Kukkumised

Niisiis. Minu elu kummalisim kukkumiselamus (st. ma lendasin sõna otseses mõttes ninali, sest 'ületasin kiirust'!) oli kunagi ammu-ammu Tartu Laululava juures mäenõlval: Jooksin kiiresti mäest alla ja ühel hetkel avastasin, et jalad enam ei jõua kerele järele, et kas viskan ise pikali või käingi ninali. Ja siis otsustasin võta riski ja ise pikali visata. Asfaltteel. Omal oli tunne nagu õhkutõusval lennukil, et tõmbad lihtsalt rattad sisse ja .... lendad ja ... Järgmisel hetkel olin uuesti püsti ja lidusin edasi. Ainult mantel oli pisut tolmune. Ja muidugi 'ilusad' heledad tolmutriibud mustadel teksapükstel. Olin lihtsalt 'külje maha pannud', üle selja (või kõhu?) veerenud ja siis kohe uuesti jalgel. Naljakas.

Minu elu põnevaim kukkumisjuhus oli möödunud aastal, Budapestis. Et käisin benžit hüppamas. Kaks korda. Esimene kord ei tundnudki midagi, aga teine kord oli igatahes äge :D

Kõige närvesöövam (esialgse hinnangu põhjal) kukkumine on veel ees. Kui prognoosid paika peavad, siis toimub see 11. juunil kell päeval, Kuusikul. Üksikasjad on veel väljatöötamisel, aga küllap te saate ka seda kunagi teada.

Ja ootuspinge jõuab haripunkti ülehomme õhtupoolikul, 9. juuniks olen juba unustanud,e tma üldse registreerusin :p