Esimene päev varjus

Niisiis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et reedel (s.o. 10. juunil) käisin Pirital, langevarjuriks õppimas. No esimene saavutus oli see, et 10-st kursandist 4 olid naised. Naisterahva nägu, nagu ma Wildcatile selgituseks ütlesin. No keegi ei olnud näost roheline, et suur hirm või nii. Igatahes koolitusel räägiti kõike seda, mille osas Duke mind juba kuu aega eksamineerinud, eksamil sain maksimumpunktid (juurde polenud vaja midagi küsida) ja VVH tegin ka ilusasti ära. Ja siis Kuusikule.

Sellega oli nii, et, algul (neljapäevase info põhjal) pidime Pärnu minema aga Pärnus oli paha ilm ja Kuusikul niideti muru. Sheff!

Niisiis, järgnevalt Para-Hero mälestused, vol. 1
Et Duke tahtis ilmtingimata 1. tõusu saada (kus olid ka IAD-istid), siis leekisime kiiresti Kuusikule (noh, nii kui VVH tehtud sai) ja olime (otse loomulikult!) kohal umbes pool (või ka terve?) tundi enne seda, kui ülejäänud õpilased (lõpetades Liisu, meie instruktoriga) kohale hakkasid tilkuma. Nii et - esimeses tõusus olin koos Dukega. Kes (täiesti häbematult!) kadus välja kõige esimesena. Aga tegelikult ei olnud sellest hullu. Ma ei kartnud välja hüpata, seda mitte. Aga exiti ajaks oli absoluudselt peast pühitud kõik see, mida ma enne teadsin. Maa peal tuli kõik jälle meelde mdx. Et uksel jäi aega liiga väheks, kõik käis nii ruttu. Ma ei tea, välja ma sealt hüppasin (teisel katsel) aga.... No probleemi ei olnud instruktorile otsa vaatamisega, oh ei. Aga äratõuge vist oli ikka olemas küll ainult et vales suunas. St. mingil hetkel vaatasin et kus lennukon, aga seda ei olnud. Tundsin, et kukun kuidagi kummaliselt istuli ja siis tuli meelde küll, et pea tuleb kuklasse ajada. Aga asend väga mööda ei saanud olla, sest vari avanes ilusasti otse, ilma igasuguste probleemideta. Lennukis oli selline.. fun... ja varju all ka. Pärastpoole vaatasin niisama ilusat loodust keerutasin ringi. Tõenäoliselt oli vari kuidagi halvasti seljas, sest paremale oli jäle halb pöörata. St. vasakule pöörates vaatas maapind vastu, aga paremale pöörates seda ei olnud, ma lihtsalt ei jaksaud kuidagi pöörata.

Seda, et maapealt vaadates on lennuväli muidugi igavesti suur koht, et 'ei tea miks sinna metsa üldse trügima peaks?!' aga taevast.... on see ikka üsna tilluke koht. Katsu sa sellele 3 hektarile pihta saada. St. pane postkaart põrandale ja ürita taburetilt hüpates kindlasse punkti maanduda, umbes sama effekt oli. Tuul oli muidugi suht kõva ja sellega ma ei osanud taevaall arvestada. Noh, et oleks kogu aeg vastutuult hõljunud, oleks vähem ära kandnud. Aga metsast õnnestus mul imekombel mööda kukkuda siiski (tõsi - pakkimismattideni tagasi oli tubli poolteist kiloeetrit jalutada, hiigelsuur vari kaenlas. Kusjuures varjule seal ei meeldinud. tema oleks parema meelega maha jäänud vist;) ). Aga maandumise ajal olid 'ilusad pisikesed kuusekesed' maas. No kohe sellised ... armsad, kuusepojad. Kui ma siis maapeal neid pärast otsima hakkasin, olid nad kuhugi end ära peitnud, ainult 2-3m-sed jurakad olid alles. Maandumine oli pehme (eriti kui arvestada, et sa oled valmistunud 'süldimaterjali produktsiooniks') aga vea tegin fleeriga - pidurdasin vast meeter-2 kõrgemal kui oleks hea olnud, nii et panin ikkagi külje maha.

Lõpeks - päev oli igati tore. Ja mitte ainult hüppamise pärast. :) Oli päikest ja vihm aja õhtul läks külmaks ka. Teist hüpet ei hakanud tegema, et noh, kibelesin juba õhtul koju ja ilm läks kah sombuseks, et 2 IAD-hüpet on veel 'üle'. Et ehk on järgmine nädal (loe: reede õhtul) ilusat ilma. Ma tean, et ma pean end külg ees hüppamiseks valmis seadma. Ma tean, et ma pean delta-asendit harjutama (kui ma ikka tahan lennukit näha õhust) ja siis veel seda, et fleer kõrguselt 'mätas juba paistab' on liiga kõrgel - tuleb pisut veel kannatada, et vast kõrgus 'vaopõhi selgelt näha' on parem ;)

PS. Seda et 'miks nad (varjutajad siis) ainult tehnilistest probleemidest räägivad' tuleb sellest, et emotsioonid saavad ju selle 5 minuti jooksul otsa, aga vead tulevad selgemini meelde ja siis on hea arutada, et kuidas seda viga teinekord vältida.

PPS. Selline tore asi veel, et selle varju, millega mina hüppasin, oli Duke eelmisel õhtul pakkinud. Noris aitähhi ja kallit ilusa avanemise eest ;) Ja kommenteeris, et ma pidin ikka üsna ilusas asendis olema, et isegi tropikeerdusid ei saanud :) A selle kalli annan ma kunagi sobival hetkel üle ka, ära selle pärast muretse ;)