Kaassõitja mured

Lugesin Sinisilma autondusest ja sis tekkis mõte et.... Kas see on siis tõesti usalduse märk autojuhile, kui ta kõrval sõitja norinal magab? Mina ise püüan alati kramplikult ärkvel püsida, et noh, äkki vaja sohvrit vestlusega turgutada teepeal või nii. Minu meelest näitab head sõidustiili pigem see, et keegi ei kätsu kogu aeg kõrval, et 'miks sa nii tegid?!' või 'jalakäija tuleb ju üle lasta!' või 'siin pead ikka teisest reast minema ju!'. Ja kõrvalistujas tekitavad ülevoolavat usaldust ja heakskiitu just nimelt see, kui sohver ei küsi, et 'aga kuidas ma siit edasi saan' (kui märgid näitavad selgelt kuhu keerata!) või ei üritata vasakpoolsest reast parempööret teha jne. Samuti elementaarne autojuhiviisakus ning rahulik juhtimismaneer.

Ntks ühega oma ülemustest koos sõites olen alati krampis. Kord tegi ta parempööret vasakpoolsest reast. Siis ei leia märkide järgi üles, kuhupoole keerama peab. Ei tunnista käsipidurit seismise ajal ja korra on auto käivitades kohalt hüpanud, sest käik oli ju sees! Vihmaga sõites plõksib närviliselt kojamehi käima-seisma-käima-seisma. Ühesõnaga tekitab oma (näilise?) saamatuse ja närvilisusega kaassõitjates totaalset paanikat. Teine ülemus sai korra sellega hakkama, et kurtis kuidas suurte veokite taga on ikka nii paha sõita - ei näe mis ees toimub ja pillib aknad pori täis jne. Samas kui siis üks ette jäi, trügis talle nii sappa, et kui see oleks ees pidurdanud, oleks me kõik kutud olnud seal all. Selliste juhtidega ongi ohutuim lahendus sõidu ajal magada.