Aga elu on ilus...

Tegelikult oli mul väga konkreetne mõte millest kirjutada.

Sellest, kuidas kaks inimest võivad üksteist toetada ja kalliks pidada. Ja siis veel, et kuidas aidata üksteisel oma hirmudega võidelda ja leida, et need asjad, mida sa enne pööraselt kartsid ei tule enam meeldegi.

Aga ma ei kirjuta sellest. Vähemalt mitte täna. Sest mõtted lipsasid minema ja teiste sõnadega kirjutada oleks liiga ... isiklik. Aga elu on sellegipoolest ilus ja elamist väärt. Kui ainult oskaks oma elu nii korraldada, nagu mina ise tahan. kui oskaks ainult teisi inimesi tegema oma asju nii, et mina ka oma eesmärgi saavutaks. Kuidas panna neid tegema asju, mida nad ei taha teha ja teha seda nii, et nad ise arvaks, et see on hea, vajalik, ainuõige ja, mis peamine, arvataks et nad ise tahtsidki seda/sedasi teha...