Tegelikult ma ei tea, mida ma tahan. Kui ma väga ebakindlaks muutun, püüan ma seda kompenseerida suurema välise enesekindluse ja pealehakkamisega. See on viga, ma tean, aga jõle raske on teisiti. St. siis kui väljastpoolt ei sisendata seda enesekindlust, kui need vastikud kõhklused pead tõstavad. Ma armastan ennast aga ma ei tea, mida teised minust mõtlevad. Ma ei tea, kuidas panna neid ka mind armastama, sest ma olen kohati nii väga nõrk, sisemiselt nõrk.

Eneseimetleja

Mul on üks sõber. Ta armastab mind väga, eriti mu nina. Eriti armastab ta mu nina kõdistada. Ei-ei-ei-ei-ei, ei ole pervert ;) Üks juuksesalk hoopis. Ma ei tea, kas ta igatseb aega, kui ta veel oli osa tukast (juuksuris käies 'kulub' mul tukk alati suti õhemaks, sest osa tukast jäetakse lühemaks lõikamata) või talle lihtsalt meeldib seal, otsapidi ninale toetudes. Kui ma muidu lükkan juuksed silme eest ära, kõrvataha, siis tema lipsab alati sealt 'peidupaigast välja uuesti ja kaardub elegantselt peaaegu pealaelt otse üle näo alla, ninani. Mõnikord kutsub ta mõne seltsilise kaasa, et lõbusam oleks. Tegelikult olen mina tema sõber ka. Mulle lihtsalt meeldib ta vallatu jonnakus. Ja mulle meldib, kuidasm a sellepärast välja näen - vallatu juuksesalgu tagant piiluvad naerused sinakas-hallid silmad. Ma armastan ennast, teate!

Tööd võib teha, kuida mitte palka saada?!

Sattusin peale sellele artiklile, millest oli inspireeritud ühe Äripäeva ajakirjaniku hüüatus, et eesti riigis on ainult perefirmade ja talude omanikel õigus oma lastest töökad ja läbilöögivõimelised inimesed kasvatada.
Lugu ise oli järgmine, et saadud vihje peale tehti ajakirjanduslik katse. Saadeti 12-aastane poiss Keilas selle bussi peale, mis 'turuvarblasi' Kadarbiku tallu tööle viib. Ja selgus, et kohapeal ei küsinud keegi ta sünnitunnistust näha, et veenduda, kas on tegemist tööealise kontingendiga. Peale tema olevat olnud veel 3 alla 13-aastast tööl. Et söök ja jook pidi omal kaasas olema, lõuna oli pool tundi, tööpäev kaheksa tundi ja (mis kõige hullem!!) lapsed pidid töötama kõrvuti täiskasvanutega ning said oma töö eest palka - 125....250 kr. päevas.
Kõige rohkem vist saigi talu peremees võtta selle eest, et ta alaealistele palka maksis ja et neil täiskasvanute kõrval töötada lubas, sest.... Eesti seaduste järgi ei tohi alla 13-aastane palgatööd teha. Ta peab abistama jõudumööda pere töödes, aga palka saada selle eest ei tohi.
Samas 4-st tööl olnud lapsest vaid ühest ei räägitud, et kes ta on ja miks töötab. 1 oli nö. katseloom, 1 käis tööl, et võrri osta ja 1 käis tööl et suitsu osta.
Ma saan aru, et seadus on kõigile jne. Aga ma ütleks, et see on ka jama. Oma tüdrukut olen püüdnud kasvatada vaimus, et aidata saab seda, kes osa ise ära teeb. Et siis aitad natuke, kus abi vaja. Et kui mina kõik tema eest ära teen, pole see enam aitamine.
Veel mingid kohalikud onud rääkisid lehes, kuidas nemad öelnud töödotsivatele lastele, et enne nälgige kodus, kui sinna põllule tööle lähete, et töö olevat liiga raske. OK Kui sul on võimalus 5 päeva nädalas saada ~150 krooni peopeale, et süüa osta (või minupärast kasvõi kummiliimi, ausalt!) või siis kodus nälgida (või see raha varastada?), siis... Kumma poolt te ise oleksite? Vaest katselooma kujutati seal suure kannatajana. Et kuidas ta ikkagi ära väsis ja kui hea oli järgmisel päeval krõpsu jalimonaadi osta ja mitte tööle minna. OK võibolal ta oligi kannataja, aga.... Aga kui palju ta muidu päevas end liigutab? Istub arvutitaga, hängib kuskil kaubanduskeskuses, vahib telekat? Kapsaste kõplamine ja rohimine pole minuteada küll mingi eriti tappev töö. Liiati toimub see värskes õhus ja on üleüldse tervislik end natuke liigutada ka. Minumeelest oli seal rohkem üleüldine tööohutuse eiramine, sest joogivett põllul ei olnud. Samuti ei olevat 'King-Kong' puhata lubanud. Aga aeglasemalt tegutsemist ikka keelati või oldi pidevalt piitsaga kukil nagu orjadel suhkrurooistandustes? Ja kuidas peaks laps õigeid töövõtteid omandama, kui mitte täiskasvanut kõrvalt jälgides? Iseasi kui heaks eeskujuks on tavalised paadialused töövõtete omandamisel, aga mine sa tea.

Ma vist olen eriline rets-ema ja minult tuleks kindlasti vähemalt mõne lapseõiguste kaitsja arvates vanemlikud õigused ära võtta, aga mina küll lubaksin oma lapsel ~10-selt sinna kõplama-rohima minna suvel. Eriti kui tal on mõni suur unistus, mida ta tahab omale saada. Et siis suvel kapsapõllus töötades kogub raha ja mis puudu tuleb sügisel, võin ma juba südamerahuga talle kinkida - oma teenitud raha eest ostetu on palju väärtuslikum kui see, mille lihtsalt niisama kätte saad. Lisaks on minu meelest just boonuseks see, et kui tahad töötada, siis lähed, saad raha peopeale õhtul ja kui järgmisel päeval end liiga väsinuna tunned... jätad minemata. On lapsel võimalus nii töötada kui ka puhata, niisama hängida ja rannas käia.

PS. Poisil olevat põllul paha hakanud. Helistanud emale, et paha on. Tegelikult on ju nii, et ega siis brigadirile ei tohi öelda, et sul on paha olla, eks. Et suu on ikkagi ainult söömiseks mõeldud, mitte rääkimiseks.

PPS. Minumeelest on tegemist ikkagi mingi pseudoprobleemiga. Kui mõni pannakse sama rasket tööd tegema vast juba 4-5 aastaselt perefirma raames (noh need jutud ju tuttavad, kus üks lastest emme lemmik ja ei tee midagi, teine aga on see, kes kasib, keedab, rohib, eks??) ja ei saa selle eest sentigi, võibolal ei jätku isegi komiraha, siis see on normaalne. Aga 12-aastane linnalaps vahtigu niisama? Nor-maal-ne!!

Aga kuidas riigikeelega lood on?

Ma ei tea, miks ma saatsin meili. Miks ma mõtlesin, et ma parem ei helista ja ei tüüta inimest telefonikõnega. Teate ju küll, et 'kuidas läheb, mida teed, mis tunne on' jnejne. Et kuidagi imelik kiibitseda. Noh ja saatsingi meili. Ja vastu sain sõnumi. 3,9; 52;24;07.

Igatahes on mul siiralt heameel. Ja palju-palju-palju õnnitlusi ja siis veel mure, et millal külla võib laekuda? Aga seda peab hiljem inimeste moodi täpsustama, eks. Igatahes minul tuleb omal ka niimoodi tahtmine peale. St. mitte et 'tuleb peale' vaid pigem läheb suuremaks :)

Tublid olete!

TEADAANNE!!!

Niisiis. Peale kõhklusi ja kahtlusi, nukrutsemist ja peamurdmist, nõuküsimist, selle mitte saamist ja uuesti küsimist jõudsin otsusele. Ma tahan töökohta vahetada. Ma küll kardan muutusi, vägagi kardan, aga ma ikkagi tahan. Esialgu lihtsalt ebamäärase tahtmise tasandil, aga tegelikult on pakkumised oodatud. (mis ei tähenda, et ma midagi asjalikku teha oskaks peale paberimäärimise!) Ma lõin kokku kõik poolt- ja vastuargumendid ja leidsin, et see mõte oleks arukas.
Esiteks peale pikemaid arvutusi leidsin, et ma olen oma kohal neli aastat töötanud, viies aasta jookseb ja saab täis 2007. aasta aprillis. Plus veel kolm lapsega kodus oldud aastat, ehk siis seitse ja pool hetkel kokku.
Teiseks mulle küll meeldib mu töö, seal oleks väga palju ära teha, aga ainsateks väljakutseteks paistavad (vähemalt praegu!) olema kohtukutsed. Et kuidas mina ahistavat inimesi ja piiravat nende põhiseaduslikku õigust riigilt abirahasid ja toetusi saada.
Kolmandaks kui mul ei ole kolme aastaga õnnestunud inimest veenda, et seadus on seadus ja kõigile täitmiseks, siis järelikult on viga minus, et ma ei suuda puupeast üraskeid välja koputada. Ja järeliklt tuleb edasi liikuda mõnele sellisele kohale, kus minust ka mingit kasu on.
Neljandaks tahaks midagi reaalselt ära teha. Mitte ainult iriseda stiilis et "Jumala poolt elajate nimekirjas teda ei ole.....!"
Töökohavahetus aga ise on .... pehmelt öeldes hirmutav.
Esiteks on praegu stabiilne töökoht olemas, mis sest et midagi ära ei suuda teha. Palgatingimuste üle ei saa absoluudselt viriseda, kuigi tööõhkkond on pigem halb kui normaalne.
Teiseks pean ma mõtlema sellele, et mul on siiski üks kena varsti kooliminev piiga kodus. Tema nõudmised ja vajadused kasvavad praktiliselt päevadega ja palju kehvemat töökohta ma endale lubada ei või. Mis sest et tegelikult võiks töö ise huvitav olla.
Kolmandaks on mul soov linnast ära saada, maale. Aga see 'maa' kuhu minna tahaks ja kuhu minna oleks on ka nö. komplikatsioonidega, lisaks eeldab ikkagi kodu lähedal töölkäimist. Väikese lapse juurest (jakuuene on alles väike tegelikult!) ikkagi teise Eesti otsa ei sõida.

Igatahes, peale igakülgset kaalumist ja mõtlemist ma leidsin, et ma ikkagi pigem tahaksin töökohta vahetada. Kui ainult sobiv pakkumine tuleb.

PS. Miks on nii, et kui kalli meesterahva käest nõu küsid, et kas teha nii või teha naa, kas lasta kõigel vanamoodi edasi olla, või muuta midagi, kas valida enda arenguks variant A või variant B, siis saad vastuseks, et tee niinagu ise tahad ja õigeks pead, peaasi, et rahul oled. Ja siis, ükskõik kumba variandi valid, oled sa igal juhul valesti valinud, sest tegelikult oma sügaval sisimas oleks tema tahtnud hoopis varianti C, mille peale sa ise ei tulnudki. Mind lihtsalt teevad närviliseks ja ajavad segadusse soovitused, et 'tee nii kuidas sulle meeldib ja kuidas sa ise kõige paremaks pead'. krt, ma sellepärast ju küsingi nõu, et teise inimese arvamust (ja võibolla ka tema soove ja variante C ja D ja E ja F) kuulda!!!

Inimõigused!

Mõtlen siin, et .... mõtlen-mõtlen-mõtlen, eks.

Mul on kangesti eredalt meeles, kuidas mind lohutati, et "Oh ära pane teda tähele, ta on purjus ja ei tea mida räägib". See käis siis tookord minu kallima isa kohta, kes purjuspäi räuskama tuli mingi mõttetu asja pärast. Minu jaoks oli see väga kummaline ja ühtlasi ka valus vabandus. Esiteks et õigustatakse psüühilist vägivalda minu kallal. Teiseks ei ole minu isa iial purjuspäi kuskil ringi räusanud, vähemalt mitte minu teada. Kolmandaks pole ma iial pidanud oma isa välja vabandama, liitai veel sellise vabandusega. Siis veel meenus praegu, et omal ajal olevat olnud täiesti ametlikult kuritegude puhul arvestatav karistust kergendav asjaolu alkoholijoobes olek. Et "ta ei teadnud mida ta teeb, anname talle andeks, ta oli maani täis kui kolm inimest ära tappis". Paistab et Eesti tahab selle juurde tagasi liikuda. Kõigepealt anname õiguse kerges joobes autot juhtida - aga see ei tee ju midagi, kui oled paar pudelit õlut ära joonud! Järgmiseks lubame avalikus kohas juua. Et noh las nad vaesekesed ikka joovad õlut ja veini grüünes, keda see ikka häirib. Kas järgmiseks tuleb seadus, et alkohoolikuid ei karistata kuritegude eest, sest et nad ei teadnud mida tegid???

Muidgi mind kui vaba ja sõltumatut inimest häirib, et ma ei või Tallinnas Harju mäel suvisel ajal, kui mätas kuiv ja roheline käia väikest õlut libistamas. Et 'keda see ikka häirib, et ma siin ühe õlle võtan'. Olgu. Aga mind kui väikese lapse ema häirib kõvasti see, kui see sama vaba ja sõltumatu inimene koguneb teiste omasugustega kuhugi parki ja juuakse nii et ... on joodud. Et need vabad ja sõltumatud võtavad siis omale õiguse kõikimöödujaid kommenteerida, et nad jätavad oma rämpsu vedelema ja et parema puudumisel käivad oma vajadusi sealsamas pargis põõsaste vahel rahuldamas. Mind, vaba ja sõltumatut häirib see, kui bussid on täis neid 'vabasid ja sõltumatuid' kes haisevad nagu kolm aastat koristamata välikäimla, ropendavad ja tülitavad teisi sõitjaid. Mind häirib kui bussid-trollid-trammid on minu ja mu lapse jaoks ohtlikud.

Kas me oleme siis veel 'vabad ja sõltumatud' kui me saame omale õiguse käia pargis viina joomas? Kes on siis see inimene, kelle õigusi tuleks kaitsta? Vabadus ei ole õigus teha seda mis pähe tuleb. Vabadus on see, et sa tead, et sa võiksid teha seda mis pähe tuleb, aga teed seda mis on õige ja hea. Sellest vabaduse nüansist pole meil veel aru saadud ja nii kaua, kui alkoholijoovet käsitletakse endiselt karistust pehmendava asjaoluna (oh ära pane tähele kallis, ta on purjus!), ei ole lootustki, et midagi paremaks muutuks.

Mina, vaba ja sõltumatu inimene, mina, väikese lapse ema, arvan, et me ei peaks lubama tarbida alkoholi seal kus see ainult pähe tuleb. Mingid piirid peaks ikkagi olema.

Koera elu lugu

Keegi ei ole süüdi, ega ju. St. ma ei ole küll teab mis rohelise liikumise aktivist, eriline loomakaitsefanaatik ega muu säärane, aga.... sõna võtaks küll. Selle Kes-Iganes-Politsei-Prefekti koeraafäärist.

Täna oli "Päevalehes" ühel küljel jutt sellest, et prostituudiks hakkavad hingelt traumeeritud neiud. Ja sellest leht eespool jutt, et KIPP* ei ole küll kuidagi süüdi selles, et kutikas, kelle tema ostis selleks et oma tuttavale anda (kinkida??) sai rängalt viga ja sattus varjupaika. Ja politsei ei leidnud tal isegi mitte ostu-müügi lepingu rikkumise kohapealt süüd.

1. Koer (loom üleüldse) on nagu laps. Perekonnaliige, kellel on omad õigused ja kohustused. Ainult mõistust pole tal täiskasvanud inimese moodi antud, ka siis kui on täiskasvanud koer. Ikka looma moodi. Ja sellepärast vajab ta hoolitsust nagu laps. Seda enam, et ta ei oska öelda,mis tal vaja on ja kust valutab. Seda tuleb lihtsalt teada ja aimata. Nii nagu ristijalu keksiv väikelaps saadetakse automaatselt potile, nii peab väliste märkide järgi ära aimama, kas loomal on nälg või janu või on ta haige või tal on igav....

2. Keegi ei tule selle peale, et võtab lastekodust lapse (hooldusperena!) ja annab selle siis tuttavale. Et näh, kingin sulle lapse. Aga koeri-kasse-küülikuid kingitakse nii. Üldse teadmata, kas selline kink on oodatud, kas kingi saaja oskab kingiga ka midagi peale hakata. Kordan - loom on nagu laps. Talle on uues peres vaja EMA. Kedagi kes paitab ja karistab, õpetab reegleid ja mängib. Mitte peremeest, kes ei pane sedagi tähele, et koer on auto alla jäänud.

3. On elementaarne, et kui lepingus on kirjas, et asi tagastatakse eelmisele omanikule, kui teda vaja ei ole, siis.... Kurat,kes keelas KIPP-l kohe seletada,e t ta ostab kutsika kingiks ja anda tulevase omaniku kontaktandmed? Ja sama moodi selgitada uuele omanikule, et see, kes kutsika müüs võtab ta hea meelega tagasi, kui pere peab looma pidamist väga vastikuks ülesandeks.

Lõpuks veel see, et kuidas sa ikkagi käid külas inimesel, kellele sa kinkisid looma ja ei näe et loomal on seal halb??? Silmad kinni? Või oled ise samasugune, kellel on teiste kannatustest ükskõik? Et kuigi võõra peksmise eest tänaval pannakse vangi siis tegelikult ongi aktsepteeritud see, et kõik mis toimub kodu nelja seina vahel või oma krundi piires on igaühe eraasi ja seal ei tulegi moraalile tuginedes korda hoida? Kas lgp. koera saaja peksab kodus oma naist ja lapsi ka? Kas KIPP käib ajaviiteks vaatamas, et kuidas see toimub ja paneb ehk isegi lõbusale ajaviitele käe külge?

Raske see koera elu. Mõnel lihtsalt veab ja teised.... teised vist kadestavad neid, ma arvan.

-------------------------
* - KIPP => Kes-Iganes-Politsei-Prefekt

Miski hea pärast lõpetasin oma suvepuhkuse peavalu ja palavikuga ning selle puhkuse ajal jäigi Ädala tn. verd andmas käimata. Oli veel ilus plaan sel ndlal reedel minna, aga sest ei tule nüüd ka midagi välja.
Aga puhkus ise oli selline .... harju keskmine. Et sai Puhata. Ja kallimaga natuke koos olla (no ikka liiga natuke selleks et sest tüdida) Ja natuke lapsi karjatatud jne. Ja nüüd püüan kuidagi oma esimest tööpäeva õhtusse saada, sest sellise olemisega minust pole mingit töö tegijat. Lihtsalt ei ole ja kõik. Uni on ja pea lõhub pööraselt valutada ja mingit valuvaigistit mul ka kaasas ei ole. Noh nii nagu värskelt reipana tööle naaslule kohane ikka. Ok, andke minna, mina olen täitsa räbal.