Tegelikult ma sellest ei kirjuta aga ...

Meie hädad algavad sellest, et inimesed on LIIGA PALJU tööl. Vähemalt 8 tundi päevas. Lisaks veel kaks tundi töö- ja kodukoha vahel liikumisele. Lastega peaaegu ei suhelda. Õigemini peavad lapsed 7-aastaselt hoobilt täiskasvanuks saama, sest vaja on kooli minna aga keegi neid enam toetada ja juhendada ei saa. Sest kõik käivad tööl - emad-isad, vnaemad-vanaisad, tädid-onud... Kellelgi pole aega lapsele elutõdesid aegamööda selgitada, kõik tuleb ise selgeks saada. Kaasa arvatud eetika, moraal ja humaansus. Õpetajaks on elu ise ja halvemaljuhul 'sõbrad'.

Ühest küljest peavad kõik tööd rabama, et kuidagigi ära elada ja omale elementaarset eluks vajalikku lubada, teisest küljest ei ole õnn raha omamises. Õnn on elamises. Millal me jõuame nii kaugele, et saaks selgeks - lapsed vajavad pidevalt vanemate hoolt, mitte ainult kuni 7. eluaasta 1. septembrini...