Taas kord üks NENDEST päevadest ...

.... mil unistad sellest, et sa valdaks vabalt viipekeelt, nii kõnes kui ka kirjas. Sest iga sõna kõrist esilevedamine valmistab sellist meeletut piina ja keegi kaaskondsetest su pingutusi ka ei hinda, st. et keegi ei pane mikski seda, et sul on valus rääkida ja ei kuula korralikult, et mida öeldakse ja siis pead oma jutu alati vähemalt 3 korda üle seletama, et keegigi aru saaks. Oeh. Ja siis eladki tumma elu, sest ei viitsi kõike mitu korda üle rääkida. Et parem siis juba üldse mitte, eks. Asja positiivne külg on see, et lapse peale ei saa karjuda ja ta lihtsalt on sunnitud vaikset kõnet kuulma, sest hommikul sai viipe keele ja sosina ühismõjus selgeks tehtud, et ma lihtsalt ei jaksa mitu korda rääkida, st mai jaksa üldse midagi rääkida. Ja sis on inime vait kui üts väike hiireke, et iga sõna kuulda. Ja üks positivne asi on veel - laps ka ei karju, vaid räägib ka sosinal ;) Solidaarsusest vist.