus ei sobi käitumisega, siis tuleb muuta seadust ja mitte oma käitumist. Et kui su töö on midagi teha ära maastikul, siis tegelikult sa tahad, et see maastik saaks endaga ise hakkama, sina istud vaid kuskil ei-tea-kus jalad seinapeal ja ootad, et töö ise vaikselt oma kohale hiiliks. Ja siis veel hädaldad, et 'mul on niiiiiii palju tööd!'. Peale selle on selle 'töötamise' juures oluline komponent vali seakisa iga kord, kui keegi püüab sulel meelde tuletada, et mida sa tegelikult tegema pead. Ja kindlasti tuleb halvustada inimesi, kes püüavad sind aidata omi asju joonde ajamisel. Ja kindlasti otsida võimalust solvata.
Õnnetuseks reeglina inimesed ei tea mille peale solvutakse ja mille peale mitte. Minule öeldi, et mina ei teadvat aretusest midagi. Ja et ma peaksin O poole pöörduma, et Mendeli (või mendelejevi, huvitav kumba ta ütles?) seadust teada saada. Et temale O õpetas asju niipidi, kuidas ma üldse olen koolist läbisaanud, kui mina seda ei tea mis tema. Mille üle järelemõeldes tekkis vaikne kahtlus, et kuidas siis _tema_ koolist läbi sai, kui teda õpetas isik, kes minule ei suutnud asju 'õigesti' selgeks teha? St. kui mina ei saanud asju 'õigesti' selgeks, siis ... on ju loogiline eeldada, et äkki ta ise ka ei saanud asjadest õigesti aru, eriti arvestades seda kammajjaad, mis toimub?? Loogiline, vähemalt minu jaoks.
A tühja sest. Mina ei kavatse hakata seda õigust taga ajama. Mina teen südame kõvaks, ja ütlen ka, et riigi raha, las kulub. Igast pahna peale.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar