Kummalised on need mõistuse teed

Et võtaks ja analüüsiks 'olukorda rindel'. Elik psüühilist seisundit teemal 'Fuih, kuidas sa julged?!'.
Niisiis. Kõigepealt, ma mäletan küll, oli faas, et 'no milleks, miks kuradi pärast inimesed seda üleüldse teevad?!'. Pluss lõmpsimine teemal, et 'no kui sulle niiväga hüpata meeldib, siis hüppa ntks laua pealt alla'
Siis tuli faas, et 'tegelt ju võiks ka, aga....' NIng selle järel faas 'Ei no mina sellega küll tegelema ei hakka, mitte kunagi!' Edasi järgnes see, et 'tegelt ju võiks, siis kõik näevad kui kõva mutt ma olen' ja selle järel, et 'No andke andeks, ei mõtlegi, vähemalt mitte teiste pärast'. Ja siis, et 'No kunagi võiks ikkagi ära proovida, no niisama...' ja ühel hetkel oli täiesti kogemata ka nimi kursustel kirjas.
Järgmiseks tuli pool-halvav hirm. Mitte hüppamise vaid maandumise ees. Et 'Aga mis siis kui ....' mis mingil hetkel (peale mõningaid selgitusi) muutus rahuks, et 'Noh, mis see siis niiväga ära ei ole...!' Ja nüüd on faas 'Issake, ma tean et ma ei julge ja ma ei saa hakkama, aga kui ma selle ära teen, siis ei karda ma enam midagi'. Mis on muidugi absoluudselt vale, sest inimene leiab ALATI midagi mida paaniliselt karta ja eitada ;)