Tere!

Niisiis, olengi tagai kodus.

"Äge nutuhaigus" kadus jäljetult peale mõningat magamist. Teises kodus magamist. Sest mu abivalmis kallim tuli mulle lennujaama autoga vastu (ülemus andis talle oma auto sõita, sest kuidas vaene naine teisiti keset ööd ära tuuakse, aga naist on mehele ometi vaja, eks!?!) ja viis enda juurde. Ja noh... oli üleüldse selline armastusväärne. Las päeval une täis magada ja puha. Ja ei pahandanud, kui naine paari ootamatu kõnetuse peale inglise keeles vastas. Tõsi - ma hoiatasin teda ette, et ma mõtlen inglise keeles ja selline oht on olemas.

Üldiselt tuli kogu tema töökollektiivipoolse käitumise peale meelde see jutt, et mis vahe on naiste- ja meestevahelisel sõprusel.
Kui naine tuleb koju hommikul kell 6 hommikul ja ütleb mehele, et oli sõbranna pool, siis mees võib ka 100 sõbrannat läbi helistada - keegi pole teda vähemalt 3 päeva näinud, rääkimata viimasese öö ööbimisest.
Kui mees tuleb koju kell 6 hommikul ja ütleb,e t ööbis sõbra juures, siis kümnest 6 ütlevad, et oli küll nende juures ja neli väidavad, et mees on veel praegugi nendepool.

Noh, et kui naiskollektiivis tekib kahtlus, et mõni äkki saab, siis kindlasti püütakse teha kõik selleks et ei saaks. Kui meeskollektiivis mõnel mehel tekib võimalus, siis loomulikult toetatakse teda, ollakse valmis kõiges vastu tulema, et teine ometi 'vaevast lahti' saaks ;)

Sellised mõtted esmaspäeva õhtul.

Aga mina pean edasi elama teadmisega, et nüüd on jälle kuu aega mureta - oma kallimaga niipea kokku ei saa.