Meie hädad algavad sellest, et inimesed on LIIGA PALJU tööl. Vähemalt 8 tundi päevas. Lisaks veel kaks tundi töö- ja kodukoha vahel liikumisele. Lastega peaaegu ei suhelda. Õigemini peavad lapsed 7-aastaselt hoobilt täiskasvanuks saama, sest vaja on kooli minna aga keegi neid enam toetada ja juhendada ei saa. Sest kõik käivad tööl - emad-isad, vnaemad-vanaisad, tädid-onud... Kellelgi pole aega lapsele elutõdesid aegamööda selgitada, kõik tuleb ise selgeks saada. Kaasa arvatud eetika, moraal ja humaansus. Õpetajaks on elu ise ja halvemaljuhul 'sõbrad'.
Ühest küljest peavad kõik tööd rabama, et kuidagigi ära elada ja omale elementaarset eluks vajalikku lubada, teisest küljest ei ole õnn raha omamises. Õnn on elamises. Millal me jõuame nii kaugele, et saaks selgeks - lapsed vajavad pidevalt vanemate hoolt, mitte ainult kuni 7. eluaasta 1. septembrini...
reede, 30. märts 2007
teisipäev, 27. märts 2007
Elust enesest
Lugesin.
Tegelikult mind rabas see kirjutis. Positiivses mõttes. Ma tõesti arvasin (egoistlikult?), et ma olen mingi võõrnähtus. Selle mõttes, et rahal ei ole minu jaoks väärtust. Ma ei suuda end tööl motiveerida loodetavalt saadava rahahulgaga. Sest raha eest ma ei saa neid asju, mida ma tegelikult saada tahan. Kui ma näeks õhkõrnagi võimalust raha eest oma unistused reaalsuseks muuta, ma rabeleks. Aga raha ei tee mind õnneliku(ma)ks. Tekitab ainult ahastust, et see, mis on oluline, on rahalises mõttes väärtusetu. Või siis liiga väärtuslik selleks, et seda *osta*.
Aitäh, et Sa seal olemas oled ja sama moodi mõtled!
Tegelikult mind rabas see kirjutis. Positiivses mõttes. Ma tõesti arvasin (egoistlikult?), et ma olen mingi võõrnähtus. Selle mõttes, et rahal ei ole minu jaoks väärtust. Ma ei suuda end tööl motiveerida loodetavalt saadava rahahulgaga. Sest raha eest ma ei saa neid asju, mida ma tegelikult saada tahan. Kui ma näeks õhkõrnagi võimalust raha eest oma unistused reaalsuseks muuta, ma rabeleks. Aga raha ei tee mind õnneliku(ma)ks. Tekitab ainult ahastust, et see, mis on oluline, on rahalises mõttes väärtusetu. Või siis liiga väärtuslik selleks, et seda *osta*.
Aitäh, et Sa seal olemas oled ja sama moodi mõtled!
esmaspäev, 26. märts 2007
Aja Näitaja
Alustuseks nii palju, et ilmas on kilode kaupa blondiini-anekdoote. Tundub küll, et see kõik lihtsalt EI SAA tõsi olla, aga aegajalt sa avastad rõõmsa üllatusega, et need kõik on tulnud elust enesest. Päris ehedat blondiini (tõsi küll, värvitud peaga, sest muidu oli suur oht kohalikus bubis peksa saada) nägin ükskord telerist. Kellele isa oli ölnud, et kui ülikooli tahab minna, siis kooliraha peab omale ise teenima. Päriselus pole sellise otsa veel sattunud. Aga nüüd asjast.
Meile tekib aegajalt uusi töötajaid. Mõnda käiakse majapeal tutvustamas, mõnega kohtud alles siis, kui ta sulle mingil põhjusel 'ette jääb'. Temakese avastasin ma ükskord keelekursusel. Blondid vööni juuksed, suured sinised silmad, väljanägemine.... minu hinnangul 'Harju keskmine'. Avaldas millegi kohta arvamust ja rääkis et väga raske ülesanne oli olnud kodus teha. See sama millest mina eelnevalt ei teadnud mida tegema peab, aga olude sunnil tegin tunnis käigupealt.
Hiljem avastasin, et me käima ühest kandist tööle. Ma ei ole suurema si sõbrannetaja. See on muidugi viga, sest see takistab mul iga mõtetut seisukohta hoobilt omaks võtta. Mul on Oma Arvamus, milles ripun kümne küünega kinni, et keegi jumala eest seda muuta ei saaks.
Täna hommikul tööle tulles oli jutuks kellakeeramine. Nii palju kui ma inimesi tean, õigemini küll 'enne teadsin', on kõik seisukohal, et olgu see kellaaeg mis iganes, ärge ainult kella keerutage, pealegi veel 2 korda aastas. Et ajab segadusse ja tekitab une- ja tööhäireid. Nii inimestel kui ka kelladel. Nüüd ma nägin ära täieliku vastandi - nii hea et kella keeratakse, mulle küll meeldib! Tema ei olevat küll märganud, et peale kellakeeramist oleks olnud raksem tõusta kui muidu. Ja üleüldse võiks kogu maailmas olla kellaaeg kogu aeg sama, noh, koos keeramisega muidugi.
Järgmine teema oli see, kuidas küll vaesed lapsed maal kooli saavad - mõtle kui ikka autot ei ole, siis peavad jala minema. Ja miks küll busse ei ole ja kõigil ei ole ju autosid ja... Seda kurva lapsepõlve kurtmist jätkus kauemaks. Kuidas nii hea oleks olnud ikka autoga kooli minna - 5 minti ja kohal, mitte mingi pool tundi 2 km kõmpida.
Minu arvamus maainimestest ei ole küll liiga kõrge, aga ka mitte niimadal, et see enam langeda ei saaks. Ja sellele ei ole mitte kasuks tulnudsee, et mu kallim käib kohalikele kaineks autojuhiks. Ja sellele pole positiivselt mõjunud need jutud, mida ta omakandi inimestest ikka räägib.
Ja maakoolid ei sure mitte selle pärast välja, et lapsi poleks ega ka selle pärast et riik ei toeta, vaid selle pärast et keegi ei taha oma last panna kolkakooli, kus õpetajatel on muud tähtsamat teha kui lapsi õpetada ja linnas on nad (lapsed st.) vanematele lähemal - peaegi käib tubli 65% maaelanikkonnast niikuinii linnas tööl....
Meile tekib aegajalt uusi töötajaid. Mõnda käiakse majapeal tutvustamas, mõnega kohtud alles siis, kui ta sulle mingil põhjusel 'ette jääb'. Temakese avastasin ma ükskord keelekursusel. Blondid vööni juuksed, suured sinised silmad, väljanägemine.... minu hinnangul 'Harju keskmine'. Avaldas millegi kohta arvamust ja rääkis et väga raske ülesanne oli olnud kodus teha. See sama millest mina eelnevalt ei teadnud mida tegema peab, aga olude sunnil tegin tunnis käigupealt.
Hiljem avastasin, et me käima ühest kandist tööle. Ma ei ole suurema si sõbrannetaja. See on muidugi viga, sest see takistab mul iga mõtetut seisukohta hoobilt omaks võtta. Mul on Oma Arvamus, milles ripun kümne küünega kinni, et keegi jumala eest seda muuta ei saaks.
Täna hommikul tööle tulles oli jutuks kellakeeramine. Nii palju kui ma inimesi tean, õigemini küll 'enne teadsin', on kõik seisukohal, et olgu see kellaaeg mis iganes, ärge ainult kella keerutage, pealegi veel 2 korda aastas. Et ajab segadusse ja tekitab une- ja tööhäireid. Nii inimestel kui ka kelladel. Nüüd ma nägin ära täieliku vastandi - nii hea et kella keeratakse, mulle küll meeldib! Tema ei olevat küll märganud, et peale kellakeeramist oleks olnud raksem tõusta kui muidu. Ja üleüldse võiks kogu maailmas olla kellaaeg kogu aeg sama, noh, koos keeramisega muidugi.
Järgmine teema oli see, kuidas küll vaesed lapsed maal kooli saavad - mõtle kui ikka autot ei ole, siis peavad jala minema. Ja miks küll busse ei ole ja kõigil ei ole ju autosid ja... Seda kurva lapsepõlve kurtmist jätkus kauemaks. Kuidas nii hea oleks olnud ikka autoga kooli minna - 5 minti ja kohal, mitte mingi pool tundi 2 km kõmpida.
Minu arvamus maainimestest ei ole küll liiga kõrge, aga ka mitte niimadal, et see enam langeda ei saaks. Ja sellele ei ole mitte kasuks tulnudsee, et mu kallim käib kohalikele kaineks autojuhiks. Ja sellele pole positiivselt mõjunud need jutud, mida ta omakandi inimestest ikka räägib.
Ja maakoolid ei sure mitte selle pärast välja, et lapsi poleks ega ka selle pärast et riik ei toeta, vaid selle pärast et keegi ei taha oma last panna kolkakooli, kus õpetajatel on muud tähtsamat teha kui lapsi õpetada ja linnas on nad (lapsed st.) vanematele lähemal - peaegi käib tubli 65% maaelanikkonnast niikuinii linnas tööl....
Kevad 2007
Niisiis. Aasta möödas jälle.
Nädalavahetusel mööda Eestit ringi liikudes tuli selline... lennuisu peale. Et tahan täiesti töökorras lennukiga kõrgele-kõrgele taevaalla ja siis sealt lihtsalt välja kobida. Taevas oli nii sini-sinine ja selge, päike paistis soojalt ja kirkalt ja kohe tuned, kuidas veri soontes poole kiiremini edasi kihutab. Kohe tunned, et elu on elamiseks ja seda ka täie raha eest väärt.
Nädalavahetusel mööda Eestit ringi liikudes tuli selline... lennuisu peale. Et tahan täiesti töökorras lennukiga kõrgele-kõrgele taevaalla ja siis sealt lihtsalt välja kobida. Taevas oli nii sini-sinine ja selge, päike paistis soojalt ja kirkalt ja kohe tuned, kuidas veri soontes poole kiiremini edasi kihutab. Kohe tunned, et elu on elamiseks ja seda ka täie raha eest väärt.
teisipäev, 20. märts 2007
Aga elu on ilus...
Tegelikult oli mul väga konkreetne mõte millest kirjutada.
Sellest, kuidas kaks inimest võivad üksteist toetada ja kalliks pidada. Ja siis veel, et kuidas aidata üksteisel oma hirmudega võidelda ja leida, et need asjad, mida sa enne pööraselt kartsid ei tule enam meeldegi.
Aga ma ei kirjuta sellest. Vähemalt mitte täna. Sest mõtted lipsasid minema ja teiste sõnadega kirjutada oleks liiga ... isiklik. Aga elu on sellegipoolest ilus ja elamist väärt. Kui ainult oskaks oma elu nii korraldada, nagu mina ise tahan. kui oskaks ainult teisi inimesi tegema oma asju nii, et mina ka oma eesmärgi saavutaks. Kuidas panna neid tegema asju, mida nad ei taha teha ja teha seda nii, et nad ise arvaks, et see on hea, vajalik, ainuõige ja, mis peamine, arvataks et nad ise tahtsidki seda/sedasi teha...
Sellest, kuidas kaks inimest võivad üksteist toetada ja kalliks pidada. Ja siis veel, et kuidas aidata üksteisel oma hirmudega võidelda ja leida, et need asjad, mida sa enne pööraselt kartsid ei tule enam meeldegi.
Aga ma ei kirjuta sellest. Vähemalt mitte täna. Sest mõtted lipsasid minema ja teiste sõnadega kirjutada oleks liiga ... isiklik. Aga elu on sellegipoolest ilus ja elamist väärt. Kui ainult oskaks oma elu nii korraldada, nagu mina ise tahan. kui oskaks ainult teisi inimesi tegema oma asju nii, et mina ka oma eesmärgi saavutaks. Kuidas panna neid tegema asju, mida nad ei taha teha ja teha seda nii, et nad ise arvaks, et see on hea, vajalik, ainuõige ja, mis peamine, arvataks et nad ise tahtsidki seda/sedasi teha...
esmaspäev, 19. märts 2007
Tere!
Niisiis, olengi tagai kodus.
"Äge nutuhaigus" kadus jäljetult peale mõningat magamist. Teises kodus magamist. Sest mu abivalmis kallim tuli mulle lennujaama autoga vastu (ülemus andis talle oma auto sõita, sest kuidas vaene naine teisiti keset ööd ära tuuakse, aga naist on mehele ometi vaja, eks!?!) ja viis enda juurde. Ja noh... oli üleüldse selline armastusväärne. Las päeval une täis magada ja puha. Ja ei pahandanud, kui naine paari ootamatu kõnetuse peale inglise keeles vastas. Tõsi - ma hoiatasin teda ette, et ma mõtlen inglise keeles ja selline oht on olemas.
Üldiselt tuli kogu tema töökollektiivipoolse käitumise peale meelde see jutt, et mis vahe on naiste- ja meestevahelisel sõprusel.
Kui naine tuleb koju hommikul kell 6 hommikul ja ütleb mehele, et oli sõbranna pool, siis mees võib ka 100 sõbrannat läbi helistada - keegi pole teda vähemalt 3 päeva näinud, rääkimata viimasese öö ööbimisest.
Kui mees tuleb koju kell 6 hommikul ja ütleb,e t ööbis sõbra juures, siis kümnest 6 ütlevad, et oli küll nende juures ja neli väidavad, et mees on veel praegugi nendepool.
Noh, et kui naiskollektiivis tekib kahtlus, et mõni äkki saab, siis kindlasti püütakse teha kõik selleks et ei saaks. Kui meeskollektiivis mõnel mehel tekib võimalus, siis loomulikult toetatakse teda, ollakse valmis kõiges vastu tulema, et teine ometi 'vaevast lahti' saaks ;)
Sellised mõtted esmaspäeva õhtul.
Aga mina pean edasi elama teadmisega, et nüüd on jälle kuu aega mureta - oma kallimaga niipea kokku ei saa.
"Äge nutuhaigus" kadus jäljetult peale mõningat magamist. Teises kodus magamist. Sest mu abivalmis kallim tuli mulle lennujaama autoga vastu (ülemus andis talle oma auto sõita, sest kuidas vaene naine teisiti keset ööd ära tuuakse, aga naist on mehele ometi vaja, eks!?!) ja viis enda juurde. Ja noh... oli üleüldse selline armastusväärne. Las päeval une täis magada ja puha. Ja ei pahandanud, kui naine paari ootamatu kõnetuse peale inglise keeles vastas. Tõsi - ma hoiatasin teda ette, et ma mõtlen inglise keeles ja selline oht on olemas.
Üldiselt tuli kogu tema töökollektiivipoolse käitumise peale meelde see jutt, et mis vahe on naiste- ja meestevahelisel sõprusel.
Kui naine tuleb koju hommikul kell 6 hommikul ja ütleb mehele, et oli sõbranna pool, siis mees võib ka 100 sõbrannat läbi helistada - keegi pole teda vähemalt 3 päeva näinud, rääkimata viimasese öö ööbimisest.
Kui mees tuleb koju kell 6 hommikul ja ütleb,e t ööbis sõbra juures, siis kümnest 6 ütlevad, et oli küll nende juures ja neli väidavad, et mees on veel praegugi nendepool.
Noh, et kui naiskollektiivis tekib kahtlus, et mõni äkki saab, siis kindlasti püütakse teha kõik selleks et ei saaks. Kui meeskollektiivis mõnel mehel tekib võimalus, siis loomulikult toetatakse teda, ollakse valmis kõiges vastu tulema, et teine ometi 'vaevast lahti' saaks ;)
Sellised mõtted esmaspäeva õhtul.
Aga mina pean edasi elama teadmisega, et nüüd on jälle kuu aega mureta - oma kallimaga niipea kokku ei saa.
neljapäev, 15. märts 2007
Raport
Tere!
Olen elu ja tervise juures. Eriti esimest. St. käin ringi nagu kurbuse võrdkuju - pidevalt nägu pisaratest märg. Hannoveris on kevad ja see tähendab õitsemist mis tõi kaasa ootamatu allergilise reaktsiooni tilkuvate silmade näol. Aga muidu olen OK.
Ja siis selle tööga on nii, et see on on olnud väga huvitav ja 'anstrengend' niie t teise töö jaoks pole mul aega jätkunud, kuigi ma võtsin ka sellega tegelemiseks materjalid kaasa. Sa ei tea mis minu teie töö on??
GNLD
Olen elu ja tervise juures. Eriti esimest. St. käin ringi nagu kurbuse võrdkuju - pidevalt nägu pisaratest märg. Hannoveris on kevad ja see tähendab õitsemist mis tõi kaasa ootamatu allergilise reaktsiooni tilkuvate silmade näol. Aga muidu olen OK.
Ja siis selle tööga on nii, et see on on olnud väga huvitav ja 'anstrengend' niie t teise töö jaoks pole mul aega jätkunud, kuigi ma võtsin ka sellega tegelemiseks materjalid kaasa. Sa ei tea mis minu teie töö on??
GNLD
neljapäev, 8. märts 2007
Paus
Jälle suhtluspaus. Ärge siis vahepeal raisku minge. Mina püüan minna.
Nimelt ma sain omale ajutiselt (5-ks päevaks!) teise töökoha, kus seda teha. Noh, et õppida. Kogu õppus pidi Linuxi keskkonnas toimuma ja pärast hakkan seda Eestis koordineerima. Igavesti huvitav värk. Ja mis peamine - saab igavast kontorist nädalaks eemale. Saab midagi uut ja huvitavat teha ja läbi elada.
Viimasel ajal ongi kangesti selline vanainimese tunne peale tulnud, et 'ooh, mis mina, vana kõbi, enam siin...' Ise alles 30. Aga näe, nüüd hakkan jälle nooreks :)
Olge siis tublid ilma minuta!
Nimelt ma sain omale ajutiselt (5-ks päevaks!) teise töökoha, kus seda teha. Noh, et õppida. Kogu õppus pidi Linuxi keskkonnas toimuma ja pärast hakkan seda Eestis koordineerima. Igavesti huvitav värk. Ja mis peamine - saab igavast kontorist nädalaks eemale. Saab midagi uut ja huvitavat teha ja läbi elada.
Viimasel ajal ongi kangesti selline vanainimese tunne peale tulnud, et 'ooh, mis mina, vana kõbi, enam siin...' Ise alles 30. Aga näe, nüüd hakkan jälle nooreks :)
Olge siis tublid ilma minuta!
esmaspäev, 5. märts 2007
Miski imelik...
Kõndisime piigaga mööda tänavat. Korraga lööb ninna mingi kummaline lõhn. Selline.... kevadine, tuttavlik. Ainult et aru ei saa, misasi see niimoodi lõhnata võiks... Lausa ebameeldiv ei ole, ega mitte ka parfüüm....
Tütar kirtsutab käekõrval nina. Pöörab siis oma suured siirad lapsesilmad minu poole ja küsib: "Emme, kust see sitahais tuleb?? Vabanda väljendust, aga mõte jääb samaks!!"
Nagu käsiraamatust, eks. Minu ema pidi seda juttu kuuldes peaaegu püksi tegema. Naerust.
Tütar kirtsutab käekõrval nina. Pöörab siis oma suured siirad lapsesilmad minu poole ja küsib: "Emme, kust see sitahais tuleb?? Vabanda väljendust, aga mõte jääb samaks!!"
Nagu käsiraamatust, eks. Minu ema pidi seda juttu kuuldes peaaegu püksi tegema. Naerust.
neljapäev, 1. märts 2007
Näed mis tore päev täna!
Paistab et peale 2 kuud ootamist on tehtud jälle võimalikks Bloggeris postitamine. Igati positiivne ju. Eriti arvestades seda, et ma olin valmis igasugu blogimise maha kandma.
Kui *keegi* ainult nõu oskaks anda, et kuidas ma saan omale tagasi
1. loenduri
2. haloscan-kommenteerimise
Siis oleks elu igati ilus.
Kui *keegi* ainult nõu oskaks anda, et kuidas ma saan omale tagasi
1. loenduri
2. haloscan-kommenteerimise
Siis oleks elu igati ilus.
Tellimine:
Postitused (Atom)