Tuksi-Nuksi ja Nublu-Auh

Eile jäin lasteaeda minnes hiljaks pisut. St ühele poisile tuli ema järele ja oli kaasa võtnud uue väikse pereliikme, et kuidas sa teist ikka üksi maha jätad. Kui rätik lahti keerati, koorus sealt välja .... väike reibas kutsu. Nimeks Tiksi. Arvake ära, kas mul oli edaspidi hästi lõbus õhtu või ei olnud mitte?

Noorel daamil olid kõik pisiasjad hoolega läbi mõeldud. Et tuleb minna poodi koera ostma ja kus lähim loomapood on. Ja kui seal ei ole koera, siis tuleb helistada poisi emale ja küsida, kust nad koera ostsid. Ta teadis, et peab olema KAKS koera, emane ja isane, et neil igav ei oleks ja et hästi palju kutsikaid oleks, et kõik sõbrad saaksid koerakutsikat süles hoida. Isegi nimed olid välja mõeldud ja kogu elukorraldus, et kuidas kõik tema arvates käima hakkaks.

Ainus nõrk koht tema plaanides, mille ka KuKo kohvikutädi üles leidis, oli see, et kust seer aha võetakse koera ostmiseks, pealegi veel KAHE koera jaoks + koer tahab ju süüa ka ja kes tema eest siis hoolitseb, kui ta haige on. Koera haiguse pärast ju emme töölt puududa ei saa...

Aga õhtu oli lõbusalt sisustatud ja muie püsib veel praegugi vapralt suunurgas.

Igaühele midagi

Niipea, kui hoomikul silm natukene selgemaks läks ja mõistus tööle hakkas, krabasin padja kõrvalt telefoni, et vastatud kõnede registrit vaadata. Ja selles pettuda.... Ma ju ometi teadsin täpselt..... see oli nii selge.... Hiljem õhtul kirjutatud kirja lugedes tuli mõnus äratundmine. Viimsed sõnad õhtul olid, et "palun tule täna öösel unes minu juurde...." Ju ta siis ei saanud tulla, helistas ainult. Ma ei mäleta, et millest me rääkisime, aga me rääkisime pikalt. Lõpuks kõne lihtsalt katkes. Valisin juba numbri, et tagasi helistada, aga siismõtlesin, et küllap ta ise katkestas kõne, et ta ei saa enam pikemalt rääkida. Ja jätsin asja nii nagu oli. See helistamise-rääkimise elamus oli hommikul ikka väga tugev...

Hiljem:
Tema oli olnud reedel ärgates väga väsinud ja unne, nagu oleks öö otsa midagi teinud. Ju ta siis rääkiski telefoniga :)

Maalammas nii ja maalmmas naa

Sina, kes sa siia sattusid. Ma arvan, et sa otsid hetkel internetist täiendavat infot Postimehe ja Päevalehe artiklitele. Ma püüan siin seda probleemi natuke laiemalt, laiemas perspektiivis* valgustada. Ja ma loodan, et sa loed selle jutu siin läbi ka siis, kui see päriselt ei vasta sinu ootustele ja lootustele.

Niisiis. Juhtusin ise seal 'seminaril' kohal olema, kus 'Eesti maalammas ametlikult tõuks tunnustati'. Esiteks ei saa üks seminar midagi ega kedagi 'ametlikult tunnustada', see on igal juhul ühe või teise riigiameti pärusmaa. Teiseks ütles selle lause, et 'maalammas on tõesti olemas' Tartu Ülikooli teadlane Urmas Saarma, kes meelevaldselt tõlgendas Soome geneetiliste analüüside laborist saadud tlemusi. Aga kõigest ikka järjekorras.

Artiklid ei valeta tegelikult. Nad kirjeldavad täpselt seda, mida seal 'Maalambaseminaril' räägiti. Seminar ise oli pisut mäda ülesehituselt.
1. teatas ELFi projektijuht pr. Lepik, et esimesena esinema pidanud soomalse, dr. Kantaneni ettekanne tõlgitakse. Et tõlkijaks on TÜ teadur Saarma. Seega jäi kindlasti vähemalt pool auditooriumist ootama, mida hr. Saarma räägib ja tegelikult esimest ettekannet ei kuulanudki. Seda esimest ettekannet aga keegi ei tõlkinud eesti keelde.
2. tegi teine ettekandja, Saarma kummalisi, meelevaldseid järeldusi. St. analüüsimaterjal oli täpselt sama, mis soomalse ettekandeski, aga järeldused olid meelevaldsed. Kui dr. Kantanen ütles, et tegemist on 'teadmata päritoluga loomadega' ja et neid EI SAA maalambaks nimetada, sest maalamba geneetilist koodi ei ole teada, siis eeslase ettekandes oli sõnaselgelt, et Soome labori uuringutulemuste järgi on tegemist maalambaga.
3. Suur probleem oli tõlkimine. Hiljem, arutelul (e. mina-küsin-sina-vastad voorus) tõlgiti küsimused dr. Kantanenile soome keelde. Tema vastas soome keeles ja tõlk pani jutu eesti keelde ringi. Väike konks oli selles, et härra rääkis vaikse häälega ja kiiresti, niie t tegelikult oli saalis tema jutust raske aru saada. Teine, suurem konks oli selles, et tihtipeale koorus pikast, 10-15lauselisest soomekeelsest vastusest välja üks eestikeelne lause ja seega jääb kahtlus tõlke kvaliteedist. Et kas küsimus õigesti tõlgitija kas vastus õigesti tõlgiti. Sest ega rääkijad tegelikult otsetõlke eripäradega ei arvestanud ja tõlgile 'tööpause' teksti sisse ei jätnud. Kurvaks tegi asjaolu, et meie aretusvaldkonna spetsialistid olid väga kidakeelsed.

Niisiis. Asi oli tegelikult organiseeritud just nii, et saaks teha ainult 2 järeldust - kas EI või JAA, pooltoone organisaatorid ei tunnistanud, aga kogu jutt oligi ainult pooltoonides.

On teatud aspekt, mida ajalehes pole peetud vajalikuks üldse mainida. Nimelt genotüpiseerimise käigus selgus, et nimetatud 'maalambakandidaadid' olid geneetiliselt kõigist kohalikest kultuur- ja põlistõugudest erinevad. Minul kummitab peas küsimus - kuidas nad saavad olla meie oma põlised maalambad, kui nad kellegagi suguluses ei ole?? Teadaolevalt on meie kohalikud tõud aretatud meie oma iidsest lambast, keda meil on siin aastasadu peetud. Seega peaks ka kultuurtõugudes olema säilinud midagi 'põlist' ja 'oma'. Aga geneetiliselt on loomad TÄI-ES-TI erinevad. Kusjuures eristub täiesti selgelt 4 erinevat rühma, kel omavahel ka mingit sarnasust ei ole. Lisaks ei ole teada 'iidse maalamba' genotüüp ja vaprad maalamba säilitajad pole mitte katsetki teinud seda kindlaks teha nende valduses olevate muldvanade villaproovide ja karusnahatükkide järgi.

Ühesõnaga - nimetatud seminar, kus 'ametlikult tunnustati maalammas' tekitas rohkem küsimusi, kui neid algselt üldse olla sai ja vastas ainult ühele küsimusele - kas on võimalik, et meie taludes peetakse mõnes kohas mõnda seni tundmata tõugu looma. Jah, peetakse küll. Aga kas see just MAAlambaks peaks klassifitseeruma, see on juba uue uuringu küsimus.
__________________
* Perspetkiiv tähendab antud juhul vaadet.

Täiendus: Noh, selgitus selle kohta, et miks need loomad teistest tõugudest täielikult erinevalt oli ühe aktivisti poolt väga.... üllatav. Nimelt, et geneetilist sarnasust teiste tõugudega ei leitud, kuna uurimismeetod olevat olnud liiga täpne ja tundlik. Et mida-mida. Nagu et eemalt vaadates üks lammas puha ja mida lähemalt lähed, seda erilisem?? Geneetika minuteada ei tööta samadel alustel nagu karja visuaalne vaatlus....

Ajast väljas

Enamasti on inimesed sellised, nagu Sa neid tead. Sa ju tunned neid, põhjalikult, et mitte öelda täielikult. Sa oled neid ju alati tundnud! Ja siis ühel päeval, ühel hetkel vaatad inimest ja sul on tunne nagu istuks su vastas võhivõõras. Isegi hääl tundub võõra kõlaga. Sa kuulad seda juttu, satud mingil hetkel hääle lummusse ja jääd kuulatama häält, mitte juttu ennast. Kui uuesti teksti jälgima said, ei saa enam millestki aru - jutu mõte käib kõrgelt üle su pea ja võimete. Lihtsalt istud, vaatad ja kuulad toda võhivõõrast enda vastas. Püüad kõigest hingest mõista. Vahepeal tabad tekstis midagi tuttavlikku, mis libiseb samal hetkel uuesti käest. Kui lõpuks lummus lõpeb, kaob ka võõras ja vastu vaatab see sama läbi ja lõhki tuttav inimene. Võibolla natuke tuttavam kui enne, sest oled näinud temast midagi sellist, mida enne ei teadnud. Ja pärast ... pärast on kõik jälle hästi. Tunned peaaegu füüsiliselt teise inimese hoolitsust ja õrnust.... et ta oli korraks end unustanud ja võibolla sind kuidagi haavanud.

Veel hetk Irjal ja Sirjel peatudes....

Ei, ma olen nõus, et naine ei pea tööl käima, kui ta ei taha. Mulle isiklikult ei meeldi ärgata kell hommikul kell 6:00, tõusta kell 6:15, kiirustada kell 7:15 tagant uniselt uimerdavat last, et lasteaeda minna, alustada tööpäeva kell 8:00 ja tegeleda sellega kella 16:00-ni, et siis kella 16:20-ks bussi peale minna (sest varem ei lähe bussi!), et lapsele kell 17:00 lasteaeda järgi minna, et koju jõuda kella 17:45-ks (kuna kiiret ei ole õhtul). Et siis last jälle tagant kiirustada, et ta kell 20:30 voodis oleks, et unejuttu lugeda ja raadio-unejuttu oodata. Terve elu käib kella ümber, iga sekund on arvel, mida ma sel hetkel tegema peaksin, mis juba oma järjekorda ootab. Mina, Naine, tahan, et mul oleks hommikul aega enda korrastamiseks (mitte ainult vett korraks näole visata, siis sööma ja siis juba teele), enda ilusaks tegemiseks. Et mul oleks aega end välja puhata. Et mul oleks aega enda mõtteid lugeda, iseenda jaoks oma aega planeerida ja teha asju mis mulle meeldivad. Või mida ma vajalikuks pean. Ma ei taha tõusta öösel, kui väljas on alles pime, tervet päeva kontoris veeta, olgu see ka kõige põnevam töö ilmapeal, ja siis õhtul pimedas koju loivata. Ma ei taha pidevalt tagant sundida väikest inimest, kelle jaoks mul ka aega ei ole. Ma olen nõus olema 'mehe seksiori'. Ma ei tea, miks arvatakse, et tööl mitte käiv naine on mehele prosituudi eest. Koristamine, söögitegemine, poeskäimine, pesupesemine, kodu kaunistamine - kõik need on tööd, mida tegelikult tehakse n.ö. kohakaasluse alusel. Kui mees võimaldab naisel koju jääda, sest naine seda ise tahab, on kõik hästi. Halvasti on siis, kui naine peab koju jääma, sest mees tahab nii.
Kõige parem oleks vist lihtsalt poole-koha-töö. Et kas teed tööd ainult ülepäeviti või siis pool päeva korraga. Ja aega jääb rohkem enda ja teiste jaoks. Ega meest ka enam 20 asta pärast ei võlu see tore ise endaga hakkama saav naine, kel pole olnud selle aja jooksul hetkegi aega iseendale pühendada. Naised lihtsalt on ... naised. Ja kui ühele meeldib kodune olla, siis teisele ei pruugi see meeldida. Ja kui üks on kodune, siis teine rabagu või kolmel kohal korraga + kodu, lapsed ja mees. Kui see talle meeldib. Ja las nii ollagi. Minule ei meeldi nii elada, nagu ma elan, aga ma lihtsalt ei oska seda sasipundart kuskilt otsast harutama hakata, et hakata kord ka nii elama, nagu mulle endale meeldib.
PUNKT

Mõistmatu

Autofriigid on sama head kui arvutifriigidki. St. nii nagu taskukalkulaatori omanik ei saa aru, et miks peaks inimene oskama peast (kiiresti ja õigesti) arvutada, ei suuda autoomanikud mõista, miks üldse peaks ühistransport olemas olema, veel vähem seda, miks peaks ühistransporti kasutama. Tingimusel, et seda on mugav kasutada.

Aegajalt ma püüan meie autostunud inimestele selgitada, et KUI see raha, mis kulutatakse hetkel selleks, et autosid kesklinna juurde toodaks kasutatakse hoopis ühistranspordisüsteemi arendamisele, nii et see oleks kasutajale mugav ja meeldiv, et ei oleks vajadust oma autoga kesklinna trügida, SIIS väheneks kesklinnas autode hulk ja sellega seoses muutuksid ummikud väiksemaks, ühistransport püsiks graafikus.

Üldse algväitesse süvenemata tuleb tavaliselt vastus teemal, et "aga bussid on nii täis ja kui veel mõni pohmas mees kõrvale satub seisma, siis on seal täiesti väljakannatamatu!!". Või siis et "Oh ega need, kes on harjunud autoga sõitma, ega nemad küll sul bussiga sõitma ei hakka!" Või siis et "Aga igal pool maailmas on metrood ja rongid nii ära lagastatud, et sinna sisse küll tegelikult minna ei taha!!" Ja kõige kaalukam argument on see, et "Ega ma siis ometi käeotsas poest kaupa tassima ei hakka?!? Meil on ainult üks väike pood terve linnaosa peale ja lähima poeni tervelt 3 km maad käia!!!".

Ühesõnaga - vastuargumendid -
1. ühistransport on räpane, liiga ülekoormatud
2. vanale koerale uusi trikke ei õpeta
3. linnaosasid 'arendatakse' infrastruktuurile tähelepanu pööramata
4. (enne jäi mainimata) ühistransporti praktiliselt ei eksisteeri (inimesed elavad Tallinnast väljas, nad ilma autota tööle ei saagi ju!!)

Ja ühesõnaga - ei ühtegi argumenti selle kohta, MIKS EI VÕIKS BUSSIGA TÖÖLE SÕITA; KUI SEE ON MUGAV. Või miks PEAKS autoga poes käima, kui elamurajoon on arukalt arendatud. Ja selle kohta, et miks peaksid bussid-trollid-trammid ilmtingimata räpased ja täislagastatud olema.
Oli omal ajal anektoot selle viimase kohta. Kuidas *keegi*tegelane* võrdles Moskvat ja New Yorki. Et Moskvas "jest muzor, no ne grjaza", New Yorgis jällegi "ne muzora no jest grjaza". Ehk siis, et kui me ise elame puhtalt ja hoolitseme linnaruumi puhtuse eest ja õpetame seda ka oma lastele, laste-lastele, väikestele sugulastele, siis EI OLE PROBLEEMI!!! Ikkagi taandub lõpuks kõik 'ühiskonna teenuse ostmisele' selle asemel, et ise ühiskonda kujundada....

Näedsa siis

http://mahwreck.blogspot.com/2006/10/feminist-fatale.html

Paistab, et mõned lihtsalt on feministid ja teised sedalihtsalt ei ole. Nii nagu langevarjuriks 'sünnitakse', sama moodi on ka feminism sünnipärane, seda ära õppida on suht võimatu :p

Läänerindel....

Kõige raskem on vaikida. Sellest veel raskem on rääkimine. Ja veel raskem hüsteeriliste paanikahoogude üleelamine. Hirm, et kui ma täna õhtul ei helista, siis võibolla ei ole homme õhtul enam kedagi kõnet vastu võtmas. Teadmine, et inimesele endale ei või näidata viiendikkugi sellest paanikast, hirmust ja ahastusest, mis pidevalt hinges pulbitseb. Teadmine, et tegevus on asi, mis annab natukeseks rahu ja lohutust, samas aga suutmatus midagi tõsist ette võtta, sest äkki juhtub midagi, et sa ei saa seda lõpetada.
Iga telefonihelina peale võpatad, et äkki.... ja rahuned uuesti. Kõnnid tänaval ja suvalisel hetkel hakkavad lihtsalt pisarad voolama. Õhtul, kui kõik on vaikseks jäänud, nutad end vaikselt magama. Õnnistuseks oleks tõsine, hea kontsert, et end lihtsalt tühjaks karjuda. Lihtsalt meeletu hirm inimest kaotada. Kuigi ... kõik me oleme asendatavad. Kuigi tegelikult justkui midagi hullu ei ole, või vähemalt ei tohiks olla, kui tema juttu uskuda. Aga hirm jääb ju alles. See vist jääb elu lõpuni meie vahele - hirm kaotada kallist inimest.

Saabuv mõõn...

Jahe ja heitlik sügis jätkub, ööd on pikad ja pimedad. Täna öösel aitas täiskuu mu unenägusid vaadata. Ja vaikselt, õige vaikselt hakkab sügisnukrus hinge pugema. Oma osa on muidugi sellel, et kallis on .... on. Aga sellega koos tekivad teised probleemid. Et sa ei saa, ei julge kõiki oma mõtteid rääkida. Et sa lihtsalt ei taha oma muredega koormata, et see võib teisele veel eriti halvasti mõjuda. Kõike ei räägi kolleegidele, vanematele ammugi mitte. Ja siis see tagasihoitu muudkui koguneb ja koguneb... Ja siis varsti tuleb peale ahastus teemal "mitte keegi mind ei armasta". Või siis "ma olen niiiiii üksik ja õnnetu" või siis "kogu maalim on nii paha ja mina vaene hea inimene ei saa kohe kuidagi sellega hakkama, et kõik teised pahad ja kurjad ja koledad ja õelad on".

Persse, mai taha õnnetu olla, aga ma ei oska praegu end rõõmsaks mõelda :(

Näe, mulle pakuti tööd. Et tee omale pangakonto ja muudkui võta raha välja et kellelegi kolmadale edasi anda. Minge p****i, eks :)

Auk

U oli kiirabiga haiglasse viidud. Töölt. Arstid ei ole siiani välja mõelnud mis tal viga on. Ega ta ise ka palju targem ei ole. Nakkushaigete osakonnas. Nii et....

Kes keda ehk seiklused wc-s

Juhtus meil kord selline lugu tööl. Pidin koos ülemusega 'väljasõidule' minema hommikul ja tahtsin veel enne lahkumist wc-s ära käia, aga.... Nii nagu ma sinna sisse astusin, sama targalt põrkasin ka välja tagasi. Nimelt oli seal enne mind juba keegi käinud. Käinud end tühjendamas ja pidanud paljuks enda järelt kasida. Minu avameelse ja hääleka arvamuseavalduse peale oli 2 reaktsiooni:
1. pistis büroojuhataja (naisterahvas) pea uksevahelt välja, silmad punnis ja nägu punane, et tema polevat täna veel käinud
2. lükkus IT-poiste toa uks salakesi kinni. Et nagu nemad ei teaks asjast midagi.
OK. Mina kellegi s*tta kasima ei hakka, saan ka teisiti oma asjad korraldatud. Aga wc-seinale kleepisin suure sildi teadaandega, et meie majas on Wesi Closett mitte Wäli Cäimla ja paluks sellele vastavalt ka käituda. Järgmiseks hommikuks oli silt seinalt kadunud, wc korras. Kusjuures koristaja väitis, et tema ei olevat silti näinudki, mie naised silti ära ei võtnud ja koristamas ka ei käinud. Ja rohkem pole sellist jama enam toimunud. (Selle peale sülitan kolm korda üle vasaku õle, otse Surmale näkku, et ei toimuks ka!)

See selleks. Teaduslehes SLÕL oli pikk intervjuu Noorkuu (end. Rumala Noorkuu) esindajatega, kus kirjeldati umbes samalaadset fopaad esinemisel. Sellest tulenevalt minu tänane suure ringi küsimus:

KAS NOORTEL MEESTELE PÕHIMÕTTELISELT ÕPETATAKSEGI KODUS, ET WC-S EI TOHI VETT TÕMMATA, RÄÄKIMATA POTI SELLEKS ETTENÄHTUD HARJAGA PUHTAKS NÜHKIMISEST???? KAS NOORED MEHED OMA VANEMATEKODUS KA NIIMOODI KÄITUVAD VÕI LIHTSALT NAUDIVAD 'ANONÜÜMSUST', ET KES SEE VÄIKESES KOLLEKTIIVIS IKKA TEADA SAAB, ET JUST TEMA SEE OLI, KES TERVE ELAMISE TÄIS S*ITTUS, KUI KEEGI TEINE POLE VAHEPEAL WC-S KÄINUD????

Test

Nii, kas nüüd saab juba bloggerisse sissekandeid teha?? Möödunud nädalal igatahes ei saanud...

Hommik

"Milleks sul seda juukseklambrit vaja läheb??" uuris Ta kahtlustavalt. "Noh tead," ebalesin Mina. "Mind lihtsalt häirib see, kui juuksed pidevalt näo ees on ja suhu-silma-ninna ronivad!" Ta vaatas mind hetke uurivalt ja siis.... "Tead, sa näid kohe ilus välja, kui Su juuksed kinni on panud!"

Süda sai soojaks sellest vestlusest. Ärge arvake siin midagi, et 6-ne on alles väike ja mis tema ka ilmaelust teab. Teab. Tema oleks Ergmaad presidendiks tahtnud. Sest ta on naine. Evelin võiks oma 5-se titetamisega seenele sõita ja teda inimese moodi kohtlema hakata!

Mida see mulle annab??

Banaalne küsimus, eks. Aga vaadake ise:
http://www.enkool.ee/
http://www.lastesport.ee/
St. on tehtud väga tore ja ja asjalik kodulehekülg..... kus pole grammivõrragi infot üleval! Lastespordi kodukalt võib jäädagi otsima, et MIS SEE ON, eriti kui oled korjanud lehe aadressi kuskilt lasteaia seinalt, et järgi vaadata, kas seal on midagi millega oma laps võiks tegeleda. Erki Noole Kergejõustikukooliga sama lugu - üldist infot pole olemaski. Aga selle eest on vähemalt tunniplaan olemas. Ilma selgitusega mida tunniplaanis nimetatud treenerid lastele õpetavad, millega tundides tegeletakse.

Kohati tuleb ahastus peale, ausalt. Ntks. Nõmme Spordiklubil on küll ilus avaleht kodulehele - võimalikult kirju, et ei teaks, kust midagi üles leiab - aga linkide alt avanema pidav tekst on puudu, ainult lause, et küll ta kunagi ühel heal päeval valmis saab, eks te helistage meile. No milleks sellist asja siis teha, kui infot üles ei viitsi/saa panna. Milleks kodulehekülg, kust ei saa kätte esmast informatsiooni selle kohta, millest jutt käib?!

Vanasti ma ei saanud aru, et mis nad kõiko ma blogides virisevad kehvade kodulehtede pärast, aga kui ise portsu otsa satud, on ikka pilt selge;)

Back to the roots!

Mingi kaval uuringufirma tuvastanud, et Eesti elanikud ei armasta mahla juua. Varsti pannakse vist mingi suurem ja kallim kampaania püsti, et inimesi mahla jooma ärgitada. OK Mahl kui selline, st. "täismahl" on jahh tervisele kasulik -peaaegu nagu puu- või köögivili, aga vedelal kujul. Aga seal on üks väike konks sees: kui palju meil müüdavatest mahladest on tegelikult täismahlad? Enamus (kui mitte kõik) müüdavatest pakimahladest on saadud mahlakonsentraadi veega lahjendamise teel. Kust konsentraat saadakse, pole pakil kirjas. Seega ei saa mina küll uskuda juttu tervislikust mahlast poeletil. Tervislik mahl on see, mis on tehtud puu- või köögiviljast - pressitud, aurutatud, kuidas keegi. Seda et mahl on tehtud kvaliteetsest toorainest saab garanteerida ainult nii, et teed mahla ise, oma aia marjadest, puu- ja köögiviljadest. Lisades maitse järgi suhkrut-soola. Ja mitte ajades omale udu, nagu need polekski konservandid. Elagu elus loodus!

Ikaldus

Või õigemini "Täielik ikaldus". Nädalavahetusel olin õepoja 'suurt sünnipäeva' tähistamas. Mees ikkagi juba 3-aastane, varsti võtab naise ja läheb ülikooli. Üldse on sünnipäevi kuidagi väga omapäraselt jagunud: märtsilõpus-aprilli alguses 2, siis mitu kuud vaikust, augusti algul 2 järjest, septembris kolm järjest ja siis tiksume rahulikus rütmis 3 sünnarit kuus jõulu välja ;) Nii positiivne, et alati tuleb ette planeerida, kelle sünnipäev on tähtsam ja kellele võib ainult kaardi saata.

Mõnele on kaardist vähe. U. sünnipäevale ma loomulikult ei jõudnud. Ta pidi lihtsalt hiiglapika kirjaga leppima, ja sünnipäevalille saab kätte homme. Võibolla. See oli siiani jaburaim mis ma olen kellelegi sünnipäevaks teinud: ma saatsin talle sünnipäevaks puu. Harilik vaher Acer platnoides, punaseleheline sort "Crimson king". Koos õnnitluskaardiga uksetaha. Et pistku kuhu tahab see. Või noh nii peaaegu. Selle organiseerimisega seoses sai järjekordselt kinnitust tõsiasi, et igasugu teeninduskohti on põhimõteliselt 3 sorti: ühed, keda tegelikult teeenindamine ja kaubast lahtisaamine oluliselt ei huvita, teised, kes on nõus oma kaupa/teenust müüma, kui neile piisavalt pinda käia ja kolmandad, kes tunnevad rõõmu selle,est, et nad oma kaubast lahti saavad ja on valmis iga hullu ideega kaasa minema. Kaasa arvatud kuskile Pära Põrgusse, maanteedest eemalasuvasse kohta kolistama minema, ainult telefonis antud juhtnööride järgi, et mingi puuke uksetaha viia. Aga teisest küljest on see positiivne, et ka selliseid müüjaid on olemas!

Tööga on nii, et .... tööta on halvasti. Pikalt üksi olles kaob igasugune tahtmine kellegi või millegi nimel pingutada, et midagi ka tehtud saaks. Ei, see et päike paistab ei ole motiiv päevast päeva arvutitaga vahtida. Ka see mitte, et on ilusad soojavõitu sügisilmad, püstijalu läbipõetud bronhiit, väike armas piiga kodus või et ülemus pidevalt kontrollib, kas töötajad on tööl või ei. Ma tõesti ei tea, millal ja kuhu minu motiveeritus minema kõndis, ei tea...

"Normaalsed" paarid kohtuvad 2 korda kolme kuu jooksul!!

Lahkudes oli tunne et lähen hulluks. Noh, et ikkagi nii pikalt pole lootustki näha ja.... Nädal aega elasin nagu kotis. Et kurbus matab hinge ja üksindus närib. Järgmise nädalavahetuse nutsin patja. Et kõigil on keegi, ainult mina pean üksinda olema. Edasi läks lihtsamaks. Et enam ei olnud kurb ega valus. Otsustasin,e t enne ei helista, kui tema ise kontakti ei võta. Korra oli vaja helistada ja .... ta oli rõõmus, rõõmsa häälega ja mul oli hea meel, et ma tal veel meeles olen. Eile õhtul voodi heites mõtlesin, et enam polegi kurb, et ma olen harjunud üksindusega ja tegelikult on peaaegu ükskõik, kas on kuskil keegi üksik veel või ei. Ja siis õhtul hilja ta helistas. Et kuidas läheb. Rääkis pikemalt. Ja peale seda enam und ei tulnud. Nii kurb ja kõle tunne oli üksinda. Et ikkagi ei saa ise ja omapead õnnelik oldud. Nõrk!

Aga õnnetuks teeb see ikkagi, eriti õhtuti. Et nõrk oled. Või õigemini, et ei ole kedagi kelle nimel pingutada naiseks olemisega.

Miks mina peaks esimene olema!?

Ma alati mõtlesin, et kõige nõmedam põhjendus millegi tegemiseks on väide, et "aga alati on ju nii tehtud!". Või siis mingist tegevusest mitte loobumise põhjendus. Koolipraktika ajal mäletan, kuidas üks vanadaam oli põhjendanud lehmale mädanenud ja riknenud heina allapanuks panemist põhjendas sellega, et "aga alati on ju nii tehtud!", et tema küll aru ei saavat, miks see vale on. Lugejatele selgituseks, et lehmadel, rohusööjatel mäletsejalistel nagu nad on, on rumal komme ka küljealla pandud hein/põht pintsli pista, ei pea selle suure töö pärast püsti tõusma.

Olgu. Täna sain teada, et on olemas veel tobedam põhjendus. "Aga kunagi pole nii tehtud!", et põhjendada seda, miks nüüd asju teisiti teha ei võiks. Nuta või naera, seisa käte peal püsti või tee mis tahad, aga mingit uuendust ei saa sellepärast sisse viia, et kunagi varem pole nii tehtud. Mis sellest, et uuendus oleks loogiline, see oleks mugav, see ei nõua lisatööd, aga kunagi pole nii tehtud. Ja vastuvaidleja ei või kohe kindlasti ka mitte olla esimene, kes ütleb, te tegelikult on tegemist loogilise ja hea uuendusega.

Sellega seoses meenus pisiasi, et kuidas mingi okupatsioonivõim sundis vaest rõhutud aga vabadustihkavat Eesti talurahvast 'käimlaid' kasutama hakkama. Varemalt käidi lihtsalt kuskil põõsaall, aga see uuendus olevat toimunud 1. ilmasõja aegu. Kui okupandid kartnud tüüfust ja teisi koledaid seedekulglarikkeid saada. Siis anti karm käsk, et igal majapidamisel peab olema käimla, kus oma vajadusi rahuldada. Peale sõja lõppu olid vihased talupojad kõik need asutused ruttu uuesti maha lammutanud - ikkagi võõra ikke esindajad ja tunnismärgid. Kes siis ometi peldikus hädal võis käia, kunagi varem polnud ju sellist asja tehtud!!! Alles Eesti Vabariigi ajal oli maale ka 'käimla-kultuur' saabunud ja seda tänu linnavurledele, kes seletasid kangesti peen olla tahtvatele talumatsidele, et linnas on igal enesest lugupidaval kodanikul käimla. Ja nii see asi tasapidi juurdus. Ma ei kujuta ette, et kui suur vastuseis veel _vesi_käimla kasutuselevõtuks pidi olema - kunagi ei ole lihtsalt puhast vett sinna visatud, miks mina peaksin seda tegema!?!

Ühesõnaga, vestlus teemal 'palju toredaid ülemusi' ja 'aga vanasti käisid asjad hoopis teistmoodi!' ja 'Aga kunagi pole nii tehtud!!'

Räägi midagi....

"Miks sa enam midagi huvitavat ei kirjuta?" uuris Duke.
Mis on huvitav? Kas see, mis on minu jaoks oluline, see millest ma mõtlen, see mida ma teen või see mida ma arvan sellest mida igalpool mujal arvatakse ja räägitakse?

1. Tööjõupuudus
Seda meil ei oleks, kui inimestele palka makstaks nende töö eest. Kui erafirmade oanikud investeeriksid töötingimustesse, töövahenditesse ja palkadesse. St. mitte ainult ntks arvutigraafika tootjad vaid ka ehitusfirmade omanikud. Ei ole mõtet oma töötajaid sõna otseses mõtes töökoormusega tappa, sest "niikuinii pole neil kuhugi mujale minna", sest töövõimetu töötaja asemele praegu enam naljalt uut ei leia.

2. Liiklus
On mõtetu oodata, et iga liikleja kõrval valvaks politseinik (või pareml juhul lausa kaks) ja kontrolliks pidevalt, et LE-s sätestatud nõudeid täidetaks. See on absurdilähedane lootus, eks, sest neid politseinikke peab siis ka keegi valvama jnejne. On väga tore ajada suurt liikluses hukkunute hulka "tapva aasta", "kõverate teede", "valesti valitud kiiruse" või millegi muu süüks. Samuti ei tapa alkohol inimesi, kuigi ajakirjandusest võib selline mulje jääda. Ikka inimene on see kes joob ja ei vastuta oma tegude eest. Ja rooli keerab ka inimene. Teeme tallina-Tartu maantee laiemaks, siis kindlasti enam Valgas kedagi surnuks ei sõideta.

3. Kasvat(amat)usküsimused
No nii ja naa. Sellest olen vist enne ka arvamust avaldanud. Füüsiline karistus on lapse kasvatamisel vajalik. Mitte surnukspeksmine. Karistus. Meid omal ajal pandi nurka kui pahandust tegime. See on ju ka 'füüsiline liikumisvabaduse piirang'. Samas ma arvan, et paljud õnnetused oleks olemata, kui mõni "noor ja vihane" õigel hetkel korraliku keretäie oleks saanud. Ja kui me ei kasvataks juba 20 aastat lapsi vaimus, et "vabakasvatus on parim" (kusjuures selles kontekstis vabakasvatus ON kasvatamatus) ja "laps peab vaidlema ja lapsele tuleb oma keeldu põhjendada, ei saa olla nii, et asi lihtsalt on keelatud sellpärast et on keelatud". Samas ma ei ütle, et lapsele ei peaks seletama miks on mingi asi keelatud. Aga kui põhjendus pole piisavalt argumenteeritud, siis seda ei aktsepteerita. Mind on kasvatatud meetodil "mõni asi lihtsalt on keelatud ja mõnda asja lihtsalt ei tehta ja kõik!". Ntks teiste asju ei võeta, teiste kirjavahetust ei loeta, ei kakelda, vähemalt ilma mõjuva põhjuseta (tuleb ise kallale) jne. Nende küsimuste argument minu jaoks on "miks ma peaksin kõike seda tegema?!"

4. Liiklus
Nood Vändra noored.... vaevalt et neilt mingeid asjalikke ütlusi saadakse õnnetuse toimumise kohta. Kuna nad olid purjus, siis nad ei mäleta. Pealegi on inimaju haruldaselt alalhoidlik - traumaatilised sündmused mälus blokeeritakse. KAs neid üldse karistada ja kuidas? "Tempel mällu igaveseks" on nende puhul mitte reklaamlause vaid tõelus. Tõenäoliselt (kuigi praegu on seda vara prognoosida) jäävad nad eluks ajaks poolsantideks. Võibolla peaks ad "ÜKT" raames paema teistele "noortele ja vihastele" seletama, et sandina on väga sitt elada, mis sest et sul oli jummalast viimasepeal auto, sa ei olnud üldse joonud, ainult pool liitrit viina ja et su tüdruk oli alevi kõige kuumem tibi. Sandina edasi elada on ikkagi vastik.

5. Elukorraldus
See sakib täiega. Nii palju raha ei ole, et omale omaette elamist muretseda. Laenuvõtmisel on omad konksud. 1. pole nii palju raha, et omaosalust maksta ja 2. muudab laen sisuliselt järgmiseks 20 aastaks 'sunnismaiseks' - sa ei või leppida väiksema palgga, kui see mis hetkel makstakse. Aga omaette elada tahaks ja kuidas veel!

6. Isiklik elu
Sellega on ka jama. Oma elamist soetada ei saa. Kallimaga kokku ei saa, sest tema on seoses "ootamatult läheneva kooliastaga" 7 päeva nädalas ja 8 tundi päeva tööl. Muidu teeks pikemaid päevi, aga juba 5 tundi on tema võimete piir hetkel. Ja mina .... olen mina. Ei lähe ehitusele kiibitsema. Ei lähe tema juurde nukrutsema. Nukrutsen kuskil omaette ja püüan mitte välja näidata, et mulle nii elada ei meeldi. Kõik asjaosalised teavad seda isegi, aga muuta ei ole hetkel midagi kuidagi võimalik.

7. Töö
Jälestan seda. Teha ei taha. Teeks tööd, millel on mingit tulemust näha. Minu omal ei ole tulemust. Vale jutt, et eestlased on nõus ainult 'tubast tööd' tegema. Teeks mida iganes, kui ei murra, on piisavad töövahendid, korralik palk, hea kollektiiv, on tulemuslik. Ntks kraavi kaevaks, seinu värviks, mida iganes sellist, kus töö tulemus on silmaga näha.