Ja just nii ongi. St. Üksõhtu hakasin mõtlema, et kõik on elus ikakgi juhustes kinni. Olgu ma ei arva, et juhusteks võiks nimetada selliseid asju nagu, et ma lapse sain, et ma oma lapse isaga koos elama ei hakanud, et ma üleüldse laulmas hakkasin käima, et ma luluklubi pidudel käisin. Aga kuskilt maalt hakkavad peale ilmselged juhslikud kokkusattumised. Ntks, see, et ma jaanuaris kunagi Nõmmel peol olin, oli juba juhus. See, et U. seal oli, oli juhus. See et me telefoninumbreid vahetasime, oli asjade loomulik käik juba. Aga see, et ma ta reisule kaasa kutsusin oli juhus ja tema kiire nõustumine veelgi suurem. Ja see mis reisil juhtus oli ka juhus. St et ei olnud planeeritud nii minema. Et.... Kui tema poleks tookord tööl olnud või kui ma poleks peol olnud siis me poleks kunagi kohtunud. Kui 1. inimene keda ma reisile kaasa kutsusin (ei see ei olnud Sina vaid keegi teine;) ) oleks nõus olnud, oleks ka kõik teisiti läinud. Kui ma oleks hiljem kutse tühistamist vähem kartnud kui koos reisimist, oleks ka kõik teisiti. jnejne.
Aga kui see välja arvata, et mõned inimesed saadetakse ka nädalavahetuseks tööle (ma ütleks küll, a mul ei ole sõnu, ausalt!), siis ma olen nii sigaõnnelik, et ma ei olnud oma lapse isa jaoks piisavalt hea. Leidsingi omale parema ja näedsa, ei pidanud teist isegi kuskilt Kesk-Aafrika dzhunglitest või Tiibeti mägismaalt otsima minema. Tuli ise tööasjus koju kätte. Peaaegu.
Häppi-häppi elu, onju :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar