NV

Ei ole Nõukogude Valitsusest vaid ikka NädalaVahetusest jutt.

Kõigepealt viisin tüdruku ära vana-vanaema juurde 'kuurorti' puhkama. Et ilusad ilmad ja ise tahan ära sõita ja puha ja mis tal seal ikka viga. Ta ise oli valmis kohe kolmeks nädalaks jääma, aga ega ma teda sinna nii kauaks ka ei jäta. Et kui ta enne soovi ei avalda, siis peale jaani lähen järele talle.

Niisiis, igatahes õhtlu olin nagu 5 kopkat Pärnus olemas. Mõnus oli. Kohe üleüldse ei olnud tahtmist sealt jälle ära tulla. Õnnestus ilusasti ka mingile kohalikule klatshimoorile vahele jääda linnapeal, mis tähendab seda, et teoreetiliselt teab juba terve Pärnu maakond, et mõõõtle, kus üks on omale naise leidnud. Jne. Kolkaelu võlud, right! A mind see eriti ei hirmuta. Hirmutab pigem see, et mulle siinne töökoht 'ei paku pinget'. St. et õhkkond on närviline ja pealegi on mu süda kuskil mujal ja sellest eemal olemine on niiiiiiiii raske. Seega prioriteedid hetkel on (mitte ilmtingimata selles järjekorras) nii et leidaomale 'sinnakanti' töökoht, leida omale 'sinnakanti' enamvähem norm elukoht, leida omale 'sinnakanti' lasteaiakoht, veenda kedagi, et tegelt oleks täitsa norm. koos elada. Aga ma ei tea.... Muutused on veel hullemad asjad kui lennuki lennutuul, eriti siis, kui sa lihtsalt oledki nii stabiilne inimene, et muutuste sisseviimine on raskem veel kui raske. Aga eks aeg annab arutust. Et mis saab ja kuidas saab.