Niisiis. Viimaste päevadega on järjest enam selgeks saanud tõde, et igaüks peab ikkagi ise enda eest seisma. St. jumal võib olemas olla. Sel juhul et jumal annab unistused, jumal võtab unistused, jumal annab uued unistused. Aga nende täitumise eest peab igaüks ise seisma ja rabelema. Ja et tegelikult ei ole mõtet kedagi usaldada, sest kõik inimesed, KÕIK inimesed on ainult omakasu peal väljas. Kuigi võib tunduda, et ei ole. Kõik tahavad oma unistusi kuidagi täita. Mingeid unistusi. See et mingeid lubadusi seejuures rikutakse on suht kõrvaline ja selle peale ei maksa tegelikult solvuda. Solvuda ei maksa, aga tagasi teha tuleb alati.
MInu suur unistus on oma kalliga ka järgmised 40 aastat koos olla (lisaks eelnevale 4 kuule). Ja siis et Vaikne ookean, see juba oli, eks. Ja Yellowstone'i rahvuspark, Suurest Kanjonist läbi hulpida, Niagara koske vaatamas käia, oma hobusekasvandus püsti panna, vblla et ka natuke niisama reisida, a see pole nii oluline :) Ja ma tahan omale maja suuuure verandaga, et saab lükanduksed suvehommikul lahti lükata ja lihtsalt olla, peaaegu looduses :)
Sellised unistused. Ja nende nimel ma tahan ka pingutada järgmistel aastatel, nii palju kui ma jaksan. Ausalt!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar