Tavaliselt ma endast, oma tööst ja eraelust kodus vanematele ei räägi. Need korrad, mis ma olen tahtnud rääkida, kui ma olen püüdnud rääkida, pole mind lihtsalt kuulatud või pole tahetud minu probleemidest aru saada. Ja siis ma olen otsustanud, et nii kaua, kui nemad ei küsi, mina ise rääkima ei hakka. Mõnikord malihtsalt ei suuda rääkimata olla. Eile õhtul näiteks. Ma olin väsinud pikast päevast ja lapse magamapanemisest ning õnnetu, et ma kalliga rääkida ei saanud. Ja siis ma rääkisin emaga. Emale. Kallist. Ja kõik see aeg, mis ma rääkisin, ma tundsin lausa füüsiliselt kuidas ta kardab kõvasti hingata, kardab kommenteerida, kardab end isegi liigutada. Et äkki ma panen siis suu klõpsti! kinni ja jään vait. Et siis annab järgmist 'kõnetundi' jälle mitu-mitu kuud oodata. Ja siis sai see hetk lihtsalt läbi. Seened praetud ja noh, muloleks veel olnud rääkida aga tema läks tuppa ära, Vene Kalapüüki vaatama. Ja minul jäid paljud asjad veel rääkimata. Et kes mu kalli on, kus ta töötab, mis haridus tal on, et ta on must 6 aastat noorem jnejne. Aga ju teda siis need pisiasjad ei huvita. Või sai tal lihtsalt jaks otsa kuulamisest. Et omalgi probleeme kuhjaga, peab siis veel teiste omi kuulama.

Ja ina jään huviga järgmist 'kõnetundi' ootama. Et kui kaua ta siis minu rääkimist välja kannatab.