Enne keka tundi . . .

Niisiis.
Tegevuskoht: tütarlaste garderoob
Tegevusaeg: enne keka tundi
Tegelased: Tydruk nr 1, Teised ja Mina

T1 - Issand, kui paks ma olen, vaata!!
T - No ei ole ju!!
T1 - No olen ju küll!! Vaata, nii pakus reied ja millised voldid kõhu peal!!!!
T - Sa oled jummala normaalne ju, vaata minul on hoopis jämedamad reied!
T1 - sa oled ju jummala normaalse kehaga, aga minul ....
T - a sa vaata kui koledad lihastes (!?!??!) reied minul on.....
T1 - aga nad ei ole vähemalt sellised....

Ja mina vaatan kõrvalt ja imestan, et küll mõnel on ikka raske elu. Et küll on hea, et minul nii palju nii totraid probleeme ei ole, sest elu oleks siis ju märksa keerulisem....

Üleüldse tundub, et teatud kontingent naisinimesi peab ikka kõvasti vaeva nägema, et neid kiidetaks (Tulevad meelde hüüatused tasemel "Ma olen nii kole/paks/loll!!!" ja vastused "Ei ole, sa oled jummala normaalne, aga vot mina olen ju küll hoopis pakem/koledam/lollim!!"??) Palju enam väärt on tunnustus ilma kerjamiseta. Ja spontaanne arvamuseavaldus.

- No ütle, kas ma olen ka selline, kas mina ka kerjan niimoodi tähelepanu????
+ Erandid kinnitavad reeglit .... :)