Sussid

Aegajalt kingitakse mulle susse. No reeglina siis, kui eelmine, armsaks saanud paar on jõudnud olukorda, kus ülejäänud kodakondsed hakkavad neid minu enda ja ka nende elu ohustavateks pidama.

Niisiis - majja kolib uus sussipaar. Nii moe pärast, et kinkijat mitte solvata, katsun mõnda aega nendega ka püüdlikult toas käia. Nädal, vblla kaks. Kõige kauem õnnestus mul vist uute susidega kuu aega järjest igal õhtul ringi kooserdada;) Igatahes, peale seda avastusperioodi (et oooooo.... sussid..) avastan, et tegelikult on kõigis minu hädades just nimelt see uus sussipaar süüdi. (Vanu ka enam kasutada ei saa, sest vanad on juba ammu prügimäele e. välja kolinud) Ja nii ma siis liigun järgneva umbmäärase pikkusega aja sokkis-palja jalu ringi. Vaatamata ähvardavale pinnuohule. Kuni ma ühel hetkel leian, et sussid on ikka äärmiselt toredad asjad (reeglina sõltuvuses toatemperatuuri katastroofilise langemisega). Eriti armsaks muutuvad nad siis, kui neil mingi viga ilmneb....

Ma olen juba mitu päeva tundnud,e t kuidagi kummaline on liikuda toas, et jalg jääb muudkui vaiba taha kinni. Eile siis leidsin ka põhjuse - nimelt on sussitald pealse küljest irdunud, umbes 79% ulatuses. Aga seda armsam on nedega toaas liigelda ja kurge mängida. Samal ajal ise oma peas kihlveokontorit pidades, et arvutada välja võimalusi tervelt ning komistamata toast kööki jõudmiseks.