Ma alati mõtlesin, et kõige nõmedam põhjendus millegi tegemiseks on väide, et "aga alati on ju nii tehtud!". Või siis mingist tegevusest mitte loobumise põhjendus. Koolipraktika ajal mäletan, kuidas üks vanadaam oli põhjendanud lehmale mädanenud ja riknenud heina allapanuks panemist põhjendas sellega, et "aga alati on ju nii tehtud!", et tema küll aru ei saavat, miks see vale on. Lugejatele selgituseks, et lehmadel, rohusööjatel mäletsejalistel nagu nad on, on rumal komme ka küljealla pandud hein/põht pintsli pista, ei pea selle suure töö pärast püsti tõusma.
Olgu. Täna sain teada, et on olemas veel tobedam põhjendus. "Aga kunagi pole nii tehtud!", et põhjendada seda, miks nüüd asju teisiti teha ei võiks. Nuta või naera, seisa käte peal püsti või tee mis tahad, aga mingit uuendust ei saa sellepärast sisse viia, et kunagi varem pole nii tehtud. Mis sellest, et uuendus oleks loogiline, see oleks mugav, see ei nõua lisatööd, aga kunagi pole nii tehtud. Ja vastuvaidleja ei või kohe kindlasti ka mitte olla esimene, kes ütleb, te tegelikult on tegemist loogilise ja hea uuendusega.
Sellega seoses meenus pisiasi, et kuidas mingi okupatsioonivõim sundis vaest rõhutud aga vabadustihkavat Eesti talurahvast 'käimlaid' kasutama hakkama. Varemalt käidi lihtsalt kuskil põõsaall, aga see uuendus olevat toimunud 1. ilmasõja aegu. Kui okupandid kartnud tüüfust ja teisi koledaid seedekulglarikkeid saada. Siis anti karm käsk, et igal majapidamisel peab olema käimla, kus oma vajadusi rahuldada. Peale sõja lõppu olid vihased talupojad kõik need asutused ruttu uuesti maha lammutanud - ikkagi võõra ikke esindajad ja tunnismärgid. Kes siis ometi peldikus hädal võis käia, kunagi varem polnud ju sellist asja tehtud!!! Alles Eesti Vabariigi ajal oli maale ka 'käimla-kultuur' saabunud ja seda tänu linnavurledele, kes seletasid kangesti peen olla tahtvatele talumatsidele, et linnas on igal enesest lugupidaval kodanikul käimla. Ja nii see asi tasapidi juurdus. Ma ei kujuta ette, et kui suur vastuseis veel _vesi_käimla kasutuselevõtuks pidi olema - kunagi ei ole lihtsalt puhast vett sinna visatud, miks mina peaksin seda tegema!?!
Ühesõnaga, vestlus teemal 'palju toredaid ülemusi' ja 'aga vanasti käisid asjad hoopis teistmoodi!' ja 'Aga kunagi pole nii tehtud!!'
reede, 25. august 2006
teisipäev, 22. august 2006
Räägi midagi....
"Miks sa enam midagi huvitavat ei kirjuta?" uuris Duke.
Mis on huvitav? Kas see, mis on minu jaoks oluline, see millest ma mõtlen, see mida ma teen või see mida ma arvan sellest mida igalpool mujal arvatakse ja räägitakse?
1. Tööjõupuudus
Seda meil ei oleks, kui inimestele palka makstaks nende töö eest. Kui erafirmade oanikud investeeriksid töötingimustesse, töövahenditesse ja palkadesse. St. mitte ainult ntks arvutigraafika tootjad vaid ka ehitusfirmade omanikud. Ei ole mõtet oma töötajaid sõna otseses mõtes töökoormusega tappa, sest "niikuinii pole neil kuhugi mujale minna", sest töövõimetu töötaja asemele praegu enam naljalt uut ei leia.
2. Liiklus
On mõtetu oodata, et iga liikleja kõrval valvaks politseinik (või pareml juhul lausa kaks) ja kontrolliks pidevalt, et LE-s sätestatud nõudeid täidetaks. See on absurdilähedane lootus, eks, sest neid politseinikke peab siis ka keegi valvama jnejne. On väga tore ajada suurt liikluses hukkunute hulka "tapva aasta", "kõverate teede", "valesti valitud kiiruse" või millegi muu süüks. Samuti ei tapa alkohol inimesi, kuigi ajakirjandusest võib selline mulje jääda. Ikka inimene on see kes joob ja ei vastuta oma tegude eest. Ja rooli keerab ka inimene. Teeme tallina-Tartu maantee laiemaks, siis kindlasti enam Valgas kedagi surnuks ei sõideta.
3. Kasvat(amat)usküsimused
No nii ja naa. Sellest olen vist enne ka arvamust avaldanud. Füüsiline karistus on lapse kasvatamisel vajalik. Mitte surnukspeksmine. Karistus. Meid omal ajal pandi nurka kui pahandust tegime. See on ju ka 'füüsiline liikumisvabaduse piirang'. Samas ma arvan, et paljud õnnetused oleks olemata, kui mõni "noor ja vihane" õigel hetkel korraliku keretäie oleks saanud. Ja kui me ei kasvataks juba 20 aastat lapsi vaimus, et "vabakasvatus on parim" (kusjuures selles kontekstis vabakasvatus ON kasvatamatus) ja "laps peab vaidlema ja lapsele tuleb oma keeldu põhjendada, ei saa olla nii, et asi lihtsalt on keelatud sellpärast et on keelatud". Samas ma ei ütle, et lapsele ei peaks seletama miks on mingi asi keelatud. Aga kui põhjendus pole piisavalt argumenteeritud, siis seda ei aktsepteerita. Mind on kasvatatud meetodil "mõni asi lihtsalt on keelatud ja mõnda asja lihtsalt ei tehta ja kõik!". Ntks teiste asju ei võeta, teiste kirjavahetust ei loeta, ei kakelda, vähemalt ilma mõjuva põhjuseta (tuleb ise kallale) jne. Nende küsimuste argument minu jaoks on "miks ma peaksin kõike seda tegema?!"
4. Liiklus
Nood Vändra noored.... vaevalt et neilt mingeid asjalikke ütlusi saadakse õnnetuse toimumise kohta. Kuna nad olid purjus, siis nad ei mäleta. Pealegi on inimaju haruldaselt alalhoidlik - traumaatilised sündmused mälus blokeeritakse. KAs neid üldse karistada ja kuidas? "Tempel mällu igaveseks" on nende puhul mitte reklaamlause vaid tõelus. Tõenäoliselt (kuigi praegu on seda vara prognoosida) jäävad nad eluks ajaks poolsantideks. Võibolla peaks ad "ÜKT" raames paema teistele "noortele ja vihastele" seletama, et sandina on väga sitt elada, mis sest et sul oli jummalast viimasepeal auto, sa ei olnud üldse joonud, ainult pool liitrit viina ja et su tüdruk oli alevi kõige kuumem tibi. Sandina edasi elada on ikkagi vastik.
5. Elukorraldus
See sakib täiega. Nii palju raha ei ole, et omale omaette elamist muretseda. Laenuvõtmisel on omad konksud. 1. pole nii palju raha, et omaosalust maksta ja 2. muudab laen sisuliselt järgmiseks 20 aastaks 'sunnismaiseks' - sa ei või leppida väiksema palgga, kui see mis hetkel makstakse. Aga omaette elada tahaks ja kuidas veel!
6. Isiklik elu
Sellega on ka jama. Oma elamist soetada ei saa. Kallimaga kokku ei saa, sest tema on seoses "ootamatult läheneva kooliastaga" 7 päeva nädalas ja 8 tundi päeva tööl. Muidu teeks pikemaid päevi, aga juba 5 tundi on tema võimete piir hetkel. Ja mina .... olen mina. Ei lähe ehitusele kiibitsema. Ei lähe tema juurde nukrutsema. Nukrutsen kuskil omaette ja püüan mitte välja näidata, et mulle nii elada ei meeldi. Kõik asjaosalised teavad seda isegi, aga muuta ei ole hetkel midagi kuidagi võimalik.
7. Töö
Jälestan seda. Teha ei taha. Teeks tööd, millel on mingit tulemust näha. Minu omal ei ole tulemust. Vale jutt, et eestlased on nõus ainult 'tubast tööd' tegema. Teeks mida iganes, kui ei murra, on piisavad töövahendid, korralik palk, hea kollektiiv, on tulemuslik. Ntks kraavi kaevaks, seinu värviks, mida iganes sellist, kus töö tulemus on silmaga näha.
Mis on huvitav? Kas see, mis on minu jaoks oluline, see millest ma mõtlen, see mida ma teen või see mida ma arvan sellest mida igalpool mujal arvatakse ja räägitakse?
1. Tööjõupuudus
Seda meil ei oleks, kui inimestele palka makstaks nende töö eest. Kui erafirmade oanikud investeeriksid töötingimustesse, töövahenditesse ja palkadesse. St. mitte ainult ntks arvutigraafika tootjad vaid ka ehitusfirmade omanikud. Ei ole mõtet oma töötajaid sõna otseses mõtes töökoormusega tappa, sest "niikuinii pole neil kuhugi mujale minna", sest töövõimetu töötaja asemele praegu enam naljalt uut ei leia.
2. Liiklus
On mõtetu oodata, et iga liikleja kõrval valvaks politseinik (või pareml juhul lausa kaks) ja kontrolliks pidevalt, et LE-s sätestatud nõudeid täidetaks. See on absurdilähedane lootus, eks, sest neid politseinikke peab siis ka keegi valvama jnejne. On väga tore ajada suurt liikluses hukkunute hulka "tapva aasta", "kõverate teede", "valesti valitud kiiruse" või millegi muu süüks. Samuti ei tapa alkohol inimesi, kuigi ajakirjandusest võib selline mulje jääda. Ikka inimene on see kes joob ja ei vastuta oma tegude eest. Ja rooli keerab ka inimene. Teeme tallina-Tartu maantee laiemaks, siis kindlasti enam Valgas kedagi surnuks ei sõideta.
3. Kasvat(amat)usküsimused
No nii ja naa. Sellest olen vist enne ka arvamust avaldanud. Füüsiline karistus on lapse kasvatamisel vajalik. Mitte surnukspeksmine. Karistus. Meid omal ajal pandi nurka kui pahandust tegime. See on ju ka 'füüsiline liikumisvabaduse piirang'. Samas ma arvan, et paljud õnnetused oleks olemata, kui mõni "noor ja vihane" õigel hetkel korraliku keretäie oleks saanud. Ja kui me ei kasvataks juba 20 aastat lapsi vaimus, et "vabakasvatus on parim" (kusjuures selles kontekstis vabakasvatus ON kasvatamatus) ja "laps peab vaidlema ja lapsele tuleb oma keeldu põhjendada, ei saa olla nii, et asi lihtsalt on keelatud sellpärast et on keelatud". Samas ma ei ütle, et lapsele ei peaks seletama miks on mingi asi keelatud. Aga kui põhjendus pole piisavalt argumenteeritud, siis seda ei aktsepteerita. Mind on kasvatatud meetodil "mõni asi lihtsalt on keelatud ja mõnda asja lihtsalt ei tehta ja kõik!". Ntks teiste asju ei võeta, teiste kirjavahetust ei loeta, ei kakelda, vähemalt ilma mõjuva põhjuseta (tuleb ise kallale) jne. Nende küsimuste argument minu jaoks on "miks ma peaksin kõike seda tegema?!"
4. Liiklus
Nood Vändra noored.... vaevalt et neilt mingeid asjalikke ütlusi saadakse õnnetuse toimumise kohta. Kuna nad olid purjus, siis nad ei mäleta. Pealegi on inimaju haruldaselt alalhoidlik - traumaatilised sündmused mälus blokeeritakse. KAs neid üldse karistada ja kuidas? "Tempel mällu igaveseks" on nende puhul mitte reklaamlause vaid tõelus. Tõenäoliselt (kuigi praegu on seda vara prognoosida) jäävad nad eluks ajaks poolsantideks. Võibolla peaks ad "ÜKT" raames paema teistele "noortele ja vihastele" seletama, et sandina on väga sitt elada, mis sest et sul oli jummalast viimasepeal auto, sa ei olnud üldse joonud, ainult pool liitrit viina ja et su tüdruk oli alevi kõige kuumem tibi. Sandina edasi elada on ikkagi vastik.
5. Elukorraldus
See sakib täiega. Nii palju raha ei ole, et omale omaette elamist muretseda. Laenuvõtmisel on omad konksud. 1. pole nii palju raha, et omaosalust maksta ja 2. muudab laen sisuliselt järgmiseks 20 aastaks 'sunnismaiseks' - sa ei või leppida väiksema palgga, kui see mis hetkel makstakse. Aga omaette elada tahaks ja kuidas veel!
6. Isiklik elu
Sellega on ka jama. Oma elamist soetada ei saa. Kallimaga kokku ei saa, sest tema on seoses "ootamatult läheneva kooliastaga" 7 päeva nädalas ja 8 tundi päeva tööl. Muidu teeks pikemaid päevi, aga juba 5 tundi on tema võimete piir hetkel. Ja mina .... olen mina. Ei lähe ehitusele kiibitsema. Ei lähe tema juurde nukrutsema. Nukrutsen kuskil omaette ja püüan mitte välja näidata, et mulle nii elada ei meeldi. Kõik asjaosalised teavad seda isegi, aga muuta ei ole hetkel midagi kuidagi võimalik.
7. Töö
Jälestan seda. Teha ei taha. Teeks tööd, millel on mingit tulemust näha. Minu omal ei ole tulemust. Vale jutt, et eestlased on nõus ainult 'tubast tööd' tegema. Teeks mida iganes, kui ei murra, on piisavad töövahendid, korralik palk, hea kollektiiv, on tulemuslik. Ntks kraavi kaevaks, seinu värviks, mida iganes sellist, kus töö tulemus on silmaga näha.
Midagi uut ja huvitavat, seekord Liis-stonist
| Your Candy Heart Says "First Kiss" |
 You see the good in every person you date, and you relish each step of falling in love. Your ideal Valentine's Day date: a romantic dinner your sweetie cooks for you Your flirting style: friendly and sweet What turns you off: cynics who don't believe in romance Why you're hot: you always keep the romance alive |
esmaspäev, 14. august 2006
Vägivaldne maailm
Ma tean kindlalt, et kuskilt ma lugesin selle statistika kohta täpsemalt. Laupäevases Päevalehes aga teatab Tiia Tulviste, et on vaja karistust nendele vanematele, kes last löövad. Et lapse füüsiline karistus on lubamatu. Tark Statistika ütles, et kuigi täiskasvanutevahelist vägivalda peavad lubamatuks ligi 80% küsitletutest, peetakse lapse füüsilist karistamist reeglina (50 või 60%, enam ei mäleta) täiesti lubatavaks.
Statistidelt tahaks kõigepealt teada, et kas vägivald=füüsiline karistamine? Kas kurjategija vangistamine = tema kallal vägivalla rakendamine? Ma usun, et kui kodanikelt oleks küsitud, kas nad peavad õigeks täiskasvanute füüsilist karistamist, oleksid nad ka saanud vastuseks, et 'mõnikord on see vältimatu'. Küllap nii mõnigi huligaan taltsutaks end märgatavalt, kui ta teaks kindlalt, et oma tobeda 'nalja' eest võib kaaskodanikelt 'üle küüru' saada.
Lisaks veel see, et mida mõeldakse füüsilise karistamise all? Kas nurka panemine on füüsiline karistus? Või oma tuppa oma tegude üle järelemõtlema saatmine? Või koduarest?
Kumb on lõppkokkuvõttes kasvatuslikult efektiivsem ja 'humaansem' - kas pidevalt viriseda inimese kallal, et kui loll ta on et selliseid asju teeb ja rääkida, kuidas nii rumalalt käituvat last küll armastada ei saa, kas iga eksimuse korral kõik eelnevad pahandused ka üles kaevata, või siis ühe eksimuse eest ühe korra vihastada, karistada ja siis jälel leppida ja asi unustada?
Ei, ärge mõistke valesti - ma ei poolda mõtetut vägivalda laste kallal ja nende arutut peksmist. Minu mõistes ei ole vägivald sama mis füüsiline karistus. Vägivalda ja peksmist ma ei poolda. Aga pigem pooldan kasvatusmeetodit "annan vitsa, lepin ja unustan" kui "last kindlasti lüüa ei tohi, aga tema kalall lõputult näägutamine on ju lubatud". See jutt, et lapsega peaks arutlema, miks ei tohi nii teha on pehmelt öeldes jabur. Minu kui "vana kooli" inimese jaoks. Kui ei tohi võtta teiste inimeste asju, siis ei tohi ja kõik, sel teemal ei vaielda ja ei diskuteerita. Kui ei tohi punase tulega üle tee minna, siis ei tohi ja kõik. Kui ei või inimest ära tappa, siis ei või ja kõik. Mitte arutleda teemal, et miks ikkagi ei või.
Samas hakata alles 2-aastasele keeldusid õpetama, on liiga hilja. Inimene õpib hällist hauani. Ka kolmekuune saab aru, mida talle öeldakse, mis sest et vastu ei räägi. Aastane saab päris edukalt aru, mida talle räägitakse. Aastane saab päris edukalt aru, kui ta on pahandust teinud. Muidugi tingimusel, et talle on eelnevalt selgitatud, mida võib ja mida mitte.
Juhtusin lugema raamatut "Vana aja kool", kus on mälestused kooliajast - 1945-1990 vist või nii umbes. Seal oli muuhulgas ära toodud pioneeri käitumis'koodkes'. Võibolla selleks, et praegu naerda nende tobedate nõudmiste üle aga.... Mõtlemisainet andis küll.
Õpilane tervitab alati õpetajaid, klassikaaslasi, tuttavaid, nii tänaval kui koolis.
Õpilane räägib täiskasvanutega püsti seistes.
Õpilane peseb end iga päev ja kannab puhtaid riideid.
Õpilane kammib pead ja puhastab hambaid!
Õpilane on viisakas ja abivalmis!
Neid punkte oli seal veelgi, et mida kõik õpilane 'peab tegema'. Kui paljut tänapäeval nõutakse? Suur probleem ongi vist see, et seoses Eesti iseseisvumisega visati kõik 'nõukogudelik' üle parda. Saades niimoodi lisaks pesuveele ka lapsest lahti. Ehk siis mõtetu komsomoli- ja pioneerijamaga koos tõmati vesi peale ka viisakusele ja kasvatusele. Kust seda nüüd leida, eriti kui on kasvanud üles põlvkond, kes ei tea mida tähendab karistus, sest see on vägivald ja vägivald on paha?!?!
Statistidelt tahaks kõigepealt teada, et kas vägivald=füüsiline karistamine? Kas kurjategija vangistamine = tema kallal vägivalla rakendamine? Ma usun, et kui kodanikelt oleks küsitud, kas nad peavad õigeks täiskasvanute füüsilist karistamist, oleksid nad ka saanud vastuseks, et 'mõnikord on see vältimatu'. Küllap nii mõnigi huligaan taltsutaks end märgatavalt, kui ta teaks kindlalt, et oma tobeda 'nalja' eest võib kaaskodanikelt 'üle küüru' saada.
Lisaks veel see, et mida mõeldakse füüsilise karistamise all? Kas nurka panemine on füüsiline karistus? Või oma tuppa oma tegude üle järelemõtlema saatmine? Või koduarest?
Kumb on lõppkokkuvõttes kasvatuslikult efektiivsem ja 'humaansem' - kas pidevalt viriseda inimese kallal, et kui loll ta on et selliseid asju teeb ja rääkida, kuidas nii rumalalt käituvat last küll armastada ei saa, kas iga eksimuse korral kõik eelnevad pahandused ka üles kaevata, või siis ühe eksimuse eest ühe korra vihastada, karistada ja siis jälel leppida ja asi unustada?
Ei, ärge mõistke valesti - ma ei poolda mõtetut vägivalda laste kallal ja nende arutut peksmist. Minu mõistes ei ole vägivald sama mis füüsiline karistus. Vägivalda ja peksmist ma ei poolda. Aga pigem pooldan kasvatusmeetodit "annan vitsa, lepin ja unustan" kui "last kindlasti lüüa ei tohi, aga tema kalall lõputult näägutamine on ju lubatud". See jutt, et lapsega peaks arutlema, miks ei tohi nii teha on pehmelt öeldes jabur. Minu kui "vana kooli" inimese jaoks. Kui ei tohi võtta teiste inimeste asju, siis ei tohi ja kõik, sel teemal ei vaielda ja ei diskuteerita. Kui ei tohi punase tulega üle tee minna, siis ei tohi ja kõik. Kui ei või inimest ära tappa, siis ei või ja kõik. Mitte arutleda teemal, et miks ikkagi ei või.
Samas hakata alles 2-aastasele keeldusid õpetama, on liiga hilja. Inimene õpib hällist hauani. Ka kolmekuune saab aru, mida talle öeldakse, mis sest et vastu ei räägi. Aastane saab päris edukalt aru, mida talle räägitakse. Aastane saab päris edukalt aru, kui ta on pahandust teinud. Muidugi tingimusel, et talle on eelnevalt selgitatud, mida võib ja mida mitte.
Juhtusin lugema raamatut "Vana aja kool", kus on mälestused kooliajast - 1945-1990 vist või nii umbes. Seal oli muuhulgas ära toodud pioneeri käitumis'koodkes'. Võibolla selleks, et praegu naerda nende tobedate nõudmiste üle aga.... Mõtlemisainet andis küll.
Õpilane tervitab alati õpetajaid, klassikaaslasi, tuttavaid, nii tänaval kui koolis.
Õpilane räägib täiskasvanutega püsti seistes.
Õpilane peseb end iga päev ja kannab puhtaid riideid.
Õpilane kammib pead ja puhastab hambaid!
Õpilane on viisakas ja abivalmis!
Neid punkte oli seal veelgi, et mida kõik õpilane 'peab tegema'. Kui paljut tänapäeval nõutakse? Suur probleem ongi vist see, et seoses Eesti iseseisvumisega visati kõik 'nõukogudelik' üle parda. Saades niimoodi lisaks pesuveele ka lapsest lahti. Ehk siis mõtetu komsomoli- ja pioneerijamaga koos tõmati vesi peale ka viisakusele ja kasvatusele. Kust seda nüüd leida, eriti kui on kasvanud üles põlvkond, kes ei tea mida tähendab karistus, sest see on vägivald ja vägivald on paha?!?!
reede, 11. august 2006
Elutarkus ELAKist ;)
Selline kiri listist:
A philosophy professor stood before his class and had some items in front of him. When the class began, wordlessly he picked up a very large and empty mayonnaise jar and proceeded to fill it with rocks, rocks about 2" in diameter. He then asked the students if the jar was full? They agreed that it was.
So the professor then picked up a box of pebbles and poured them into the jar. He shook the jar lightly. The pebbles, of course, rolled into the open areas between the rocks. He then asked the students again if the jar was full. They agreed it was.
The professor picked up a box of sand and poured it into the jar. Of course, the sand filled up everything else. He then asked once more if the jar was full. This time the students were sure and they responded with a unanimous "YES!"
The professor then produced two cans of beer from under the table and proceeded to pour their entire contents into the jar -- effectively filling the empty space between the sand. The students laughed.
"Now," said the professor, as the laughter subsided, "I want you to recognize that this jar represents your life. The rocks are the important things - your family, your partner, your health, your children - things that, if everything else was lost and only they remained, your life would still be full. The pebbles are the other things that matter like your job, your house, your car. The sand is everything else. The small stuff. "
"If you put the sand into the jar first," he continued "there is no room for the pebbles or the rocks. The same goes for your life. If you spend all your time and energy on the small stuff, you will never have room for the things that are important to you. Pay attention to the things that are critical to your happiness. Play with your children. Take time to get medical checkups. Take your partner out dancing. There will always be time to go to work, clean the house, give a dinner party and fix the disposal. Take care of the rocks first -- the things that really matter. Set your priorities. The rest is just sand."
One of the students raised her hand and inquired what the beer represented.The professor smiled.
"I'm glad you asked. It just goes to show you that no matter how full your life may seem, there's always room for a couple of beers."
A philosophy professor stood before his class and had some items in front of him. When the class began, wordlessly he picked up a very large and empty mayonnaise jar and proceeded to fill it with rocks, rocks about 2" in diameter. He then asked the students if the jar was full? They agreed that it was.
So the professor then picked up a box of pebbles and poured them into the jar. He shook the jar lightly. The pebbles, of course, rolled into the open areas between the rocks. He then asked the students again if the jar was full. They agreed it was.
The professor picked up a box of sand and poured it into the jar. Of course, the sand filled up everything else. He then asked once more if the jar was full. This time the students were sure and they responded with a unanimous "YES!"
The professor then produced two cans of beer from under the table and proceeded to pour their entire contents into the jar -- effectively filling the empty space between the sand. The students laughed.
"Now," said the professor, as the laughter subsided, "I want you to recognize that this jar represents your life. The rocks are the important things - your family, your partner, your health, your children - things that, if everything else was lost and only they remained, your life would still be full. The pebbles are the other things that matter like your job, your house, your car. The sand is everything else. The small stuff. "
"If you put the sand into the jar first," he continued "there is no room for the pebbles or the rocks. The same goes for your life. If you spend all your time and energy on the small stuff, you will never have room for the things that are important to you. Pay attention to the things that are critical to your happiness. Play with your children. Take time to get medical checkups. Take your partner out dancing. There will always be time to go to work, clean the house, give a dinner party and fix the disposal. Take care of the rocks first -- the things that really matter. Set your priorities. The rest is just sand."
One of the students raised her hand and inquired what the beer represented.The professor smiled.
"I'm glad you asked. It just goes to show you that no matter how full your life may seem, there's always room for a couple of beers."
:)
Noh, korraks oli kahetsus, et ma ikkagi omale kaameraga telfoni ei ostnud. Ainult korraks. Siis leidsin, et tõenäoliselt ei oleks ma nii ehk nii seda nii kiiresti kotist kätte saanud, kui vaja.
Meie maja ees on üks ilus, vähesest kastmisest natuke sorakil pojengipõõsas. Täna hommikul oli põõsal saba taga. Ilus hall vöödiline saba. Lähemal vaatlusel ilmnesid ka sabaomaniku tagajalad ja tagumik. Aga pilt oli selline .. omapärane. Sabaga põõsas.
Meie maja ees on üks ilus, vähesest kastmisest natuke sorakil pojengipõõsas. Täna hommikul oli põõsal saba taga. Ilus hall vöödiline saba. Lähemal vaatlusel ilmnesid ka sabaomaniku tagajalad ja tagumik. Aga pilt oli selline .. omapärane. Sabaga põõsas.
neljapäev, 10. august 2006
Viimane inimene suri nälga . . .
Nii. Lugesin seda siin. Ja siis hakkasin mõtlema. (No mõnikord on kombeks mõelda ka, etks)
Seda et, kust võtavad inimesed omale õiguse rääkida, et inimesed, ärge saage lapsi, sest Maa, meie Emake Loodus, on ülerahvastatud ja ei kannata seda välja!? Et tegelikult säilib meie planeet ainult sel juhul, kui inimene liigina hävib. OK, nõus, tingimusel, et mõni jobu ta lihtsalt õhku laseb, aga selle versiooni jätame mängust välja, eks. KUI mõni jobu seda ei tee, siis järgneb lihtsalt mingi 'katastroof' mis piirab oluliselt inimkonna arvukust. Ma ei mõtle mitte sõdu või näljahäda või epideemiat... Kuigi need on ka reaalsed. Lihtsalt,me ole oleme nii humaansed ja püüame iga hinna eest ise elada ja teistel mitte surra lasta, et.... Väidetavalt põlvneb kogu Euroopa elanikkond umbes 4-5 'ürgemast'. Seega muutuvad järjest sagedasemaks pärilikud haigused. Paljud viljatud naised saavad lapsi, sest nad nii väga tahavad seda (kuigi loodus on teisiti planeerinud ja mine tea - võibolla olen mina kord üks neist paljudest). Paljud varemalt surmavad väärarengud onnüüd parandatavad ja lapsed jäävad seetõttu elama (kasvõi nt. südamerikkega lapsed). See kõik muudab inimese liigina nõrgemaks. Lisaks muutunud elamistingimused (vähe liikumist, palju sööki). Me ise oleme end juba ammu hukule määranud, me ei pea selle pärast enam eriliselt pingutama, et ise väljasurra. AGA...
Vot, olid ju ka hiidsisalikud, kes surid välja, aga mitte kõik sisalikud kui sellised. Sisalikud on ju alles. Samamoodi jääb ka inimene alles - võibolla veidi testsugusena, mitte nii arukana kuid kindlasti sellisena, kes suudab endaga ise toime tulla.
See üleskutse, et 'ärge tehke lapsi, sest maa on niigi ülerahvastatud' on sama tobe hüüdlause, kui seegi et 'tehke palju lapsi, sest eesti rahavas sureb muidu välja!'. Ei ole mina näinud kedagi, kes lihtsalt eesti rahva püsimise nimel paljunema hakkaks (eesotsas nonde samade üleskutusjatega) ja ma ei usu, et mõni tõesti ainult selle pärast paljunemata jätaks, et maailm on hukas.
Muidugi on vastutustundetuid paljunejaid. Ntks jutt ühest 5-lapselisest emast, kes juba 6. mehe juures ja sellele veel lapse sünnitas, et "ta ju nii väga tahtis last minuga, mis sest et joob mõnikord!". Et laps nii väga tahtis koerakutsikat ja siis ma pidin selle ostma talle???? Unustage ära, isegi koera ei võeta nii. Ja igale mehele EI PEA last sünnitama. Mis sest et koos elate ja abielus. EI PEA. Võibolal ma olen nautke kiiksuga, aga lapse saamine on rohkem ... tunnustus mehele, et ma USALDAN teda, et ma olen kindel, et ta on mulle toeks, mitte et kui mees majas, siis kohe peab laps ka tulemas olema.
Teine variant on muidugi see, et ärme tee üldse lapsi. OK oletame, et alates 1. jaanuarist 2008 ei sünni enam ühtegi last juurde, kogu maailmas. Olge keegi hea ja seletage õnnetule blondiinile, et kuidas me siis ära elame, kui enam juurdekasvu ei ole, kohe põhimõtteliselt mitte? 60 aasta pärast on praegused beebid juba vanad ja meie oleme surnud. Kes ja kuidas hoolitseb nende eest, kui nad kord vanaks jäävad? Nii vanaks, et enam omal jalal ei liigu ja mõistust pole enam krübelutki järele jäänud? Kes ravib, kes teeb söögi, kes harib põldu??
Sellisest perspektiivist vaadatuna on need suured lapsesaamisevastased ikka täitsa soodad. Just need, kes sellepärast lapsi ei taha ja teistel ka saada ei luba, et 'aga muidu meie Maa....'. Kui muidu oleks meil liigina veel lootust ka tulevane katastroof üle elada ja hakata uut, paremat ühiskonda ülesehitama, kui meil oleks lootust, et meie praegused teadmised arenevad ja säilivad ka ehk üle raskete aegade ja meie järglased saavad neid kasutada, siis mitte sünnitades, lapsi mitte sades on see lootus täiesti olematu.
Lisaks veel see, et iga populatsioon kasvab, kuni saavutab maksimumsuuruse. Siis algab võitlus elu ja surma peale populatsiooni sees ja ainult paremad, tugevamad, kavalamad jäävad elama. Sellega populatsiooni kasv aeglustub, või arvukus koguni väheneb, et siis kuskil, madalamal stabiliseeruda ja liik säilib, populatsioon säilib, aga ei sure teps mitte välja muidu, kui ainult tõsise välismõjutaja survel. Hiidsisalike puhul olevat selleks olnud Maa kokkupõrge 'mingi taevase kehaga', oli see nüüd asteroid või meteoor, enam ei mäleta.
PS. Ma tean küll, et see on mõtetu tatipritsimine siin, aga vähemalt olen ma oma arvamust avaldanud. Kuskil. Ja võibolla mõni loeb. Ja võibolla mõni kes loeb saab aru ja jagab minu arvamust.
PPS. Point oli selles, et ärge pritsige tatti ja ega see meie kallis maakera ikka veel ära ei kao. Lapse saamine või mittesaamine seda igatahes ei mõjuta. Kuigi ei tasu lihtsalt arutult sigida, sest ise tuleb oma lapsed ka üleskasvatada, harida ja mehelepanna ;) Ja muidugi on lapsed vajalikud vanaduspõlve toed, sest nemad harivad siis põldu, ravivad haigeid, kütavad toad soojaks. Tehnika nii kiirelt ka ei arene ja keegi peab seda ka arendama.
Seda et, kust võtavad inimesed omale õiguse rääkida, et inimesed, ärge saage lapsi, sest Maa, meie Emake Loodus, on ülerahvastatud ja ei kannata seda välja!? Et tegelikult säilib meie planeet ainult sel juhul, kui inimene liigina hävib. OK, nõus, tingimusel, et mõni jobu ta lihtsalt õhku laseb, aga selle versiooni jätame mängust välja, eks. KUI mõni jobu seda ei tee, siis järgneb lihtsalt mingi 'katastroof' mis piirab oluliselt inimkonna arvukust. Ma ei mõtle mitte sõdu või näljahäda või epideemiat... Kuigi need on ka reaalsed. Lihtsalt,me ole oleme nii humaansed ja püüame iga hinna eest ise elada ja teistel mitte surra lasta, et.... Väidetavalt põlvneb kogu Euroopa elanikkond umbes 4-5 'ürgemast'. Seega muutuvad järjest sagedasemaks pärilikud haigused. Paljud viljatud naised saavad lapsi, sest nad nii väga tahavad seda (kuigi loodus on teisiti planeerinud ja mine tea - võibolla olen mina kord üks neist paljudest). Paljud varemalt surmavad väärarengud onnüüd parandatavad ja lapsed jäävad seetõttu elama (kasvõi nt. südamerikkega lapsed). See kõik muudab inimese liigina nõrgemaks. Lisaks muutunud elamistingimused (vähe liikumist, palju sööki). Me ise oleme end juba ammu hukule määranud, me ei pea selle pärast enam eriliselt pingutama, et ise väljasurra. AGA...
Vot, olid ju ka hiidsisalikud, kes surid välja, aga mitte kõik sisalikud kui sellised. Sisalikud on ju alles. Samamoodi jääb ka inimene alles - võibolla veidi testsugusena, mitte nii arukana kuid kindlasti sellisena, kes suudab endaga ise toime tulla.
See üleskutse, et 'ärge tehke lapsi, sest maa on niigi ülerahvastatud' on sama tobe hüüdlause, kui seegi et 'tehke palju lapsi, sest eesti rahavas sureb muidu välja!'. Ei ole mina näinud kedagi, kes lihtsalt eesti rahva püsimise nimel paljunema hakkaks (eesotsas nonde samade üleskutusjatega) ja ma ei usu, et mõni tõesti ainult selle pärast paljunemata jätaks, et maailm on hukas.
Muidugi on vastutustundetuid paljunejaid. Ntks jutt ühest 5-lapselisest emast, kes juba 6. mehe juures ja sellele veel lapse sünnitas, et "ta ju nii väga tahtis last minuga, mis sest et joob mõnikord!". Et laps nii väga tahtis koerakutsikat ja siis ma pidin selle ostma talle???? Unustage ära, isegi koera ei võeta nii. Ja igale mehele EI PEA last sünnitama. Mis sest et koos elate ja abielus. EI PEA. Võibolal ma olen nautke kiiksuga, aga lapse saamine on rohkem ... tunnustus mehele, et ma USALDAN teda, et ma olen kindel, et ta on mulle toeks, mitte et kui mees majas, siis kohe peab laps ka tulemas olema.
Teine variant on muidugi see, et ärme tee üldse lapsi. OK oletame, et alates 1. jaanuarist 2008 ei sünni enam ühtegi last juurde, kogu maailmas. Olge keegi hea ja seletage õnnetule blondiinile, et kuidas me siis ära elame, kui enam juurdekasvu ei ole, kohe põhimõtteliselt mitte? 60 aasta pärast on praegused beebid juba vanad ja meie oleme surnud. Kes ja kuidas hoolitseb nende eest, kui nad kord vanaks jäävad? Nii vanaks, et enam omal jalal ei liigu ja mõistust pole enam krübelutki järele jäänud? Kes ravib, kes teeb söögi, kes harib põldu??
Sellisest perspektiivist vaadatuna on need suured lapsesaamisevastased ikka täitsa soodad. Just need, kes sellepärast lapsi ei taha ja teistel ka saada ei luba, et 'aga muidu meie Maa....'. Kui muidu oleks meil liigina veel lootust ka tulevane katastroof üle elada ja hakata uut, paremat ühiskonda ülesehitama, kui meil oleks lootust, et meie praegused teadmised arenevad ja säilivad ka ehk üle raskete aegade ja meie järglased saavad neid kasutada, siis mitte sünnitades, lapsi mitte sades on see lootus täiesti olematu.
Lisaks veel see, et iga populatsioon kasvab, kuni saavutab maksimumsuuruse. Siis algab võitlus elu ja surma peale populatsiooni sees ja ainult paremad, tugevamad, kavalamad jäävad elama. Sellega populatsiooni kasv aeglustub, või arvukus koguni väheneb, et siis kuskil, madalamal stabiliseeruda ja liik säilib, populatsioon säilib, aga ei sure teps mitte välja muidu, kui ainult tõsise välismõjutaja survel. Hiidsisalike puhul olevat selleks olnud Maa kokkupõrge 'mingi taevase kehaga', oli see nüüd asteroid või meteoor, enam ei mäleta.
PS. Ma tean küll, et see on mõtetu tatipritsimine siin, aga vähemalt olen ma oma arvamust avaldanud. Kuskil. Ja võibolla mõni loeb. Ja võibolla mõni kes loeb saab aru ja jagab minu arvamust.
PPS. Point oli selles, et ärge pritsige tatti ja ega see meie kallis maakera ikka veel ära ei kao. Lapse saamine või mittesaamine seda igatahes ei mõjuta. Kuigi ei tasu lihtsalt arutult sigida, sest ise tuleb oma lapsed ka üleskasvatada, harida ja mehelepanna ;) Ja muidugi on lapsed vajalikud vanaduspõlve toed, sest nemad harivad siis põldu, ravivad haigeid, kütavad toad soojaks. Tehnika nii kiirelt ka ei arene ja keegi peab seda ka arendama.
kolmapäev, 9. august 2006
Elust
Läinud kord Mees ehitusele tööle. Seal kombeks, et lõunal söömas ei käida, igaüks võtab ise kodunt leivad kaasa ja siis nosib neid vaikselt omaette. Niisiis, esimesel päeval lõunaajal võtab Mees kotist leivapaki, harutab paberi ümbert ära - juustuleivad! Söönud neid isukalt. Teisel päeval - jälle juustuleivad! Nii nädal aega järjest. Tüüdanud siis juustuleivad Mehe ära tasapisi. Järgmise nädala esmaspäeva lõunal harutab leivapaki lahti - jälle juustuleivad! Pakkunud Mees kaaslastele, et vahetame ära, tema juustuleiba enam ei tahtvat. Vahetanudki paarimehega ära. Järgmisel päeval jälle tahab vahetada ja järgmisel ja... Lõpuks saanud kolleegidel sellest vahetamisest siiber, kaevanud töödejuhatajale ära, et see jobu kogu aeg etleb oma juustuleibadega. Kutsunud siis töödejuhataja Mehe kõrvale ja küsinud, et miks ta oma naisele ei võiks öelda, et pangu midagi muud võileiva peale, et talle juust ei maitse.
"Aga mul ei ole ju naist!" vastanud Mees
"????"
"Mul EI OLE naist!"
"Aga kes sulle neid juustuleibasid siis teeb, mida sa süüa ei taha???"
"Ma ise hommikuti teen!!"
********
Loo moraal on see, et me võime ju väga oodata ja igatseda muudatusi. Oma elus, tööl, kodus, kus iganes. Aga nii kaua, kui me ise oma käitumist ja suhtumist ei muuda, ei ole mingit muutust oodata.
HOW Pealik on rääkinud ja läheb uut juustuleiba tegema.
"Aga mul ei ole ju naist!" vastanud Mees
"????"
"Mul EI OLE naist!"
"Aga kes sulle neid juustuleibasid siis teeb, mida sa süüa ei taha???"
"Ma ise hommikuti teen!!"
********
Loo moraal on see, et me võime ju väga oodata ja igatseda muudatusi. Oma elus, tööl, kodus, kus iganes. Aga nii kaua, kui me ise oma käitumist ja suhtumist ei muuda, ei ole mingit muutust oodata.
HOW Pealik on rääkinud ja läheb uut juustuleiba tegema.
Ma avastasin, et mul pole inimestele midagi öelda. Mitte et see eriti uus avastus oleks. Või noh - oma kitsal erialal suudan ma sujuvalt suhelda (ja endast lolli inimese mulje jätta). Täiesti suvalises seltskonnas ma räägin vabalt ükskõik millest, sõltumata minu teadmistest antud teema kohta. Aga sellises.... poolvõõras-pooltuttavas keskkonnas olen nagu tummahammas - kuulan suu-silmad ammuli teiste juttu ja ei oska ise möhhi ega mähhi sekka poetada. Aga midagi sellist ma lihtsalt ei tea, millest inimkond võiks midagi võita. Ma saan aru küll, et ega 30-ne veel vana ei ole ja jõuab veel midagi juurde õppida ja puha, aga.... No ega kui siiani midagi tarka külge pole hakanud, siis edaspidi läheb õppimine ainult raskemaks. Ealised iseärasused, you know.
reede, 4. august 2006
Massikommunikatsioon
Nojahh, teadagi, et SL Õhtuleht on 'vaeste ja rõhutute kaitsmise nimel pingutav klatshimooride kooslus'. Tänases lehes oli kokkuvõttes 2 teemat-artiklit, mis kuidagipidi loksutasid.
1. Katrin Smigun ei mõista naisi, kes on juba 2-kuuse lapse kõrval tippvormis ja tormavad võistlema. Et imik peab saama kka emapiima mitte emapiimhapet. Ja siis tuli mõte, et ei tea, kas Eesti mehed on ikka aru saanud, kuidas neil vedanud on. Sest Eesti naised, vähemalt esialgu veel, tunnevad rõõmu naiseks olemisest. Mitte ei võitle oma õiguse eest olla meestega võrdne - trügida ukseaugus eestega võidu, saada ise omale mantel selga, mitte lilli saada jne. Praegu veel me unistame sellest, et mees me kõrval oleks see, kellele toetada raskel hetkel. Varsti ei pruugi see enam nii olla, juba otsitakse tikutulega naiste õiguste piirajaid taga, et neid risti lüüa ja rattale tõmmata, nagu kogu ülejäänud maailm seda juba teeb.
2. Vaesed õnnetud Eestist Soome tööle läinud ehitajad, kes vedasid mingi tibi voodisse ja said vägistamissüüdistuse kaela. Kusjuures sel naisterahval olevat nende väitel üleüldse kombeks mehi süüdi lavastada vägistamises, et ise muretut elu nautida. Nojahh. Esiteks - on nad seal ehitusel või litsimajas tööl? Kui ikka ehitusel, siis .... Teiseks võiks ikka ooma voodikaaslasi valida, mitte igasugustega kohe voodi ronida, eriti kui on arvata, et süüdistus sealt tuleb, sest kolm korda varem on mõnega nii juhtunud. Kolmandaks võiks arvestada, et erinevalt Eestist on Soome ÕIGUSRIIK, kus kannatanu saab politseist ja kohtust ka abi, eriti mingite võõrtööliste vastu. Mitte nagu Eestis, et ah, loll lits mõtles kogu jutu kokku nii kui nii, mis sest ikka uurida ja karistada.
See, et daami väitel olid ehitusbarakis kõik purjus ei saa vale olla lihtsalt selle tõttu, et seal käib magamas üks täiskarsklane. Vblla ta polnud sel õhtul kohal või daam ei märganudki teda? Ühesõnaga - paras meestele. Olgu nüüd teistele väljamaale töölekippujatele eeskujuks, kuidas võõral maal käituda ei tohi. Vägisi meenus see, kuidas too Eesti sõdur seal.... kusiganes selle pärast vangi pandi ja maha taheti lüüa, et end purju jõi ja naisametniku kabinetti magama keeras. Siis olid ka kohalikud kolepahad ja ei saanud üldse aru, kui kultuurselt eestlane käitus. Ja nüüd uus juhtum. Äkki võtaks õppust vahelduseks?
minu meelest võiks ajakirjanduse kaugem eesmärk olla see, et inimestele puust ja punaseks näidete varal selgeks teha, kuidas ei peaks kohe mitte käituma. Aga võibolla ma olen lihtsalt noor, rumal ja naiivne alles. Andke mulle mu rumalus andeks.
1. Katrin Smigun ei mõista naisi, kes on juba 2-kuuse lapse kõrval tippvormis ja tormavad võistlema. Et imik peab saama kka emapiima mitte emapiimhapet. Ja siis tuli mõte, et ei tea, kas Eesti mehed on ikka aru saanud, kuidas neil vedanud on. Sest Eesti naised, vähemalt esialgu veel, tunnevad rõõmu naiseks olemisest. Mitte ei võitle oma õiguse eest olla meestega võrdne - trügida ukseaugus eestega võidu, saada ise omale mantel selga, mitte lilli saada jne. Praegu veel me unistame sellest, et mees me kõrval oleks see, kellele toetada raskel hetkel. Varsti ei pruugi see enam nii olla, juba otsitakse tikutulega naiste õiguste piirajaid taga, et neid risti lüüa ja rattale tõmmata, nagu kogu ülejäänud maailm seda juba teeb.
2. Vaesed õnnetud Eestist Soome tööle läinud ehitajad, kes vedasid mingi tibi voodisse ja said vägistamissüüdistuse kaela. Kusjuures sel naisterahval olevat nende väitel üleüldse kombeks mehi süüdi lavastada vägistamises, et ise muretut elu nautida. Nojahh. Esiteks - on nad seal ehitusel või litsimajas tööl? Kui ikka ehitusel, siis .... Teiseks võiks ikka ooma voodikaaslasi valida, mitte igasugustega kohe voodi ronida, eriti kui on arvata, et süüdistus sealt tuleb, sest kolm korda varem on mõnega nii juhtunud. Kolmandaks võiks arvestada, et erinevalt Eestist on Soome ÕIGUSRIIK, kus kannatanu saab politseist ja kohtust ka abi, eriti mingite võõrtööliste vastu. Mitte nagu Eestis, et ah, loll lits mõtles kogu jutu kokku nii kui nii, mis sest ikka uurida ja karistada.
See, et daami väitel olid ehitusbarakis kõik purjus ei saa vale olla lihtsalt selle tõttu, et seal käib magamas üks täiskarsklane. Vblla ta polnud sel õhtul kohal või daam ei märganudki teda? Ühesõnaga - paras meestele. Olgu nüüd teistele väljamaale töölekippujatele eeskujuks, kuidas võõral maal käituda ei tohi. Vägisi meenus see, kuidas too Eesti sõdur seal.... kusiganes selle pärast vangi pandi ja maha taheti lüüa, et end purju jõi ja naisametniku kabinetti magama keeras. Siis olid ka kohalikud kolepahad ja ei saanud üldse aru, kui kultuurselt eestlane käitus. Ja nüüd uus juhtum. Äkki võtaks õppust vahelduseks?
minu meelest võiks ajakirjanduse kaugem eesmärk olla see, et inimestele puust ja punaseks näidete varal selgeks teha, kuidas ei peaks kohe mitte käituma. Aga võibolla ma olen lihtsalt noor, rumal ja naiivne alles. Andke mulle mu rumalus andeks.
neljapäev, 3. august 2006
Tähtis päev
Niisis. Eilse päeva võib kalendris punasega ära märkida - 2. august 2006. Just sel päeval hakkasin verbaalselt sõnastama nõudmisi,mis on minul minu lapse tulevasele koolile. Niisiis:
1. peab asuma kodule võimalikult lähedal
2. õppetöö peab (vähemalt algklassides) algama hommikul, mitte lõunast
3. peab olema tavakool, ilma igasugu 'kalduvusteta'
4. klassid peavad olema pigem väikesed (kuni 20 last)
5. koolis peaks, vähemalt algklassides, olema vahetusõpikud ja võimalus käsitöötarvete hoidmiseks
6. õpetaja peaks oskama lastega suhelda
7. õpetamine peaks toimuma laspse kui noore indiviidi eripäradest lähtuvalt, mitte nii nagu õpetajal mugavam õpetada
8. peaks olema võimalus lapsel pikapäeva rühmas olla ja õppida
9. piiga enda kommentaar, et tema tahab Matiga ühes klassis õppida ;)
Kuidas on, ega vist ei ole lootust sellist kohta leida, vähemalt Tallinnas ma ei tea, et oleks mõni nö. tavaline kool ka alles, kõik on erilised.
Asjale lisab vürtsi kindel teadmine, et ma ei te üleüldse, kus või kes ma olen aastapärast samal ajal. Ma tahan Tallinnast ära!!
1. peab asuma kodule võimalikult lähedal
2. õppetöö peab (vähemalt algklassides) algama hommikul, mitte lõunast
3. peab olema tavakool, ilma igasugu 'kalduvusteta'
4. klassid peavad olema pigem väikesed (kuni 20 last)
5. koolis peaks, vähemalt algklassides, olema vahetusõpikud ja võimalus käsitöötarvete hoidmiseks
6. õpetaja peaks oskama lastega suhelda
7. õpetamine peaks toimuma laspse kui noore indiviidi eripäradest lähtuvalt, mitte nii nagu õpetajal mugavam õpetada
8. peaks olema võimalus lapsel pikapäeva rühmas olla ja õppida
9. piiga enda kommentaar, et tema tahab Matiga ühes klassis õppida ;)
Kuidas on, ega vist ei ole lootust sellist kohta leida, vähemalt Tallinnas ma ei tea, et oleks mõni nö. tavaline kool ka alles, kõik on erilised.
Asjale lisab vürtsi kindel teadmine, et ma ei te üleüldse, kus või kes ma olen aastapärast samal ajal. Ma tahan Tallinnast ära!!
Ma armastan statistikat, aga elu see kergemaks ei tee kellelgi
Nojahh. Alailma on lehes mõned armsad statistilised uuringud. Selle kohta, et Eesti Mees elab keskmiselt 63 aastat (tegelikult - kui ta on saanud 35, siis tõenäoliselt sureb umbes 90-selt). Siis, et Eesti elanikkond väheneb katastroofilise kiirusega ja ruttu-ruttu tuleb Taist tööjõudu importima hakata. Siis et sündimus kogu aeg langeb ja järjest vähem läheb lapsi kooli. Jne jne.
Keegi võiks ära seletada, miks ei tehta statistikat kolme viimase aasta andmete alusel võrrelduna ntks 10 aasta taguse ajaga + ajaskaala 20 aasta ulatuses? St. võibolla tehakse ka, aga seda lihtsalt ajakirjanduses ei avaldata. See, et aastal 2006 tahab X hulk lapsi lasteaeda minna, oli selge juba 2004. aasta lõpuks, siis nad enamasti sündisid. Terve 2005. aasta oli aega probleemile lahendust otsida, aga "suure mure" et lapsi on "liiga palju" avastasid omavalitsused, kes peavad lasteaiakohtade pärast muretsema alles 2006. aasta juunis. Arvestades, et "suur mure" on hetkel umbes 2-aastane, selgub viie aasta pärast "suur probleem" et koolikohti ei ole, sest lapsi on liiga palju ja koolidesse lihtsalt ei mahu ära. Sest statistika ütles 2005. aasta lõpul, et arvestades kooli minejate statistikat läheb igal aastal järjest vähem lapsi kooli, seega tuleb koolikohti vähendada. Kuigi sünnistatistika räägib, et igal aastal alates 2006. aastast läheb järjest rohkem lapsi kooli, kui eelmisel aastal.
Kas on siis nii erikuradiraske need kaks asja kokku panna, et kui palju lapsi mingil aastal sündis ja millal nad kõik arvestuslikult kooli peaks minema. Kooli, st 1. klassi???
Keegi võiks ära seletada, miks ei tehta statistikat kolme viimase aasta andmete alusel võrrelduna ntks 10 aasta taguse ajaga + ajaskaala 20 aasta ulatuses? St. võibolla tehakse ka, aga seda lihtsalt ajakirjanduses ei avaldata. See, et aastal 2006 tahab X hulk lapsi lasteaeda minna, oli selge juba 2004. aasta lõpuks, siis nad enamasti sündisid. Terve 2005. aasta oli aega probleemile lahendust otsida, aga "suure mure" et lapsi on "liiga palju" avastasid omavalitsused, kes peavad lasteaiakohtade pärast muretsema alles 2006. aasta juunis. Arvestades, et "suur mure" on hetkel umbes 2-aastane, selgub viie aasta pärast "suur probleem" et koolikohti ei ole, sest lapsi on liiga palju ja koolidesse lihtsalt ei mahu ära. Sest statistika ütles 2005. aasta lõpul, et arvestades kooli minejate statistikat läheb igal aastal järjest vähem lapsi kooli, seega tuleb koolikohti vähendada. Kuigi sünnistatistika räägib, et igal aastal alates 2006. aastast läheb järjest rohkem lapsi kooli, kui eelmisel aastal.
Kas on siis nii erikuradiraske need kaks asja kokku panna, et kui palju lapsi mingil aastal sündis ja millal nad kõik arvestuslikult kooli peaks minema. Kooli, st 1. klassi???
teisipäev, 1. august 2006
Teenindajate ühiskond
Pilt 1
Bussis. Hommikul siseneb noor naine 1,5-2-aastane laps süles. Buss on täis, istekohad on hõivanud 25-35-aastased noormehed. Noor naine ohkab väsinult ja seisab vapralt. Noored mehed teevad nii eesti- kui ka venekeelsete märkuste peale näo, et ei saa aru. Et ei näe ja ei saa aru, et see laps oma jala peal seismiseks bussis on veel väike, liiati tallatakse ta ära ja teda terve tee teise linna otsa süles hoida on ränkraske. Lõpuks mõne kaassõitja pahandamise peale siis keegi tõuseb, vastumeelselt. Just nimelt MÕNE, sest enamus inimesi ei tee mitte inimese muret nägemagi.
Pilt 2
Noor naine 2-aastase lapsega siseneb bussi. Istekohad on kõik hõivatud. Üks vanem, silmnähtavalt liikumisraskustega daam teeb noorele, arvata nii 20-aastasele naisele märkuse, et lastagu lapsega naine istuma. "Pähh! Mis see minu asi on, et ei jaksa seista! Sõitku autoga, kui bussis seista ei jaksa!"
Selliseid situatsioone on küllap igaüks kogenud. Tänases Päevalehes kurdab kodanik Mustimets, et kodanikud (=riik) küll maksavad politseili turvalisuse teenuse osutamise eest ja linnavõimule valitsemisteenuse osutamise eest, aga nad ei saa oma raha eest seda, mida vaja. Nimelt turvalisust ja valitsemist. Selle peale tekkis minul tõrge. Me tarbine tervishoiu teenust, turvalisuseteenust, valitsemiseteenust, pangateenust, transporditeenust.... Me ostame teenindajalt teenust. Mitte me ise ei vastuta oma tervise eest vaid me ostame kellegi käest tervist sisse. Me ei ela oma ümbruskonda turvaliseks, vaid me ostame turvalisust kellegi käest sisse. Ja nii edasi. Aga kas meie, inimesed kollektiivselt ja kollektiivina ühiskonna teenust osutame? Tõsi, keegi ei osta meie käest ühiskonnateenust....
Politsei ei saa algatada uurimist, kui pole fikseeritud kaebust. Antud juhul siis, et 'mina nägin, kell 19:19 sõitis punane audi numbrimärgiga 111 AAA Trepi tänavat mööda'. Ja alles siis saab politsei reageerida. Politseijuhtidel on õigus, et igale tänavanurgale ei saa panna kordnikku kiirust mõõtma ja korda pidama. Küll aga saab see ühiskond, mille teenust me ei osuta anda igast rikkumisest teada, anda seaduste e. kokkulepete eirajatele selgelt mõista, et kokkulepete eiramine ei ole soovitud käitumine.
Sama lugu valitseb meil ka ju ühistranspordis. Mina, kodanik ja 'transporditeenuse ostja' lasen endale osutada teenust ja kurdan, kui kvaliteet pole see mis mulle meeldiks. Selle asemel, et teha midagi ära selle heaks, et teenuse osutajat aidata. Näiteks naeratada bussijuhile, tervitada viisakalt kontrolöri (selle asemel, et mossis näoga põrnitseda), pakkuda endast väetimatele istet ja ka kutsuda korrale üleannetuid noori. Jah, meie, täiskasvanute KO-HUS-TUS on selgitada kasvavale põlvkonnale viisaka käitumise vajadust ja reegleid. Et neist ei kasvaks selliseid, kes ei mõista tere öelda, daamiga viisakalt rääkida ja avalikus kohas korrektselt käituda. Me peame osutama ühiskonna teenust, kuigi keegi pole meilt seda tellinud ja keegi selle eest ei maksa. Lihtsalt selleks, et oma elukeskkonda turvalisemaks ja päikselisemaks muuta.
Bussis. Hommikul siseneb noor naine 1,5-2-aastane laps süles. Buss on täis, istekohad on hõivanud 25-35-aastased noormehed. Noor naine ohkab väsinult ja seisab vapralt. Noored mehed teevad nii eesti- kui ka venekeelsete märkuste peale näo, et ei saa aru. Et ei näe ja ei saa aru, et see laps oma jala peal seismiseks bussis on veel väike, liiati tallatakse ta ära ja teda terve tee teise linna otsa süles hoida on ränkraske. Lõpuks mõne kaassõitja pahandamise peale siis keegi tõuseb, vastumeelselt. Just nimelt MÕNE, sest enamus inimesi ei tee mitte inimese muret nägemagi.
Pilt 2
Noor naine 2-aastase lapsega siseneb bussi. Istekohad on kõik hõivatud. Üks vanem, silmnähtavalt liikumisraskustega daam teeb noorele, arvata nii 20-aastasele naisele märkuse, et lastagu lapsega naine istuma. "Pähh! Mis see minu asi on, et ei jaksa seista! Sõitku autoga, kui bussis seista ei jaksa!"
Selliseid situatsioone on küllap igaüks kogenud. Tänases Päevalehes kurdab kodanik Mustimets, et kodanikud (=riik) küll maksavad politseili turvalisuse teenuse osutamise eest ja linnavõimule valitsemisteenuse osutamise eest, aga nad ei saa oma raha eest seda, mida vaja. Nimelt turvalisust ja valitsemist. Selle peale tekkis minul tõrge. Me tarbine tervishoiu teenust, turvalisuseteenust, valitsemiseteenust, pangateenust, transporditeenust.... Me ostame teenindajalt teenust. Mitte me ise ei vastuta oma tervise eest vaid me ostame kellegi käest tervist sisse. Me ei ela oma ümbruskonda turvaliseks, vaid me ostame turvalisust kellegi käest sisse. Ja nii edasi. Aga kas meie, inimesed kollektiivselt ja kollektiivina ühiskonna teenust osutame? Tõsi, keegi ei osta meie käest ühiskonnateenust....
Politsei ei saa algatada uurimist, kui pole fikseeritud kaebust. Antud juhul siis, et 'mina nägin, kell 19:19 sõitis punane audi numbrimärgiga 111 AAA Trepi tänavat mööda'. Ja alles siis saab politsei reageerida. Politseijuhtidel on õigus, et igale tänavanurgale ei saa panna kordnikku kiirust mõõtma ja korda pidama. Küll aga saab see ühiskond, mille teenust me ei osuta anda igast rikkumisest teada, anda seaduste e. kokkulepete eirajatele selgelt mõista, et kokkulepete eiramine ei ole soovitud käitumine.
Sama lugu valitseb meil ka ju ühistranspordis. Mina, kodanik ja 'transporditeenuse ostja' lasen endale osutada teenust ja kurdan, kui kvaliteet pole see mis mulle meeldiks. Selle asemel, et teha midagi ära selle heaks, et teenuse osutajat aidata. Näiteks naeratada bussijuhile, tervitada viisakalt kontrolöri (selle asemel, et mossis näoga põrnitseda), pakkuda endast väetimatele istet ja ka kutsuda korrale üleannetuid noori. Jah, meie, täiskasvanute KO-HUS-TUS on selgitada kasvavale põlvkonnale viisaka käitumise vajadust ja reegleid. Et neist ei kasvaks selliseid, kes ei mõista tere öelda, daamiga viisakalt rääkida ja avalikus kohas korrektselt käituda. Me peame osutama ühiskonna teenust, kuigi keegi pole meilt seda tellinud ja keegi selle eest ei maksa. Lihtsalt selleks, et oma elukeskkonda turvalisemaks ja päikselisemaks muuta.
Tellimine:
Postitused (Atom)