Ehk sellest, kuidas mul õnnestus end jälle 'pöördesse ajada' Halvas mõttes.
Lugu ise on imelihtne: Kui 1. korda püüdsin helistada, oli telefon välja lülitatud. Kusjuures sel hetkel kui ma teada sain, et telefon väljas, ma teatsin ka hoobilt, et mispärast - koosolekul on ju, kõik teavad seda ;) Kui hiljem helistasin, siis ei olnud tal aega rääkida, lubas tagasi helistada hiljem. Võibolla. Ja pärast, hiljem, painin ise telfoni vait ja tönnisin nigu 3-ne. Mõttekäik selline, et 'nigunii tai tahagi minuga enam suhelda'. Kusjuures ma teadsin kindlalt, et see on vale. Et tal tõesti ei olnud hetkel aega, et ta tõesti tunneb sama suurt puudust ja igatsust kui minagi, aga ... Mai tea, ma vist tunenn mingit erilist mõnu enda piinamisest niimoodi. Et kuigi ma tean, et kõik on täpselt nii nagu on, ja keegi ei püüa midagi varjata vms. on ju ometi nii tore end haletseda ja õhtul voodis magama nutta end.
Või siis on asi lihtsalt nii, et ma ju saan aru küll, et pole aega jne, aga ega minu kurbus sellest et tal minu jaoks aega pole väiksemaks ei jää.... Ja nüüd ma ootan, et ta helistaks mulle ise. Et mina talle enne ei helista, kui tema pole leidnud ise sobivat aega helistamiseks.. Või noh, et ... mai tea, mai taha vastikult pealetükkiv olla, kuigi ma ei suuda ka kuidagi teisiti olla :(
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar