Kolm päeva veel ehk kuidas möödus kanuuretk Soomaal

Et kogu asi alugusest ära rääkida siis ....
Kõigepealt ilmus Ameti meilkasti postitus, mis kutsus huvilisi Soomaale kanuuretkele ja registreerujaid oli nii kahekümne-ringis. Kuigi algselt oli Ürituse toimumisajaks planeeritud nädalavahetus 7-9. mai, tekkis komplikatsioone tänu samal ajal toimuvale emadepäevale ja meie üritus lükati (nagu hiljem selgus täiesti ebasobivalt) nädal edasi.
Seega - kanuumatk toimus meil 14-16 mai, Soomaal. Juba nädala algul läks külmaks ja kui neljapäeval veel lund kah alla riputas, siis otsustas üsna suur osa rahvast, et ilm on siiski liiga külm ja loobus osalusest ning lõpuks oli aktivseid matkajaid kokku 16 - 8 paatkonda.
Matk ise oli küllalt halvasti ette valmistatud - matkajuhil oli muudki teha kui varustust mööda maad peatuskohtadesse ette vedada ja trassi ta kah ei tundnud,mis tegi võimalikuks üsnagi mitmed ümberminekud. Lisaks ei instrueeritud kogu seltskonda vajadusest panna kaalukam inimene paadipärasse ega tehtud korrektuure iseeneslikul paatkondade kujunemisel selles suunas, et ühte paati ei satuks kokku kaks algajat vaid teine sõitja ikkagi mingilgi määral paatidega kodus oleks. Peale selle oli väga ebavõrdselt aktsioonis 9 naist ja 7 meest, mis tähendas ühe naiskonna (minu paat!) tekkimist.
Tulemused - kaotusi elavjõus ei olnud, kuigi mõned olevat haigeks jäänud. Kaotustena lähevad kirja 1 veekindel fotokakott (mis purunes zoomimise käigus kuna polnud mõeldud seda tüüpi fotokate jaoks) + mitteveekindel makk (mis käis korra jões 'ujumas' kui paat kividel uppi lendas ja oma sisu välja kallas).
Esimesena käis ringi meie naiskond, kui selgus, et jõel on ees väike tammike, millest paat üle ei mahu, kuigi meid hoolega tagant 'aidati' nii et jäime kividele kõõluma ja lõpuks olime vööni vees. Õnneks oli sel hekel me paat täitsa tühi, nii et mitte midagi märjaks ei saanud (peale me endi muidugi). Edasi (see kehtis küll kõigi ümberminejate kohta) sai hoolega sisse kallatud desinfitseerivat vahendit, millega sai omamoodi kinu.
Desinfitseerimine:
Kui hõikasin 1. paatkonda, et kas neil midagi on, millega desinfitseerida, sain eitava vastuse. Teiselt paatkonnalt hüüdis näitsik ehmunult vastu, et issand, kas te olete kuskilt katki või?! Millele ma ei suutnud jaatavalt vastata. Kolmas paat omas väikest viskipudelit, millest jäi pool sisu alles lõpuks, enne tagastamist.

Edasine sõit läks küllalt ilusti, kuni (umbes poolel maal öisesse peatuskohta vast) ma avastasin, et pilt keerleb pisut ja teavitasin sellest kohusetundlikult ka oma paarilist. Järgmine eredam emotsioon on 1. õhtust kui sauna eesruumis (mis oli igasugu rahvast pakuslt täis) said pealmised läbimärjad riided ära võetud ja oma mõtet, et mis siis, et mehed vaatavad, mul on külm ja ma pean sauna minema. Läksingi. Järgnev mõjus vägagi kainestavalt. Nimelt toimus leiliruumis kerge trügimine, mis lõppes minu jaoks maandumisega vastu kuuma kerist. Kõik olid pärast väga hoolitsevad ja mul polnud ka mitte järelmõjusid desinfitseerivast toimingust jõepeal. Põletus nägi kole välja aga pärast mõningast ravimist selgus, et asi pole hull (peale kõige muu keeldus põletusjälg valutamast). Öö möödus minul majas diivani peal magades, minu paariline aga magas saunas diivanil. Temal oli olnud selge hetk see, kui avastas, et saunas hakkab paha ning kobis välja ja jäi eesruumis diivanil magama. Kell öösel, kui kõik vaikne, oli omale riideid selga otsinud.

Teisel päeval võtsine ühehäälselt vastu otsuse, et ümber me küll enam ei lähe (eriti kuna siis saavad ka vahetusriided märjaks). Me pidasime sõna ja (vähemalt minul) ainsaks füüsiliseks järelmõjukson paistes käsi, mis sai kannatada arvatavasti esimesel päeval kanuust vett välja valades.
Õhtul lõkke ümber võttis kogu seltskond vastu ühehäälse otsuse, et järgmine päev jääb kanuutamata, kuna maa oleks liiga pikk (30 km, eelmisel päeval oli 40 seljataga juba) ja rahvas enamasti väga nirus seisus. Seega piirdus 2,5 päeva kestma pidanud matk ainult 1,5 päevaga.
Tagantjärgi mõeldes oli tegelt ilus küll. Tabav kirjeldus reisile - käisime ööbikuid kuulamas, sest kõik jõeäärsed põõsad olid laulvaid ööbikuid täis ja toomingad õitsesid ja vesi oli aastaaja ja õhutemperatuuri kohta vägagi soe. Vähemalt seal kus mina sulpsus käisin.
Teisel päeval sai sõudmine juba nii selgeks, et paat püsis kindlalt keset jõge (mida ei saa öelda kõigi paatkondade kohta) ning lihased olulieslt haigeks ei jäänud. Isegi mitte laudpõrandal (ilma madratsita!) magamisest mitte.

Ühesõnaga - õnnestunud vaba aja veetmine toimus :)