Aabrami jutu peale tuli kangesti naer silma. Nimelt meil on olnud haruldaselt püsiva asustusega trepikoda. No ühe tavalise, 5-kordse maja kohta. Kui mujal trepikodades on maja eluea jooksul (aga seda on juba 30 aastat ja natuke pealegi) elanikud mitu korda vahetunud, siis meie sattusime tõelisse muudatustekerisesse napp 6 aastat tagasi. See et vahepeal vastaskorteris bordelli peeti ei lähe arvesse - korter oli omanike välislähetuses oleku ajaks väljaüüritud. Siis aga sai korter päris uued omanikud. Paljulapseline, selline ... nö. puudeline. Et kuidas ikak saab normaalses peres 4 last olla. Nüüd on asi veel hullem, sest lapsi on veel juurdegi tulnud. Aastat paar tagasi müüdi ka alumise korruse korter ära. Omaniku-elaniku surma tõttu.

Seal elab nüüd selline ... omapärane seltskond. No et mees ja naine ja siis vist remondibrigaad. Mõnikord on mõned noored ka. Ükskord istus mingi kamp ukse ees trepiplatvormil, kaanisid õlut ja siidrit ning kiskusid suitsu. Vähemalt 1 seltskonsat oli viimast otsa titeootel. A see pole teema. Teema on see, et kuigi nad elavad seal juba 2. aastat ei ole nad veel seda omandanud, et trepikojarahvale tere öelda. Vähemalt mei epere pole ühtegi teret kinni püüdnud. Aga ükspäev alustas Proua ilma sissejuhatuseta juttu. Et kas mina tean, et millal MEIL (s.o. meie korteris, 5.dal) radiaatorivahetus algab. Et tema tahab vabu päevi võtta aga ei tea mis ajaks. KUSJUURES vestlus toimus infostendi kõrval ja stendil on suurelt üleval ühistu esimehe nimi, korteri ja telefoninumber ;) Aga see teda suuremat ei loksutanud ;)