Olen ma haavatav või mitte?

Viimasel ajal on vapustanud tapmised. Lihtsalt julmad, mõttetud, ülbed, egoistlikud mõrvad.

Olgu,ma saan aru, et psühholoog räägib oma ametialasest vaatevinklist, et miks mõrvar just selle või teise omale ohvriks valis. Olgu peale, et psühholoog ütleb, et ohver andis signaali, et ta on haavatav. Olgu. Aga kas mõni psühholoog ei võiks anda teada, kuidas siis anda signaali 'ma ei ole haavatav!'? Kuidas näeb see haavatavuse signaali saatmine välja? Vaevalt et mõni karjub tänaval, et laske mind maha, ma kardan, et te seda teete! Vaevalt, eks. Külap ta neratas pisut mõne oma mõtte peale, mis paistis mõrtsukale kuidagi solvav või ähvardav. Võibolla naeris liiga kõvasti, kui telefoniga rääkis tänaval. Võibolla komistas äärekivil, libastus ja naeris selle peale. Naeris sillerdavat kevadenaeru, mis läks ühele niimoodi hinge, et ta võtis relva .....

Ma tegelikult saan aru inimesest, kellele tuleb pähe mõte tappa. Ma saan aru ja aktsepteerin, et on olemas inimesi, kellel on selliste soovidega lapsed. Aga ma ei saa aru, et inimene mõtleb, et tapaks kellegi ja siis TEEBKI SEDA!! Ma ei saa aru inimestest, kellel on kodus relv nii, et nende lapsed saavadki oma soovi teoks teha!!!

Aga mina tahan elada! Mina tahan naerda ja laulda ja õnnelik olla. Ma ei taha, et mind selle eest ära tapetaks ja minu laps päris orvuks jääks!