Miks pole naine nii loodud kui mees?!

Et... Must masendus. Kui ma suudan hetkeks asja mõistusega võtta, mehelikult läheneda, siis ma tean, et teisiti ei saa. Et ta tõesti teeb tööd selleks, et ära elada, ennast pinnale võidelda, et võimaldada endale oma unistuste täitumist. Mitte selleks, et mind kiusata ja masendada selle vähese kontaktiivsuse tõttu. Aga siis kaon ma sulpsti! oma emotsioonidesse. Mitte kõrvuni vaid üle pea. Ja leian, et tegelikult tal on jummala savi kõigest. Minust ja sellest, et ma ootan ja et ma end igal õhtul magama nutan ja .... Ja kogu aeg on kindel teadmine et ma ei või talle seda öelda, et ma nii tunnen, sest siis ta hakakks end veel süüdlasena tundma. Et ta püüab. Et ta on siis segaduses, et mida ma siis ikakgi tahan.
Ja siis ma ütlen talle telefonis et andku teada, kui tal kunagi minu jaoks ka aega on ja lõpetan kõne kiiresti ära. Et ta aru ei saaks, et ma nutan. Selle vastiku igatsuse ja üksinduse pärast. Ja siis ma vaatan õhtul telekat ja diivanil istudes on tunne, et tegelikult on ta sealsamas, et piisaks ainult peakeeramisest et põsk ta põse vastu suruda..... Aga ei piisa! Sest iga kord kui ma siis pead keeran, vahib vastu ainult sein.
Ja mina tean kindlalt, et mul pole põhjust nukker olla, sest ta ju armastab mind. Sest ta rabeleb ju tegelikult meie pärast. Ja iseenda pärast ja ... meie pärast. Aga ma olen ikkagi nukker, sest teda pole ju minu juures. Mind pole tema juures. Ja ma ei suuda sellest välja tulla. Kui me ka kunagi jälle kohtume, jääb see kohtumine liiga lühikeseks selleks, et jälle rõõmsaks saada. Sest ma olen vaevalt saanud kätte tunde, et ta on olemas ja et ta on lähedal ja et ta ikkagi hoolib minust, kui juba tuleb lahkuda......
Oh oleks ometi rohkem meeste moodi, et ei tunne midagi vaid rabeled, sest sa pead tõestama,e t sa oled mees kes suudab ennast ja oma peret üleval pidada....

Lisa:
Te ütlete küll, et elu läheks jube igavaks, kui naised ja mehed ühte moodi oleks ja asjadest sama moodi aru saaks, eks. A mul poleks selle 'igavuse' vastu midagi, kui see tähendaks seda, et ei põe kogu aeg mõtetute asjade pärast. Et ei ole vaja kogu aeg endale tõestada, et keegi sinust hoolib.