esmaspäev, 26. märts 2007

Aja Näitaja

Alustuseks nii palju, et ilmas on kilode kaupa blondiini-anekdoote. Tundub küll, et see kõik lihtsalt EI SAA tõsi olla, aga aegajalt sa avastad rõõmsa üllatusega, et need kõik on tulnud elust enesest. Päris ehedat blondiini (tõsi küll, värvitud peaga, sest muidu oli suur oht kohalikus bubis peksa saada) nägin ükskord telerist. Kellele isa oli ölnud, et kui ülikooli tahab minna, siis kooliraha peab omale ise teenima. Päriselus pole sellise otsa veel sattunud. Aga nüüd asjast.

Meile tekib aegajalt uusi töötajaid. Mõnda käiakse majapeal tutvustamas, mõnega kohtud alles siis, kui ta sulle mingil põhjusel 'ette jääb'. Temakese avastasin ma ükskord keelekursusel. Blondid vööni juuksed, suured sinised silmad, väljanägemine.... minu hinnangul 'Harju keskmine'. Avaldas millegi kohta arvamust ja rääkis et väga raske ülesanne oli olnud kodus teha. See sama millest mina eelnevalt ei teadnud mida tegema peab, aga olude sunnil tegin tunnis käigupealt.

Hiljem avastasin, et me käima ühest kandist tööle. Ma ei ole suurema si sõbrannetaja. See on muidugi viga, sest see takistab mul iga mõtetut seisukohta hoobilt omaks võtta. Mul on Oma Arvamus, milles ripun kümne küünega kinni, et keegi jumala eest seda muuta ei saaks.

Täna hommikul tööle tulles oli jutuks kellakeeramine. Nii palju kui ma inimesi tean, õigemini küll 'enne teadsin', on kõik seisukohal, et olgu see kellaaeg mis iganes, ärge ainult kella keerutage, pealegi veel 2 korda aastas. Et ajab segadusse ja tekitab une- ja tööhäireid. Nii inimestel kui ka kelladel. Nüüd ma nägin ära täieliku vastandi - nii hea et kella keeratakse, mulle küll meeldib! Tema ei olevat küll märganud, et peale kellakeeramist oleks olnud raksem tõusta kui muidu. Ja üleüldse võiks kogu maailmas olla kellaaeg kogu aeg sama, noh, koos keeramisega muidugi.

Järgmine teema oli see, kuidas küll vaesed lapsed maal kooli saavad - mõtle kui ikka autot ei ole, siis peavad jala minema. Ja miks küll busse ei ole ja kõigil ei ole ju autosid ja... Seda kurva lapsepõlve kurtmist jätkus kauemaks. Kuidas nii hea oleks olnud ikka autoga kooli minna - 5 minti ja kohal, mitte mingi pool tundi 2 km kõmpida.

Minu arvamus maainimestest ei ole küll liiga kõrge, aga ka mitte niimadal, et see enam langeda ei saaks. Ja sellele ei ole mitte kasuks tulnudsee, et mu kallim käib kohalikele kaineks autojuhiks. Ja sellele pole positiivselt mõjunud need jutud, mida ta omakandi inimestest ikka räägib.

Ja maakoolid ei sure mitte selle pärast välja, et lapsi poleks ega ka selle pärast et riik ei toeta, vaid selle pärast et keegi ei taha oma last panna kolkakooli, kus õpetajatel on muud tähtsamat teha kui lapsi õpetada ja linnas on nad (lapsed st.) vanematele lähemal - peaegi käib tubli 65% maaelanikkonnast niikuinii linnas tööl....

Kommentaare ei ole: