Nii siis - 2 nädalat lapsega kodus nagu niuhti. Ega nad ei tahtnud mind veel tööle lasta, sest mul polnud neile ette näidata traumapunkti-paberit. Aga no et ma väga peale käisin, siis muidugi noh.... Et no olgu peale, aga vaadake, et te siis selle paberi toote meile!
Ok. Muidu oli mõnus, kuigi kurnav. St. ma PÜÜDSIN teha lapse tahtmist mööda, aga 2. nädala lõpuks 'vajusin ära'. Et oleks ikka õues ka tahtnud käia ja hommikupoole mitte õhtul ja oleks taht, et mõni saaks endaga paremini hakkama jne. Liikumispuudus, ma ütleks. Ja siis veel hirmus nohu (ja kurguvalu ja kerge palavik ja köha ja ei-tea-mis-veel) mis õnnestus just tööle tuleku ajaks omale hankida. A üldiselt - elame veel. Ja tööd on nii et tapab.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar