Elu on ilus, ilmast rääkimata!

"Mis sa nii tagasihoidlikult.... Ikka kõvasti tuleb räusata, et 'te peate mind kohale viima või muidu...'!"
"Sa pane ikka telefoninumber ka, siis näkkab paremini!"

St. kommentaarid minu katsetustele listis transporti leida. Tea kas järgmine kord peab pildi ja strateegilised mõõdud ka ära märkiima, et paremini näkkaks??? Krt., nagu otsiks meest tutvumiskuulutuse kaudu, aga mitte küüti lennuväljale ja tagasi. ;)

Aga lõpuks oli selline tunne, nagu oleks elus. Et magasid terve pika talve, siis tegelesid paar sooja kuud ärkamisega ja siis ühel hetkel oled ärkvel, reibas, valmis tegudeks. Teate, elu on ilus!! Ja kui korra jälle kõigi oma hirmudega taevast alla pudened, siis tead et sa oledki päriselt olemas. Või nii umbes. Et sa tunned PÄRISELT hirmu, et sinu elu sõltub just nimelt sinust endast, et tegelikult sa saadki lennata, nagu sa lapsepõlves unistasid. Või noh - peaaegu nii, nagu sa unistasid.

ELU ON ILUS, TEATE!!!