To tell everything, I have to start from the beginning. On our January meeting at work, my colleague said 'Lets go tho Lenska!' (Lenska=Leningrad - the late name for St. Petersburg) And so started the organizing. We found a nice tourism-agency from internet and everything was fine. So, at least, when we got back our passports with visums to Russia, it was sure to all of us, that we are actually going. Thought most peole from our company had not visited Russia since 10-15 years.
We were travelling by bus and we had to leave Tallinn at 2 AM. So everyone thought, that there's no way to get some sleep in evening and we met at 10 PM at our company, where everyone could leave theyr cars to get them later, after the trip, and we had some late luch there.
Bus arrived at 3 AM, because there had been some misunderstanding in the agency. But bus was quite full of people. Actually there was no spare room, so it was quite uncomfortable.
We reached Russina border at 6 AM (it's 7 AM then in Russia) and St. Petersburg at 10 AM (by local time)
esmaspäev, 31. mai 2004
St. Petersburg, II
Well, when we reached St. Petersburg, the first thing to visit was Iisaks cathedral. No, we didn't go in there, just looking it outside and then we walked to the Copper Rider (the statue of Peter the Great riding the horse) and afterwards we went to the hotel. There we found out, that 1. in our group, there is a woman from Peru with us, and she needs somebody with her, who talks english (because she didn't understand estonian or russian) and 2. that non my colleagues wanted to stay in one room with me. So it happened, that I (who seemed to be the only one speaking english there, thought there were plenty of people speaking and understandig it) was placed in one room with Carla, the Peruvian woman.
Afterwards we went to castle Petropavlovsk, then had time for our own to have a dinner and later we had a boat-ride on conduits. LAter in the evening, in the hotel, we did sit with our colleagues in one of those rooms and eating late supper and haveing whiskey and makeing plans for the next year.
Afterwards we went to castle Petropavlovsk, then had time for our own to have a dinner and later we had a boat-ride on conduits. LAter in the evening, in the hotel, we did sit with our colleagues in one of those rooms and eating late supper and haveing whiskey and makeing plans for the next year.
St. Petersburg, III
Well, the second day of the trip, Saturday, began with sun. The sky was clear, no clouds at all, and our tour-leader sed, that it's raining there, that the weather-report said so. We had a good laugh. The first stop we had in Hermitage. its and enormous museum but we had only 2-hours tour there, because we had our time-limit. To see everything in Hermitage, we should have had weeks, or even months to spend there.
So we saw only the part of it, where were the exposisions about Russian history. I won't tell here about the history, because it's too complicated and I am not good in history.
Leaving the Hermitage we had rain. And we were all wet when we reached the bus. (We had to leave it in some distance of Hermitage, because the city-cenre was closed for rock-concert takeing place in the afternoon: it was the anniversaire of St. petersburg). Our tour-leader laughed at us, saying, that now we are going to trust everything he is saiing to us. Actually all his weather-reports were correct anyway.
After hermitage we had an hour for shopping and then we went to Zarskoe Seloo (It's called pushkino nowa days, because it has close connections to Russian poet Pushkin). We visited the palace (the famous Amber room too) and I was translating everything I could to Carla, so she would understand and know where she actually was.
Later we had tour in the garden and everyone buyed the souvenirs to take home with them. And then it started to rain again.
Leaving the palace and garden, we had one.hour-stop at some shopping-center. Well, everybody knows, thre are very cheap cigarettes and vodka in Russia, but chocklate is very cheap there too.
So we saw only the part of it, where were the exposisions about Russian history. I won't tell here about the history, because it's too complicated and I am not good in history.
Leaving the Hermitage we had rain. And we were all wet when we reached the bus. (We had to leave it in some distance of Hermitage, because the city-cenre was closed for rock-concert takeing place in the afternoon: it was the anniversaire of St. petersburg). Our tour-leader laughed at us, saying, that now we are going to trust everything he is saiing to us. Actually all his weather-reports were correct anyway.
After hermitage we had an hour for shopping and then we went to Zarskoe Seloo (It's called pushkino nowa days, because it has close connections to Russian poet Pushkin). We visited the palace (the famous Amber room too) and I was translating everything I could to Carla, so she would understand and know where she actually was.
Later we had tour in the garden and everyone buyed the souvenirs to take home with them. And then it started to rain again.
Leaving the palace and garden, we had one.hour-stop at some shopping-center. Well, everybody knows, thre are very cheap cigarettes and vodka in Russia, but chocklate is very cheap there too.
St. Petersburg, IV
Well, later that evening, when we were driving back to hotel, Carla wanted to go out and go to some restaurant or bistroo to eat. So we left the bus at Nevskii prospeckt. I did found a pharmacy and buyed some drugs against my headacke. We had lunch at a bistroo and then we just walked to find the metro station so we could reach hotel. It would have been very long walk otherways.
OK, we did find the station, we did reach the train, thought Carla would allmost have missed the train, 'cause she was wateing to get on the train, when it was warned: 'astorožno, dveri zakrõvajutsja'. i just reached out hand and pulled her inside. And the doors closed and she looked very amazed. Later she told, that she would have missed the train. I did notice it.
We had our two stations-trip and then we left. When we got up the stairs, on the ground again, we had to ask for the way, because we were not sure in what direction to go. Well - it was said that it's gonna be 20 minutes walk to the hotel - we walked the way 40 minutes. And it started to rain and we were pretty wet wen we reached the hotel.
At 1 AM we had our gathering at the bus to go waching how the bridges on Neva are lifted up, so bigger ships could drive there. We did not go to sleep, thought we were pretty tired. We thought we would not wake up otherwise. So we sat in bar, drinking beer and talking.
It was raining in the night. And there were pretty much people there waching. And actually - if I had not been that tired, it would have been more fun for me.
OK, we did find the station, we did reach the train, thought Carla would allmost have missed the train, 'cause she was wateing to get on the train, when it was warned: 'astorožno, dveri zakrõvajutsja'. i just reached out hand and pulled her inside. And the doors closed and she looked very amazed. Later she told, that she would have missed the train. I did notice it.
We had our two stations-trip and then we left. When we got up the stairs, on the ground again, we had to ask for the way, because we were not sure in what direction to go. Well - it was said that it's gonna be 20 minutes walk to the hotel - we walked the way 40 minutes. And it started to rain and we were pretty wet wen we reached the hotel.
At 1 AM we had our gathering at the bus to go waching how the bridges on Neva are lifted up, so bigger ships could drive there. We did not go to sleep, thought we were pretty tired. We thought we would not wake up otherwise. So we sat in bar, drinking beer and talking.
It was raining in the night. And there were pretty much people there waching. And actually - if I had not been that tired, it would have been more fun for me.
St. Petersburg, V
Next day, the last day, Sunday, we had our late breakfast and reached the bus late. Everyone was allready there. And then started the way to Peterhof (It has it's russian name too, but everyone uses this German name for the place). I was tired, so I slept all the way to Peterhof, I can not tell any details about that.
We had tour in the garden. It's big and most beautiful garden I have ever seen. Even the garden of Chimsee palace is not that fair. (Thought this is the place I compare everything, 'cause I havent seen much palace-gardens) There are much fountains in Peterhof, it is built symmetric to the see-conduit. Most of the garden (and the palace too) is allegoric, indicateing the victory over Swedich army in Poltava battle during the Nordic War in 1709.
Later we had again some time to eat, buy some souvenirs and then began the long trip to home.
We reached Tallinn at 9.30 PM and everyone from my colleagues was happy to get home at last.
I'm trying to put some pictures about the trip in the internet, and if it is done, there will be a link here to see them.
We had tour in the garden. It's big and most beautiful garden I have ever seen. Even the garden of Chimsee palace is not that fair. (Thought this is the place I compare everything, 'cause I havent seen much palace-gardens) There are much fountains in Peterhof, it is built symmetric to the see-conduit. Most of the garden (and the palace too) is allegoric, indicateing the victory over Swedich army in Poltava battle during the Nordic War in 1709.
Later we had again some time to eat, buy some souvenirs and then began the long trip to home.
We reached Tallinn at 9.30 PM and everyone from my colleagues was happy to get home at last.
I'm trying to put some pictures about the trip in the internet, and if it is done, there will be a link here to see them.
esmaspäev, 24. mai 2004
Läänerindel muutusteta
Et siis töö-kodu-kodu-töö-lasteaed-fun-töö-kodu jnejne.
Mida sa hing ikka ära teed, eks ole.
Ükspäev oli tööl suur töövõit. Õnnestus ülemust veenda asjaolus, et kirjale, mis on talle lihtsalt meilboksi patsatanud ei saa kuidagi ametlikuks kirjaks nimetada. Vähemalt mitte nii kaua kui seda pole 'registratuurist' läbi kantud. Meil on küll olemas ka ametlikud E-dokumendid, aga ned peavad olema ka digi-allkirjastatud, mida tavaline meil tegelikult ei ole. Selle võib sulle saata kestahes, et .... Ühesõnaga ta nõustus, et meilile vastame ikkagi meilitsi, sest (väga oluline põhjendus tema jaoks!!) ma ei saa ju panna päisesse, et millisele kirjale vastan, kuna mul pole kirjanumbrit, milele vastust genereerida!!
HURRAAAA!! Mu elu pole PÄRIS mõtetu!!!!!!
Mida sa hing ikka ära teed, eks ole.
Ükspäev oli tööl suur töövõit. Õnnestus ülemust veenda asjaolus, et kirjale, mis on talle lihtsalt meilboksi patsatanud ei saa kuidagi ametlikuks kirjaks nimetada. Vähemalt mitte nii kaua kui seda pole 'registratuurist' läbi kantud. Meil on küll olemas ka ametlikud E-dokumendid, aga ned peavad olema ka digi-allkirjastatud, mida tavaline meil tegelikult ei ole. Selle võib sulle saata kestahes, et .... Ühesõnaga ta nõustus, et meilile vastame ikkagi meilitsi, sest (väga oluline põhjendus tema jaoks!!) ma ei saa ju panna päisesse, et millisele kirjale vastan, kuna mul pole kirjanumbrit, milele vastust genereerida!!
HURRAAAA!! Mu elu pole PÄRIS mõtetu!!!!!!
esmaspäev, 17. mai 2004
Kaotused füüsises (kanuuretk vol. 2)
Niisiis sai meie kallis (veterinaar)meditsiinitöötaja krambid kui läksin näitasin talle oma kätt ja küsisin arvamust, et kas tema soovitab mul arstile minna. Mitte see ei olnud õudne,v aid minu oma pandud diagnoos, et minuteada on kõõlusevenitus, kuna luumurd on (kõrvalt vaadates) röögatult valus ja piirab oluliselt käe liikuvust, mõra võiks rohkem paistes olla, rebestus on oluliselt valusam ning põrutanud ma oma kätt tõenäoliselt ei ole.
Niisiis jõllitas me osakonna "ihuveterinaar" mulle hetke otsa, uuris mõlemaid käsi (minu omi ikka!), mõtles natuke ja arvas, et paar korda viinakompressi (väilispidiselt, vabandage väga!!) peaks asj joonde ajama. Üldiselt nõustus minu arvamusega, et igasugu luukahjustused peaksid suurema paistetuse andma.
Üldiselt peaks mõne Lasnagorskis pesitseva vet-punktiga sidemeid looma, et vajadusel endast röntkenit teha lasta, küllap ma pildid loen isegi kokku (ja lõpeks konsultante tööl jagub), mingi näkase pildi tegemiseks Mustamäe perearstikeskusse küll kolistada ei viitsi. :-P
Niisiis jõllitas me osakonna "ihuveterinaar" mulle hetke otsa, uuris mõlemaid käsi (minu omi ikka!), mõtles natuke ja arvas, et paar korda viinakompressi (väilispidiselt, vabandage väga!!) peaks asj joonde ajama. Üldiselt nõustus minu arvamusega, et igasugu luukahjustused peaksid suurema paistetuse andma.
Üldiselt peaks mõne Lasnagorskis pesitseva vet-punktiga sidemeid looma, et vajadusel endast röntkenit teha lasta, küllap ma pildid loen isegi kokku (ja lõpeks konsultante tööl jagub), mingi näkase pildi tegemiseks Mustamäe perearstikeskusse küll kolistada ei viitsi. :-P
Kolm päeva veel ehk kuidas möödus kanuuretk Soomaal
Et kogu asi alugusest ära rääkida siis ....
Kõigepealt ilmus Ameti meilkasti postitus, mis kutsus huvilisi Soomaale kanuuretkele ja registreerujaid oli nii kahekümne-ringis. Kuigi algselt oli Ürituse toimumisajaks planeeritud nädalavahetus 7-9. mai, tekkis komplikatsioone tänu samal ajal toimuvale emadepäevale ja meie üritus lükati (nagu hiljem selgus täiesti ebasobivalt) nädal edasi.
Seega - kanuumatk toimus meil 14-16 mai, Soomaal. Juba nädala algul läks külmaks ja kui neljapäeval veel lund kah alla riputas, siis otsustas üsna suur osa rahvast, et ilm on siiski liiga külm ja loobus osalusest ning lõpuks oli aktivseid matkajaid kokku 16 - 8 paatkonda.
Matk ise oli küllalt halvasti ette valmistatud - matkajuhil oli muudki teha kui varustust mööda maad peatuskohtadesse ette vedada ja trassi ta kah ei tundnud,mis tegi võimalikuks üsnagi mitmed ümberminekud. Lisaks ei instrueeritud kogu seltskonda vajadusest panna kaalukam inimene paadipärasse ega tehtud korrektuure iseeneslikul paatkondade kujunemisel selles suunas, et ühte paati ei satuks kokku kaks algajat vaid teine sõitja ikkagi mingilgi määral paatidega kodus oleks. Peale selle oli väga ebavõrdselt aktsioonis 9 naist ja 7 meest, mis tähendas ühe naiskonna (minu paat!) tekkimist.
Tulemused - kaotusi elavjõus ei olnud, kuigi mõned olevat haigeks jäänud. Kaotustena lähevad kirja 1 veekindel fotokakott (mis purunes zoomimise käigus kuna polnud mõeldud seda tüüpi fotokate jaoks) + mitteveekindel makk (mis käis korra jões 'ujumas' kui paat kividel uppi lendas ja oma sisu välja kallas).
Esimesena käis ringi meie naiskond, kui selgus, et jõel on ees väike tammike, millest paat üle ei mahu, kuigi meid hoolega tagant 'aidati' nii et jäime kividele kõõluma ja lõpuks olime vööni vees. Õnneks oli sel hekel me paat täitsa tühi, nii et mitte midagi märjaks ei saanud (peale me endi muidugi). Edasi (see kehtis küll kõigi ümberminejate kohta) sai hoolega sisse kallatud desinfitseerivat vahendit, millega sai omamoodi kinu.
Desinfitseerimine:
Kui hõikasin 1. paatkonda, et kas neil midagi on, millega desinfitseerida, sain eitava vastuse. Teiselt paatkonnalt hüüdis näitsik ehmunult vastu, et issand, kas te olete kuskilt katki või?! Millele ma ei suutnud jaatavalt vastata. Kolmas paat omas väikest viskipudelit, millest jäi pool sisu alles lõpuks, enne tagastamist.
Edasine sõit läks küllalt ilusti, kuni (umbes poolel maal öisesse peatuskohta vast) ma avastasin, et pilt keerleb pisut ja teavitasin sellest kohusetundlikult ka oma paarilist. Järgmine eredam emotsioon on 1. õhtust kui sauna eesruumis (mis oli igasugu rahvast pakuslt täis) said pealmised läbimärjad riided ära võetud ja oma mõtet, et mis siis, et mehed vaatavad, mul on külm ja ma pean sauna minema. Läksingi. Järgnev mõjus vägagi kainestavalt. Nimelt toimus leiliruumis kerge trügimine, mis lõppes minu jaoks maandumisega vastu kuuma kerist. Kõik olid pärast väga hoolitsevad ja mul polnud ka mitte järelmõjusid desinfitseerivast toimingust jõepeal. Põletus nägi kole välja aga pärast mõningast ravimist selgus, et asi pole hull (peale kõige muu keeldus põletusjälg valutamast). Öö möödus minul majas diivani peal magades, minu paariline aga magas saunas diivanil. Temal oli olnud selge hetk see, kui avastas, et saunas hakkab paha ning kobis välja ja jäi eesruumis diivanil magama. Kell öösel, kui kõik vaikne, oli omale riideid selga otsinud.
Teisel päeval võtsine ühehäälselt vastu otsuse, et ümber me küll enam ei lähe (eriti kuna siis saavad ka vahetusriided märjaks). Me pidasime sõna ja (vähemalt minul) ainsaks füüsiliseks järelmõjukson paistes käsi, mis sai kannatada arvatavasti esimesel päeval kanuust vett välja valades.
Õhtul lõkke ümber võttis kogu seltskond vastu ühehäälse otsuse, et järgmine päev jääb kanuutamata, kuna maa oleks liiga pikk (30 km, eelmisel päeval oli 40 seljataga juba) ja rahvas enamasti väga nirus seisus. Seega piirdus 2,5 päeva kestma pidanud matk ainult 1,5 päevaga.
Tagantjärgi mõeldes oli tegelt ilus küll. Tabav kirjeldus reisile - käisime ööbikuid kuulamas, sest kõik jõeäärsed põõsad olid laulvaid ööbikuid täis ja toomingad õitsesid ja vesi oli aastaaja ja õhutemperatuuri kohta vägagi soe. Vähemalt seal kus mina sulpsus käisin.
Teisel päeval sai sõudmine juba nii selgeks, et paat püsis kindlalt keset jõge (mida ei saa öelda kõigi paatkondade kohta) ning lihased olulieslt haigeks ei jäänud. Isegi mitte laudpõrandal (ilma madratsita!) magamisest mitte.
Ühesõnaga - õnnestunud vaba aja veetmine toimus :)
Kõigepealt ilmus Ameti meilkasti postitus, mis kutsus huvilisi Soomaale kanuuretkele ja registreerujaid oli nii kahekümne-ringis. Kuigi algselt oli Ürituse toimumisajaks planeeritud nädalavahetus 7-9. mai, tekkis komplikatsioone tänu samal ajal toimuvale emadepäevale ja meie üritus lükati (nagu hiljem selgus täiesti ebasobivalt) nädal edasi.
Seega - kanuumatk toimus meil 14-16 mai, Soomaal. Juba nädala algul läks külmaks ja kui neljapäeval veel lund kah alla riputas, siis otsustas üsna suur osa rahvast, et ilm on siiski liiga külm ja loobus osalusest ning lõpuks oli aktivseid matkajaid kokku 16 - 8 paatkonda.
Matk ise oli küllalt halvasti ette valmistatud - matkajuhil oli muudki teha kui varustust mööda maad peatuskohtadesse ette vedada ja trassi ta kah ei tundnud,mis tegi võimalikuks üsnagi mitmed ümberminekud. Lisaks ei instrueeritud kogu seltskonda vajadusest panna kaalukam inimene paadipärasse ega tehtud korrektuure iseeneslikul paatkondade kujunemisel selles suunas, et ühte paati ei satuks kokku kaks algajat vaid teine sõitja ikkagi mingilgi määral paatidega kodus oleks. Peale selle oli väga ebavõrdselt aktsioonis 9 naist ja 7 meest, mis tähendas ühe naiskonna (minu paat!) tekkimist.
Tulemused - kaotusi elavjõus ei olnud, kuigi mõned olevat haigeks jäänud. Kaotustena lähevad kirja 1 veekindel fotokakott (mis purunes zoomimise käigus kuna polnud mõeldud seda tüüpi fotokate jaoks) + mitteveekindel makk (mis käis korra jões 'ujumas' kui paat kividel uppi lendas ja oma sisu välja kallas).
Esimesena käis ringi meie naiskond, kui selgus, et jõel on ees väike tammike, millest paat üle ei mahu, kuigi meid hoolega tagant 'aidati' nii et jäime kividele kõõluma ja lõpuks olime vööni vees. Õnneks oli sel hekel me paat täitsa tühi, nii et mitte midagi märjaks ei saanud (peale me endi muidugi). Edasi (see kehtis küll kõigi ümberminejate kohta) sai hoolega sisse kallatud desinfitseerivat vahendit, millega sai omamoodi kinu.
Desinfitseerimine:
Kui hõikasin 1. paatkonda, et kas neil midagi on, millega desinfitseerida, sain eitava vastuse. Teiselt paatkonnalt hüüdis näitsik ehmunult vastu, et issand, kas te olete kuskilt katki või?! Millele ma ei suutnud jaatavalt vastata. Kolmas paat omas väikest viskipudelit, millest jäi pool sisu alles lõpuks, enne tagastamist.
Edasine sõit läks küllalt ilusti, kuni (umbes poolel maal öisesse peatuskohta vast) ma avastasin, et pilt keerleb pisut ja teavitasin sellest kohusetundlikult ka oma paarilist. Järgmine eredam emotsioon on 1. õhtust kui sauna eesruumis (mis oli igasugu rahvast pakuslt täis) said pealmised läbimärjad riided ära võetud ja oma mõtet, et mis siis, et mehed vaatavad, mul on külm ja ma pean sauna minema. Läksingi. Järgnev mõjus vägagi kainestavalt. Nimelt toimus leiliruumis kerge trügimine, mis lõppes minu jaoks maandumisega vastu kuuma kerist. Kõik olid pärast väga hoolitsevad ja mul polnud ka mitte järelmõjusid desinfitseerivast toimingust jõepeal. Põletus nägi kole välja aga pärast mõningast ravimist selgus, et asi pole hull (peale kõige muu keeldus põletusjälg valutamast). Öö möödus minul majas diivani peal magades, minu paariline aga magas saunas diivanil. Temal oli olnud selge hetk see, kui avastas, et saunas hakkab paha ning kobis välja ja jäi eesruumis diivanil magama. Kell öösel, kui kõik vaikne, oli omale riideid selga otsinud.
Teisel päeval võtsine ühehäälselt vastu otsuse, et ümber me küll enam ei lähe (eriti kuna siis saavad ka vahetusriided märjaks). Me pidasime sõna ja (vähemalt minul) ainsaks füüsiliseks järelmõjukson paistes käsi, mis sai kannatada arvatavasti esimesel päeval kanuust vett välja valades.
Õhtul lõkke ümber võttis kogu seltskond vastu ühehäälse otsuse, et järgmine päev jääb kanuutamata, kuna maa oleks liiga pikk (30 km, eelmisel päeval oli 40 seljataga juba) ja rahvas enamasti väga nirus seisus. Seega piirdus 2,5 päeva kestma pidanud matk ainult 1,5 päevaga.
Tagantjärgi mõeldes oli tegelt ilus küll. Tabav kirjeldus reisile - käisime ööbikuid kuulamas, sest kõik jõeäärsed põõsad olid laulvaid ööbikuid täis ja toomingad õitsesid ja vesi oli aastaaja ja õhutemperatuuri kohta vägagi soe. Vähemalt seal kus mina sulpsus käisin.
Teisel päeval sai sõudmine juba nii selgeks, et paat püsis kindlalt keset jõge (mida ei saa öelda kõigi paatkondade kohta) ning lihased olulieslt haigeks ei jäänud. Isegi mitte laudpõrandal (ilma madratsita!) magamisest mitte.
Ühesõnaga - õnnestunud vaba aja veetmine toimus :)
kolmapäev, 12. mai 2004
Mood
Niisiis. Juhtusin jälle lugema mingit kena kirjatükki lehes selle kohta mis kõik 'moes' on. Vaatad siis tänavale ja .... moodi ei kusagil!?
Moest väljas hall, must, pruun, valge, kuid ometi käivad kõik niimoodi ringi, sest see on 'in'. Et mis see mood siis ikkagi on - ajakirjaniku soovunelm, et kuidas temale meeldiks kuidas inimesed võiksid riides käia, või siis see, mida tegelikult armastatakse kanda. Mina kogua eg arvasin, et see viimane!
Moest väljas hall, must, pruun, valge, kuid ometi käivad kõik niimoodi ringi, sest see on 'in'. Et mis see mood siis ikkagi on - ajakirjaniku soovunelm, et kuidas temale meeldiks kuidas inimesed võiksid riides käia, või siis see, mida tegelikult armastatakse kanda. Mina kogua eg arvasin, et see viimane!
esmaspäev, 10. mai 2004
Jalutamas
Mnjahh. Käisime piigaga Tartus külas. Eriliselt jäi (minule vähemalt) meelde pühapäevahommikune jalutuskäik. Jäin pisema piigaga mõned sammud maha ja kui silmad tõstsin kalpsas meeter (või maksimum kaks) minu etterutanud tüdrukust eespool kits üle tee. Õigemini sokk, sest sarved olid peas. Ilus pilt küll aga (peaaegu) keset linna poleks küll sellist pilti oodanud!
Nagu võibki arvata, mu pliks ise ei märganud midagi ja oli nördinud, et mis ma seletan et kits OLI, kui praegu ju ometi enam ei ole. Tal jäigi see elukas nägemata. Tea kas siis kah poleks näinud, kui too kogemata talle otsa oleks maandunud?!
Nagu võibki arvata, mu pliks ise ei märganud midagi ja oli nördinud, et mis ma seletan et kits OLI, kui praegu ju ometi enam ei ole. Tal jäigi see elukas nägemata. Tea kas siis kah poleks näinud, kui too kogemata talle otsa oleks maandunud?!
reede, 7. mai 2004
Jutukesi vanatädi varasalvest vol.1
Tahaks midagi närida!
Oli kord toodud üks marutõvega naispatsient haiglasse. Mis põhjusel seda ma ei tea/ei mäleta. Tea kas see oligi selle jutu sees mainitud. Aga igatahes oli juba avaldunud kliiniline pilt, nii et kõigil oli selge kuidas asi lõpeb. Oli väsinud ja kuri ja närviline ja janus, aga kuidagi aidata ei saa sellist, vett nähes tekivad kohe krambid (kas tegelikult kah nii on ma ei tea - pole kunagi ühtki marutõbist ise näinud). Oli siis murdu rahvast kokku aetud ja 'salaja' talle mingit rahustit süstitud, et jäi magama. Kui üles ärkas oli nii õnnelik olnud, et te päästsite mu elu, ma sain magada!
Oli siis vanatädi küsinud talt, et mida sa veel tahad?
"Midagi närida tahaks!" vastas naine
"No mida siis?"
"No ... näiteks mõnda kõri!"
Mõne tunni pärast oli ta oma õnnetu lõpu leidnud, see tõbine. Aga ta elab edasi meie meeltes ja südametes ja juttudes. ;o)
Oli kord toodud üks marutõvega naispatsient haiglasse. Mis põhjusel seda ma ei tea/ei mäleta. Tea kas see oligi selle jutu sees mainitud. Aga igatahes oli juba avaldunud kliiniline pilt, nii et kõigil oli selge kuidas asi lõpeb. Oli väsinud ja kuri ja närviline ja janus, aga kuidagi aidata ei saa sellist, vett nähes tekivad kohe krambid (kas tegelikult kah nii on ma ei tea - pole kunagi ühtki marutõbist ise näinud). Oli siis murdu rahvast kokku aetud ja 'salaja' talle mingit rahustit süstitud, et jäi magama. Kui üles ärkas oli nii õnnelik olnud, et te päästsite mu elu, ma sain magada!
Oli siis vanatädi küsinud talt, et mida sa veel tahad?
"Midagi närida tahaks!" vastas naine
"No mida siis?"
"No ... näiteks mõnda kõri!"
Mõne tunni pärast oli ta oma õnnetu lõpu leidnud, see tõbine. Aga ta elab edasi meie meeltes ja südametes ja juttudes. ;o)
Lugusid vanatädi varasalvest, proloog
Niisiis, mu kallis armas ammulahkunud vanatädi (kellega ma õnnetuseks tema eluajal eriti läbi ei saanud - osalt minu, osalt tema 'süül') töötas aastaid medõena erinevates haiglates. Viimaseks tööpostiks jäi talle Tõnismäe haigla, kust ta lõpuks 75 (või 80?) aastaselt auavaldustega pensionile saadeti. Ega ta minna küll tahtnud, aga noh, terve suguvõsa sai ta ikka lõpuks pehmeks räägitud. Vabandusega, et ega siis see haigla sellepärast maamunalt ära kao, kui tema töölt ära läheb. Käigu aga seal vanadel tuttavatel kolleeegidel edasi külas jne.
Pool aastat peale tema lahkumist haigla suleti ja sinna majja kolis haigekassa. Mis näitab seda, et ega sugulasi või ikkagi usaldada.
Pool aastat peale tema lahkumist haigla suleti ja sinna majja kolis haigekassa. Mis näitab seda, et ega sugulasi või ikkagi usaldada.
neljapäev, 6. mai 2004
:)
No sellel lool on oma minevik. Oli ühe väga mõnusa ja erilise õhtu mälestuseks. Seda ma enam täpselt ei mäleta milall see õhtu oli, aga inimest mäletan ... ja püüan temaga mitte suhelda.
Kuuvalguse kuldne kaja
väreleb hõbejal veel
head aega öelda on vara
sind hoida tahaksin veel
Veel tunda su käsi ja huuli
mis nõudlikult kutsuvad mind
veel hingata kevadetuuli
ja kuul'da kui's uinub lind
Kuid minekukohustus ootab
ja magusal kibe on hind
sind kunagi kohata loodan
ja lähen - murest raske on rind.
Kuuvalguse kuldne kaja
väreleb hõbejal veel
head aega öelda on vara
sind hoida tahaksin veel
Veel tunda su käsi ja huuli
mis nõudlikult kutsuvad mind
veel hingata kevadetuuli
ja kuul'da kui's uinub lind
Kuid minekukohustus ootab
ja magusal kibe on hind
sind kunagi kohata loodan
ja lähen - murest raske on rind.
Publiku tungival nõudmisel vol. 2
ma vaatasin ja vihmasadu lakkas
ning oodates aeg lühemana näis
ma vaatasin - kas viimaks veel ei hakka
ka paistma päike - kõik nõnda ilus näis
ja pungad puhkesid ning õied tõusid tuhast
ööks lämbeks rauges palav kevadpäev
vee lõhna kandus laiast luhast....
ei mäleta vist kõike veel mis tuleb
ja minevik nii tundmatu on eel
ei mäleta, sest koit me meeled suleb
sest lõppema kord siiski peab see päev
ja kildudeks peab purunema peo sees päike
sealt vihmavesi vallandub ja näed -
kõik vana omandab siis uue läike
või ongi uus see vana tee mida mööda läed.....
ning oodates aeg lühemana näis
ma vaatasin - kas viimaks veel ei hakka
ka paistma päike - kõik nõnda ilus näis
ja pungad puhkesid ning õied tõusid tuhast
ööks lämbeks rauges palav kevadpäev
vee lõhna kandus laiast luhast....
ei mäleta vist kõike veel mis tuleb
ja minevik nii tundmatu on eel
ei mäleta, sest koit me meeled suleb
sest lõppema kord siiski peab see päev
ja kildudeks peab purunema peo sees päike
sealt vihmavesi vallandub ja näed -
kõik vana omandab siis uue läike
või ongi uus see vana tee mida mööda läed.....
Tuisk
Siis talvesahinas ma kuulsin jõule
Ja pea vist pisut ringigi veel käis
Ei olnud kohane see hetk siis minu nõule
Kõik pisut segane ja tontlik näis
Veel ootasin et langeks helbeid valgeid
Et kattuks härmaga kõik puud ja veed
Mu ümber tungles nägusid nii kalbeid
Kuid tundmata ja võõrad olid need
Ei suutnud laugeilt kergitada taaka
mis seadnud sinna elu ülim tusk
Ei julgend raputada oma kuldset lakka
Et lõpetada nõidus, vallandada tuisk
Ja pea vist pisut ringigi veel käis
Ei olnud kohane see hetk siis minu nõule
Kõik pisut segane ja tontlik näis
Veel ootasin et langeks helbeid valgeid
Et kattuks härmaga kõik puud ja veed
Mu ümber tungles nägusid nii kalbeid
Kuid tundmata ja võõrad olid need
Ei suutnud laugeilt kergitada taaka
mis seadnud sinna elu ülim tusk
Ei julgend raputada oma kuldset lakka
Et lõpetada nõidus, vallandada tuisk
Veel luuletusi
Noh, mõtlesin et paneks veel mõned luuletused siia üles, nii huvi pärast, et mida arvatakse. Ja ärge arvake, et mulle negatiivne tagasiside pinget pakub ;-H
kolmapäev, 5. mai 2004
Niisiis, pühendustega Antile
Sel soojal suveõhtul ma unistasin vaid
Et aega pöörata vaid hetkeks suudaks ma
Ehk valesti kord mõistsid, aru said
Ei ole unustanud midagi, vaid meenutan
Kas mäletad kuis tuttavaks me saime
Kuis kevad virvendas?
Ja rõõmu (ühist ehk?) me jagasime vaid
Ja kuidas naer me häältes sillerdas....
Nüüd möödas see, kuid mälestustes alati
Nii palju kui vaid tahta oskan ma
Jääb kestma kevedvihm - kui pangest kallati
Siis sooja veega üle õitsev maa
Kui lahku läksid teed, ei osan'd arvata -
Kord elukeerises me kokku saame veel
Kas lasta kevadel end korraks veel kord lummata
Või lasta olla läinul, ehk rõõmud on veel ees!
Et aega pöörata vaid hetkeks suudaks ma
Ehk valesti kord mõistsid, aru said
Ei ole unustanud midagi, vaid meenutan
Kas mäletad kuis tuttavaks me saime
Kuis kevad virvendas?
Ja rõõmu (ühist ehk?) me jagasime vaid
Ja kuidas naer me häältes sillerdas....
Nüüd möödas see, kuid mälestustes alati
Nii palju kui vaid tahta oskan ma
Jääb kestma kevedvihm - kui pangest kallati
Siis sooja veega üle õitsev maa
Kui lahku läksid teed, ei osan'd arvata -
Kord elukeerises me kokku saame veel
Kas lasta kevadel end korraks veel kord lummata
Või lasta olla läinul, ehk rõõmud on veel ees!
Sama õhtu jätkuks....
Oli just, et ilus ilm oli ja sooja kurat teab kui palju...
Läksin siis pärast last vana-vanaema juurest ära tooma. Oli teine 'pikka nädalavahetust' veetmas seal. Ja noh, solvasin rängalt vanainimest. Ma nimelt ei lubanud piigal sukkpükse voodriga teksade alla jalga panna vaid ütlesin, et pangu sokid, sest väljas on soe ilm. Aga vot vanainimene teatas, et laps olevat 'täiesti haige' muudkui köhivat ja puha ja ..... noh ma olin kah kange. Ega siis see, et kasukas on olemas, tähenda, et seda suvel kandma peaks ilmtingimata. ;-o Igatahes mina olen siiani ärritunud ;-)
Ma loodan, et minu kangekaelsus teda kah sama moodi ärritab
Läksin siis pärast last vana-vanaema juurest ära tooma. Oli teine 'pikka nädalavahetust' veetmas seal. Ja noh, solvasin rängalt vanainimest. Ma nimelt ei lubanud piigal sukkpükse voodriga teksade alla jalga panna vaid ütlesin, et pangu sokid, sest väljas on soe ilm. Aga vot vanainimene teatas, et laps olevat 'täiesti haige' muudkui köhivat ja puha ja ..... noh ma olin kah kange. Ega siis see, et kasukas on olemas, tähenda, et seda suvel kandma peaks ilmtingimata. ;-o Igatahes mina olen siiani ärritunud ;-)
Ma loodan, et minu kangekaelsus teda kah sama moodi ärritab
Publiku soovil ...
Niisiis, publiku tungival nõudmisel (Miskipärasst ma ei kuule aplausi ja ei näe lillesülemeid sadamas) teen juttu siis pühapäevasest Miljonimängu salvestusest. Et kõik ilusti ära rääkida, tuleb alustada ikka päris-päris algusest.
Niisiis, rääkis Anti mulle juba pea kuu aega tagasi augu pähe, et OK, lähme salvestusele kaasaelama. Ja 30. märtsi õhtul pidime kokku saama et pisut puhata aga mina (nagu alati) jäin tagasihoidlik pool tunnikest hiljaks ja oligi kogu õhtu rikutud. (Ega ma küll tea, mingit erilist ringipralletamise tuju ei olnud nii ehk nii.)
Igatahes kui ma siis Pühapäeval küsisin kus kokku saada, oli Anti just kuskilt mujalt pralle pealt Tallinna tagasi laekunud ja unine ja pahur. Eks see sõna 'unine' vist käib kogu ürituse kohta. Sest kui meile oli öeldud, et publik peaks kohal olema kell 11.45, siis kell 12.00 ei toimunud veel midagi ja inimesed kõõlusid närviliselt uksetaga. Stuudio ukse. Sinna nende, st TV3-e, majja sisse ikka lasti.
Kõõlusime siis uksetaga (koos veel mõnekümne publiku-kandidaadiga) ja arutasime, kuidas ikka saab üks närune telkast koos reklaamidega tund aega kestev saade võtteplatsil pooleteisttuniseks venida. Kuni lõpuks kell 12.15 publik stuudiosse lubati.
Järgnes närviline publiku ühest kohast teise nihutamine (miskipärast oli see vägedejuhataja kangest hädas algul sellega, et sõbrad peavad olema ühel pool ja siis suts hiljem sellega, et 'sõbrakvartalis' liiga vähe rafast). Siis anti viimased juhtnöörid, et kuidas ja kui palju plaksutada ja siis saabuski Hannes Võrno isiklikult ja ...... Läks uuesti minema. Nii oma kolm korda järjest, kuni lõpuks sai mänguga pihta hakata.
Üldiselt tundus nii, et need, kes mängima said olid pisut rumalamad kui need sõbrad, keda neil (erandkorras) mängu kaasa lubati võtta. Aga targemaks sain ka. Et Panama kanal on kagu-loodesuunaline.
Ja siis sain teada, et oma ametliku (või veidi vähem ametliku) elukaaslasega küll kuskile siuksese kohta minna ei tasu. Üks parike oli, kes muudkui vaidlesid ja vaidlesid ja lõpuks oligi tulemuseks 1000.- puhtalt kätte. Kuigi oleks võinud ka 16.000.- välja võtta.
Kogu mängu iseloomustaski hirmus venitamine. Kui muidu saab ühes mängus ikka 4 inimest mängida, siis seekord ainult 3. Tänu sellele, et tuli ju ikka kogu aeg vaielda 'kaaskannatajaga'.
Anti, unine nagu ta oli, lasi vahepeal silma looja. Isegi oleks pisut tukastanud, aga selleks pole seal stuudios teatavasti tingimusi loodud - pole end kuhugi toetada. JA 'tänu' sellele sain hirmsa seljavalu + istmikunärvimuljutise veel pealekauba (ikakgi 1,5 tundi liikumatult paigal istuda)
Aga ilm oli ilus. Kohe nii ilus, et hea meelega oleks sealt 'peaaegunarvast' jala koju tagasi loivanud, a need mehed ju teada laiskvorstid. Et sõidame bussiga ja sõidame bussiga. Mis est et ilm oli ilus ja päike säras pilvitus taevas ja sooja oli oma 20 kraadi vähemalt. Celsiuse järgi. Fahrenheite oli kindla peale kordi rohkem;)
Niisiis, rääkis Anti mulle juba pea kuu aega tagasi augu pähe, et OK, lähme salvestusele kaasaelama. Ja 30. märtsi õhtul pidime kokku saama et pisut puhata aga mina (nagu alati) jäin tagasihoidlik pool tunnikest hiljaks ja oligi kogu õhtu rikutud. (Ega ma küll tea, mingit erilist ringipralletamise tuju ei olnud nii ehk nii.)
Igatahes kui ma siis Pühapäeval küsisin kus kokku saada, oli Anti just kuskilt mujalt pralle pealt Tallinna tagasi laekunud ja unine ja pahur. Eks see sõna 'unine' vist käib kogu ürituse kohta. Sest kui meile oli öeldud, et publik peaks kohal olema kell 11.45, siis kell 12.00 ei toimunud veel midagi ja inimesed kõõlusid närviliselt uksetaga. Stuudio ukse. Sinna nende, st TV3-e, majja sisse ikka lasti.
Kõõlusime siis uksetaga (koos veel mõnekümne publiku-kandidaadiga) ja arutasime, kuidas ikka saab üks närune telkast koos reklaamidega tund aega kestev saade võtteplatsil pooleteisttuniseks venida. Kuni lõpuks kell 12.15 publik stuudiosse lubati.
Järgnes närviline publiku ühest kohast teise nihutamine (miskipärast oli see vägedejuhataja kangest hädas algul sellega, et sõbrad peavad olema ühel pool ja siis suts hiljem sellega, et 'sõbrakvartalis' liiga vähe rafast). Siis anti viimased juhtnöörid, et kuidas ja kui palju plaksutada ja siis saabuski Hannes Võrno isiklikult ja ...... Läks uuesti minema. Nii oma kolm korda järjest, kuni lõpuks sai mänguga pihta hakata.
Üldiselt tundus nii, et need, kes mängima said olid pisut rumalamad kui need sõbrad, keda neil (erandkorras) mängu kaasa lubati võtta. Aga targemaks sain ka. Et Panama kanal on kagu-loodesuunaline.
Ja siis sain teada, et oma ametliku (või veidi vähem ametliku) elukaaslasega küll kuskile siuksese kohta minna ei tasu. Üks parike oli, kes muudkui vaidlesid ja vaidlesid ja lõpuks oligi tulemuseks 1000.- puhtalt kätte. Kuigi oleks võinud ka 16.000.- välja võtta.
Kogu mängu iseloomustaski hirmus venitamine. Kui muidu saab ühes mängus ikka 4 inimest mängida, siis seekord ainult 3. Tänu sellele, et tuli ju ikka kogu aeg vaielda 'kaaskannatajaga'.
Anti, unine nagu ta oli, lasi vahepeal silma looja. Isegi oleks pisut tukastanud, aga selleks pole seal stuudios teatavasti tingimusi loodud - pole end kuhugi toetada. JA 'tänu' sellele sain hirmsa seljavalu + istmikunärvimuljutise veel pealekauba (ikakgi 1,5 tundi liikumatult paigal istuda)
Aga ilm oli ilus. Kohe nii ilus, et hea meelega oleks sealt 'peaaegunarvast' jala koju tagasi loivanud, a need mehed ju teada laiskvorstid. Et sõidame bussiga ja sõidame bussiga. Mis est et ilm oli ilus ja päike säras pilvitus taevas ja sooja oli oma 20 kraadi vähemalt. Celsiuse järgi. Fahrenheite oli kindla peale kordi rohkem;)
teisipäev, 4. mai 2004
Küll võis ikka kiviajal inimestel hea elu olla - ei mingit raha, ei mingit kohustuslikku töölkäimist. Ainult söö ja maga. Kui on süüa. Kui on kuskil magada. Kui keegi su und valvab.
Aga nüüd - muudkui käi tööl et saaks poes käia et saaks riideid ja karusnahku ja süüa osta ja muudkui õpeta lapsi lugema. No kuradi elu ma ütlen!!
Aga nüüd - muudkui käi tööl et saaks poes käia et saaks riideid ja karusnahku ja süüa osta ja muudkui õpeta lapsi lugema. No kuradi elu ma ütlen!!
Tellimine:
Postitused (Atom)